Teema: 8-kuusele unekool

Hommiku osas aitab ainult hilisem magamaminek. 8kuune ei pruugigi enam 12h ööund magada.

Ööd ise – mina võõrutasin öisest söömisest. Jah, nutuga. 1 h kaupa. Meil harjus umb 4 päevaga esimese nihutamisega, hilisemad tulid juba 2-3 päevaga. Kokku võttis ca 2,5 nädalat. Mees oli öösiti toeks ja rahustas ka last.

#3823423:

Lihtsalt ei. Kuidas saab sellise idiootsuse (unekooli) peale üldse mõelda? Lapsed nutavadki, see on nende ainuke viis ennast väljendada. Kui olete kurnatud, siis otsige endale abi, mitte ärge tekitage beebile eluaegset traumat ja vaimse tervise probleeme

Milleks idioodiks sõimamine? Unekool ei pea tähendama lapse tundideks (isegi mitte viieks minutiks) röökima jätmist, on palju leebemaid variante. Sinu teooria järgi peaks meil olema siis põlvkondade viisi traumeeritud inimesi, kuna näiteks nõuka ajal ei olnud vanematel aega tegeleda kiindumussuhte kujundamisega või lapse lõputu kussutamisega (imikud jäeti suisa üksinda koju, et vorstisappa minna, emad läksid kuu aja pärast tööle tagasi, kui oldi kodus, siis tegeleti kõige muu seas ka mähkmete pesemisega, vee tassimisega kaevust jne – lapse jaoks ei olnud pea üldse aega paratamatut, ikkagi kasvati üles). Ehk peaksime kõik olema tohutu traumaga. Aga võib-olla on üks sellise trauma väljend ka teiste idioodiks sõimamine – ei tea

Asjast – minul viskas selline olukord üle juba neljandal kuul. Meie võtsime individuaalse unenõustaja, kes tegi konkreetse plaani ja jagas soovitusi, et lõpetada ära rinna seostamine magamisega. Lühidalt oli nii, et laps sai viimast korda rinda kell 19, magama hakkasime sättima kell 19.40 ehk kui varem oli nii, et võtsin ta kaissu ja uinusime koos, tema rinna otsas, siis see oli suur muutus . Esimesed 4 päeva läks aega tund, seejärel hakkas vähenema, lõpuks läks kuni pool tundi. Järgmine toitmine oli ette nähtud kell 23.30, kui ärkas varem, siis õnnestus kussutada, kui päris üles ei ärganud, aitas käest kinni hoidmine. Eks oli ka kordi, kus oli siiski vaja rind välja käia, aga püüdsin mitte. Oli nutmist ja nutsin ise, mees aitas siis, võttis asja enda peale. Saime ühiselt paari nädalaga muutuse sisse viidud ja nii see jäigi toimima. Natuke oli tagasilööke ka, aga endale tuleb võimalikult kindlaks jääda. See elava luti sündroom on jube, täiesti mõistan, miks ahastuses oled.

Lapsed magavadki ööund selles vanuses 10-12 tundi, nii et uni 19.30-5.30 on iseenesest normaalne. Nii tiheda ärkamise peale mõtleks, et äkki ta ei saa päeval oma toiduvajadust täis. Prooviks koguseid suurendada ja päeval eriti õhtul tihemini rinda anda.

#3826563:

#3823482:

#3823423:

Lihtsalt ei. Kuidas saab sellise idiootsuse (unekooli) peale üldse mõelda? Lapsed nutavadki, see on nende ainuke viis ennast väljendada. Kui olete kurnatud, siis otsige endale abi, mitte ärge tekitage beebile eluaegset traumat ja vaimse tervise probleeme

Milleks idioodiks sõimamine? Unekool ei pea tähendama lapse tundideks (isegi mitte viieks minutiks) röökima jätmist, on palju leebemaid variante. Sinu teooria järgi peaks meil olema siis põlvkondade viisi traumeeritud inimesi, kuna näiteks nõuka ajal ei olnud vanematel aega tegeleda kiindumussuhte kujundamisega või lapse lõputu kussutamisega (imikud jäeti suisa üksinda koju, et vorstisappa minna, emad läksid kuu aja pärast tööle tagasi, kui oldi kodus, siis tegeleti kõige muu seas ka mähkmete pesemisega, vee tassimisega kaevust jne – lapse jaoks ei olnud pea üldse aega paratamatut, ikkagi kasvati üles). Ehk peaksime kõik olema tohutu traumaga. Aga võib-olla on üks sellise trauma väljend ka teiste idioodiks sõimamine – ei tea

