Esileht Tööelu, raha ja seadused. 90-ndad, kv erastamine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 75 )

Teema: 90-ndad, kv erastamine

Postitas:
Kägu

Kas siin leidub keegi, kellel on ajalooline mälu või jur teadmine:

Kas on võimalik niisugune juhtum: enne erastamist oli kinnisvaral kaks omanikku. Kui tekkis kinnistusraamat ja erastamine (90-ndad), siis üks omanikest tegi avalduse erastamiseks, teine omanik mitte (sest ta oli surnud ning tema pärijad ei olnud kinnistu olemasolust teadlikud) – ja erastamisavalduse esitaja saigi kinnistu enda nimele, sest muid avaldusi kinnistule või vaidlustamisi ei esitatud kunagi?

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enne erastamist oli KÕIK riigi oma, mis kahest omanikust sa räägid. Oli võimalus, et enne natsionaliseerimist oli kinnisvaral mitu pärijat/omanikku, kellest üks nõudis tagastamist ja teine mitte. Aga sellist asja, et kaks omanikku asja, mis on RIIGI oma, olla ei saanud. Olid kasutaja, mitte omanikud. Ja kui oli omanik nõukaajal, siis polnud tal ju vaja erastada. Aga kõige selle OMANIK oli riik, mida sai erastada. Mis omanikest sa räägid ?

+22
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene oma kätega ehitas maja (60-dad), kas ta siis ei olnud selle maja omanik?
Ja kas siis ei päritud maju?
Kui inimene suri (juba uue EV ajal, kuid siiski enne erastamisi), kes sai maja omanikuks (testamenti ei olnud, küll aga oli kaks last, kellest omakorda üks suri aasta pärast)?

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui inimene oma kätega ehitas maja (60-dad), kas ta siis ei olnud selle maja omanik?

Miks ta oma maja erastas?

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene oma kätega ehitas maja (60-dad), kas ta siis ei olnud selle maja omanik?

Miks ta oma maja erastas?

Omanik ise ei erastanudki. Suri enne ära. Küsingi: kas on võimalik, et elusolev pärija tegi avalduse kinnistusraamatusse omaniku kandeks, teine pärija aga ei saanud seda teha sest ta oli samuti surnud. Kuigi sellel surnud pärijal oli tütar, kes lihtsalt ei teadnud, et ta on pärija.

Jah õige, see ei olnud erastamine. See oli lihtsalt omaniku kanne, mille kohta tehti avaldus vist.

Kas oli võimalik, et üks lastest (pärijatest) tegi kohtule (?) avalduse kinnsitusraamatusse omanikuna sisse kandmiseks, ja kohus tegi kande ära, kuna teine pärija oli surnud ning omanikuna kinnistusraamatuse kannet ei saanudki nõuda. Kas selline asi oli võimalik?

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

vana pärimisseadus oli teistsugune, kui pärija õigel ajal välja ei ilmunud, siis jäi ta pärandist ilma.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene oma kätega ehitas maja (60-dad), kas ta siis ei olnud selle maja omanik?

Miks ta oma maja erastas?

Omanik ise ei erastanudki. Suri enne ära. Küsingi: kas on võimalik, et elusolev pärija tegi avalduse kinnistusraamatusse omaniku kandeks, teine pärija aga ei saanud seda teha sest ta oli samuti surnud. Kuigi sellel surnud pärijal oli tütar, kes lihtsalt ei teadnud, et ta on pärija.

Jah õige, see ei olnud erastamine. See oli lihtsalt omaniku kanne, mille kohta tehti avaldus vist.

Kas oli võimalik, et üks lastest (pärijatest) tegi kohtule (?) avalduse kinnsitusraamatusse omanikuna sisse kandmiseks, ja kohus tegi kande ära, kuna teine pärija oli surnud ning omanikuna kinnistusraamatuse kannet ei saanudki nõuda. Kas selline asi oli võimalik?

Alustuseks võiksid pealkirja ära muuta, erastamine ja pärimine pole sama asi.
Googelda pärimisseadust ja otsi selle vanemaid versioone.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

vana pärimisseadus oli teistsugune, kui pärija õigel ajal välja ei ilmunud, siis jäi ta pärandist ilma.

