Esileht Tööelu, raha ja seadused. 90-ndad, kv erastamine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 75 )

Teema: 90-ndad, kv erastamine

Postitas:

Minu vastus ei vasta su tegelikult küsimusele, aga haakub su teemaalgatusega.

Minu suguvõsas oli tagasi saada vanavanemate talu väga väärtuslikus kohas. Erastamise ajal elasid veel minu vanaema ja tema õde. Aga mu vanaema ei olnud enam selles vaimses seisus, et mingit avaldust teha ja minu isal (tema pojal) tundus lihtsam tädiga kokkulepe teha , et tädi erastab selle üksi ja isa saab oma osa hiljem. Muidu oleks pidanud vist vanaema teoovõimetuks kuulutama, ta elas veel ju. Selleks ajaks, kui erastamine vormistatud sai, olid nii minu vanaema kui ka tema õde surnud, kinnisvara päris siis mu isa täditütar, kes ka veel lubas meiepoolsele harule meie osa, kui detailplaneering valmis saab ja maa kruntideks jagatud. Suri ka see täditütar ning tema lapsed ei taha enam jagamisest miskit kuulda ja nii me ilma jäimegi.

Nii et jah, õigusjärgne omanik jäigi ilma, kui ta ise avaldust ei teinud. Sul muidugi teine teema, tegelik pärija oli alaaline ja tegelikult ei olnud tegemist esimese vabariigi aegse kinnisvaraga nagu meil oli.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.08 17:27; 11.08 20:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu suguvõsas oli tagasi saada vanavanemate talu väga väärtuslikus kohas

Kui poleks olnud väärtuslik koht, siis oleks ükskõik?

+1
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

vana pärimisseadus oli teistsugune, kui pärija õigel ajal välja ei ilmunud, siis jäi ta pärandist ilma.

Päris nii ikka ei olnud. Kui keegi algatas pärimise, siis teatas advokaadibüroo ka teistele pärijatele. Need jäid pärandist ilma, kui ei tulnud kohale või kirjutasid loobumise ühe pärija kasuks.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ui poleks olnud väärtuslik koht, siis oleks ükskõik?

No kuidas võtta. Kui selle talu väärtus oleks olnud väga väike, siis oleks tõesti üsna mõttetu olnud seda raha jagama hakata. Pigem oleks hea meel olnud, kui mõni neist järeltulijatest oleks selle enda koduks teinud, mina tõenäoliselt ei oleks kuskile Tallinnast väga kaugele talukohta niikuinii ise läinud.

Ja samas, mõneti on praegugi ükskõik. St vahel mõtlen, et kahju, et sellest osa meile ei tulnud. Mina tõenäoliselt oleksin sinna oma kodu rajanud, ilus koht nüüdseks Tallinna piires – mulle oleks meeldinud seal elada. Eks ta mõneti meie poole viga ka oli, et sellele kokkuleppele läksime. Samas kogu see teistpidine asjaajamine oleks ka väga keerukas olnud, vanaemal oli kahjuks vaimne tervis niisuguses seisus, et ta ei oleks kindlasti vabatahtlikult olnud nõus isa ennast esindama lubama. Ja isa ei osanud ja mina olin ka veel liig noor, et üldse asjale mõelda oleksin osanud. Aga jah, mis läinud see läinud. Kui need kauged sugulased sellega õnnelikuks saavad, siis olgu nii.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.08 17:27; 11.08 20:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Päris kurb ja ülekohtune lugu koorus siit välja, aga teha pole midagi. Inimene kaotas noorelt ema ja ka osa kinnisvarast, mis oleks pidanud talle kuuluma. Imelik jah, kuidas see tolle aja seadustega kooskõlas oli, alaealist siis tolle aja seadused kuidagi ei kaitsnud? Praegu on ju küll sundosa ja ei saa mingid elusolevad vanemad sugulased alaealistest päris üle sõita.

Ta ei olnud ju vanavanema järgi üldse pärija, pärijaks oli tema vanem – see et tehti remonti vms, ei tähenda seda, et vormistati ka pärimine.
Teen puust ja punaseks. Vanaisa Kustal on 2 last – Riin ja Triin. Kui ta ära sureb – on pärijateks lapsed, kes pidi toonase tsiviilkoodeksi järgi minema notarisse ja pärima oma osa. Kui Triin suri enne Kustat – on tema lapsed sundosasaajad ema asemel, kui aga Triin suri peale Kustat ja tema oma pärimist korda ei ajanud – ei päri lapsed vanaisa osa, kuna nende ema loobus sellest.
Kui peaks olema suurem huvi, võid teha rik.ee kinnisturaamatusse selle vanavanemate kinnistu nr. alt päringu, et soovid tutvuda dokumentidega, seal võib ka midagi olla.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 11.08 07:34; 11.08 08:19; 12.08 07:02; 12.08 07:53; 14.08 07:27; 17.08 21:22; 18.08 08:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

vana pärimisseadus oli teistsugune, kui pärija õigel ajal välja ei ilmunud, siis jäi ta pärandist ilma.

