Teema: 9 aastane laps hakkab vastu

Olen ise samas seisus, ja vaataks ka, mida soovitatakse. Kui väikelaps jonnima hakkab, piisab rangemast häälest ja viimases hädas võtad lapse kaenlasse ja lähed, kui sõna jõuga jagu ei saa jonnist jne. Aga mida teha, kui 10+a ütleb, et vot ei taha ja ei tee. Kaua sa karjud ta peale, see ka ei pane liigutama, lõpuks devalveerib see igasuguse kasvatuse ja ei tahaks ka sellises peres elada, kus kogu aeg üks lõugamine käib. Kaklema ammugi ei hakka nii suure inimesega, ta on varsti pikem kui mina, mis siis saab- annab mulle kolki, kui mina sõna ei kuula? Sinna ma ju kehalise karistusega jõuaks, ilma igasuguse austuseta lõpuks. Siiani ikka nagu heaga saanud, pole ammu neid löönud.

Mu laps pole ülekäte ega pätt, aga vahel ikkagi hakkab vastu, ja siis ma mõtlengi, et a kuhu siis nüüd edasi? 🙂 Argumeteerida, miks see või teine on vajalik/kasulik/kahjulik- jah, muidugi. Aga kui ta lihtsalt ei taha ja ei tee seda?

Teemaalgatusest saan aru, et ta on tüdruk? Hakkavad vaikselt hormoonid ja teismelise tujukõikumised? Meie tütar ka karjub ja tigetseb (küll õe-venna, mitte niiväga vanemate peale, aga nendega on ta väga kuri, iga teine sõna ajab kisa taevani).

#3971802:

Ta aina jonnib, haugub vastu, nõuab asju jne jne

No aga sa osta talle siis vahel midagi, siis enam ei jonni.

#3971802:

Kui palun tal süüa võtta sest söök valmis, siis tema ei suuda pannilabidaga toitu võtta.

Tõsta need pelmeenid talle ise taldriku peale, mis sa kempled.

#3971802:

Üks päev pidi poodi minema ja kaotas rahakoti ära

Nii noor laps ei peaks veel üksi poes käima.

Kaks mõtet:

– kui palju ta näeb mudelit, kuidas rahulikult reageerida, kui miski ei lähe nii, nagu soovitud? Kuidas saaksid tema plärtsumisele reageerida nii, et ta sellest enesevalitsemise kohta midagi kasulikku õpiks?

– kas annab sihilikult suurendada seda aega, mil hästi läbi saate? Negatiivsete reaktsioonide vältimine on libe tee ja pealegi ilmselt saavutamatu, kui juba sakutaminegi mängus, aga halb läbisaamine toodab halba käitumist ja see omakorda halvendab läbisaamist ja nii edasi ning mõlemad on õnnetud.

Võib-olla tuleb ootusi 9a lapse suhtes natuke langetada, ja kiita teda selle ühe pelmeeni pannilabidale saamise eest, mitte nimetada kakahädaks selle eest, et teised jäid pannile. Keskenda tähelepanu positiivsele, negatiivset lihtsalt ära tee märkama. Salvavad kommentaarid väikeste ebaõnnestumiste korral kipuvad neid ebaõnnestumisi üha juurde tootma, sest inimene ei tahagi üritada – teab, et nagunii on hästi suur tõenäosus, et öeldakse pahasti. See kehtib mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute puhul. Kui tahad, et keegi midagi hästi teeks, kiida teda, võimalusel juba ette. Süvenda eneseusku, mitte ära vähenda seda. Ja aita tal rahakotti otsida. Mul on hajameelse täiskasvanunagi vahel kurb meel, kui mina meeleheitlikult midagi otsin, ja teine inimene ei aita üldse. Ikka tuleb teist inimest hädas aidata, kui rohkemat ei saa, siis vähemasti anna mõista, et saad tema murest aru ja vaata kas või moe pärast natuke ringi. Kui sa teed päriselus ka niisuguseid kommentaare tütre kohta, nagu siia kirja panid, siis ma ei imesta, et õhkkond on teil kodus ebastabiilne ja närviline.

viha tekitab vaid viha

#3971893:

Sinna ma ju kehalise karistusega jõuaks, ilma igasuguse austuseta lõpuks. Siiani ikka nagu heaga saanud, pole ammu neid löönud. Ma olen sõnatu. Millal sa siis oma lapsi lõid, kui pole seda enam ammu teinud? Siis, kui nad beebid ja väikelapsed olid?