Ehk siis: kuna surnud pärija tütar ei teadnud, et tal midagi pärida on, siis teine pärija võttis rahulikult pärandi vastu oma õetütrele ütlemata ja see oli võimalik?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Maja “omanik” pidi päris kindlasti erastamise läbi tegema, sest maja alust maad pidi erastama. Maa kuulus nõuka ajal kõik riigile. Minu meelest oli seal kindel tähtaeg kui avaldust sai esitada ja kui su maja oli mingi maa peal, mis kuulus kolmandale isikule tagastamiseks, siis sul oli õigus maja alune maa ikkagi endale saada. Kui taotlust ei esitanud, siis võisid sattuda olukorda, kus su maja on kellelegi teisele kuuluva maa peal.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah. Ja minu meelest palju normaalsen süsteem võrreldes praegusega – eeldas mingilgi määral kursis olemist sugulaste eludega kui oli soovi majanduslikku kasu lõigata. Kui kontaktis ei olnud ja infot ei omanud, jäidki päranduseta.
Noh praegune seadus sobib jälle paremini miinusmärgiga varanduse ”kaela sokutamiseks” et ehk leidub mõni loll ja maksab kadunukese võlad. Ja sellest kauge sugulase pärandusest, kelle puhul ei tea nimegi ning sugulusaste selgub notari paberitest – sellest ”sülle kukkumas olevast suurest õnnest” on kaunis tülikas vabaneda, eriti kui ei ela statsionaarselt Eestis.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Maja omanik, inimene kes selle ehitas, suri.
Tema maja pärisid kaks last.
Siis suri ka üks lastest.

Kinnistu erastamise kohta tegi avalduse elusolev laps ja sai kinnistu omanikuks 90-ndatel.

See, et surnud lapsel omakorda oli laps (sel ajal alaealine), ei häirinud kedagi? Tema vanem kinnistamata kinnistu endise omanikuna ei osalenud kinnistusraamatu kande tegemises ja järelikult läbi selle erastamise jäi pärandist ilma.

Vabandust, ei oska paremini selgitada. Ma tahan lihtsalt teada, kas see oli sel ajal võimalik?

Erastamiskande avalduse tegi üks maja omanikest, teine ei saanudki teha, sest oli surnud. Ja selliselt oligi võimalik maja omanikuks saada ja teine pärija (õigemini tema järeltulija) pildilt kõrvaldada?

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sellele samale küsimusele on mitu korda, erinevate vastajate poolt ning põhjendustega vastatud. Vastus ei saagi muutuda kui küsimus püsib samana. Muidugi ei pea foorumis anonüümseid vastuseid pimesi uskuma, aga sel juhul on tarvis alternatiivset küsimuse esitamise kohta.
Varem pidid pärima õigustatud isikud ise oma huvide eest seisma ja endast pärandi avanemisel teada andma (samuti muude toimingute puhul, millest tekkis materiaalseid hüvesid). Nüüd teevad selle töö ära notarid ja otsivad ülesse kõik pärima õigustatud isikud. Ja kui esimsed ringid loobuvad, siis ikka päris kaugele välja. Minu meelest on siin eetiline vastuolu – miks ma peaksin kuuluma pärandisaajate hulka kui ma isegi ei teadnud, et selline sugulane olemas oli?
Ok – sellised asjad tekivad siis, kui lähimad ringid loobuvad ja loobutakse võlgadest, mitte varandusest. Aga sama pädeb mu meelest lähiringi puhul – kui ei suhtle ja on isiku elust nö kõrvale astutud, pole pärast ka varajagamise juurde eetilises plaanis asja.

+18
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See, et surnud lapsel omakorda oli laps (sel ajal alaealine), ei häirinud kedagi? Tema vanem kinnistamata kinnistu endise omanikuna ei osalenud kinnistusraamatu kande tegemises ja järelikult läbi selle erastamise jäi pärandist ilma.

Ja nüüd lõpuks ärkas ja hakkas läbi perekooli foorumi oma poolikut maja omale tagasi hankima?

See ei õnnestu sul, ma pakun.
Kui sul juba sellised mõisted nagu pärimine ja erastamine lootusetult sassis on…