Päris nii ikka ei olnud. Kui keegi algatas pärimise, siis teatas advokaadibüroo ka teistele pärijatele. Need jäid pärandist ilma, kui ei tulnud kohale või kirjutasid loobumise ühe pärija kasuks.

NB – Advokaadibürood ei tegele pärimisega.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 11.08 07:34; 11.08 08:19; 12.08 07:02; 12.08 07:53; 14.08 07:27; 17.08 21:22; 18.08 08:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sellist asja ei võinud olla, et su ema pärandaski oma osa majast su tädile, ehk et oma õele?

Aga alaealisele on ju määratud sundosa ometigi. Või siis oli emal ka palju muud vara ja alaelaine päris selle? Tema jutust ei tundunud sedamoodi, aga mine tea.

Alaealine päris sundosa küll, aga siis kui oli ise esimese ringi pärija või juhul kui esimese ringi pärijaid ei olnud. Käesoleval juhul ei olnud alaealine esimese ringi pärija. Iseenesest teise alaealise seadusliku esindaja, ehk siis isa viga hetkel tundub olema.

Samas ei välista see ka võimalust, et esitas pärandist loobumise avalduse. Võib ju pöörduda mõne notari poole konsultatsiooniks ja juhul kui pärimisasja vormistanud notar praegugi tegev on siis ta saab ka ise toimikust järelevaadata. Pärimisasjade dokumentatsiooni kohustuslik säilitamisaeg peaks olema 75 aastat kui seda just viimastel aegadel muudetud pole. Nii et toimik on igal juhul alles.

oma ema suhtes on laps ju ikkagi esimese ringi pärija. kui jutt sellest, et 1 maja omanik suri ära ja jättis testamendiga oma osa majast teisele omanikule.
aga kui testamenti ei tehtud (ilmselt tõenäoline), siis oleks vist pidanud jah keegi alaealise lapse nimel pärandi vastu võtma. samas ilmselt oli selle osas ka mingi eraldi regulatsioon, sest see tundub väga ebaõiglane, et kui keegi lapse suhtes sellist otsustust ei tee, siis lapsel jääbki saamata pärand. nt kui see otsustusõigusega isik on ise ka pärija, kes päriks siis lapse loobumise korral kogu vara.
tundub päris huvitav teema, loodetavasti TA saab oma vastused

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meenub kunagi kuskil telesaates või ajalehes räägiti, et abielupaarid, kes abiellusid ja said oma vara nõukaajast, on väga paljudel vormistatud kinnistusraamatusse omanikuks vaid üks abikaasadest, kuigi see on ühisvara. Ise pidi kuhugi pöörduma, et asi korda teha

jah, tõesti, kinnistusraamatus on ühe abikaasa nimi, kuid see kanne ei ole aluseks nt pärimisel, samuti ei lähtuta sellest vara müümisel.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Viimasele: ei, mõlemad lapsed pärisid maja, mõlemad võtsid vastu.

Üks päranduse vastu võtnud lastest suri mõni aeg hiljem. Seega oli majal kaks omanikku.

Minu küsimus: kuidas sai juhtuda nõnda, et kinnisturaamatus sai erastamise tulemusena kinnistu omanikuks see ellujäänud pärija? Ainult tema üksinda. Täna ei oleks see ju võimalik, sest notar otsiks välja, et surnud endisel omanikul oli omakorda pärija.

Ainus võimalus minu arvates on, et toimus erastamine ja kinnistamine, mille kohta esitas avalduse elusolev pärija ning keegi ei kontrollinud ja oli õiguslik mitte kontrollida, et majal eksisteerib/eksisteeris veel teinegi omanik (kes kinnistamise ajaks endast märku ei andnud, sest … ta oli surnud) . Kas ma arvan õigesti?

Rahunege, ma ei saa muidugi mingit maja tagasi. Sest maja on ammu juba mitu ringi müüdud, kinnistu tükeldatud ja sel asukohal on täna 4 kinnistut.