Oh issand, ära hakka igast sõnast hüsteeritsema, eksole. Mõtlesin käest kinni vedamist jms näiteks jonniva väikelapse puhul, LÖÖNUD ei ole ma neid kunagi.

Mul on kodus selline 7-aastane. Äkki on midagi te elus kardinaalselt muutunud v on koolis mingid probleemid. Mul hakkas tütar nii käituma kui beebi sündis. Enda arust leiame ka tema jaoks piisavalt aega,et ei tunneks end kõrvalejäetuna, aga ikka on käitumine hulluksajav ning multikakeelud ja nurkapanekud ei aita. Ilusti rääkimine ka mitte. Ütleb lihtsalt, et ta ei taha nii käituda, aga juhtub

Piirid paika, mis on lubatud ja lausa oodatud lapselt ja mis ei ole kindlasti aktsepteeritav käitumine. Rahulikult selgitada, peegeldada. Ootused- kas sinu ootus oli, et laps oskaks pelmeene pannilabidaga kätte saada pannilt või oli ootus, et laps sööks kõhu täis.

Teiseks, need keelud ei pruugi selles eas enam mõjuda. Selles eas laps oskab keelu asendada millegi muu meelepärasega. Näiteks ema keelas nutitelefoni, läheb siis õue sõbrannadega mängima. Või ema keelas õuemineku, tühja kah, veedab aega hoopis nutitelefonis oma toas. Pani multikakeelu, vaatab hoopis youtube videosid arvutist.

#3971802:

On telefonikeelud. Õuekeeld. Multikakeeld. Jne..Tal täiesti ükskõik. Olen püüdnud hea ja halvaga. Mõni päev on nii hea laps. Aitab kodutöödes jne.. ja lambist keerab ära . Trambib jalgadega vastu maad ja nutab. Küll ei sobi see ja teine. Tunnen end nii halva emana. Tihti lööb pea peal kokku ja olen ärritudes teda sakutanud.

Ma saan sinust päris hästi aru, kuigi enda lapsega natuke teistsugune situatsioon. Üks põhjus võib teil küll olla see, et lapse isaga ei ole head suhted, lapsele võib selline asi mõju avaldada küll. Aga kõige tähtsam on siin, et sa ei süüdistaks ennast ja kindlasti mitte ka lapse isa. Lihtsalt läks nii, praegu on oluline eluga paremini edasi minna. Sa pead esiteks välja saama sellest tundest, et oled halb ema. Ei ole, ja kui midagi on halvasti läinud, siis edaspidi oled paremaks võimeline. Sa ei ole ainus, kes on last ägestudes sakutanud – kui sa seda kahetsed, oled järelikult hea ema, kes oma lapsest hoolib. 9-aastane on juba nii suur, et talle saab seletada: näed, ma kaotasin enesevalitsuse, palun vabandust, ma püüan väga, et see ei korduks. Samamoodi rääkida rahulikult tema enesevalitsuse kaotamisest: kuidas see on füüsiline, närviminek ajab keha pingesse, paneb hingeldama, mis omakorda ajab aina rohkem närvi. Õppida rahustavaid hingamisharjutusi. Lastesaates “Operatsioon ai” on nt räägitud ka vaimse tervise teemadest, soovitan koos lapsega vaadata.

