Teema: 9 aastase poisi halb käitumine

#3330166:

#3329953:

Pange tähele, see on isa uue naise versioon asjast. Saan aru, et tema 9a tütar pole selle mehe oma. Ehk saadaks oma 9a tütre oma isa juurde nädalavahetuseks, et 9a poiss saaks rahulikult oma isa juurde tulla? See pole ka kärgpere, mida sa kirjeldad vaid sinu loodud pere. Ise võtsid lapsega mehe.

Lapsed kaklevadki. Suur mure nüüd ma ei tea.

Lapsed kaklevad rusikatega? Mis perest Sa tuled, kus selline asi lubatud oli?

Aga kui poiss seletuseks ju ütles, et mis mul muud üle jäi, on juba suur häirekell, et see tüdruk ei olegi nii kukupai nagu teemaalgataja arvab. Emal ongi raske uskuda ja üldse seda võimalusy kaaluda, et tema oma lihane laps võib sama palju süüdi olla.

Isa tegemata töö lapsevanemana.
Edu mehel isaks kasvamisel! Ressursse, infot ja tuge pakutakse tänapäeval lademetes. Olgu ise veidi aktiivne ja huvitatud oma vastutuse kandmisest. Praegu ta seda täiel määral küll ei tee.

#3330211:

#3330194:

Loomulikult selgitasime välja miks asi kakluseni viis.

Mis siis viis? Räägi meile ka.

Kuni sa ei räägi, kujutan ma endale kõige tõenäolisemana ette sellist asja, et tüdruk ütles poisile: “Sinu ema ei taha sind ja saatis su sellepärast meie juurde” Võibolla ta ei lisanud, ei öelnud häälega välja, et ka teie teda ei taha, et ka uues kodus on poiss kõigi ülejäänute jaoks ülearune, aga ta võis sedasi mõelda, sest sina mõtled nii ja lapsed tihti jagavad oma vanemate eelarvamusi. Sellised väljaütlemata mõtted aga paistavad välja inimese käitumisest, hääletoonist ja kehakeelest ja laps, keda elu on juba ennegi halvasti kohelnud, püüab paratamatult kinni just sellised negatiivsed alateadlikud signaalid.

Aga võibolla su tütar ütles selle ka välja. Jah, tema jaoks on tegu sissetungijaga, kuigi sisuliselt see poiss on pagulane. Tal pole teist kodu kui teie oma ja ka teie juures ei peaks teda koheldama sissetungijana.

Ja võibolla su tütar kordas seda ütlemist, mõnuga, sest nägi, et see häirib poissi.

Kuni lõpuks teine laps plahvatas. Tal on närvid niikuinii katkemiseni pingul, seal on väga vähe vaja.

Paranda mind, kui mu oletused olid valed.

Jah, teraapiasse ja nõustamisse tuleb saata mõlemad, samuti peaksite minema pereteraapiasse.

Nõus. Ega me muidu saagi kaasa rääkida, kui me põhjust ei tea.

#3330265:

Oeh. Riid tekkis sellest, et üks spinner ja mõlemad tahtsid mängida sellega.

Jah, kindlasti 😀

Mida vähem laste tülidesse/ vaidlustesse sekkuda, seda parem. Nii suured lapsed teavad täpselt kes alustas ja mis täpselt toimus.
Üks kaebab, teine kaitseb ennast, keegi saab riielda, ebaõiglus teeb haiget ja tekitab trotsi.
Täiskasvanu peab olema erapooletu ja õpetama lapsed vabandama. Mingu eraldi tubadesse ja mängigu üksinda kuniks ära lepitud. Lapsed ei pea pikka viha, aga juba maast madalast peab oskama vabandada.
Lapsed olgu võrdsed!!! See teeks kogu teie pere rõõmsamaks.

#3330030:

Lõpetage see halva käitumise õigustamine kärgperenduse tõttu. Kasvasid minu ema ja onu kasuisaga- normaalsed inimesed. Kasvasin mina nii, et isal uus naine- normaalne inimene. On minu poeg nii kasvanud, et vanemad lahus- parema käitumisega last annab otsida.

