Meie lapsega selline mure, et ta kogu aeg pillib/nutab. Kui mängus kaotab, siis nutab, kui keegi ehmatab, siis nutab, kui keegi teda tema meelest solvab, siis nutab, trennis läheb kehvasti nutab…Loomulikult koolis juba kõvemad mehed narrivad teda juba sellepärast, et neile teeb nalja kuidas ta nutab.(ei nuta siis kui saab paha hinde või ku ma poest talle magusat ei osta).Tahab väga esineda.
Täna siis lapse vanaisa teatas, et talle aitab, et asi on naljast kaugel ja ma pean lapsega psühholoogi juurde minema(laps kardab kutsikat, kes ämmal-äial on, kuna tol on teravad hambad ja muidugi ajab see teda nutma).
Ma ei oska enam midagi arvata, minu meelest nüüd selle pärast kohe arstile minna on kuidagi imelik või pole? Keeruline kiri tuli, loodan et saate aru.
Teema: 9 aastane poiss ja pidevalt nägu nutul
Minu meelest tasuks lastepsühholoogi juurde minna küll, esimene kord ilma lapseta. Siis tema kuulab su ära ja annab oma professionaalse hinnangu, kas ja mida edasi, samuti soovitusi, kuidas last igapäevaelus toetada. Juhul kui psühholoogi arvates on kõik korras, siis on teil vanaisale ka toekas argument välja käia, et midagi pole lahti. Minu 7-aastane poeg on ka tundliku natuuriga, tal on oma maailmavalud ja solvumise korral nutab ka. Ta on alati selline olnud, lihtsalt tema loomulaad on selline. Samas on meil väga soe suhe, saame paljud hirmud lahti rääkida ja ületada. Aga kaks korda olen minagi tema pärast psühholoogi juures käinud, kui mulle tundus, et tema hirmud juba foobiliseks kiskusid. See kui sa nimetad oma lapse nutmist pillimiseks, annab vihje, et sa suhtud ka ise tema nutmisesse justkui halvakspanuga. Võib-olla eksin, aga vaata mõttes oma suhtumine üle. Laps vajab sinu mõistmist ja toetust, mitte suhtumist, et: ah, jälle sa pillid.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest tasuks lastepsühholoogi juurde minna küll, esimene kord ilma lapseta. Siis tema kuulab su ära ja annab oma professionaalse hinnangu, kas ja mida edasi, samuti soovitusi, kuidas last igapäevaelus toetada. Juhul kui psühholoogi arvates on kõik korras, siis on teil vanaisale ka toekas argument välja käia, et midagi pole lahti. Minu 7-aastane poeg on ka tundliku natuuriga, tal on oma maailmavalud ja solvumise korral nutab ka. Ta on alati selline olnud, lihtsalt tema loomulaad on selline. Samas on meil väga soe suhe, saame paljud hirmud lahti rääkida ja ületada. Aga kaks korda olen minagi tema pärast psühholoogi juures käinud, kui mulle tundus, et tema hirmud juba foobiliseks kiskusid. See kui sa nimetad oma lapse nutmist pillimiseks, annab vihje, et sa suhtud ka ise tema nutmisesse justkui halvakspanuga. Võib-olla eksin, aga vaata mõttes oma suhtumine üle. Laps vajab sinu mõistmist ja toetust, mitte suhtumist, et: ah, jälle sa pillid. [/tsitaat]
Iga tühiasja pärast nutmine selles vanuses ongi pillimine. Kui alati suhtuda, et oh sa vaeseke, kes sulle jälle liiga tegi, siis see ainult õpetab jonnima ja virisema.
No ma ei tea…Kui 9-aastane nutab selle pärast, et kardab kutsikat! Ma läheks mitte psühholoogi, vaid psühhiaatri juurde.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No ma ei tea…Kui 9-aastane nutab selle pärast, et kardab kutsikat! Ma läheks mitte psühholoogi, vaid psühhiaatri juurde.[/tsitaat]
Ma ei näe selles kutsika kartmist, pigem poiss lihtsalt ei suutnud kutsikast jagu saada, kui too teravate titehammastega \”ründas\”. Mäletan oma kogemust, kui sugulaste pöörane kutsikas lihtsalt käis järel, rebis riideid ja näris. Olin siis paras naga, ei osanud end koeraga kehtestada ja tädi käest sain ka veel võtta, et tönnin tühja pärast (kutsu ju ainult mängib!).