Saad sa aru, raskuskese on mujal ju. Saan aru, sina oled selle algse majaomaniku surnud lapse laps. Kui sinu ema või isa suri, miks siis ei algatatud pärimist ning maja, mis tol ajal oli veel vallasasi, oleks ju sinu poolt päritud! Sina oleks omanikuna Hooneregistrisse sisse kantud ning teise majapoole omanik poleks saanud tervet maja selle maja alust maad erastades enda nimele vormistada! Hooneregistrist oleks nähtunud, et majal kui vallasasjal on kaks omanikku!
Maja majaks, aga pärimise käigus sa pidid ju kuidagi saama ema v isa pankades olevate kontode kasutamisõigused, pärima korteri vms elamispinna, kus elasite. Kuidas on võimalik, et pärimist ei toimunud?
See, et sind ei kantud pärijana Hooneregistrisse vallasasja omanikuna, tingis täiesti seaduslikult olukorra, kus erastamiskandel sinu olemasoluga ei pidanudki arvestama. Ega maa erastamine pole pärimine, at ametnik peab asuma kaevama, ega surnud omanikul juhuslikult lapsi pole. Tema asi on tema kinnistukanne vastavalt Hooneregistri seisule.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Veel võib selline asi olla, et isa ja tädi tegid diili, et isa saab tädilt EVPsid näiteks korteri erastamiseks ja loobub vastutasuks majaosa taotlemisest. Ega neid kortereid ei erastatud ja maad ei kinnistatud ju ilusate silmade eest, tuli kas EVPdes või rahas maksta, kusjuures EVP turuhind oli nende nominaalist palju väiksem. Kui sinu isal oli midagi erastada (korter nt), siis ei pruukinud tal oma EVPdest selleks jätkuda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 13.08 14:52; 13.08 14:59; 13.08 15:00; 15.08 00:01; 15.08 00:10; 21.08 18:01; 24.08 10:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Päris kurb ja ülekohtune lugu koorus siit välja, aga teha pole midagi. Inimene kaotas noorelt ema ja ka osa kinnisvarast, mis oleks pidanud talle kuuluma. Imelik jah, kuidas see tolle aja seadustega kooskõlas oli, alaealist siis tolle aja seadused kuidagi ei kaitsnud? Praegu on ju küll sundosa ja ei saa mingid elusolevad vanemad sugulased alaealistest päris üle sõita.

Sundosa tuleb taotleda, ega see automaatselt ka ei tule. Ja sundosast saab rääkida ainult siis, kui pärija on testamendist välja jäetud või saab vähem, kui seadusjärgsel pärimisel oleks saanud. Lapse pärimisasjadega (ja enda omadega, kui ta oli kadunuga abielus) oleks pidanud tegelema lapse isa. Praegune kord, kus pärand loetakse vastuvõetuks, kui sellest pole loobutud, on igal juhul inimvaenulikum süsteem.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 13.08 14:52; 13.08 14:59; 13.08 15:00; 15.08 00:01; 15.08 00:10; 21.08 18:01; 24.08 10:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nii et, teemaalgataja, küsi oma isalt, miks ta ema järelt pärimist ei algatanud. Tõenäoliselt on selles konks, mitte erastamises.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 13.08 14:52; 13.08 14:59; 13.08 15:00; 15.08 00:01; 15.08 00:10; 21.08 18:01; 24.08 10:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui inimene oma kätega ehitas maja (60-dad), kas ta siis ei olnud selle maja omanik?

Ja kas siis ei päritud maju?

Kui inimene suri (juba uue EV ajal, kuid siiski enne erastamisi), kes sai maja omanikuks (testamenti ei olnud, küll aga oli kaks last, kellest omakorda üks suri aasta pärast)?

Maja omanik oli, aga krundi omanik ei olnud, krunt tuli riigilt erastada.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nii et, teemaalgataja, küsi oma isalt, miks ta ema järelt pärimist ei algatanud. Tõenäoliselt on selles konks, mitte erastamises.

Aga kuidas too sugulane sellest surnud kaasomanikust nö vabanes, et siis maa erastamist ajada? Kas nii lihtne oligi, et viisid kaasomaniku surmatunnistuse ja keegi rohkem midagi ei küsinud, kas tal pärimist polegi. Kustutati omanikuna ja hoplaa – teine sugulane oligi igasuguse pärimiseta justkui terve maja omanik ning hakkas maad erastama?

Ma pigem kahtlustan, et pärimine algatati, aga isa loobus lapse esindajana pärandist ja see teine sugulane sai kõik omale. Sel juhul saab vastuse pärimistoimikust. See on loogiline kui selles esivanemalt päritud majas pere ei elatud, vaid mingis teises korteris. Ah las see naise sugulane, kes majas sees elab, võtab kõik omale.

See ei ole võimalik – surmatunnistuse alusel ei kustutanud hooneregister midagi, tema tegi muudatusi omanike osas ka notariaalse kinke- või müügilepigu alusel või siis pärimisõigusetunnistuse alusel. Oluline ongi see, kas TA ema vormistas pärmise ja kas ta oli hooneregistris kaasomanikuna kirjas, sest maa erastamise õiguse saigi hooneregistri õiendi alusel (see kinnitas, et tegu oma omanikuga).
Muide sel ajal määras sundosa notar juba kohe, siis ei pidanud eraldi nõudma (sundosa on siis ainult testamendi korral.
Sellised maade ostuseesõigusega müügi korraldused olid 30 päeva vaidlustamis tähtajaga, lisaks veel kui on toimunud edasivõõrandmamine st. heauskne omandamine, siis on see suht lootusetu värk, pärimise vaidlustmine sel ajal aegus ka 10 aastaga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 11.08 07:34; 11.08 08:19; 12.08 07:02; 12.08 07:53; 14.08 07:27; 17.08 21:22; 18.08 08:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei ole jurist, aga kui su vanema pärimistoimikust selgub, et peaksid olema pärija, siis minule tundub küll, et sa oled ka praegu enda teadmata poole vara omanik. Sel juhul pane kindlasti notari, advokaadi juurde konsultatsiooniaeg kirja, kes erastamise teemadega tegelevad. Tasuta juriidiline abi on ka riigi poolt, kellel sissetulek jääb alla mingi teatud summa.

