On grupp inimesi, kes lihtsalt tahavad iga hinna eest teistest paremad olla. Kuna nad tegelikult on seda pole, kasutavad nad iga ebaõnnestumist, et end tõsta. Ilmselt eelkõige endi silmis. See tekitab parema tunde ja aitab päeva õhtusse veeretada. Üks mõõdupuu, millega inimesi mõõta (kui mitte kõige olulisem) on emotsionaalne intelligents. Tore kui nende parastajatega pole kunagi midagi analoogset juhtunud, minuga ka pole. Samas tean mõnda inimest, keda on ära kasutatud ja olen inimkaubanduse kohta õppinud. Kui oleksid ise olukorras, kus sul on sisuliselt kaks teed – kas enesetapp või paljulubav tööots kusagil välismaal, siis võtaksid selle teise. Võid väita praegu, et ei võtaks, aga inimloomus on selline, et ta võtab selle viimse õlekõrre ja blokeerib ohumärgid ära mõeldes, et kui midagi väga valesti peaks minema, saab enesetapu teha ka siis. Aga ei arvestata, et siis võib inimene hoopis väga võidelda tahta oma elu eest ja kõik ära kannatada. Mis neil neidudel siin Eestis oli? Mitte midagi! Arvestades elustiili, siis ilmselt ei mainitud selles artiklis nii mõndagi, mida noored kenad naised peavad läbi elama kahtlaste seltskondadega pidudel ja millega kaasneb üldiselt korralik depressioon. Ehk sai ta selles osas naistevanglas jõudu ja iseseisvust juurde.
See on nüüd natuke eluvõõra inimese jutt, kes ei ole ise tõepoolest vaesuses elanud, ja inimkaubanduse kohta on ainult mingil koolitusel õppinud.
Mina olen ise maakolkas väga vaeses peres üles kasvanud ja ka minu vanemad on lahutatud. Ei ole nii, et noortel naistel pole vaesusest muud väljapääsu, kui hakata narkovedajaks või teha enesetapp. Tegelikult on ka vaestest peredest pärit maanoortele juba varakult selge, et vaesusest saab välja, kui koolis korralikult õppida, seejärel minna tööle ja tasapisi oma elu korda seada. Mingit vajadust ei ole noortel kenadel naistel lävida kahtlaste seltskondadega ja sellest depressiooni saada.
Kui mina olin samasugune viletsuses elav ilma korraliku pereta maatüdruk, siis räägiti söögi alla ja söögi peale, et ei tohi vastu võtta kahtlaste välismaalaste pakkumisi või kahtlasi tööotsi välismaal, ei tohi lasta ennast prostituudiks/pornonäitlejaks/narkodiileriks meelitada ja selle asemel tuleb õppida ning hea haridus omandada. Sellest rääkisid õpetajad, koolis käisid erinevad esinejad, sellest kirjutati ajalehtedes ning ka vanemad selgitasid lastele neid ohte. Mõned noored võtsid õppust ja teised kahjuks ei võtnud.
Ka mina olen noore naisena inimkaubandusega kokku puutunud ning mind on püütud meelitada nii oma keha kui ka keelatud aineid müüma. No ausalt, see on NII läbinähtav juba teismelisele, kui vähegi mõistust peas on ja natukenegi oled viitsinud vahel ajalehte lugeda või täiskasvanute juttu kuulata. Kahjuks oli ka mul klassiõdesid, kes seda teha ei viitsinud ja kerget raha ning lõbusat elu otsisid. Selle taga ei olnud mitte meeleheide, vaid soov tähelepanu saada, olla teistest tüdrukutest (neist nohikutest ja hästi õppivatest) parem, saada ilusaid asju ja lõbusat elu ilma töö ja vaevata.
Mul on küll neist noortest neiudest väga kahju, aga ausalt ma ei arva, et vangis istumises midagi kangelaslikku on. Nagu siin eelkõnelejad ütlesid, kangelaslik oleks see, kui endine narkomuul peale vanglast vabanemist hariduse omandab, tööle läheb ja ühiskonnale millegagi kasulik on.
Selle asemel, et eksvangist kangelannat teha, võiks meedia kirjutada loo näiteks minu klassiõest. Tema oli 7-lapselise pere vanim tütar, mõlemad vanemad joodikud. Tüdruk kasvatas põhikoolis õppimise kõrvalt üles kõik oma nooremad õed ja vennad, kellest vähemalt üks oli raske puudega. Põhikooli lõpetas heade hinnetega, siis läks meditsiinikooli ja õppis hooldajaks. Nüüd töötab ta kohalikus hooldekodus, on oma elu pühendanud vanurite ja puudega inimeste hooldamisele. Lisaks on tal pere, toredad ja hästi kasvatatud lapsed ning abikaasaga nad kumbki ei tarvita üldse alkoholi. Vaat selline inimene on minu silmis erakordse kogemustepagasiga kangelaslik noor inimene. Aga meedia ning rumalad inimesed ülistavad mingeid eksvange. No tõepoolest.
Esiteks olen pärit perest, kus esinesid mitmendat põlve peaaegu kõik sotsiaalsed probleemid, mis peresiseselt esineda saavad. Nälg, mustus, külm tuba, elektri ja vee puudumine elamises ja kolisin välja 2000date lõpus. Muidugi olid esindatud ka alkoholism, põlvkondadevaheline koduvägivald, seksuaalne ahistamine jpm. Ei mäleta, et koolis oleks neil teemadel eriti räägitud, kuna õpetajatel oli valehäbi. Mingeid koolitajaid meie koolis ka ei käinud, kuna keegi ilmselt ei viitsinud organiseerida. Paljut minusugune seal koolis meeldegi oleks jätnud, olin kodusest elust nii kurnatud, et koolis üritasin miinimumprogrammiga kuidagi hakkama saada. Huvitegevusse mind ei lastud, pidin kodus tööd tegema, teisi hoidma, silma all olema, sisuliselt olime kõik lapsorjad. Eriti suvel kui teised mängisid. Meil käis varahommikust hilisõhtuni korilus, kuna see oli vanemate jaoks tasuta. Sügavkülmikut polnud, tehti hoidisteks. Me aitasime puhastada õhtul hilja küünlavalgel. Vahel saime peksa selle eest, et liiga räpaselt korjatud marjad või seened jne.
Nooruses kolisin ära, läksin kutsekooli õppima ja selle kõrvalt tööle ning selle ajal tehti mulle väga mitmeid pakkumisi, mis olid kahtlased nüüd tagantjärele mõeldes, aga tol ajal mulle lihtsalt ajaliselt ei sobinud. Oli naisi ja mehi, kes tegid. Oma koolikaaslastega pidutsedes korra juhtus, et peole hakkasid imbuma kellegi tuttavad ja siis tema tuttavad ja sel õhtul vägistati kaks neidu ära.
Kui olin kutsekooli lõpetanud, töötasin selle eriala peal paar aastat, aga läksin kõrvalt õppima ja keskendusin endasuguste inimeste aitamisele. Sh ohvriabi, inimkaubanduse ohvrid, lähisuhte vägivald jne. Kaht puudega last kasvatan ise oma peres, kui nemad täiskasvanueale lähenevad, on plaanis adopteerida veel üks. Lisaks tahaksin väga sel aastal vabatahtlikuna appi minna erivajadustega laste kooli, et sealsetele kasvatajatele puhkust anda.
Kindlasti olen eluvõõram kui nii mõnigi väga raske saatusega inimene, kellele elu justkui muudkui suuri kive ette loobiks, aga päris eluvõõraks end ka ei pea.