Mehega plaanitud nädalane reis mai algusesse. Laps jääb vanaema hoolde, on seal varem ka olnud (küll mitte päev otsa). Aga ma emana nii mures 🙁 Kuidas selline äraolek lapsele mõjub, kas ta tunneb mind hiljem ära?
ma arvan, et selline lahusolek mõjub sulle endale laastavamaltki kui lapsele. vähemalt mina küll ei suudaks sellises olukorras lõõgastuda ja end välja lülitada. oleks veel paar päeva või nn pikk nädalavahetus, aga terve nädal on liigmisliig. ja lapsest on ka muidugi kahju. kui ta pole päev otsagi kellegi teise hooles olnud, kuidas sa saad siis üldse teada ja loota, et ta on seal valmis olema terve nädala koos kõigi uneaegade ja muu säärasega?!
aga noh, inimesed on erinevad, sh nende tundlikus ja empaatiavõime
Käisin esimese lapsega 11 kuuse kõrvalt- enam nii ei teeks. Laps oli olnud kurb, mitte pidevalt aga aeg ajalt. Paar esimest päeva ei olnud lapsel midagi teisiti aga igatsus olevat tal tekkinud just 3-4 päeval, ootas akna juures, vaatas väga hoolikalt iga autot mis õuele sõitis. Kord tuli läbi peretuttav kes oli issiga sarnast kasvu ja olemist. Laps oli teda kaugemalt vaadates hästi rõõmus ja ootusärev, kui aru sai et see pole issi siis oli pettunud, küll ei nutnud aga olek muutus. pärast reisi oli varasemast oluliselt enam mures kui kodust välja läksin ilma temata, ausalt öelda on siiani 6 sena ka mures ja uurib alati väga täpselt kuhu läheme ja millal tuleme. Aga võibolla kuuesed ongi sellised.
Nüüd mõtleks midagi muud välja, puhkamata kindlasti ei jätaks aga võtaks lapse kaasa või vanaema koos lapsega kaasa.
Proovi enne kuidas ta öösel ilma sinuta vanaema juures on. Sul jama kui palju kui oled juba reisil ja vanaema helistab, et laps ei ole nõus magama.
Mõtle sellele, missugune laps sul on. Kas ta on leplik või elab lahusolekuid väga rängalt üle. Siis Saad vastuse. Võõrastel on raske sinu lapse valmisolekut hinnata.
Mina oma 11-kuuse lapse võiks jätta küll, sest laps on tugeva närvisüsteemiga ja kohaneb kiiresti muutustega. Aga kuna ma olen ise nõrga närvisüsteemiga siis ma ei suudaks lapsest päevagi lahus olla ja võtaks ta kaasa
Võta ka arvesse, et see aeg on väga pingeline hammaste lõikumise aeg ja laps on eriti hellake.
Sa vist ei saanud siit küll ühtegi vastust aga natuke mõtlemisainet ja mõned viited millega tuleks arvestada.
Tugevat närvi sulle otsustamiseks
Vanaema ja lapse võtaks reisile kaasa, muidu ei läheks. Laps on väike nii lühikest aega, tahan temaga koos olla.
Nii väikese kõrvalt küll ei minda nädalaks minema… Reisimas jõuab ju käia küll ja küll, kuid mine tea, ehk mõjutab see nädal lapse kogu järgnevat elu.
Ma kohe küll nii hukkamõistvalt asjasse ei suhtuks! Palju oleneb ka lapsest.
Mul laps oli juba üsna pisikesest peale vanavanemate juures öösel vahest. 4-kuuselt läksime ka nädalaks reisile ja laps jäi mehe õe juurde, keda ta üldse esmakordselt nägi. Polnud mingisugust muret! Kui tagasi tulime, siis 10 minutit võõrastas vast. Muidu oli ka hea ja rahulik laps olnud. Kuidas 8-kuune reageeriks ei tea muidugi.
Ma läheks küll, ei juhtu midagi selle lapsega.
Isegi, kui laps oleks rahulik, siis mina ei suudaks puhata. Ma igatseksin teda väga. Ma plaanin paar aastat temaga olla, küll ta nii 2 aastasena jõuab mind natukene hulluks minna, et tahan ise temast natukene puhata 😛
Mulle piisab sellest, kui olen päevakese või pool temast eemal, et juba hakkan igatsema. Mul veel üsna kehva magamisega laps ka ja vahel terved ööd möööduvad teda magama pannes aga ikkagi.. nii armas ja nii oma ju 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vaene laps.[/tsitaat]
Jajah, vaene laps. Kõigil ei istu ära hellitatud memmekad kodus, kes paari tundigi ei suuda emast eemal olla. Iga laps on erinev! Mulle tundub, et minu laps tahabki ka MINUST vahepeal puhata. Kuskil mujal, kui kodus emmega 4 seina vahel olla on vahepeal tunduvalt põnevam ja probleeme pole kunagi olnud, et jonniks või igatseks vms. Laps saab aastaseks kohe.
kindlasti juhtub/toimub lapsega sellises olukorras midagi ja mitte positiivset. et mõni inimene seda märgata ja tähtsustada ei taha ja/või ei oska, on hoopis iseasi.