Siis oleks sõjaajal pooled lapsed pidanud käitumishäirega olema, kellel isa surnud vms.

On, mis on, muidugi on lapsele parem kasvada terves peres, aga see ei ole mingi õigustus niimoodi käituda! Et las teeb mis tahab, vaesekesel on pere katki? Ma saaks aru 2/3-aastasel mingist taolisest regressioonist, aga nii suure lapse puhul ei saa küll kõike sellega vabandada!

Aga peamist süüd näen siiski emal- ma ei kujuta ette, et kui mu lapsel tekivad probleemid, siis nendega tegelemise asemel saadan lapse jalust ära. Mis ema see on!?!?!?

Kas emal on mingil põhjusel rohkem vaja lapse probleemiga tegelda kui isal? Väikelast on niigi ema üksi kasvatanud, isal on ehk ka mingid kohustused?

#3330166:

#3329953:

Pange tähele, see on isa uue naise versioon asjast. Saan aru, et tema 9a tütar pole selle mehe oma. Ehk saadaks oma 9a tütre oma isa juurde nädalavahetuseks, et 9a poiss saaks rahulikult oma isa juurde tulla? See pole ka kärgpere, mida sa kirjeldad vaid sinu loodud pere. Ise võtsid lapsega mehe.

Lapsed kaklevadki. Suur mure nüüd ma ei tea.

Lapsed kaklevad rusikatega? Mis perest Sa tuled, kus selline asi lubatud oli?

Kuule hüsteerik. Ma tulen täiesti tavalisest perest. Kasvasin 90ndatel ja mul on aasta noorem vend. Temaga sai kakeldud ja koos mängitud. Sõbranna kakles oma vennaga samuti, käiku läksid isegi hari ja harjavars. Kõigist kasvasid normaalsed inimesed. Point on selles, et lastel ikka juhtub.

#3330498:

#3330030:

Lõpetage see halva käitumise õigustamine kärgperenduse tõttu. Kasvasid minu ema ja onu kasuisaga- normaalsed inimesed. Kasvasin mina nii, et isal uus naine- normaalne inimene. On minu poeg nii kasvanud, et vanemad lahus- parema käitumisega last annab otsida.

Siis oleks sõjaajal pooled lapsed pidanud käitumishäirega olema, kellel isa surnud vms.

On, mis on, muidugi on lapsele parem kasvada terves peres, aga see ei ole mingi õigustus niimoodi käituda! Et las teeb mis tahab, vaesekesel on pere katki? Ma saaks aru 2/3-aastasel mingist taolisest regressioonist, aga nii suure lapse puhul ei saa küll kõike sellega vabandada!

Aga peamist süüd näen siiski emal- ma ei kujuta ette, et kui mu lapsel tekivad probleemid, siis nendega tegelemise asemel saadan lapse jalust ära. Mis ema see on!?!?!?

Kas emal on mingil põhjusel rohkem vaja lapse probleemiga tegelda kui isal? Väikelast on niigi ema üksi kasvatanud, isal on ehk ka mingid kohustused?

Jah, mina emana tunnen, et ma ei suudaks iial oma last probleemides ilma oma toeta jätta/kodunt mujale elama saata. Väga tore, kui isa KA tegeleb, aga minu emasüda lihtsalt ei lubaks distantseeruda. Ei iial!

Ja kui ka see ema enda sisemine tunne kõrvale jätta, siis on ikkagi tobe, et just probleemixe tekkides laps ära saadeti. Et seni, kuni hästi käitus, kõlbas, aga isa tegelegu nüüd sellega, mis ema poolt tehtud/tegemata jäetud? Ma loodan, et Sa saad mu mõttest aru. Kuigi see teine, ratsionaalne pool on minu jaoks pigem teisejärguline, emana ma lihtsalt tõesti ei kujuta ette, et mu lapsel on probleemid, mured ja ma saan rahulikult magada nii, et ma ei ole tema kõrval, toetamas teda lahenduste leidmisel.