Minu poiss on kümnene ja tal on samasuguseid ägestumishoogusid, kui asjad lähevad untsu. Aga lootust on: praeguseks oluliselt harvem ja ta saab neist juba päris kiiresti välja. Ta räägib, et kui see hoog tuleb, siis ta tunneb, et tahab ise vihane olla, ei taha maha rahuneda. Aitab, kui eemaldub vihaseks saamise kohast, liigub ringi, siis mõtted saavad ka mujale minna. Tal on seda vahel juhtunud ka koolis, õnneks õpetaja ja klassikaaslased on väga mõistvad ja toetavad.

Eks ma olen vahel ka pisut nukker, et laps ei ole üdini positiivne ja tragi ja meelekindel. Aga tegelikult ei maksa olla: on nagu on, peaasi et meil on omavahel head suhted. Ma tean tema tugevaid ja nõrku külgi ja tunnustan teda, kui ta teeb väikseidki edusamme. Ja lohutan, kui läheb halvemini. Kindlasti ei halvusta, ka mitte mõttes ei kommenteeri, kui ta millegagi hakkama ei saa, et igavene hädapätakas või nagu kakahäda (ma saan aru, et inimeste sõnakasutus on erinev, ma ise ebatsensuursusi lausa ei väldi, aga kasutan neid pigem naljatamisi, ja mitte teiste üle naljatades). Püüan temaga rääkida nagu võrdne võrdsega, muidugi arvestades tema väiksemaid teadmisi ja elukogemust. Ühesõnaga, kohtlen teda nii, nagu ma tahaks, et mind ennast koheldaks – ma ka andestan ise endale kergesti, mis kindlasti paljudele ei ole niisama lihtne. Meil on ka magamamineku eelne raamatulugemise traditsioon: tegelaste käitumist arutades saab oma eluga ka paralleele tuua.

Muis puutub nendesse keeldudesse kui karistusmeetodisse, siis see ilmselt ei tööta. Õues tänapäeva lapsed käivad isegi vähe. Arvutikeeldu-piiranguid mina serveerin pigem kui raviotstarbelist puhkust: arvutimängud väsitavad just seda aju osa, mida sul on vaja, et raskustega toime tulla. Nii et kui see ei õnnestu, siis on vaja mõni päev ilma arvutita olla. Ta saab sellest täitsa hästi aru, ainult enesedistsipliin on nõrk, et iseseisvalt piirangust kinni pidada.

Oled üritanud lapsega hiljem arutada, miks mingi keeruline olukord tekkis? Mida laps sel hetkel tundis, kui tal joonistamine ebaõnnestus või pärlikee tegemine välja ei tulnud?  Kas ta on siis endas pettunud ja tegelikult kurb, et tal välja ei tulnud või mis tunded tas on? Tahab ta, et kõik oleks perfektne ja seetõttu väike ebaõnnestumine viib tuju nulli? Kas oled talle õpetanud, kuidas enda vihaseid emotsioone kontrollida, või pole sul ka endal mingeid häid nippe, kuidas emotsioone ohjata?

Sõbralik ja hooliv suhtumine on abiks, laps peab teadma, millised on reeglid, aga ka seda, et ta võib sinu abile loota.  Kui mõni täiskasvanu on rahakoti või võtmed hajameelsusest kusagile susanud, siis aitaksid ju otsida? Kui leitud, võid ju ütelda, et hea on panna rahakott alati kindlasse kohta kodus, siis ei kao ära.  Kui pannilabidaga ei õnnestu pelmeene tabada, siis jauramise asemel on lihtsam talle sõbralikult pannilabida asemel lusikas või tangid pihku susata ja paluda nendega proovida.

Kui pidevalt kõike negatiivses võtmes arvustada – sa oled nii saamatu, sul mitte kunagi ei tule midagi välja jne, siis see on ennast täitev ennustus, kui inimene usub, et ta ebaõnnestub, siis ta ebaõnnestubki.

Ja lapsed on alati head lapsed. Nende käitumine on teinekord ebasobiv.  Rahulikul ajal arutage läbi, mis on tema kohustused kodus,  millist käitumist ootad, kuidas toimida kui laps tunneb, et läheb vihaseks. Arutage, leppige kokku, pange reeglid ja karistused kirja ja järgige neid mõlemad.

