Viimane aeg juba täitsa imelikuks läinud. Lähed külla ja hakkavad üksteise kallal norima või kui tuled siis tunned kohe et oli jälle sõnelus olnud.
Ämm 81a ja äi 83a. Muidu saavad hakkama, poes käivad ise, toidu teevad ise. Meie ja mehe õe pere aitavad neid igasugustes toimetustes aga nende omavaheline suhe on nagu herilaspesaks muutunud.
Esileht › Pereelu ja suhted › 80+ aastased ämm ja äi kogu aeg riidlevad omavahel
Teema: 80+ aastased ämm ja äi kogu aeg riidlevad omavahel
No mis sina sinna teha saad. Ilmselgelt on inimestel igav. Lisaks tahetakse nüüd välja elada kogu see frustratsioon, mis elu jooksul on kogunenud.
Ega ei saagi midagi teha. Imestan ka oma ämma kannatust sellise mehega elamisel – napsisõber (tegelikult joodik), enesest väga heal arvamusel, õelavõitu ütlemisega jne. Ämma arvates muidugi issanda kingitus. Hoian oma suu kinni v.a. kui äi midagi meie pere kohta ütleb- aga ta veits kardab mind.
Hoian üldiselt suu knni aga jube piinlik kui istume seltskonnaga lõuna lauas, lapsed ka ja siis hakkab see tüli norimine. Eks kõik muidugi hoiavad suu kinni, mida sa ikka sekkud aga terve meeleolu on rikutud. Paar korda olen mina või mees vestlust alustanud millestki muust et õhkonda “puhastada” et vähemalt söögiajal ilma riiuta olla.
Pmt näen et vist seotud vanusega ka igasugused piirid kaovad neil.
Mõtlesin et järsku kellegil siin kogemusi sarnase olukorraga et kaasa rääkida.
Äi napsumees pole.
Mul on sama asi oma vanematega.
Nägelenud on nad enne ka, aga nüüd üle 70. aasta vanustena on täitsa kole see suhtlus.
Põhihäda on selles, et kui üks valmistub surema, kolis maale ja vaevu tahab hoovist väljas käia, siis teine tahaks veel reisida, teatris käia, linnas elada jne.
See veidike on nüüd päästnud, et üks elab linnas mõned päevad nädalas ja käib veidi tööl.
Aga ikka lööb välja see üksteise süüdistamine teiste ees. Siis ei tea keegi, kuhu omi silmi peita. Ei taha vahele ka segada, ei ole kumbalgi poolel otse õigust.
Minu ema (76) ja tema elukaaslane (70) nagistavad ka, ag amitte vihaga. See on nagu rohkem näitemäng ja väljaelamine mida “see ütles nii” või “too tegi naa”. Väsitav on jah, olen neid korrale ka kutsunud, aga siis tehakse kannatajanägu ette ja õige varsti hakkab jälle peale. Kordan, see pole mingi vihane tüli, vaid tundub nagu vajaksid nad kolmandat poolt “ära kuulama” või midagi taolist.
See võib olla seesama mis Almal ja Johannesel oli, et Johannesest polnud enam asja ja algaski näägutamine.
Minu vanavanematel sama asi. Mõlemal on tervis kehvaks läinud ja ma arvan, et selles ongi iva. Olen ise terviseprobleemidega ja kui on halvemad ajad, siis olen ise ka närvilisem ja ärritun kergesti, mittemillegi peale justkui.
dementsuse alguses inimese iseloom muutub- negatiivsemaks, kurjemaks ja kiuslikumaks, enesekontroll nõrgeneb, kõik purtsatatakse välja.
Paar korda olen mina või mees vestlust alustanud millestki muust et õhkonda “puhastada” et vähemalt söögiajal ilma riiuta olla.
Nii sina kui su mees olete mõlemad parajad supinahad.
Sellise jama peale tõustakse lihtsalt lauast püsti ja lahkutakse naeratuse saatel. Võib ka paar sõna kommentaariks lisada neile, näiteks, et kui olete oma probleemid omavahel ilusasti ja rahumeelselt ära lahendanud, oleme heameelega teil jälle külas.
Seniks kena päeva jätku.
Tülitsemine jääks raudselt edaspidi teie juuresolekul ära.