kui ta oleks praegu enda teadmata millegi omanik, siis poleks seda kinnistut saanud ju kruntideks tükeldada ja korduvalt edasi müüa, sest müügi ajal oleks välja tulnud, et kinnistul veel omanikke.

kui teemaalgataja oli tol ajal alaealine, ju siis isa tegi tema teadmata tädiga mingi kokkuleppe ja loobus pärandist tädi kasuks. kui isa elas siis ammu uue perega eraldi, siis teda tõenäoliselt see pärand ei huvitanudki. ehk andis niisama ära või sai tädilt mingi hüvitise selle eest, mida praegu enam tütrele mainida ei taha (ja surnud tädi ei saa). äkki sai tädilt mingi rahasumma hüvitiseks ja kasutas selle oma uue pere heaks vms.
kui kedagi selles tekkinud olukorras süüdistada, siis pole see mitte tädi, kes kinnistu endale erastas, vaid su oma isa, kes sinu huvide eest ei seisnud ja su varast loobus.

mul on endalgi tuttav, kelle isa loobus tema nimel niimoodi ta ema varast ja kes elab terve elu üürikates, sest oma kodu sissemaksuks ei suuda väikesest palgast raha koguda. teha tal midagi pole ega isalt midagi nõuda, sest isa oli toona ju tema kui alaealise esindaja ja see oli isa otsus. saadud hüvitisest ei jõudnud tuttavani midagi, selle kulutas isa peamiselt kõrtsis ise ära ja seda jagus tal päris pikaks ajaks 🙁

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 14.08 10:14; 14.08 22:04; 15.08 08:44; 18.08 19:43; 19.08 10:28; 19.08 16:36; 22.08 12:27; 23.08 08:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mingitel juhtudel, kui tegu on juristi veaga ja pärandus on jagatud valesti seetõttu saab muuta ka pärandust tagantjärgi. Jurist peab kontrollima, kas on veel pärijaid.

0
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mingitel juhtudel, kui tegu on juristi veaga ja pärandus on jagatud valesti seetõttu saab muuta ka pärandust tagantjärgi. Jurist peab kontrollima, kas on veel pärijaid.

asi toimus 30 a tagasi, kõik on ammu aegunud, kui midagi valesti tehtigi. seadused on ka tollest ajast saati muutunud.

Teema autor ütleb, et isal oli tema ema surma ajal juba uus pere ja ei suhelnud tema tädiga vara teemal. Seega arvata võib, et isa ei huvitanud see eksnaise suguvõsa vara ja ta ei astunud lapse esindajana ka pärimisasja ajama. Nagu see seadus tol ajal oli, ise pidi pärija notarisse ilmuma. Ja kust ta üldse teadma pidi, et eksnaine aasta enne surma poole maja omanikus oli vormistatud?

see on ka võimalik, ega isegi nende sugulaste puhul, kellea suheldakse, ei tea ju alati, kas ja millist vara inimesel on. isa ehk arvas, et kui midagi on, küll siis tädi jagab ja ei tulnud selle pealegi, et tema nüüd lapse ainus esindaja ja peaks hakkama asju ajama.
kui isa ei ajanud pärimisasju, siis oligi ju maja ainus pärija teemaalgataja tädi, sest kadunukese vanemad olid ju surnud, abikaasast oli ta lahutatud, alaealise lapse esindaja loobus pärandist ning nii oligi kadunukese õde täiesti seaduslik pärija. see siiski isa viga, et ta ei tundnud huvi, kas eksnaisest vara jäi või kas see tütrele sai jms. tädit ei saa ikka süüdistada, see oli isa valik, kas ta tunneb oma lapse vastu huvi või mitte.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 14.08 10:14; 14.08 22:04; 15.08 08:44; 18.08 19:43; 19.08 10:28; 19.08 16:36; 22.08 12:27; 23.08 08:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina küll mõistan, et isal oli piinlik minna tema jaoks mitte sugulase ukse taha ja hakata uurima, mis teil siin jagada on. Tema lapse esindajana oleks pidanud siis käima seda maja seal kõpitsemas ka veel. Laps ju majas elama poleks hakanud, vaid isa juures. Küll aga mina ei kujuta ette, et ma olen see tädi ja jätan oma õelapse julmalt ema pärandusest ilma ja pistan vaikides kõik oma tasku.