#3330744:

#3330166:

#3329953:

Pange tähele, see on isa uue naise versioon asjast. Saan aru, et tema 9a tütar pole selle mehe oma. Ehk saadaks oma 9a tütre oma isa juurde nädalavahetuseks, et 9a poiss saaks rahulikult oma isa juurde tulla? See pole ka kärgpere, mida sa kirjeldad vaid sinu loodud pere. Ise võtsid lapsega mehe.

Lapsed kaklevadki. Suur mure nüüd ma ei tea.

Lapsed kaklevad rusikatega? Mis perest Sa tuled, kus selline asi lubatud oli?

Kuule hüsteerik. Ma tulen täiesti tavalisest perest. Kasvasin 90ndatel ja mul on aasta noorem vend. Temaga sai kakeldud ja koos mängitud. Sõbranna kakles oma vennaga samuti, käiku läksid isegi hari ja harjavars. Kõigist kasvasid normaalsed inimesed. Point on selles, et lastel ikka juhtub.

Miks hüsteerik. Jah, võibolla korra on okei, et juhtus, aga kas tõesti vanemad selle peale selgeks ei teinud, et selline asi ei ole mitte mingil juhul lubatud ja et füüsiliselt ei väljendata oma arusaamu? Mul piisas korra kasuvennaga kättpidi kokku minna, kui tehti selgeks, et kui edaspidi taskurahata/koduarestis istuda ei taha, siia igasugune füüsiline kaklemine on keelatud. Ka lapsi ei karistatud meil füüsiliselt.

#3330823:

Jah, mina emana tunnen, et ma ei suudaks iial oma last probleemides ilma oma toeta jätta/kodunt mujale elama saata. Väga tore, kui isa KA tegeleb, aga minu emasüda lihtsalt ei lubaks distantseeruda. Ei iial!

Ja kui ka see ema enda sisemine tunne kõrvale jätta, siis on ikkagi tobe, et just probleemixe tekkides laps ära saadeti. Et seni, kuni hästi käitus, kõlbas, aga isa tegelegu nüüd sellega, mis ema poolt tehtud/tegemata jäetud? Ma loodan, et Sa saad mu mõttest aru. Kuigi see teine, ratsionaalne pool on minu jaoks pigem teisejärguline, emana ma lihtsalt tõesti ei kujuta ette, et mu lapsel on probleemid, mured ja ma saan rahulikult magada nii, et ma ei ole tema kõrval, toetamas teda lahenduste leidmisel.

Sina, sina, sina… Teema polnud ju sinust. Me ei tea, mis seisus see ema on. Isa peab valmis olema, et ühel hetkel ema ei saa hakkama, ei suuda või mis iganes. Nüüd on isa kord rohkem pingutada. Seda juhtub ka tavaperedes.

#3330907:

#3330823:

#3330498:

#3330030:

Lõpetage see halva käitumise õigustamine kärgperenduse tõttu. Kasvasid minu ema ja onu kasuisaga- normaalsed inimesed. Kasvasin mina nii, et isal uus naine- normaalne inimene. On minu poeg nii kasvanud, et vanemad lahus- parema käitumisega last annab otsida.

Siis oleks sõjaajal pooled lapsed pidanud käitumishäirega olema, kellel isa surnud vms.

On, mis on, muidugi on lapsele parem kasvada terves peres, aga see ei ole mingi õigustus niimoodi käituda! Et las teeb mis tahab, vaesekesel on pere katki? Ma saaks aru 2/3-aastasel mingist taolisest regressioonist, aga nii suure lapse puhul ei saa küll kõike sellega vabandada!

Aga peamist süüd näen siiski emal- ma ei kujuta ette, et kui mu lapsel tekivad probleemid, siis nendega tegelemise asemel saadan lapse jalust ära. Mis ema see on!?!?!?

Kas emal on mingil põhjusel rohkem vaja lapse probleemiga tegelda kui isal? Väikelast on niigi ema üksi kasvatanud, isal on ehk ka mingid kohustused?

Jah, mina emana tunnen, et ma ei suudaks iial oma last probleemides ilma oma toeta jätta/kodunt mujale elama saata. Väga tore, kui isa KA tegeleb, aga minu emasüda lihtsalt ei lubaks distantseeruda. Ei iial!

