Ja pea iga päev ajab peale, et millal mulle ostetakse puutetundlik telefon – et koolis kõigil teistel on (no see on muidugi liialdatud, et kõigil).
Esimesse klassi minnes sai ta meie emt’i perepaketiga liita ja sai sellega tasuta kaasa kõige algelisema Samsungi, millega saab ainult helistada ja ei midagi muud. Ja telefoni ei kasuta ta millekski muuks kui vaid minule helistamiseks ja sedagi mitte igapäevaselt – seega pole tal uue telefoni vajadust absoluutselt.
Ütleb, et tahab muusika pärast. Aga selleks on tal ju mp3 mängija olemas, ütlen talle. Aga see ei ole jälle puutetundlik, kurdab. 😀
No ja räägin talle siis, et uusi asju ostetakse, kui neid tõesti vaja on – et ei osteta midagi ainult selle pärast, et kellelgi teisel on. Jaa-jaa, saab aru, selleks korraks. Järgmine päev aga jälle sama küsimus – millal temale ostetakse puutetundlik telefon. Just nagu me poleks kunagi sel teemal rääkinud. 😀
No kuidas põhjendada selle ostu mittevajalikkust, et see talle kauemaks kui päevaks mõistetav oleks? 🙂 Ega ilmselt ei põhjendagi … mäletan endagi kooliajast et enne ikka rahu ei saanud, kui sai omalegi muretsetud sellised dressid, tossud, jope, kingad nagu teisedki kandsid – see tegi ikka KÕIGE õnnetumaks kui sul neid ei olnud! ja ei aidanud siin ükski tark vanemate jutt, *aesj*