Minu tütar, kes on kogu aeg olnud selline tagasihoidlikum ja pigem üks-ühele suhtleja/mängija, leidis endale suvel sõbra naabritüdruku näol (nimeks Mari). Kui suve algul oli suhtlus tagasihoidlikum, siis mida rohkem minu tütar uut sõpra tundma õppis, seda rohkem sõprus süvenes. Mari on pigem kõigiga suhtleja, seltskondlik, lõbus ja elav tüdruk. Mari sõprusringkonnas on tüdruk nimega Kati, kes Mariga samuti tihti mängib. Probleem on aga selles, et Kati ja minu tütar kohe üldse ei klapi. Ei olegi täpselt aru saanud, mis tüliõuna on põhjustanud, aga Kati ja minu tütar kogu aeg tülitsevad ja solvavad üksteist. Kord kisub üks teisel mütsi peast, teine loobib esimest poriga. Kati kisub minu tütre koolikoti seljast ja viskab eemale, selle peale läheb minu tütar Katile kallale. Tüdrukutega on räägitud, et nii ei tehta. Muutusi pole. Kool on tüdrukute omavahelisest mitteklappimisest teadlik ja sealt öeldi mulle, et ega kõik ei peagi kõigiga läbi saama, tuleb jääda viisakaks, aga sõbraks suruda ei saa. Mis on iseenesest muidugi õige. Kati ema võtab esialgu juhtumit selliselt, et noh, lapsed ikka tülitsevad, et küll läheb üle.
Tänaseks on lugu tipnenud sellega, et Kati keelab Maril minu tütrega rääkimist ja mängimist. Mille peale minu tütar teatas, et sel juhul ei tohi Kati ka Mariga mängida. Kõiki kolme on omavahel püüdnud lepitada Mari ema ja mina, räägitud on piisavalt. Sel nädalal on Kati ja Mari kahekesi rattaga sõitmas käinud, minu tütart pole Mari õue kutsunud. Minu tütre kutsumistele on Mari vastanud, et ta ei saa. Samas hetk hiljem on Mari ja Kati õues. Täna minu tütar nuttis ja teatas, et ilmselgelt Mari ei tahagi enam tema sõber olla, kui niigi piiratud suhtluse ajal pole kordagi tema õuekutset vastu võetud.
Kuidas käituda või mitte käituda, minu nõu on otsas. Kuidas lohutada tütart, et sõprust ei saa sundida?
Teema: 8-aastased tüdrukud ja pidevad tülid
See on ju vana hea klassika, usun, et kõik tüdrukud on lapsepõlves midagi sarnast kogenud. Kahekesi on hea klapp, siis tuleb kolmas mängu ja hakkab üht kahest nö endale hõivama ja neid kaht omavahel tülli ajama, et ise domineerida. Variatsioone on erinevaid, eks ta üks võimuvõitluse etapp ole. Last ei peagi mu meelest niivõrd lohutama, kuivõrd aidata tal analüüsida, kuidas sellises olukorras käituda. Selline peasilitamine, et küll sa oled meil vaeseke ja need lollid Mari ja Kati ise veel kahetsevad, et nad sinusuguse toreda tüdrukuga ei mängi, ei anna lapsele võimalust seda konflikti lahendada nii, et ta ennast võidukana tunneb, see ainult süvendab ohvri rolli. Ma pigem arutleks lapsega, mis ta arvab, miks mari nii käitub või miks Kati nii käitub, arutlemine ja olukorra analüüs (8-ne juba suudab kaasa mõelda küll) võtab emotsioonid maha ja lubab lapsel endal lahenduse välja pakkuda, kuidas rahuneda. Aga tal on vaja mõista, et ta saab muuta oma tundeid ja suhtumist teistesse, mitte aga ei saa muuta Mari käitumist või Kati käitumist, see ei ole tema kontrolli all.
Kuidas käituda või mitte käituda, minu nõu on otsas. Kuidas lohutada tütart, et sõprust ei saa sundida?
Äkki mõtleksid mõne päevakohasema liba ajaviiteks?
p.s. kolmekesi ei võigi mängida õues lapsed
Ilmselt on see liba, sest keegi ei lapse lastel lastel kamakesi õues mängida.
Ega see poiste puhul teistmood ole. Minu pojaga on samamoodi, et kui mängib kellegagi kahekesi, siis on kõik hästi. Kui lisandub kolmas, siis hakatakse üht kiusama või minnakse tülli vms.
Kui Mari eelistab mängida kogu aeg Katiga, siis võibki nii olla, et Kati meeldib talle rohkem, kui sinu tütar. Sina tunned oma tütart kõige paremini ja tead, mis teda lohutada võiks. Kuna tundub, et ega see olukord kuidagi positiivselt ei lahenegi, et üks jääb ikkagi alati sõprusringist välja, siis äkki leiab su tütar mõne teise lapse, kellega sõbrustada?
Ilmselt on see liba, sest keegi ei lapse lastel lastel kamakesi õues mängida.
Loed, aga ei saa aru? Mis kambakesi?
Tuttav olukord. Mina olen seda meelt, et 8-aastased on veel selles vanuses, et vajaksid natuke täiskasvanute juhendamist ja abi ka omavaheliste suhete osas. Kui lasta kõigel lihtsalt isevoolu teed minna ja ainus “sekkumine” või “abi” on, et sina hakkad oma tütrega teiste laste käitumist psühholoogiliselt analüüsima, võib olukord süveneda ja muutuda juba kiusamiseks. Me ju õpetame juba pisikestele lastele, et kiusamine ei ole aktsepteeritav, miks me siis 8-a puhul teist juttu räägime.
Loomulikult ei peagi kõik sõbrad olema, ent kui Kati keelab Maril suhelda sinu lapsega, siis selles osas võiks suu lahti teha. Tuleks rääkida, et keegi ei saa kedagi lubada ega keelata ja Mari pole kohustatud Kati käest luba küsima, kui tahab midagi teha või kellegagi suhelda. Jah, mul kogemused, kuidas lapsed sedasi mingiteks keelajateks-lubajateks tikuvad. Puhas armukadedus! Keskenduksingi sellele teemale ja küsiksin asjaosalistelt otse, mida nemad arvavad sellest, et keegi dikteerib, kellega sina rääkida tohid!