Ja kui ka see ema enda sisemine tunne kõrvale jätta, siis on ikkagi tobe, et just probleemixe tekkides laps ära saadeti. Et seni, kuni hästi käitus, kõlbas, aga isa tegelegu nüüd sellega, mis ema poolt tehtud/tegemata jäetud? Ma loodan, et Sa saad mu mõttest aru. Kuigi see teine, ratsionaalne pool on minu jaoks pigem teisejärguline, emana ma lihtsalt tõesti ei kujuta ette, et mu lapsel on probleemid, mured ja ma saan rahulikult magada nii, et ma ei ole tema kõrval, toetamas teda lahenduste leidmisel.

Miks isad seda vabalt ette kujutavad?

Ma ei tea, ma pole isa. Arvan, et kõik isad ei kujuta ka.

#3330157:

#3329885:

tõtt öelda oli see teist korda mulle teada olevalt, et ta minu last lõi. Minu oma ei tee seda kunagi, kuna olen teda üritanud kasvatada viisakaks kodanikuks. Kui selline asi veel peaks juhtuma, siis ilmselt tulekski mõelda sellele, et saab karistada ja läheb nurka mõtlema. Mõtlen aga kus kohast selline süüdimatus tuleb. Igakord kui siin olles mees poisile midagi ütleb või üritab selgeks teha, siis muudkui vaidleb. Kõrvalt on seda karm kuulata ja ilmselt ma paneks juba paika kui saaks.

Kui sind laste konflikti ajal kõrval ei olnud, siis ära ole nii kindel, et sinu laps täiesti süüst puhas on. On ennegi need pailapsed vanemate selja taga parajad ussid olnud. Kaevata ta juba oskab, nagu näha:)

Tegelikult päris kummaline suhtumine sinu poolt, et sinu tütar on igal juhul hea ja mehe poeg paha ja süüdimatu, keda peab karistama ja paika panema. Uuriks ehk enne järele, millest lastel tüli tekkis. Mulle tundub, et üritad ka meest tema poja vastu üles keerata. Ehk peaksid neile rohkem isa-poja aega võimaldama, mitte nii, et poiss end sissetungijana tunneb.

Kaevata ta juba oskab? Mida lolli! Kas oma emale helistamine on “kaebamine”?

#3331264:

Kärgpere vanemate lapsed pole õed-vennad ja ei pea olema ka sõbrad. Omavaheline suhtlus peab olema viisakas ja vägivallatseda ei tohi. Samuti ei tohi vanemad sundida neid koos aega veetma. Sest taas jälle, lapsed pole seda elu valinud.

Kas mitte-kärgperes on lapsed ise endale elu valinud st. saavad otsustada õdede- vendad või tubad arvu üle?

#3331264:

Olen kärgpere elu elanud üle 10 aasta. Enda kogemustest ja vigadest õppides soovitaksin järgmist:

1) Kui mõlemad lapsed elavad teil, siis peab neil mõlemal olema oma tuba, kus oma tahtmist järgi toimetada, sõpru külla kutsuda ja vanemaga privaatselt suhelda. Kui on 3-toaline ja 2 last, siis kolige elutuppa magama vms, aga mõlemad lapsed peavad saama oma toa.

Ulme, PEAVAD või? Ema saadab oma lapse kodust minema, teades, et isa juures pole ruumigi, ja isa pere leidku lahendus. Magamistoast loobumine on küll viimane asi, mida tegema peaks. Mis edukast paarisuhtest saaks edasi rääkida kui praegu nii teha? Naise laps ja mehe laps (koos oma emaga) elavad kukil, peavad-peavad-peavad, aga mees ja naine ise?
Ma ei teeks ühtegi elukorralduse muudatust. Kui kolmetoaline, siis on elutuba, magamistuba ja naise lapsel oma tuba. Poisi paneks esialgu elutuppa elama, nii, nagu ta ilmselt ka külas käies on olnud. Asi ei pruugi nii ju üldse jäädagi, võimalik, et varsti ema juures oma kodus tagasi.