Asju küsima minna oleks tõepoolest piinlik, ent tegu oli ju majaga, mille olemasolu ei pea kuskilt välja uurima. Kui teemaalgataja ema ikka kindlasti oli üks maja pärijatest, siis on tõepoolest kummaline, kuidas teemaalgataja peale oma ema surma sellest poolest majast ilma jäi. 90. oli küll segane aeg, aga mitte keskaeg ning teemaalgataja kirjelduse järgi oli tegu vähemalt teoorias ju üsna lihtsa pärimisega. Ajaloo huvides tahaks isegi teemaalgataja asemel teada, kuidas üks õde teise õe majapoole endale napsas.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 14.08 23:07; 14.08 23:14; 21.08 20:09; 22.08 23:00; 24.08 09:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei ole jurist, aga kui su vanema pärimistoimikust selgub, et peaksid olema pärija, siis minule tundub küll, et sa oled ka praegu enda teadmata poole vara omanik. Sel juhul pane kindlasti notari, advokaadi juurde konsultatsiooniaeg kirja, kes erastamise teemadega tegelevad. Tasuta juriidiline abi on ka riigi poolt, kellel sissetulek jääb alla mingi teatud summa.

kui ta oleks praegu enda teadmata millegi omanik, siis poleks seda kinnistut saanud ju kruntideks tükeldada ja korduvalt edasi müüa, sest müügi ajal oleks välja tulnud, et kinnistul veel omanikke.

kui teemaalgataja oli tol ajal alaealine, ju siis isa tegi tema teadmata tädiga mingi kokkuleppe ja loobus pärandist tädi kasuks. kui isa elas siis ammu uue perega eraldi, siis teda tõenäoliselt see pärand ei huvitanudki. ehk andis niisama ära või sai tädilt mingi hüvitise selle eest, mida praegu enam tütrele mainida ei taha (ja surnud tädi ei saa). äkki sai tädilt mingi rahasumma hüvitiseks ja kasutas selle oma uue pere heaks vms.

kui kedagi selles tekkinud olukorras süüdistada, siis pole see mitte tädi, kes kinnistu endale erastas, vaid su oma isa, kes sinu huvide eest ei seisnud ja su varast loobus.

mul on endalgi tuttav, kelle isa loobus tema nimel niimoodi ta ema varast ja kes elab terve elu üürikates, sest oma kodu sissemaksuks ei suuda väikesest palgast raha koguda. teha tal midagi pole ega isalt midagi nõuda, sest isa oli toona ju tema kui alaealise esindaja ja see oli isa otsus. saadud hüvitisest ei jõudnud tuttavani midagi, selle kulutas isa peamiselt kõrtsis ise ära ja seda jagus tal päris pikaks ajaks ????

Teema autor ütleb, et isal oli tema ema surma ajal juba uus pere ja ei suhelnud tema tädiga vara teemal. Seega arvata võib, et isa ei huvitanud see eksnaise suguvõsa vara ja ta ei astunud lapse esindajana ka pärimisasja ajama. Nagu see seadus tol ajal oli, ise pidi pärija notarisse ilmuma. Ja kust ta üldse teadma pidi, et eksnaine aasta enne surma poole maja omanikus oli vormistatud? Tädi tõenäoliselt omakasupüüdlikult ei tahtnudki, et õelaps pärijaks saab ja vaikis ta notaris maha. Lapse isale võis tunduda kohatu minna eksnaise matustel sugulastelt uurima, noh kas mingit pärandust ka tiksub või, tuleme homme lapsega hõbelusikaid lugema ja majaosa vaatama. Vist oli vana seaduse ajal 10 aastane periood antud, mil võis põhjendatud juhtudel pärija peale sugulase surma veel notarisse ilmuda. Kahju, et autor palju aastaid varem ei “ärganud”. Nagu eespool sai öeldud, siis vastus peitub arhiivis. Vaadaku oma ema pärimistoimikut ja erastamise alusdokumente. Kõik need on alles.

Notari juures lihtsalt niisama maha vaikida ei saanud küll kuidagi. Kindlasti uuriti, miks tütar oma ema vara ei päri.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 14.08 23:07; 14.08 23:14; 21.08 20:09; 22.08 23:00; 24.08 09:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina küll mõistan, et isal oli piinlik minna tema jaoks mitte sugulase ukse taha ja hakata uurima, mis teil siin jagada on. Tema lapse esindajana oleks pidanud siis käima seda maja seal kõpitsemas ka veel. Laps ju majas elama poleks hakanud, vaid isa juures. Küll aga mina ei kujuta ette, et ma olen see tädi ja jätan oma õelapse julmalt ema pärandusest ilma ja pistan vaikides kõik oma tasku.

Isa oleks pidanud minema notarisse lapse pärimisasja ajama, mitte eksnaise sugulaste juurde vara kohta aru pärima. Võimalik, et ta arvas, et midagi polegi eriti pärida ja seepärast pärimist ei algatanud – hakka veel riigilõivu maksma. 90ndad oli karm aeg, paljud olid väga vaesed, mingi masu oli selle kõrval köömes.