Ära aja jama kägu, need lapsed, kes saavad piisavalt ja pidevalt pisikesena emaga koos olla, on vastupidi, mitte memmekad, vaid tunduvalt iseseisvamad kui need, keda on korduvalt ja jätkuvalt kellegi võõra hoolde jäetud väiksena, enne uuri asja, siis võta sõna. Ise ei jätaks ka nii pisikest elu sees ei vanaema ega kellegi teisega kauemaks kui mõneks tunniks.
Enda laps on peagi kahepoolene, pidevalt endaga koos olnud, pole kuskilt otsast memmekas, väga seltsiv ja rõõmsameelne on, vabalt võin ta päevaks-paariks ka kellegi hoolde jätta, ilma et silm ka pilguks, endal tuleb enne igatus peale kui temal, tema vaid lehvitab ja naeratab akna pealt, saadab musisid, ehk siis laps on kindlalt kiindunud ja absoluutselt kindel, et ema tuleb alati tagasi, ei klammerdu.
Sina võid oma vastusündinu ka kohe vanaema või kellegi kraesse sokutada, arvates et \”laps tahab emast puhata\”, tegelikult see nii pole ja mul on su lapsest täitsa kahju. Praegu võid arvata, et elu on lill, aga tulevikus võib see muutuda.
See, et teemaalgataja sellise teema siia tegi, näitab selgelt, et tal on süda õige koha peal ning armastab oma last. Teemaalgataja, see et kahtled, näitab seda, et peaksidki lapsega koos olema, mitte teda teiste hoolde jätma, tee nii nagu süda ütleb.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ära aja jama kägu, need lapsed, kes saavad piisavalt ja pidevalt pisikesena emaga koos olla, on vastupidi, mitte memmekad, vaid tunduvalt iseseisvamad kui need, keda on korduvalt ja jätkuvalt kellegi võõra hoolde jäetud väiksena, enne uuri asja, siis võta sõna. Ise ei jätaks ka nii pisikest elu sees ei vanaema ega kellegi teisega kauemaks kui mõneks tunniks.
Enda laps on peagi kahepoolene, pidevalt endaga koos olnud, pole kuskilt otsast memmekas, väga seltsiv ja rõõmsameelne on, vabalt võin ta päevaks-paariks ka kellegi hoolde jätta, ilma et silm ka pilguks, endal tuleb enne igatus peale kui temal, tema vaid lehvitab ja naeratab akna pealt, saadab musisid, ehk siis laps on kindlalt kiindunud ja absoluutselt kindel, et ema tuleb alati tagasi, ei klammerdu.
Sina võid oma vastusündinu ka kohe vanaema või kellegi kraesse sokutada, arvates et \”laps tahab emast puhata\”, tegelikult see nii pole ja mul on su lapsest täitsa kahju. Praegu võid arvata, et elu on lill, aga tulevikus võib see muutuda.
See, et teemaalgataja sellise teema siia tegi, näitab selgelt, et tal on süda õige koha peal ning armastab oma last. Teemaalgataja, see et kahtled, näitab seda, et peaksidki lapsega koos olema, mitte teda teiste hoolde jätma, tee nii nagu süda ütleb. [/tsitaat]
Jutt ei käi ju vastsündinust 🙂 Ja ma võin neid raamatuid lugeda ja uurida, aga minu laps pole tõenäoliselt raamatust võetud laps. Ja kuidas sa seletad seda, et minu õe laps, kes on sünnist saadik vaid emaga olnud ( 2 a), aga ikkagi trambib jalgu või nutab, kui ta kasvõi 10 minutiks kellegagi jäetakse ja ema silmapiirilt kaob? Samas ei taha ta ka sotsialiseeruda teiste lastega, kardab neid. Sinu loogika järgi ei tohiks see ju nii olla??? Ma olen segaduses ja hämmingus, kuidas sa täiesti võõrast inimesest üritad mingit hullu rongaema pilti maalida oma ettekujutustes. Ärka üles!
Ma tsiteerin paar lauset raamatust \”Laps\” (W.Goebel ja M. Glöckler):
\”Lapsele ei tähenda iga ümbruskonna vahetumine ainult väljarebimist ta elukeskkonnast, vaid ka ta eneseteadvuse kriisi.\”….
\”Lapse üheaegset eraldamist nii temaga seotud inimesest kui ka keskkonnast võib lubada vaid äärmisel juhul.\”
Mina kindlasti ilma lapseta ei reisiks, aga kui otsustad sõita, siis võibolla oleks parem kui vanaema elab koos lapsega teie kodus selle nädala.
