Teema: 8-kuusele unekool

Minul sama vana laps ärkas veel tihedamini (1-1,5h tagant). Olin täiesti läbi ja kerges depressioonis. Lõpuks tegime mehega nii, et mina läksin diivanile magama (öösel pidin küll piima välja pumpama) ja mees kussutas/rahustas lapse magama. 2 ööd oli ikka korralik kisa, aga alates 3-st ööst oli juba enam-vähem. Ma läksin magamistuppa tagasi, kui ärkas, siis ka kussutasin/rahustasin, aga rinda ei andnud ning üsna kähku saime juba nii magada, et ärkas öö jooksul vaid paar korda.

Ei tea kas just parim lahendus, aga töötas.

Lihtsalt ei. Kuidas saab sellise idiootsuse (unekooli) peale üldse mõelda? Lapsed nutavadki, see on nende ainuke viis ennast väljendada. Kui olete kurnatud, siis otsige endale abi, mitte ärge tekitage beebile eluaegset traumat ja vaimse tervise probleeme

On tõesti väsitav olla elav lutt. Elasin selle üle oma esimese lapsega ja see oli väga raske. Laps ärkas igal öösel rohkem kui 5 korda (tihti rohkem kui 10x) ja nii kuni kaheaastaseks saamiseni. Rinnast võõrutamine, mida tegin veidi enne lapse aastaseks saamist, ei aidanud, ainult veel keerulisem oli teda magama saada pärast seda. Unerežiimi muutused, unenõustajad, uneloengud ja raamatud, unekoolide erinevad variandid ei aidanud. Leebeimgi unekooli variant oli tema jaoks traumeeriv ning laps röökis ennast hingetuks ja ei maganud nendel öödel üldse, sest ta oli nii endast väljas. Aitas ainult aeg ja ühel ööl kaheaastasena ta enam ei ärganud nii palju, vaid ärkas kõigest kaks korda. Minul aitas kõige rohkem seda aega üle elada see kui ma lõpuks lasin lahti sellest mõttest, et mingi nipp nendest kõigist peab ju töötama. Kui ma lõpetasin katsetamise ja lapsega eksperimenteerimise, siis oli seda kergem taluda tegelikult. Pakkusin lapsele seda, mida ta vajas – väga palju lähedust. Aga teemaalgatajale soovitaks ikka jah, et proovige mõnda nippi, aga ärge võtke kinnisideeks, et need peavad toimima.

#3823482:

#3823423:

Lihtsalt ei. Kuidas saab sellise idiootsuse (unekooli) peale üldse mõelda? Lapsed nutavadki, see on nende ainuke viis ennast väljendada. Kui olete kurnatud, siis otsige endale abi, mitte ärge tekitage beebile eluaegset traumat ja vaimse tervise probleeme

Milleks idioodiks sõimamine? Unekool ei pea tähendama lapse tundideks (isegi mitte viieks minutiks) röökima jätmist, on palju leebemaid variante. Sinu teooria järgi peaks meil olema siis põlvkondade viisi traumeeritud inimesi, kuna näiteks nõuka ajal ei olnud vanematel aega tegeleda kiindumussuhte kujundamisega või lapse lõputu kussutamisega (imikud jäeti suisa üksinda koju, et vorstisappa minna, emad läksid kuu aja pärast tööle tagasi, kui oldi kodus, siis tegeleti kõige muu seas ka mähkmete pesemisega, vee tassimisega kaevust jne – lapse jaoks ei olnud pea üldse aega paratamatut, ikkagi kasvati üles). Ehk peaksime kõik olema tohutu traumaga. Aga võib-olla on üks sellise trauma väljend ka teiste idioodiks sõimamine – ei tea

Asjast – minul viskas selline olukord üle juba neljandal kuul. Meie võtsime individuaalse unenõustaja, kes tegi konkreetse plaani ja jagas soovitusi, et lõpetada ära rinna seostamine magamisega. Lühidalt oli nii, et laps sai viimast korda rinda kell 19, magama hakkasime sättima kell 19.40 ehk kui varem oli nii, et võtsin ta kaissu ja uinusime koos, tema rinna otsas, siis see oli suur muutus . Esimesed 4 päeva läks aega tund, seejärel hakkas vähenema, lõpuks läks kuni pool tundi. Järgmine toitmine oli ette nähtud kell 23.30, kui ärkas varem, siis õnnestus kussutada, kui päris üles ei ärganud, aitas käest kinni hoidmine. Eks oli ka kordi, kus oli siiski vaja rind välja käia, aga püüdsin mitte. Oli nutmist ja nutsin ise, mees aitas siis, võttis asja enda peale. Saime ühiselt paari nädalaga muutuse sisse viidud ja nii see jäigi toimima. Natuke oli tagasilööke ka, aga endale tuleb võimalikult kindlaks jääda. See elava luti sündroom on jube, täiesti mõistan, miks ahastuses oled.

