Esileht Koolilaps 8 aastane puberteet

Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )

Teema: 8 aastane puberteet

Postitas:

Tere. Mul on mõistus nii otsas oma 8 aastastega. Ta ainult ülbitseb ja paugutab uksi kui palun midagi tal teha selle asemel et niisama telekat vaadata. Koolitöödega on ka täiesti suva. Teeb siis kui mina käsutan ja sunnin. Oma õega absoluutselt läbi ei saa. Ainult kiusab ja mõnitab. Ja siis noorem õde jälle nuttes minu juures. Tal on eesmärk õele koguaeg ära teha. Olen talle pakkunud kahekesi päevi, aga neid ta hinnata ei oska. Nii kui kodus tagasi,läheb kõik sama roodu. Olen rääkinud rahulikult, et kui sa natukene viisakamalt käituks, siis oleksid kõik kodus õnnelikud. Aga nagu tina tuhka. Ma ei lootnud lapsi saades, et puberteet nii varakult juba jõuab.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.05 10:09; 21.05 11:37;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Varakult peal läheb ehk varakult mööda ka.

Mis minu puhul parim kasutusvõte oli see kui mul hakkas piinlik. See hetk kui saad aru, et kuidas oma käitumisega emale, isale, õele, vennale vmt haiget teed (et ei ole ainult tuulde öeldud sõnad näiteks) tõmbab korra näost kaameks ja hinge värisema. Ema-isa pisarad olid kõige valusamad näha – eriti kui need olid minu üle.

St olin ka paras pubekas, igasugune keeld ja käsk ajas vaid trotsi täis. Mul olevat ka see pubekaiga endal umbes samal ajal hakanud, aga seda aega ma nii väga ise ei mäleta. Küll aga oli kogu aeg tahtmine tunda end täiskasvanuna (mida ma loomulikult polnud). Mulle sobis see kui ma sain kirja panna kõik oma mõtted ja tunded ja andsin siis näiteks teistele lugeda – siis oli aega mõelda ja sõnastada, kui keegi küsis, mis viga ma ei osanud seda kohe öelda. Eks tujud ilmselt kõikusid ja probleeme tekkiski õhust.

Mida ma soovitan on lihtsalt proovida rahulikult suhelda, kui lapsel paha tuju ütle, et paneks kirja, mis täpselt talle frustratsiooni tekitab (see kirjutamine mõjus juba endale vabastavalt ja rahustavalt, ning laps õpib ise oma emotsioone ja tundeid mõistma). Käskude ja keelamiste asemel proovigi lapsele selgeks teha, et hea suhtlus on vastastikkune austus ja arvestamine. Lase temal mingites asjades otsustada, tehke varasemad lepped (et mul oleks täna sellega abi vaja). Laps lihtsalt ei mõista emotsioone ja tema jaoks on teleka vaatamine justkui tähtis ja tema aeg siis muu tegevuse justkui sõidetakse talle sisse – kui ta teab juba hommikust saadik, et tema kord on nõusid pesta, mitte sa ei ütle talle teleka vaatamise ajal, et nüüd ja kohe on vaja siis on oodata ka leebemat suhtumist. Jne 🙂

Võid ka ise lapse peale solvuda. Paar päeva ei palu ei käse, kuskile kaasa ei kutsu, magama ei sunni, ei tunne huvi, suhtled nii palju vaid kui vaja, las saab ise hakkama. Tõmbab ka tagasi – vahepeal on sellime ehmatusmoment vajalik, et mõelda, et tegudel ja sõnadel on tagajärjed – emotsionaalsed.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

miks sa arvad et see puberteet on? seda juttu lugedes pakun, et need on alles õied, võrreldes päris puberteedi saabumisega.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eelpuberteet.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

See ei ole puberteet, see on tähelepanuvajadus ja väsimus.
Mis mõttes oled pakkunud kahekesi päevi? Need peaks olema loomulik ja regulaarne osa tema elust. Need oleks pidanud olema sellest hetkest peale, kui talle sündis väike õde.
Arvatavasti on tegu olnud siiani väga tubli lapsega, kelle puhul sa mõtlesid, et väikese õe sünd ei kujunenudki talle mingiks probleemiks, kes oli iseseisev ja hakkaja. Oled lapse liiga kauaks ilma tähelepanuta jätnud ja kevadväsimus nüüd võimendab tema trotsi.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Puberteet see ei ole. Minu laps on suures osas samasugune, ainult selle vahega, et ei ülbitse minuga igapäevaselt. Vaidleb küll jah ja vahel olen ka maailma kõige kiuslikum ema, aga ülbust minu suunas ei ole. Kurjaks saab siis, kui ei luba olla hilisõhtuni väljas, külas, sõpradega ringi hulkuda vmt.