+9
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kui asi toimus nii kolm aastakümmet tagasi. Siis tuleb mängu veel aegumise mõiste.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tean seda aega täpsemalt.
Nõuka ajal olid ehitised vallasasjad. Kui inimene suri, pidi 6 kuu jooksul ilmuma notarisse pärima, muidu loeti loobumiseks. Ilmselt üks lastest ei läinud pärima ja päris vaid teine laps.
Kui hoonete juurde hakati maad erastama – siis hoone omanikul (laps, kes päris oma vanema maja) tekkis selleks õigus (selle aluseks oli hooneregistri õiend) ja siis kohalik omavalitsus viiski läbi maa ostueesõigusega erastamise hoone omaniku nimele. Seega kantigi omanik nüüd juba kinnisturaamatusse.
Kuskil 2000 keskel kadusid hooned, kui vallasasjad käibelt st. sai müüa ainult kinnistuid.
Lapselapse pärimisõigus oleneb sellest, millal see teine laps st. tema vanem suri. Kui vanema surma ajal olid mõlemad lapse elus ja üks laps ei soovinud pärida – siis ei saanud pärida ka tema laps, kuna lapsel ei olnud vanavanema surma ajal pärimisõigust (lapselapsed pärisid vaid siis, kui tema vanema suri enne vanaema/vanaisa st. majaomaniku surma ajal oli juba üks lastest surnu). Siis said lapselapsed pärida.
Praguseks on kõik muidugi aegunud.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimasele: ei, mõlemad lapsed pärisid maja, mõlemad võtsid vastu.

Üks päranduse vastu võtnud lastest suri mõni aeg hiljem. Seega oli majal kaks omanikku.

Minu küsimus: kuidas sai juhtuda nõnda, et kinnisturaamatus sai erastamise tulemusena kinnistu omanikuks see ellujäänud pärija? Ainult tema üksinda. Täna ei oleks see ju võimalik, sest notar otsiks välja, et surnud endisel omanikul oli omakorda pärija.

Ainus võimalus minu arvates on, et toimus erastamine ja kinnistamine, mille kohta esitas avalduse elusolev pärija ning keegi ei kontrollinud ja oli õiguslik mitte kontrollida, et majal eksisteerib/eksisteeris veel teinegi omanik (kes kinnistamise ajaks endast märku ei andnud, sest … ta oli surnud) . Kas ma arvan õigesti?

Rahunege, ma ei saa muidugi mingit maja tagasi. Sest maja on ammu juba mitu ringi müüdud, kinnistu tükeldatud ja sel asukohal on täna 4 kinnistut.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas mõlemad lapsed märgiti notari poolt pärimisõiguse tunnistusele? Vastuvõtmine on üks asi (asus pärandvara valitsema ja valdama), teine asi oli see, et tuli minna notarisse, esitada avaldus 6 kuu jooksul ja siis peale seda võtta sealt pärimistunnistus – selle alusel tehti toonases hooneregistris muudatus- surnu asemele märgiti omanikeks pärija või pärijad.
Ei ole eriti usutav, kui just ei olnud tegu võltsimisega – selle sama hooneregistri õiendi alusel sai maja juurde ostueesõigusega maad erastada. Põhimõtteliselt peaksid kõik dokumendid olema nii kohalikus arhiivis, kui ka võib veel olla valla/linna arhiivis (kui nad ka kohalikku arhiivi üle ei ole antud).
Jäin mõttesse, kui nüüd oli nii, et maja oli kaasomandis ja üks omanikest ei soovinud maa erastada st. ei teinud selleks vajalikke toiminguid.
Maareformiseadus ütleb nii
§ 12. Maa tagastamine, kui maal asub õigustatud subjektile kuuluv ehitis
(1) Kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piires asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa ning väljaspool linna piire asuv maa käesoleva seaduse § 9 1. lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Väljaspool linna piire asuv käesoleva seaduse § 9 1. lõikes sätestatust suurem maa tagastatakse ehitise juurde kuuluvast maast eraldi kinnistuna kaasomandisse vastavalt õigustatud subjektide osadele tagastatavast maast, kui nad ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti.
(14) Kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja mõni kaasomanik ei soovi või tal ei ole õigust maad omandada, on maa tagastamist soovivatel kaasomanikel õigus taotleda ehitise teenindamiseks vajaliku maa tagastamist võrdeliselt neile kuuluvate osadega ehitises, kui kaasomanikud ei lepi kokku teisiti. Kui maa omandamist soovivad kaasomanikud ei soovi ehitise teenindamiseks vajaliku maa tagastamist oma nõudeõiguse osast suurema osana, siis jäetakse tagastamise nõudeta osa maast riigi omandisse ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale seatakse kõigi kaasomanike kasuks hoonestusõigus.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jäin mõttesse, kui nüüd oli nii, et maja oli kaasomandis ja üks omanikest ei soovinud maa erastada st. ei teinud selleks vajalikke toiminguid.

Usun, et mülemad lapsed olid omanikud (ma ei oska pärismistunnistuse osas vastata) – kuid nad mõlemad panustasid raha ja tegid hoones remonti.

