Mida teha kui 9a laps ei taha oma toas ja oma voodis magada? Koguaeg ema körvale (issi peab siis teise tuppa madratsile kolima väiksema öe tuppa) vöi teine variant et ema peab istuma tema voodi kõrval kuni ta magama jääb.
Lihtsalt ei jaksa seda iga õhtust tramburaid, kes jälle kelle voodi ette valvama peab minema ja jahuda sellest, et ei tule meie voodisse…iga öhtu!!!!!
Erilist empaatiat sellest teemaalgatusest paraku ei õhku. Lapsel on hirmud, turvatunde puudus, tõrjutuse tunne. See on selline iga praegu, kus igasugused hirmud võimenduvad ja lapsed mõistavad rohkem maailma ohtlikkust. Nad näevad hirmsamaid unenägusid, kardavad haigusi, surma, või hoopis mõnda muud täiskasvanu vaatenurgas imelikku asja – tihti on lapse hirmud jah küll liialdatud. Aga mitte nende enda meelest, sest nende maailmapilt on veel ju lapse oma. Tema hirme ei tohi pisendada.
“Jahuda sellest, et ei tule meie voodisse” kõlab üsna halvasti lapsevanema poolt. Kas oled proovinud mõista, miks tal pelgab? Mida täpsemalt kardab? Ega selle teada saamine ei ole niisuguse suhtumisega lihtne ka. Laps tunnetab kohe ära, kui teda nagunii ei mõistetaks ja ta hirmud välja naerdaks. Siis ta lihtsalt ei räägi ja hoiab endasse. Aga talle on need kartused vägagi reaalsed ja tõsised. Sul on praegu võimalik veel usalduslik suhe ja turvatunne lapsele tekitada. Veel vaid mõned aastakesed ja ta ei tule iial enam sinu voodisse, ega taha sinult enam mingit tuge…
Mõtle oma lapsepõlvele, milliseid imelikke asju sa ise pelgasid? Mis probleemid sinul olid? Kas vanemad said aru ja toetasid? Või mitte?
Ma saaks aru, et ta aeg ajalt tuleb. See oleks täiesti normaalne. Aga nüüd on juba hakanud olema nädalate viisi iga päev meie voodis . Kas mees siis peab iga öö maas magama nagu mingi koer?
Tema hirmud on tema enda tekitatud, ütles et vaatab klouni videosid ja seepärast kardab. Aga miks vaadata siis neid? Ära vaata kui kardad! Ma möistaks teda kui keegi teda vastu tema tahtmist hirmutaks nt räägiks, et kodu lähedal metsas elavad kollid vms nagu meil suvel siin küla lastekamba seas oli- kollijutt keerles ja pooled lapsed olid täiesti paanikasse hirmutatud. Siis mõistsin tema hirmu ja võtsin ta heameelega meie juurde mõneks päevaks. Aga praegu ta ise “toidab” oma hirmu. Mis ma siis tegema peaks?
Oot oot, ta on ju 9-aastane. Ta ei oska sedasi loogiliselt mõelda nagu täiskasvanu. Päevasel ajal tunduvad need klounivideod vahvad ja põnevad, õhtul kerivad aga hirmu üles. Ta on ju laps praegu veel!!! Ta ei oska nii mõelda, et miks siis neid vaadata, ega oma tegusid täpselt reguleerida. Veel kord – ta on 9-aastane inimene alles. Kui vana sina, lapsevanem, oled? Nutiaeg ja asjad, mis ta konkreetselt vaatab seal, äkki tuleks rangelt üle vaadata?
Mida sa peaks tegema? Mina reguleeriks nende videote vaatamist eelkõige ja räägiks temaga, pikalt ja südamest südamesse – mõistvalt, toetavalt, arusaavalt (see teeb imesid). Võib-olla räägiksin ka enda kogemustest, mida rumalat mina 9-aastasena tegin ja hiljem kartsin või kahetsesin.
Praegu tundub, et sa suhtud temasse nagu samaväärsesse täiskasvanusse, kes teeb lolle valikuid ja siis karistad, kritiseerid ja tekitad süütunnet: “isa peab magama nagu koer põrandal”.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.10 21:46; 22.10 00:12;