Meil ongi põlvkondade viisi traumeeritud inimesi. Kui palju teemasid on näiteks sellest, et vanaemad-vanaisad ei oska lastelastega käituda. Oma lapsepõlv ka hästi meeles ning näen palju vaeva selleks, et teatud käitumismustrid lastele edasi ei kanduks ja üleüldse oleks neil parem elu kui endal kunagi.

Ma mõtlen kõiki neid “laps peab ise mängima, jonni tuleb ignoreerida, lasteaed on sinu töö, armastust tuleb hea käitumisega/õppimisega välja teenida” jne. Jah, tulemuseks on mugav laps, aga kas ta on sellejuures õnnelik?

Mul mõlemad lapsed kaisus maganud. Kui kägisema hakkas, siis une pealt tiss suhu ja magasime mõlemad edasi. Avastasin mõlemast rinnast toitmise nii, et ei pea ise külge keerama. Ise puhanud ja laps rahul. Nüüd magavad mõlemad oma voodites, ei jäänud kuni pubekaaeni emme kaissu.

Ma olen beebi pärast ainult ühe öö olnud magamata elus. Ülejäänud probleeme lahendasin sellega, et ta magas mu kaisus. Ja ma magasin alati välja, sest öösel panin kohe tissi suhu, kui sahmima hakkas ja jäin ise uuesti magama. Vahest ärkasin selle peale üles, et laps oli ise tissi üles leidnud. Mõlemad saime end välja magada. Ma olen kindel, et laps tahab lähedust ja seda tuleb talle pakkuda. Mis eraldi voodi, mis eraldi tuba? Aegade algusest saadik on lapsed oma vanema kõrval maganud. Minu oma on nüüd väga enesekindel täiskasvanu.

Muidugi – eelnevat saab harrastada siis, kui lapsel pole “krookse” (mul pole aimugi, mis need täpselt on, sest mu lapsel neid ei olnud).

#4002390:

Minul 3 last ja kõigiga olen toiminud samamoodi- öösel pudel ja oma tuppa. Keskmine laps oli natukene erinev ja magas paremini meie toas ja selle tõttu oli seal kauem, teised kaks kolisid oma tuppa ja alles siis paranes uni. Eks ikka, lapsed on erinevad ja kui beebi oma toas ei taha olla ja öö jooksul ikka koguaeg ärkad, siis see ei tööta. Meil on ehk vedanud,aga tundus et kui beebi ei seostanud tissi unega, siis läks kergemaks. Viimane beebi,kes nüüd 10 kuune, kolis enda tuppa 9-kuuselt ja hakkas siis ilma ärkamata magama. Kell 22 magama ja kell 8 ärkab. Ei tea kuidas, aga kõik uned teeb tema vastavalt enda vajadusele. Kui tal on uni, siis ütleb “aitäh” ja kui siis viin voodisse, siis jääb kohe magama oma pudeliga. Üle kuu nii toiminud ja stress kadunud.

Unekooli kohapealt- proovisin kahe esimese lapsega. Ühega toimis kohe, nuttis paar korda ja siis magas ja enam ei nutnud. Teisega ei toiminud ja lõpetasime ära. Temal aitas ainult kussutamine. Oma voodis ja toas olid ka nemad enne aastat.

Kolme lapse emana peaksid teadma, et last ei jäeta üksinda lutipudeliga voodisse.

Mul magas ka esimene laps kaisus beebina, tegelikult siiani igal öösel ronib kaissu. See ei takistanud tal öösel palju nutta või 10+ korda ärgata. Lisaks minu meelest ei ole võimalik välja puhata ja olla samal ajal pidevalt imetamiseks sobivas asendis. Minu kumbki  laps küll suvalt pead keerates rinda kätte ei saanud, vaid pidin ikka ise ka olema sobivas asendis. Kõhud vastamisi, beebi nina nibu kõrgusel jne. Vb neil teismoodi, kellel suuremad rinnad, et ei pea nii lähestikku olema ja suuremat rinda saab ju kergemini suunata ka? Aga mul väiksed rinnad, seega enda kehaasend väga oluline ka öösel voodis pikali toitmisel, et laps saaks süüa. Minu jaoks oli öise söötmise juures kõige väsitavam see pidev samas asendis lamamine. Pealegi laps ei söönud paar minutit, vaid iga kord 20-45 minutit enne kui uuesti uinus, seega iga tunni tagant jälle pikk toitmine läbi teha, ei ole mingi “ah ei märkagi kui laps rinda võtab öösel”.  Pigem on see surmväsinuna iga toidukorra lõpu ootamist, et saaks enda kangeks jäänud keha mugavamasse ja magamiseks sobivasse asendisse keerata. Teine laps mul jah alati sõi lühemalt ja 1-3x öösel, seega teda olen pidanud algusest peale supermagajaks, sest ise sain ju lausa mitu tundi järjest magada igal öösel ja toidupausid olid ka lühikesed.