Mõned artiklid lugemiseks:

https://blogi.harno.ee/mida-teha-et-laps-reeglitest-ja-kokkulepetest-kinni-peaks/

enesekehtestamisest (mitte otseselt lastega suhtlemisest, vaid üleüldiselt, aga kehtib ka lastega)

https://www.ulitundlikinimene.ee/lugemist/mis-on-enesekehtestamine-ja-kuidas-seda-rakendada

Minu arust on väga nõme arvata et laps on saamatu ☹️. Ms siiralt loodan, et sa seda talle näkku öelnud ei ole. Kui oledki, siis pole ime, miks laps niimoodi käitud ja turtsub.

#3972024:

9aastane ei tule ise selle peale et võtta sobivam vahend millelt ei veere pelmeenid maha? Mõni teeb endale ise juba pelmeene 9aastaselt

Kas on ka hea tunne anonüümses foorumis võõrast 9-aastast last rünnata?

#3971802:

Ma ei saa enam oma 9.aastase tüdruku kasvatamisega hakkama..Ta aina jonnib, haugub vastu, nõuab asju jne jne. Küll tahab seda ja teist. Käitumine on nii halb. Mul närvid ei pea enam vastu. Samuti on ta niii saamatu..midagi kuskilt kätte ei saa, ei leia, ei oska. Hakkab joonistades märatsema ja lauda taguma. Kui hakkab käevõru meisterdama ja pärlid veerevad minema, siis on kisa taevani ja jälle vaja lauda taguda. Kui palun tal süüa võtta sest söök valmis, siis tema ei suuda pannilabidaga toitu võtta. Oletame et on pelmeenid pannis. Sis seisab seal nagu kakahäda . Pannilabidas viltu käes ja pelmeenid veerevad ühte otsa ja teise otsa. Heal juhul saab läbi nutu ühe pelmeeni taldrikule. Üks päev pidi poodi minema ja kaotas rahakoti ära. Märatseb ja tigetseb et ma ei aita otsida. Lõpuks tuli välja et rahakott vedeles ta jalanõude juures. Ise pani.. Jne jne. Ma ei oska enam midagi teha

On telefonikeelud. Õuekeeld. Multikakeeld. Jne..Tal täiesti ükskõik. Olen püüdnud hea ja halvaga. Mõni päev on nii hea laps. Aitab kodutöödes jne.. ja lambist keerab ära . Trambib jalgadega vastu maad ja nutab. Küll ei sobi see ja teine. Tunnen end nii halva emana. Tihti lööb pea peal kokku ja olen ärritudes teda sakutanud. Siis kargab mulle turja, et tema räägib kõigile et mina löön teda. No ma ei oska enam.. elan lapse isaga lahus. Teda kuulan rohkem kui mind. Ometi on jonni ka isaga. Lapsel pole puudust millestki. Kui midagi talle ostan siis tänab ja kallistab. Samas teine päev täiesti teine laps. ???? <!–/data/user/0/com.samsung.android.app.notes/files/clipdata/clipdata_bodytext_220327_205250_301.sdocx–>

Laps on jõudnud sellisesse vanusesse, kus ta saab aru, et ema ei ole temast targem. Lapsel on väga raske toime tulla, kui ta saab aru, et tal ei ole kodus tarka ja tugevat täiskasvanut, kellele toetuda. Ema on ka nagu üks suur laps. Isa tundub pisut täiskasvanum olevat, sellepärast teda kuulatakse.

Lapse vastu haukumine ja inetu sõnakasutus on samuti emalt kopeeritud, nagu keegi juba eespool mainis. Seisab nagu kakahäda, lambist keerab ära… no milline täiskasvanu niimoodi räägib?

Kokkuvõttes – muuda enda käitumist ja siis muutub ka laps. Püüa olla rahulik, tasakaalukas, tark täiskasvanu. Kui muidu ei oska, siis võta endale eeskujuks keegi, kes oskab rahulikult ja väärikalt käituda ja kes on teiste silmis austatud ja lugupeetud. Loodan, et saad hakkama.