Jah, erastamise ajal oli tõepoolest nii, et ta ei teinud erastamiseks vajalikke toiminguid (sest ta oli surnud) ja omakorda tema asemel tegija oli liiga noor (et asjast aru saada või toiminguid teha)

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jäin mõttesse, kui nüüd oli nii, et maja oli kaasomandis ja üks omanikest ei soovinud maa erastada st. ei teinud selleks vajalikke toiminguid.

Usun, et mülemad lapsed olid omanikud (ma ei oska pärismistunnistuse osas vastata) – kuid nad mõlemad panustasid raha ja tegid hoones remonti.

Jah, erastamise ajal oli tõepoolest nii, et ta ei teinud erastamiseks vajalikke toiminguid (sest ta oli surnud) ja omakorda tema asemel tegija oli liiga noor (et asjast aru saada või toiminguid teha)

Lapsel oli teine vanem, kes oli tema seaduslik esindaja. Kui tema ei viitsinud midagi teha, siis nii om.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jäin mõttesse, kui nüüd oli nii, et maja oli kaasomandis ja üks omanikest ei soovinud maa erastada st. ei teinud selleks vajalikke toiminguid.

Usun, et mülemad lapsed olid omanikud (ma ei oska pärismistunnistuse osas vastata) – kuid nad mõlemad panustasid raha ja tegid hoones remonti.

Jah, erastamise ajal oli tõepoolest nii, et ta ei teinud erastamiseks vajalikke toiminguid (sest ta oli surnud) ja omakorda tema asemel tegija oli liiga noor (et asjast aru saada või toiminguid teha)

Teemaalgataja, sa oled ilmselt see laps? Kas teise pärijaga (oma onu või tädiga) on suhted nii sassis, et otse temalt seda uurida ei saa? Või teiselt lapsevanemalt? Äkki oli seal veel mingeid omavahelisi kokkuleppeid või asjaolusid mängus?

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jäin mõttesse, kui nüüd oli nii, et maja oli kaasomandis ja üks omanikest ei soovinud maa erastada st. ei teinud selleks vajalikke toiminguid.

Usun, et mülemad lapsed olid omanikud (ma ei oska pärismistunnistuse osas vastata) – kuid nad mõlemad panustasid raha ja tegid hoones remonti.

Jah, erastamise ajal oli tõepoolest nii, et ta ei teinud erastamiseks vajalikke toiminguid (sest ta oli surnud) ja omakorda tema asemel tegija oli liiga noor (et asjast aru saada või toiminguid teha)

Teemaalgataja, sa oled ilmselt see laps? Kas teise pärijaga (oma onu või tädiga) on suhted nii sassis, et otse temalt seda uurida ei saa? Või teiselt lapsevanemalt? Äkki oli seal veel mingeid omavahelisi kokkuleppeid või asjaolusid mängus?

Tädi on samuti surnud üle 10 a juba. Isal oli ema surma ajaks juba uus pere ja ta lihtsalt ei tea ja möönab, et pole tädiga kunagi sellest juttu olnud.

Minu peas tekkis küsimus, kui endal juba kodu vaja oli ja 30-aastane laen võetud sai. Samal ajal tädilastel on laenuvabad elamised nii kodulinnas kui suvemajad ja suvekorterid – nojah, ma tean, et vanaisa kinnistu tükeldati ja müüdi. Siis mõtlesingi, et kuidas see kõik ajalooliselt siis nii kujunes, et need rahavood minust tuhinal mööda läksid.
Aga 17-aastasena ei teadnud ega osanud ma erastamise teemadel mitte halligi kaasa mõtelda või rääkida või küsida.

+11
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tädi on samuti surnud üle 10 a juba. Isal oli ema surma ajaks juba uus pere ja ta lihtsalt ei tea ja möönab, et pole tädiga kunagi sellest juttu olnud.

Minu peas tekkis küsimus, kui endal juba kodu vaja oli ja 30-aastane laen võetud sai. Samal ajal tädilastel on laenuvabad elamised nii kodulinnas kui suvemajad ja suvekorterid – nojah, ma tean, et vanaisa kinnistu tükeldati ja müüdi. Siis mõtlesingi, et kuidas see kõik ajalooliselt siis nii kujunes, et need rahavood minust tuhinal mööda läksid.
Aga 17-aastasena ei teadnud ega osanud ma erastamise teemadel mitte halligi kaasa mõtelda või rääkida või küsida

Mis iganes oli või ei olnud, mitukümmend aastat hiljem on lootusetult hilja seda üles kaevama hakata. Ainus, mis sellest tuleb, on enda meelepaha ja lootusetult rikutud suhted tädilastega.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tädilastega saan ikka hästi läbi, nemad pole ometi milleski süüdi. Küll aga mõtlen muidugi, kui palju kergem oleks elada, kui kodul ei oleks sellist koormist.
Aga nii nagu mina, saavad paljud hakkama ka ilma päranduseta. Need, kel õnnestunud kasulikud pärandused saada, on ikka väga turvalises ja heas seisus.