Kuidas lapse enesehinnanguga lood on? Ehk annaks seda tõsta. \”Süstige\” eneseusku, uhkust, isegi kõrkust, suts ülbust. Upitage last.
vanemad võivad küll süstida uhkust, kõrkus ja ülbust ja isegi selle nn halva käitumise lapse enesehinnangu nimel alla neelata. e lasevad endale rohkem pähe istuda. aga ega teised lapsed panevad ta kohe taas paika. sest nad ju tunnevad seda viripilli, kes on ülbeks muutunud. oleks ülbe mingi löömamees või niisama ülbik, siis nad ei julgeks midagi vastu öelda, nad juba teavad mis sellelejärgneb.
ma pöörduks lastepsühholoogi poole.
Nutule, kui reaktsioonile eeleb olukorrale kiire tähenduse andmine (automaatmõtted) Tavaliselt tulevad pisarad enesehaletsusest, ennast ohvrina tundmisest.
Mina ei näe siin muud küsimust, kui kuidas muuta lapse mõtteid ja tõlgendusi ümbritsevast ja iseendast.
On selline ütlemine: \” sa ei saa solvata inimest, kes ei solvu\” Mõned inimesed solvuvad väga tihti ja teised praktiliselt üldse mitte. Miks see nii on? Nad on sündinud sellisteks? Jah, neil võib olla mingi teatav kaasa sündinud psühhofüüsiline reaktiivsus, aga see on ka kõik. Üldiselt \”ehitavad\” inimesed oma maailma ise üles ja selle maailma aluseks on MÕTTED ja tõlgendused.
Soovitan lugeda: \”Laste mõttejõu arendamine?\” ja muidugi ei teeks paha psühholoogi juures käia (esialgu ilma lapseta). Vb soovid Sa parimat, aga kinnitad tahtmatult oma lapsele pidevalt, et nutmine on vajalik ja ainuõige reaktsioon.
kindlasti peetakse perekoolis nutmist ja nutma hakkamist õigeks reakstiooniks. minagi olen siin selle eest nahutada saanud, et miks ma õpetan lapsele mõtlemist, et kas asi oli nuttu väärt. kui nutt peale, siis oleavat väärt, arvatakse. kui ei nutvat, siis peitvat tunded endasse ja neelab alla, mis teitavat kibestumist.
Juhtusin kunagi olugema artiklit, kus selgitati, et ka lastel võib olla depressioon. Noorim diagnoositud depressioonihaige oli 3-aastane. Nutuvalmidus on kõrge stressiseisundi või depressiooni üks esimesi tundemärke. Kindlasti psühholoogile. Kui oled Tallinnas, siis googelda Tallinna Perekeskus, sealt saab tasuta abi Tallinna elanik ja tegemist tublide lastepsühholoogidega See pole üldse sinu hirmutamiseks, vaid soovitus. Väikese inimesega on midagi lahti ja abi tasub alati küsida. Kui psühholoog ütleb et laps korras, lihtsalt tiba õrn, siis teil vähemalt selgust rohkem.
Mulle tundub samuti, et su lapsel on arenenud mingi kõrgendatud valmisolek ohuks ehk siis laps on stressiseisundis või ärevuses. Just see ehmatamise peale nutmahakkamine viitab sellele. Kuidas muidu teie pereelu praegu on, ega lapsel suuri läbielamisi pole olnud, kas elutempo on lapsele sobiv ning kasvukeskkond, koormus pole liiga suur – kool, trennid? Kindlasti konsulteeriks lastepsühholoogiga, soovitan Kai Teeäär, Tallinna Kesklinna lastepolikliinikus.
veemärgi all sündinud kindlasti-pakun et vähk või kala
Kuidas tal koolis läheb? Üle keskmise andekamad võivadki mõnikord valulisemalt reageerida. Lugesin nt just: http://www.teaduskool.ut.ee/lapsevanemale
Minul on samasugune nutupoiss kodus. Viimane aasta on siiski paremaks läinud. Just sellega, et peaaegu absoluutselt kõike, mida ta teeb, kiidan ja ütlen, et vaata, kui hästi see välja sul tuleb. No ja selline suhtumine laienes ka pere peale 🙂 Kardan, et varsti on vastupidine jama- kõik, mida tehakse tehakse kiituse pärast. Aga see selleks.