Kuidas tädi erastada sai – ma tolleaegsete seadustega kursis pole, aga kui pärimist polnud üldse toimunudki, siis oligi majal üks omanik. Aga kui teemaalgataja tahab teada, kuidas asi oli, võiks tõesti arhiivist uurida ja pärast siin infot jagada – äkki on kellelegi abiks.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 13.08 14:52; 13.08 14:59; 13.08 15:00; 15.08 00:01; 15.08 00:10; 21.08 18:01; 24.08 10:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis puutub erastamisse, siis ma juhin veelkord tähelepanu, et erastada ei saanud ilusate silmade eest. Erastamiseks oli vaja EVPsid. Ehk siis raha. Noorel plikal polnud üht ega teist. Isal ka vast midagi üle polnud, äkki oli hoopis puudu ja sai tädilt kompensatsiooniks.

Seega kui ka TA oleks oma ema järelt pärinud, erastada ta ikka poleks saanud, sest polnud, mille eest. Ja kui ma õigesti mäletan, siis poleks saanud erastada ka tädi kui kaasomank. Meil veel mõni aeg tagasi oli suvekodu naabritel krunt erastamata, sest maja olid pärinud kaks venda. Üks neist elas välismaal ja teda üldse ei huvitanud ja seepärast ei saanud erastada ka teine vend.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 13.08 14:52; 13.08 14:59; 13.08 15:00; 15.08 00:01; 15.08 00:10; 21.08 18:01; 24.08 10:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Notari juures lihtsalt niisama maha vaikida ei saanud küll kuidagi. Kindlasti uuriti, miks tütar oma ema vara ei päri.

notarid lähtuvad seadusest ja toona oli see pärija asi, kas ta ilmub notarisse ja nõuab oma pärandit või mitte. kui rohkem kedagi pärima ei tulnud kui õde, siis oligi tema ainupärija.
mingit sellist pärijate otsimist notari poolt nagu praegu siis ei olnud ja päranduse kättesaamine oli pärija mure ja hool.

Asju küsima minna oleks tõepoolest piinlik, ent tegu oli ju majaga, mille olemasolu ei pea kuskilt välja uurima.

isa elas ju eraldi ning suhtlus oli napp. ta ei pruukinud ju teadagi, et eksnaine on vahepeal oma vanemate maha omanikuks saanud. kui isa oli lihtne inimene, siis ei pruukinud ta teadagi, et tema nüüd lapse esindajana peab hakkama pärandvara nõudma jne. ehk arvas, et küll tädi ajab asjad korda.
samas 17aastane võiks olla küll juba nii suur, et teada midagi pärimisest, vähemalt praegusaja 17aastased küll teavad. teemaalgataja ju teadis, et pool maja oli ema oma, kas ta siis ise ei tundnud huvi?
teemaalgataja, kas sa peale ema surma kolisid isa juurde elama või jäid tädi juurde sinna majja? kas sa koos emaga elasid seal majas koos tädi perega? või oli see mingi maakodu, mida siis ühiselt õed kõpitsesid, keegi seal püsivalt ei elanudki?

Mis puutub erastamisse, siis ma juhin veelkord tähelepanu, et erastada ei saanud ilusate silmade eest. Erastamiseks oli vaja EVPsid. Ehk siis raha. Noorel plikal polnud üht ega teist. Isal ka vast midagi üle polnud, äkki oli hoopis puudu ja sai tädilt kompensatsiooniks.

see on ka reaalne võimalus, miks ainult tädi erastas. teemaalgatajal evp-sid polnud, isal ka mitte ja nii sellest loobutigi. evp-sid toona küll müüdi ja osteti, aga ehk polnud isal tollal tahtmist või võimalustki lisaks enda elamispinna erastamisele veel ka tütre pärandi erastamiseks, see polnud odav lõbu

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 14.08 10:14; 14.08 22:04; 15.08 08:44; 18.08 19:43; 19.08 10:28; 19.08 16:36; 22.08 12:27; 23.08 08:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Täna ja praegu notar kaevab higipull otsa ees mingeid kolmanda järgu pärijaid välja

Higimull ikka 🙂

0
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.08 09:14; 24.08 12:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Täna ja praegu notar kaevab higipull otsa ees mingeid kolmanda järgu pärijaid välja

Higimull ikka ????

higi+pisar, higi+pul'l argi, higi+pärl ülek higitilk. Higipisarad v -pärlid laubal. Higipullid otsa ees
http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=higipull&F=M
😀

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.08 10:17; 15.08 09:19; 22.08 22:53;
To report this post you need to login first.
Postitas:

mõnel juhul on see uus pärimisseadus ikka hea ka. Meil suguvõsas on selline juhus olnus, et pensionär, mees, elas Tallinnas oma pisikeses korteris, oli selline ontlik vanahärra, käis pidudel ja otsis suhteid, oma naise oli ammu matnud, lapsed iseseisvad ja suured. Leidis ühe naise, aastaid hiljem selgus, et juba 3 meest matnud ja eelmise pärandiseaduse ajal ka kohe esimesena notarisse tormanud ja kõik kinnisvara omale saanud. Rääiks ikka et näe isa ei jätnud oma esimesest abielust pärit lastele midagi, ma siis kapi andsin.

