kui kinnistu oli heas kohas, siis oleks kaotatud summa märkimisväärne ja tulevikus ehk oma laste pahameel, et nemad oleks saanud rohkem, miks pidi teemaalgataja üksi saama sama palju kui nemad kolmekesi kokku?
Sest tema emale kuulus pool kinnistut? Mul on ikkagi raske uskuda, et vana pärimisseadus oli nii julm, et alaealised sugulased, kes ülalpidaja kaotasid, pidid lihtsalt lootma, et keegi nende eest kõneleb ja nende nimel päranduse vastu võtab, kui sugulastele oli oma nahk ligem, siis alaealine jäi kõigest ilma. Tundub ikka kuidagi ebaloogiline, nagu mingi džungliseadus, mitte tsiviliseeritud riigi asjaajamine. Praegusel juhul oli 17aastane see pärija, teoorias isegi võimeline ehk midagi ise uurima ja kuhugi asju ajama minema, kuigi kui mul 17aastaselt ema surnud oleks, siis ma ilmselt ei oleks eriti tegus varanõudja olnud. Aga vanemad võib kaotada ju ka palju noorem laps, selline, kes kuidagi ei saa ise notari juures pärimisasju ajada.
no mõneti on praegune seadus jälle nõme, sest pärijaks on automaatselt ka see, kes kadunukesega pole ehk aastaid suhelnudki. tuttaval oli juhus, kus tema isa kadus juba aastaid tagasi pere elust, kuid abielu jäi lahutamata. elatist ka ei maksnud. nüüd suri ema ja selgus, et kuna ema vanematelt saadud korter erastati abielu ajal, siis muutus see ühisvaraks ja pool sellest korterist kuulus juriidiliselt isale. ema, kes polnud veel väga vana ka, polnud teinud ka testamenti arvates, et laps on ainupärija, seega päris teadmata suunda kadunud isa nüüd veel ka poole ema osast. praegu kuulub vanavanemate kunagisest korterist 1/4 nende lapselapsele, 3/4 aga 20 a tagasi teadmata suunda kadunud mehele, kellel pole aimugi, et see vara tema oma on, sest ametlikult pole pärimise asju aetud ja laps kasutab ise seda korterit, millest 3/4 kuulub tegelikult tema bioloogilisele isale, kes pole teda kasvatanudki. praeguseks end põhjajoonud isal on kuuldavasti veel lapsi, seega kui isa kord sureb, siis läheb 3/4 sellest korterist nende kõikide laste vahel jagamisele.
tuttav, kes seal sees elab, ei saa seda korterit soovi korral ka müüa, sest see ei ole juriidiliselt tema oma. nõukaaegse pärismisseaduse järgi oleks ta peale ema surma saanud selle korteri täielikult endale, nagu tal ka vähemalt moraalselt õigus oleks, sest tegemist on kunagi tema ema vanematele kuulunud varaga, mis tänu uutele seadustele aga suuremas osas temale enam ei kuulu. siis oleks tema ainsana algatanud pärimise ja saanud ema vanematele kuulunud korteri endale ja oma perele. isal pole tõenäliselt aimugi, et ta eksnaine surnud on ja et tema võiks ka pärija olla. tegemist on heas piirkonnas asuva 4toalise korteriga, mille hind on paljudele kättesaamatu 🙁
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 14.08 10:14; 14.08 22:04; 15.08 08:44; 18.08 19:43; 19.08 10:28; 19.08 16:36; 22.08 12:27; 23.08 08:44;