Mu laps muutus päris palju, kui kooli läks. Sealt on käitumisse palju negatiivset üle tulnud.

Noorema õe kiusamine on meil ka sama. Kogu aeg ütleb talle halvasti ja alandab. Õde on tema jaoks ümmargune null ja see on nii kurb.
Kui väiksem sündis, sai vanem laps väga palju üks ühele aega isaga. Praegu käime koos ratastega sõitmas jne- ei midagi. Hommikust õhtuni pean muudkui kasvatama ja õpetama, et väiksem on ka inimene.

Koolitöösse suhtumine on sama- suva. Vahel on protest nii suur, et õppimine venib mitmetunniseks vingumiseks. Õnneks on ka neid päevi, kus teeb kiiresti asjad ära. Ja kui jätame tegemata, siis on tal koolis täiesti ükskõik, et saab märkuse vmt.

Suure skepsisega käisin temaga Rajaleidjas psühholoogi juures. Tegelikult oli positiivne käik. Sain lapsevanemana tuge ja juhendeid, kuidas premeerida, kuidas vajadusel “karistada”. Et kui nt kokkuleppest kinni ei pea ja õigel ajal koju ei tule, siis nt. 3 päeva sõpradega välja ei saa ja sellele karistusele tuleb rahulikult kindlaks jääda, isegi kui sõbrad ukse taga kellavad ja teda välja paluvad. Samas õpetati olema ka mitte liiga jäik.

Ühesõnaga, sarnases paadis oleme sinuga, teemaalgataja. 🙂

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.05 08:50; 21.05 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin su jutt viimane Kägu. Oleme jah ühes paadis. Aga kas siis peale Rajaleidjat muutsid kuidagi oma suhtlemist lapsega. Saan aru et karistusmeetod teil töötab hästi. Kui ma olen ka keelanud tal kedagi külla kutsuda või ise eei tohi külla minna, siis on terve õhtu porisemist ja põrnitsemist ja paukumist minu suunas. Aga ma pole ka alla andnud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.05 10:09; 21.05 11:37;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lugesin su jutt viimane Kägu. Oleme jah ühes paadis. Aga kas siis peale Rajaleidjat muutsid kuidagi oma suhtlemist lapsega. Saan aru et karistusmeetod teil töötab hästi. Kui ma olen ka keelanud tal kedagi külla kutsuda või ise eei tohi külla minna, siis on terve õhtu porisemist ja põrnitsemist ja paukumist minu suunas. Aga ma pole ka alla andnud.

Ma katsun oma emotsionaalsust talitseda. Et ei võta isiklikult, kui saan jälle teada, kui halb ema ma olen. Psühholoog käskis ka kiita väikeste iseenesest mõistetavate asjade eest, mis mul sageli pähegi ei tulnud. Nt. sa oled ikka väga tubli, et täna õigel ajal üles tõusid või koolikoti kokku panid vmt.
Väliselt on neil väidetavalt suva, aga see ikkagi mõjub pigem hästi. Vähemalt minu omale. Psühholoog andis veel nõu panna mingil helgemal hetkel kirja kodu reeglid, nii et laps ise ka osaleb nende reeglite koostamisel. Võib koos läbi arutada, mis karistus võiks rikkumisele järgneda või mida saaks hea käitumise eest preemiaks.
Raske on küll, aga kukesammul olen näinud mõningast edu.

Aa, ja see ette hoiatamine ka. Et pikemalt on vaja ette öelda, kui vaja miski asi ära teha. Üks eelnev vastaja ka kirjutas sellest. Isegi kui sellisel juhul järgneb vihapurse, siis kannata ära. 🙂

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.05 08:50; 21.05 12:08;
To report this post you need to login first.
Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )


Esileht Koolilaps 8 aastane puberteet

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.