Nüüd tõmban vaikselt kiitmist tagasi. Ei kiida enam selle pärast, et jalanõud ära võttis enne, kui tuppa tuli jne. Aga poiss ka päris iga asja peale ei nuta enam.
See kiitmise nõuanne tuli meil psühholoogilt.
Kiitmisega on laias laastus see nipp, et kiita tuleks KIRJELDAVALT tegevust, protsessi, mitte isikut (a’la tubli laps oled). Nii tekib inimesel adekvaatne ja positiivne enesehinnang ja õpib elust rõõmu tundma.
Nii, et oluline on KUIDAS kiita.
Nt olukord, kus laps tuleb oma joonistust näitama, siis pole mõtet öelda: Oi, kui ilus pilt, sa oled kohe nagu kunstnik.
Vaid: Mulle meeldib see, kuidas sa oled siin väga hoolikalt värvinud ja selles kohas oled sa roosa ja rohelise väga toredasti kõrvuti pannud, see on huvitav koht.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie lapsega selline mure, et ta kogu aeg pillib/nutab. Kui mängus kaotab, siis nutab, kui keegi ehmatab, siis nutab, kui keegi teda tema meelest solvab, siis nutab, trennis läheb kehvasti nutab…Loomulikult koolis juba kõvemad mehed narrivad teda juba sellepärast, et neile teeb nalja kuidas ta nutab.(ei nuta siis kui saab paha hinde või ku ma poest talle magusat ei osta).Tahab väga esineda.
Täna siis lapse vanaisa teatas, et talle aitab, et asi on naljast kaugel ja ma pean lapsega psühholoogi juurde minema(laps kardab kutsikat, kes ämmal-äial on, kuna tol on teravad hambad ja muidugi ajab see teda nutma).
Ma ei oska enam midagi arvata, minu meelest nüüd selle pärast kohe arstile minna on kuidagi imelik või pole? Keeruline kiri tuli, loodan et saate aru.[/tsitaat]
Ei, see ei ole imelik, see ei ole väike asi, kui laps on pidevalt õnnetu. Mine lastepsühholoogi juurde tõesti. Tänapäeval lihtsalt ongi laste kasvatamine nii keeruline, et spetsialistiga konsulteerimine võiks olla täiesti tavaline.
Võrreldes paarisaja aasta taguse olukorraga – 9aastane aeti juba karja, koolis sai vitsa, kui vastata ei mõistnud ja mingeid trenne polnud enamusele lastest olemaski. Õpiti üldse enamjaolt ainult 6 klassi ja lapsepõlv lõpes oluliselt varem kui praegu. Lapsi endid oli rohkem ka ja nendest tihti eriti ei hoolitud. Aga liignutuse lapsega näiteks kohaliku külanõia juurde minek või targa vanaema käest ehmausrohu küsimine oli juba kasutusel suhtumine.
Tänapäeval on lapse elu keerulisem, lapsi vähem, õppeaeg pikem, ka lapse kasvatamine pole enam nii lihtne kui varem, mine ikka nõu küsima. Oma autot sa ju ei remondi ise?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kiitmisega on laias laastus see nipp, et kiita tuleks KIRJELDAVALT tegevust, protsessi, mitte isikut (a’la tubli laps oled). Nii tekib inimesel adekvaatne ja positiivne enesehinnang ja õpib elust rõõmu tundma.
Nii, et oluline on KUIDAS kiita.
Nt olukord, kus laps tuleb oma joonistust näitama, siis pole mõtet öelda: Oi, kui ilus pilt, sa oled kohe nagu kunstnik.
Vaid: Mulle meeldib see, kuidas sa oled siin väga hoolikalt värvinud ja selles kohas oled sa roosa ja rohelise väga toredasti kõrvuti pannud, see on huvitav koht.
[/tsitaat]
kui õpetaja nii ütleks, ma arvan, et on väga hästi. kiitus on neutraalne ja kiidetakse seda konkreetset pilti. seega kiidetakse tegu. tegu vist peaksi kiitma. mitte last ennast. samamoodi nagu peaks tegu laitma, mitte laitma last ennast.
aga võib välja kukkuda hoopis nii, et kui ema ütleb et vot siit oled sa väga hästi värvinud… ütleb laps, et noh, ja ülejäänu on jama jah?
miks laps nii teeb? kiituse suuremaks lunimiseks või mis see on? nii ongi et koguaeg peab kiitma teda ennast. mitte tegu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