Asjast – minul viskas selline olukord üle juba neljandal kuul. Meie võtsime individuaalse unenõustaja, kes tegi konkreetse plaani ja jagas soovitusi, et lõpetada ära rinna seostamine magamisega. Lühidalt oli nii, et laps sai viimast korda rinda kell 19, magama hakkasime sättima kell 19.40 ehk kui varem oli nii, et võtsin ta kaissu ja uinusime koos, tema rinna otsas, siis see oli suur muutus . Esimesed 4 päeva läks aega tund, seejärel hakkas vähenema, lõpuks läks kuni pool tundi. Järgmine toitmine oli ette nähtud kell 23.30, kui ärkas varem, siis õnnestus kussutada, kui päris üles ei ärganud, aitas käest kinni hoidmine. Eks oli ka kordi, kus oli siiski vaja rind välja käia, aga püüdsin mitte. Oli nutmist ja nutsin ise, mees aitas siis, võttis asja enda peale. Saime ühiselt paari nädalaga muutuse sisse viidud ja nii see jäigi toimima. Natuke oli tagasilööke ka, aga endale tuleb võimalikult kindlaks jääda. See elava luti sündroom on jube, täiesti mõistan, miks ahastuses oled.

Meil ongi põlvkondade viisi traumeeritud inimesi. Kui palju teemasid on näiteks sellest, et vanaemad-vanaisad ei oska lastelastega käituda. Oma lapsepõlv ka hästi meeles ning näen palju vaeva selleks, et teatud käitumismustrid lastele edasi ei kanduks ja üleüldse oleks neil parem elu kui endal kunagi.

Ma mõtlen kõiki neid “laps peab ise mängima, jonni tuleb ignoreerida, lasteaed on sinu töö, armastust tuleb hea käitumisega/õppimisega välja teenida” jne. Jah, tulemuseks on mugav laps, aga kas ta on sellejuures õnnelik?

Oh, tulevad uue aja teemad ja traumad. Lapsed on vaimselt päris hullus seisus, näitavad mitmed uuringud. Nutisõltuvus on tohutu probleem ja see on päris palju vanemate teha, samuti toitutakse väga kehvalt. See kõik mõjutab ka vaimsust. Ega siin eriti ei aita see, et lapsele pole unekooli tehtud, ma arvan,

Meie kogemus

Minul 3 last ja kõigiga olen toiminud samamoodi- öösel pudel ja oma tuppa. Keskmine laps oli natukene erinev ja magas paremini meie toas ja selle tõttu oli seal kauem, teised kaks kolisid oma tuppa ja alles siis paranes uni. Eks ikka, lapsed on erinevad ja kui beebi oma toas ei taha olla ja öö jooksul ikka koguaeg ärkad, siis see ei tööta. Meil on ehk vedanud,aga tundus et kui beebi ei seostanud tissi unega, siis läks kergemaks. Viimane beebi,kes nüüd 10 kuune, kolis enda tuppa 9-kuuselt ja hakkas siis ilma ärkamata magama. Kell 22 magama ja kell 8 ärkab. Ei tea kuidas, aga kõik uned teeb tema vastavalt enda vajadusele. Kui tal on uni, siis ütleb “aitäh” ja kui siis viin voodisse, siis jääb kohe magama oma pudeliga. Üle kuu nii toiminud ja stress kadunud.

Unekooli kohapealt- proovisin kahe esimese lapsega. Ühega toimis kohe, nuttis paar korda ja siis magas ja enam ei nutnud. Teisega ei toiminud ja lõpetasime ära. Temal aitas ainult kussutamine. Oma voodis ja toas olid ka nemad enne aastat.

Ema ei või olla “elav lutt”. Beebil on suur vajadus olla ema kõrval, tunda teda füüsiliselt. See periood ei kesta kaua, ca 1 aasta. Kui seda vajadust rahuldatakse, siis see mõjutab positiivselt ka lapse arengut.

Lisaks on normi piirides, kui beebi ärkab öösel. Kui beebi  magab üksi ja veelgi hullem, et eraldi toas ning ei ärka terve öö,  siis see tähendab, et ta on suures stressis. Tema organism lahendab seda stressi selliselt, et tekib sügav uni.

Minul mitu last ja mitte ühtegi magamata ööd. Lapsed magasid beebina kaisus, kaheaastaselt kolisid oma vooditesse ilma ühegi probleemita. Mingit kaissu pugemist ei ole ja magavad terve öö juba ajast kui olid pooleaastased.

Kaksikud pojad nüüdseks 19-aastased ja ma tõesti ei tea, kas need nipid töötavad ka teistel lastel, aga meil toimisid:

Teha enne viimast sööki (orienteeruvalt 23.00) võimlemist, massaaži, teha soe vann, tuulutada tuba korralikult, anda tugevalt süüa, igaks juhuks pane ka igemegeeli peale, panna voodisse, tuba pimedaks ja ise toast välja.

Pojad harjusid režiimiga väga ära ning magasid beebidena kenasti terve öö, ma ei mäleta nendega rohkem kui ühte-kahte magamata ööd: üks oli pärast kolmikvaktsiini viril ja nuttis natukene ja teine oli esimeste hammaste lõikumise eel tusane. Üldjoontes supermõnusad beebid olid.

Vaata, kas nendest näpunäidetest on natukene midagi abi….