Kägu (14:44), iseseisva lapse kasvatamiseks ei piisa sellest, et laps emaga pidevalt koos oleks. Kõik ju oleneb ka sellest, kuidas ema lapsega koos on.
8-kuune oskab juba võõrastada. Mõni laps muidugi ei võõrasta üldse ja on kõigiga sõber. Ise ma nädalaks ära ei läheks vaid maksimum 3-4 päevaks kui oleks võimalik. Praegu mu enda laps on 8k ja mitte kuidagi ei saaks me mehega isegi tunniks koos ära minna. Laps on väga suur võõrastaja:(
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See on selles vanuses täiesti normaalne käitumine. Imelik oleks, kui ta nii ei teeks. Sa ei tea vist laste psüühikast ja arengust tõesti kuigi palju.[/tsitaat]
Jah, paraku oli ka ta aastaselt selline…
Ehk siis keelame rangelt kõik lastehoiud, lasteaiad, lapsehoidjad? Sest need mõjuvad ju lapse arengule ja psüühikale halvasti ja lastest kasvavad hälvikud, kellel hiljem sotsialiseerumisega probleemid??? Nii sinu jutust välja tuleb…
TEEMAALGATAJALE: Mina soovitaksin tegutseda oma sisetunde järgi. Sina ju tunned enda last kõige paremini, mitte perekooli käod. Väga vähesed räägivad siin tõesti enda kogemustest/muljetest. Enamus ikka selliseid, kelle esimene vastus on \”aga mina sealt raamatust lugesin\” ja pressivad niimoodi teistele oma \”tõde\” peale 🙂
Ma usun, et see mõjub lapsele halvasti. Kujuta nüüd ise ette, et laps ju ei mõista aega nagu täiskasvanu. Ema läheb ära ja ei tule tagasi. Kaks nädalat on tema jaoks igavik. Ta jõuab juba uue olukorraga kohaneda.
Ise olen käinud koos lastega. Meil oli pikk talvepuhkus Tenerifel ja lapsed olid vaimustuses liivast ja veest. Nüüd tulime Skandinaaviast ja see oli samuti superpuhkus.
Minul on umbes sama plaan jätta 10 kuune laps kaheks ja pooleks päevaks vanaema hoolde. Konsulteerisin psühholoogiga, et kuidas see lapsele mõjub. Tema arvas, et laps elab selle üle, aga ei pruugi pärast minuga kohe samamoodi käituda kui varem. Kindlasti plaanin enne harjutada teda, kas jääb üldse ööseks. Aga samas pean ütlema, et kui läheksin nädalaks, võtaksin ta kaasa, sest ise ei suudaks nii kaua eemal olla 🙂
Minul on umbes sama plaan jätta 10 kuune laps kaheks ja pooleks päevaks vanaema hoolde. Konsulteerisin psühholoogiga, et kuidas see lapsele mõjub. Tema arvas, et laps elab selle üle, aga ei pruugi pärast minuga kohe samamoodi käituda kui varem. Kindlasti plaanin enne harjutada teda, kas jääb üldse ööseks. Aga samas pean ütlema, et kui läheksin nädalaks, võtaksin ta kaasa, sest ise ei suudaks nii kaua eemal olla 🙂
Mina ei läheks beebi kõrvalt reisile, kui tahan reisile, siis ikka koos lapsega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma arvan, et beebi kaasa võtmine lapsele isegi raskem. Lennureis,uus keskkond jne. Üldiselt kohaneb mu laps võõrastega kenasti,ei võõrasta midagi. [/tsitaat]
Alati pigem võõras koht, kui emast eraldamine alla-aastasel. Võõras kohas tunneb ta end sinuga turvaliselt ja tal on huvitav juba selles vanuses.
Mina kellelegi hoida kohe kindlasti ei jätaks, ka mitte oma emale. Võtaks kaasa või jätaks minemata 🙂
Naljakas, et sa arvad, et ennemast on lapsel hea võõrastega/sugulatega kui et koos vanematega võõras keskkonnas. Väikelastega lennatakse palju ja see küll probleemiks ei tohiks olla. Annad õhkutõusmise ja maandumise ajal süüa, et vältida kõrvade lukku minemist ja kui ta parasjagu ei maga, siis tuleb teda lihtsalt tegevuses hoida. Ise reisin 4-kuusega. Kartsin väga, aga arst lohutas meid ja tõesti, ei juhtunud midagi halba. Ta õhkutõusmise ajal ei söönud, aga mingit ebamugavust ei paistnud küll tundvat.
Aga tõesti, katseta enne kuidas ta lepib vanaema juures. Vanaemale oleks ka ju emotsionaalselt raske kui selgub, et laps ei lepi ja on terve see nädal õnnetu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