Abiellusid, sai vanamehe niikaugele et see oma korteri müüs ära ja nad ostsid kahepeale suurema korteri ( naine müüs oma pisikese maal asuva korteri ka ära)

Ja mõned aastad hiljem suri siis ka see vanahärra, tema 4.mees ja tädi oli kõpsti notaris et asju ajama hakata aga vahepael oli seadus muutnudud ja oh häda, ta ei saanudki enam korterit oma nimele 100%, küll ta jooksis mööda erinevaid notareid, sõimas mehe lapsi et need on kõik notarid ära ostnud. Võttis vist isegi advokaadi.
Lapsed kusjuures olid alguses seda meelt, et võtavad oma osa vastu ja kingivad tagasi, loobumine oleks tähendanud et alaealiste laste eest peab ka loobuma jne. aga et see lugu muutus juba farsiks ja et terve suguvõsa nüüd teab, kuidas teda oma kodunt välja aetakse, siis lapsed ei teinud midagi. Ei loobunud ja lihtsalt korter on nüüd kaasomandis.
Midagi nad mutilt ei nõua, ütlesid lihtsalt, et kui mutt sureb, eks siis tema lapsed on sunnitud korteri müügirahast ka mingi osa neile maksma. Ma isegi ei imesta enam millegi üle. Inimesed on imelikud, vähemalt mõned. Alguses lapsed pakkusid et lähme koos notarisse, vormistame ära, aga ta keeldus, läks salaja sõbrannaga päev enne seda kui lastega pidid minema. Üks lastest on mu abikaasa, sellepärast olen teemaga üsna kuris ja et Eestimaa on väike, olen ka läbi tuttavate kuulnud jutte, kuidas me pidime ikka inimest välja tõstma, tegelikkuses on möödas ligi 10 aastat, me pole mitte kordagi seal käinud, mitte ühtegi korda helistanud ega muud tahtnud, mehe õde ja vend käituvad samaoodi.
Mehe vanemate ja vanavanemate perekonna reliikviad, asjad millel pole suurt rahalist väärtust aga emotsionaalne, on kõik seal ja arvatavasti ei saa lapsed kunagi mitte midagi enam tagasi. Aga vanasõna ütleb , et sitta ei maksa puutuda, hakkab haisema 🙂 nii et me endiselt ei tee midagi.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.08 18:55; 17.08 21:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eelmisele- jutt ei ole loogiline, pärandit ei antud ka “eelmise pärimsseaduse” (nii tsiviilkoodeksit, mis reguleeris pärimist kuni 1996, kui ka 1996 kehtima hakanud pärimsseadus) ajal esimesele, kes notarisse kohale jõudis. Pärima tuli asuda 6 kuu jooksul (TsK) või 3 kuu joosul (PämS) ja siis alles peale seda anti pärijatele välja pärimisõiguse tunnistus ehk siis lastel oli aega notari juurde minekuks- kui nad seda ei teinud – siis loobusid vabatahtlikult isa varast.
Alates 2009 loetakse pärijaks ilma kohale minemata ja loobumisest tuleb anda teada.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 11.08 07:34; 11.08 08:19; 12.08 07:02; 12.08 07:53; 14.08 07:27; 17.08 21:22; 18.08 08:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eelmisele- jutt ei ole loogiline, pärandit ei antud ka “eelmise pärimsseaduse” (nii tsiviilkoodeksit, mis reguleeris pärimist kuni 1996, kui ka 1996 kehtima hakanud pärimsseadus) ajal esimesele, kes notarisse kohale jõudis. Pärima tuli asuda 6 kuu jooksul (TsK) või 3 kuu joosul (PämS) ja siis alles peale seda anti pärijatele välja pärimisõiguse tunnistus ehk siis lastel oli aega notari juurde minekuks- kui nad seda ei teinud – siis loobusid vabatahtlikult isa varast.

Alates 2009 loetakse pärijaks ilma kohale minemata ja loobumisest tuleb anda teada.

Vabalt võis olla, et lapsed teadmatusest üldse asju ajama ei hakanud, nad ei teadnud, et neil millelegi õigus oli. Või olid need suhted nii halvad. Meie igatahes kogu selle koosoleku ajal ei näinud äia naise ühtegi sugulast ega hõimlast, kord 5 aasta jooksul oli tütar oma perega sealt läbi käinud, matustele nad ei tulnud ja hauda ei hoolda keegi peale meie.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.08 18:55; 17.08 21:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Milles siis on “tädi” süü, kui lapsed ise pärima ei hakanud. Kui inimesed oma õigusi ei realiseeri, siis on see nende probleem, mitte selle inimese, kes oma abikaasa järgi pärima hakkas.
Mul hakkas üks tuttav ka uurima, et kas saaks veel isa järgi pärida, isa suri 30 aastat tagasi ja siis poeg teatas, et tema ei taha isalt midagi. Nüüd, kui teine vend isamaja uhkelt üles vuntsinud ja see on ka nüüd väga heas asukohas+said erastada suure kinnistu – tuli teisele vennale meelde, et tal oleks olnud ka õigus poolele majale.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 11.08 07:34; 11.08 08:19; 12.08 07:02; 12.08 07:53; 14.08 07:27; 17.08 21:22; 18.08 08:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Anonymous

Milles siis on “tädi” süü, kui lapsed ise pärima ei hakanud. Kui inimesed oma õigusi ei realiseeri, siis on see nende probleem, mitte selle inimese, kes oma abikaasa järgi pärima hakkas.