Aga kuna te ei käitu nii, siis võib teha järelduse, et teile endale kah pisut nagu meeldib, kui kakeldakse.
Aga milleks siis sellest teema teha, kui teile see tülitsemine sobib, aru ma ei taipa?
Lahkumine poleks ka ebaviisakas mitte,sest kes ikka tahab kahe inimese omavahelist arveteklaarimist huviga pealt kuulata, peale teemaalgataja?
Normaalne inimene väldiks sellist olukorda.
Olen ka seda meelt, et kannatama ei pea. Näiteks läksime ämma-äia juurde – äi oli purjus ja jauras. Ütlesin mehele, et sõidame siit edasi ja ööbime hotellist, kuna meie pere ei pea taluma sellist jauramist. Järgmine kord suutis äi väga viisakalt üleval pidada.
Samuti olen ka otse öelnud välja, et kui äial on joomaperiood, siis lapselapsed sinna ei tule ja meie ka mitte. Suudetakse küll olla kaine.
sama, vanemad (80 ringis) kipuvad nägelema kui meie oleme külas. Ilmselt meile kõrvaltkuuljatele tundub ka asi hullem kui neile endile.
Aga ikkagi – olen konkreetselt öelnud, et kui teie tülitsete, siis meie külla ei tule.
Mul ka, vanemad 70 kanti, isa on raske iseloomuga ja terve elu teatud asjade kallal võtnud, aga nüüd kui tervis kehv, liikuma enam ei pääse, peab ju keegi teine selles süüdi olema. Õudsalt vastik on seda targutamist ja halvastiütlemist kõrvalt kuulata. Mina sekkuja-inimene ei ole, emale olen öelnud juba palju aastaid tagasi, et lahutagu ära, mõelgu vahelduseks oma peale ka, aga siis on alati sada üks põhjust, miks see on ületamatult raske, ja no nüüd enam muidugi ei hakka keegi lahutama ega vara jagama. Eks ise teavad siis, nende elu ju, mina ei saa vastutust võtta. Aga külas käime harva, korra aastas kohusetundest, lihtsalt ei taha minna, tunnistan. Lapsed ei tunne ennast vanaisa seltskonnas hästi, ei taha minna sinna. Emaga suhtlen tihedalt telefonitsi ja skaibis.
Lapsed ei tunne ennast vanaisa seltskonnas hästi, ei taha minna sinna.
Loomulikult, laps tunneb end ahistatuna, eriti kui kodus sellist pinge olukorda pole.
Teemaalgataja: kas teil on lapsi ja kas nemad naudivad või peavad normaalseks seda?
Kui peavad, siis ilmselt kodusest õhkkonnast erinevust pole ja saete mehega kodus samamoodi?
See on vist üsna tavaline, et vanaduses hakkavad inimesed kraaklema. Võib-olla on asi ka selles, et nooremana oli seks see liim, mis suhet koos hoidis ja haavu parandas. Kuigi väidetakse, et ka vanad inimesed seksivad, siis ma millegipärast arvan, et 60+ eluaeg koos elanud paari puhul enam väga palju seda vanainimeste asja (haa-haa) ette ei tule. Minu vanematel oli õnneks suur maja, viimase kümme aastat nad elasid selle eri otstes ja kokku puutusid vaid siis, kui meie, lapsed, külla läksime. Siis hakati pärast esimest veerandtundi ka teineteise kallal saagima. Oli ka näha, et inimeste kiiksud, mis nooruses kergelt silma paistsid, vanadusega süvenevad. Paljudel vanadel tekib pettumus ja kibestumine, mida lähima kättesaadava inimese peal maandatakse.
Ma tean ainult ühte paari, oma onu ja tema naist, kes teineteise kallal ei sae. Aga ega ma muidugi pole nendega ka nii lähedane, nagu oma vanematega. Võib-olla saevad lihtsalt omavahel ja oma laste kuuldes.
Minu vanemad lahutasid isa algatusel, kui isa oli ca 80. Sellest on nüüd 4 aastat möödas ja oli alguses ikka kõigile suur põnts, emale eriti. Aga lõpuks hakkavad mõlemad oma uues olukorras “paika loksuma”. Pereüritustel käivad ikka mõlemad ja tegelikult on nende omavaheline suhe nii palju paremaks muutunud. Enam ei süüdista kõigis oma eluhädades teist vaid on süvenenud enda isiklikule arengule.