+7
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris kurb ja ülekohtune lugu koorus siit välja, aga teha pole midagi. Inimene kaotas noorelt ema ja ka osa kinnisvarast, mis oleks pidanud talle kuuluma. Imelik jah, kuidas see tolle aja seadustega kooskõlas oli, alaealist siis tolle aja seadused kuidagi ei kaitsnud? Praegu on ju küll sundosa ja ei saa mingid elusolevad vanemad sugulased alaealistest päris üle sõita.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas sellist asja ei võinud olla, et su ema pärandaski oma osa majast su tädile, ehk et oma õele? Ja maa erastamise ajal oligi su tädi seaduslik ainuomanik.
Nagu aru saan, siis ühtki teist pärijat välja ei ilmunud nagunii.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris kurb ja ülekohtune lugu koorus siit välja, aga teha pole midagi. Inimene kaotas noorelt ema ja ka osa kinnisvarast, mis oleks pidanud talle kuuluma. Imelik jah, kuidas see tolle aja seadustega kooskõlas oli, alaealist siis tolle aja seadused kuidagi ei kaitsnud? Praegu on ju küll sundosa ja ei saa mingid elusolevad vanemad sugulased alaealistest päris üle sõita.

Noh, nagu keegi siin ütles – kui pärija (ehk siis alaealine sel hetkel) välja ei ilmu, siis nii ongi õige. Ja muidugi see kinnistamisavalduse ja erastamise temaatika … lihtsalt ajastus oli selline, mis teha.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas sellist asja ei võinud olla, et su ema pärandaski oma osa majast su tädile, ehk et oma õele?

Aga alaealisele on ju määratud sundosa ometigi. Või siis oli emal ka palju muud vara ja alaelaine päris selle? Tema jutust ei tundunud sedamoodi, aga mine tea.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Noh, nagu keegi siin ütles – kui pärija (ehk siis alaealine sel hetkel) välja ei ilmu, siis nii ongi õige.

Et kui inimene nt noorelt, võibolla koguni beebina kaotab oma vanemad, siis ta automaatselt jääb pärandist ilma, sest ta ei oska veel ise oma huvide eest seista? Kas ikka oli vana pärimisseadus nii röövellik?

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hästi lühidalt öeldes olid ajad segased, osad seadused enam ei kehtinud ja osad ei kehtinud veel. Ei olnud digitaalallkirja ega internetti ja esitatud dokumente ka kadus, kaotati ja ”kadus”. Neil segastel aegadel tihti vennaarmu (ja ka õe oma) ei tuntud, varanduse pärast on palju suhteid sassi läinud.
Dokumentaalseks jäljeajamiseks pöördu arhiividesse. Tallinnas vaatasin Tolli tn arhiivis muudel põhjustel oma maja lugu ja seal oli ka osa erastamisdokumentidest. Saad arhiivis ehk lihtsalt hingerahu, kuid millegi muutmiseks on lootusetult hilja.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sellist asja ei võinud olla, et su ema pärandaski oma osa majast su tädile, ehk et oma õele?

Aga alaealisele on ju määratud sundosa ometigi. Või siis oli emal ka palju muud vara ja alaelaine päris selle? Tema jutust ei tundunud sedamoodi, aga mine tea.

Alaealine päris sundosa küll, aga siis kui oli ise esimese ringi pärija või juhul kui esimese ringi pärijaid ei olnud. Käesoleval juhul ei olnud alaealine esimese ringi pärija. Iseenesest teise alaealise seadusliku esindaja, ehk siis isa viga hetkel tundub olema.
Samas ei välista see ka võimalust, et esitas pärandist loobumise avalduse. Võib ju pöörduda mõne notari poole konsultatsiooniks ja juhul kui pärimisasja vormistanud notar praegugi tegev on siis ta saab ka ise toimikust järelevaadata. Pärimisasjade dokumentatsiooni kohustuslik säilitamisaeg peaks olema 75 aastat kui seda just viimastel aegadel muudetud pole. Nii et toimik on igal juhul alles.

+4
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 75 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. 90-ndad, kv erastamine