Mul hakkas üks tuttav ka uurima, et kas saaks veel isa järgi pärida, isa suri 30 aastat tagasi ja siis poeg teatas, et tema ei taha isalt midagi. Nüüd, kui teine vend isamaja uhkelt üles vuntsinud ja see on ka nüüd väga heas asukohas+said erastada suure kinnistu – tuli teisele vennale meelde, et tal oleks olnud ka õigus poolele majale.

Kui tõesti sul oleks suva? Sul on õde, kellega sa pärisid esivanemate maja, te remondite koos seda maja ja siis õde sureb õnnetult. Temast jääb maha alaealine lapsuke, kes läheb elama isa juurde, kellel on uus pere ja kes polnud ammu enam kursis eksnaise tegemistega. Sa lähed algatad pärimise. Kas tõesti mitte kordagi ei tule sulle pähe muretseda ka oma õelapse pärast? Kas tema isa ikka on kursis, et eksnaisel oli pool maja. Ootad vaikselt kuni pärimise tähtaeg kukkunud, siis lähed oma pärimistunnistuse järele ja mitte kordagi su südametunnistus ei pigista, et laps jäi oma ema poolest majast ilma? Kas sa tõesti ei tunne lapsele kaasa, et isa ei suutnud asju ajada ja sina ka midagi omalt poolt õe lapse heaks ei teinud? Ah mis see õelaps minusse puutub, vaadaku ise. Kus on sinu ligimese armastus ja hool? Laps jäi nii noorelt ematuks ja tädi tõmbab ka vaibal alt.

+1
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Milles siis on “tädi” süü, kui lapsed ise pärima ei hakanud. Kui inimesed oma õigusi ei realiseeri, siis on see nende probleem, mitte selle inimese, kes oma abikaasa järgi pärima hakkas.

Mul hakkas üks tuttav ka uurima, et kas saaks veel isa järgi pärida, isa suri 30 aastat tagasi ja siis poeg teatas, et tema ei taha isalt midagi. Nüüd, kui teine vend isamaja uhkelt üles vuntsinud ja see on ka nüüd väga heas asukohas+said erastada suure kinnistu – tuli teisele vennale meelde, et tal oleks olnud ka õigus poolele majale.

Kui tõesti sul oleks suva? Sul on õde, kellega sa pärisid esivanemate maja, te remondite koos seda maja ja siis õde sureb õnnetult. Temast jääb maha alaealine lapsuke, kes läheb elama isa juurde, kellel on uus pere ja kes polnud ammu enam kursis eksnaise tegemistega. Sa lähed algatad pärimise. Kas tõesti mitte kordagi ei tule sulle pähe muretseda ka oma õelapse pärast? Kas tema isa ikka on kursis, et eksnaisel oli pool maja. Ootad vaikselt kuni pärimise tähtaeg kukkunud, siis lähed oma pärimistunnistuse järele ja mitte kordagi su südametunnistus ei pigista, et laps jäi oma ema poolest majast ilma? Kas sa tõesti ei tunne lapsele kaasa, et isa ei suutnud asju ajada ja sina ka midagi omalt poolt õe lapse heaks ei teinud? Ah mis see õelaps minusse puutub, vaadaku ise. Kus on sinu ligimese armastus ja hool? Laps jäi nii noorelt ematuks ja tädi tõmbab ka vaibal alt.

tädil oli ju endal ka hulk lapsi, eks oma veri oli ikka paksem
oletame, et vara väärtus oli 100000 krooni – seega tema 3 last saaksid sellest igaüks 33333 krooni. kui õelapsele tema osa anda, siis saaks õelaps 50000 krooni ja tädilapsed igaüks 16666 krooni ehk igaüks neist poole vähem kui õelast “unustades”. kui kinnistu oli heas kohas, siis oleks kaotatud summa märkimisväärne ja tulevikus ehk oma laste pahameel, et nemad oleks saanud rohkem, miks pidi teemaalgataja üksi saama sama palju kui nemad kolmekesi kokku?

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 14.08 10:14; 14.08 22:04; 15.08 08:44; 18.08 19:43; 19.08 10:28; 19.08 16:36; 22.08 12:27; 23.08 08:44;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 75 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. 90-ndad, kv erastamine