Paar korda olen mina või mees vestlust alustanud millestki muust et õhkonda “puhastada” et vähemalt söögiajal ilma riiuta olla.
Nii sina kui su mees olete mõlemad parajad supinahad.
Sellise jama peale tõustakse lihtsalt lauast püsti ja lahkutakse naeratuse saatel. Võib ka paar sõna kommentaariks lisada neile, näiteks, et kui olete oma probleemid omavahel ilusasti ja rahumeelselt ära lahendanud, oleme heameelega teil jälle külas.
Seniks kena päeva jätku.
Tülitsemine jääks raudselt edaspidi teie juuresolekul ära.
Aga kuna te ei käitu nii, siis võib teha järelduse, et teile endale kah pisut nagu meeldib, kui kakeldakse.
Aga milleks siis sellest teema teha, kui teile see tülitsemine sobib, aru ma ei taipa?
Lahkumine poleks ka ebaviisakas mitte,sest kes ikka tahab kahe inimese omavahelist arveteklaarimist huviga pealt kuulata, peale teemaalgataja?
Normaalne inimene väldiks sellist olukorda.
Miks naeratama peab?
Ilmselt elatanud inimeste arengu osa. Minu eks ämm on samasugune. Karta on, et alati olnud viriseja, kuid vanusega muutubki kes kiuslikuks, kes leebeks. Soiguda suudab kõige kallal, viimati soigus oma mehe kallal, kui too jõi lusikas tassis teed, et niimoodi ei jooda. Vanainimesel pole enam kriitikameelt mis noorena.
Miks naeratama peab?
Loomulikult, said vabalt lõunalauas ka kahvli vastasseina kinni visata, räusata, et lõpetageee ükskord! ja ülbelt välja tuhiseda.
Aga see pole jätkusuutlik, sest eesmärk on ikkagi see, et vanem põlvkond saab nooremate ja veel omakorda noorematega hästi läbi.
Ja antud juhul PEAB oma käitumist muutma see kõige vanem.
Kui nad selleks võimalised ei ole (loe: ei taha), eks see selgub hiljem. Kui nad valivad omavahel tülitsemise, MITTE teistega koos olles oma taltsutamise.
Aga ka see omavahel tülitsemine on ju nende valik, ju siis ongi tähtsam.
Hundil looduses on samuti valida kahe asja vahel, kas teha kellelegi haiget või süüa puulehti; loomulikult ta valib esimese, sest see on tema jaoks olulisem. Eks inimestega sama.
Aga seda valikut tuleb neile kõige pealt pakkuda; seni on neil ju kõik variandid kenasti laual ja loomulikult nad tahavadki kõike.
Mul on sama asi oma vanematega.
Nägelenud on nad enne ka, aga nüüd üle 70. aasta vanustena on täitsa kole see suhtlus.
Põhihäda on selles, et kui üks valmistub surema, kolis maale ja vaevu tahab hoovist väljas käia, siis teine tahaks veel reisida, teatris käia, linnas elada jne.
See veidike on nüüd päästnud, et üks elab linnas mõned päevad nädalas ja käib veidi tööl.
Aga ikka lööb välja see üksteise süüdistamine teiste ees. Siis ei tea keegi, kuhu omi silmi peita. Ei taha vahele ka segada, ei ole kumbalgi poolel otse õigust.
Huumor. Meenus, kuidas mu vanaema ja vanaisa võidu surid, iga päev 20 aastat järjest käis vaidlus, kumb on haigem.
Huumor. Meenus, kuidas mu vanaema ja vanaisa võidu surid, iga päev 20 aastat järjest käis vaidlus, kumb on haigem.
Mu mehe vanaema surevat kah juba oma 30 aastat. Isegi mina olen neid ei-tea-kas-mind-homme-enam-on jutte nii palju kuulnud, et ma üldse ei usu enam, et ta surelik on. Teate küll, see karjapoisi ja hundi lugu…
Esileht › Pereelu ja suhted › 80+ aastased ämm ja äi kogu aeg riidlevad omavahel
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.