Teema: 9a ei maga üksi

#3568841:

Mida teha kui 9a laps ei taha oma toas ja oma voodis magada? Koguaeg ema körvale (issi peab siis teise tuppa madratsile kolima väiksema öe tuppa) vöi teine variant et ema peab istuma tema voodi kõrval kuni ta magama jääb.

Lihtsalt ei jaksa seda iga õhtust tramburaid, kes jälle kelle voodi ette valvama peab minema ja jahuda sellest, et ei tule meie voodisse…iga öhtu!!!!!

Erilist empaatiat sellest teemaalgatusest paraku ei õhku. Lapsel on hirmud, turvatunde puudus, tõrjutuse tunne. See on selline iga praegu, kus igasugused hirmud võimenduvad ja lapsed mõistavad rohkem maailma ohtlikkust. Nad näevad hirmsamaid unenägusid, kardavad haigusi, surma, või hoopis mõnda muud täiskasvanu vaatenurgas imelikku asja – tihti on lapse hirmud jah küll liialdatud. Aga mitte nende enda meelest, sest nende maailmapilt on veel ju lapse oma. Tema hirme ei tohi pisendada.

“Jahuda sellest, et ei tule meie voodisse” kõlab üsna halvasti lapsevanema poolt. Kas oled proovinud mõista, miks tal pelgab? Mida täpsemalt kardab? Ega selle teada saamine ei ole niisuguse suhtumisega lihtne ka. Laps tunnetab kohe ära, kui teda nagunii ei mõistetaks ja ta hirmud välja naerdaks. Siis ta lihtsalt ei räägi ja hoiab endasse. Aga talle on need kartused vägagi reaalsed ja tõsised. Sul on praegu võimalik veel usalduslik suhe ja turvatunne lapsele tekitada. Veel vaid mõned aastakesed ja ta ei tule iial enam sinu voodisse, ega taha sinult enam mingit tuge…

Mõtle oma lapsepõlvele, milliseid imelikke asju sa ise pelgasid? Mis probleemid sinul olid? Kas vanemad said aru ja toetasid? Või mitte?

#3568841:

Mida teha kui 9a laps ei taha oma toas ja oma voodis magada? Koguaeg ema körvale (issi peab siis teise tuppa madratsile kolima väiksema öe tuppa) vöi teine variant et ema peab istuma tema voodi kõrval kuni ta magama jääb.

Lihtsalt ei jaksa seda iga õhtust tramburaid, kes jälle kelle voodi ette valvama peab minema ja jahuda sellest, et ei tule meie voodisse…iga öhtu!!!!!

Miks te lapsed nii vara eraldi tubadesse kolisite, kui nad veel üksi toas magada kardavad?

Üldiselt mina katsun vahel heaga, vahel kurjaga, kui tunnen, et enam pole tegu hirmu vaid manipulatsiooniga, sest emme kõrval lihtsalt on mõnusam magada. Minu lastel on aegajalt need kartmised ja halvad unenäod uuesti tagasi tulnud, siis vahepeal jälle saab ise magatud, siis jälle ei saa. Kui juba kolmas öö järjest toimub kaissu pugemine, siis teatan, et asi on hull, issi peab ka magada saama oma voodis. Pakun, et võid mingi turvaelemendi, näiteks emme lõhnalise kampsuni, emme padja vms oma voodisse kaissu saada, aga magad oma voodis. Kui see ei aita, siis, küsin, et kas teeme lahenduseks selle, et youtube videosid ja hirmsaid mänge enam telefonis ei mängi/vaata, sest muidu on ema- isa magamata ja nii see jätkuda ei saa. Seepeale kaob tihtipeale ootamatult hirm ära.

Kui mureks eelkõige see, et isa peab põrandal magama, siis mina organiseeriks hoopis lapsele magamistuppa madratsi, kuhu peale saab kolida kui öösel hirm hakkab.

Kas õega ühte tuppa magama panna pole variant?

#3568957:

#3568876:

#3568841:

Mida teha kui 9a laps ei taha oma toas ja oma voodis magada? Koguaeg ema körvale (issi peab siis teise tuppa madratsile kolima väiksema öe tuppa) vöi teine variant et ema peab istuma tema voodi kõrval kuni ta magama jääb.

Lihtsalt ei jaksa seda iga õhtust tramburaid, kes jälle kelle voodi ette valvama peab minema ja jahuda sellest, et ei tule meie voodisse…iga öhtu!!!!!

Erilist empaatiat sellest teemaalgatusest paraku ei õhku. Lapsel on hirmud, turvatunde puudus, tõrjutuse tunne. See on selline iga praegu, kus igasugused hirmud võimenduvad ja lapsed mõistavad rohkem maailma ohtlikkust. Nad näevad hirmsamaid unenägusid, kardavad haigusi, surma, või hoopis mõnda muud täiskasvanu vaatenurgas imelikku asja – tihti on lapse hirmud jah küll liialdatud. Aga mitte nende enda meelest, sest nende maailmapilt on veel ju lapse oma. Tema hirme ei tohi pisendada.

“Jahuda sellest, et ei tule meie voodisse” kõlab üsna halvasti lapsevanema poolt. Kas oled proovinud mõista, miks tal pelgab? Mida täpsemalt kardab? Ega selle teada saamine ei ole niisuguse suhtumisega lihtne ka. Laps tunnetab kohe ära, kui teda nagunii ei mõistetaks ja ta hirmud välja naerdaks. Siis ta lihtsalt ei räägi ja hoiab endasse. Aga talle on need kartused vägagi reaalsed ja tõsised. Sul on praegu võimalik veel usalduslik suhe ja turvatunne lapsele tekitada. Veel vaid mõned aastakesed ja ta ei tule iial enam sinu voodisse, ega taha sinult enam mingit tuge…

Mõtle oma lapsepõlvele, milliseid imelikke asju sa ise pelgasid? Mis probleemid sinul olid? Kas vanemad said aru ja toetasid? Või mitte?

Ma saaks aru, et ta aeg ajalt tuleb. See oleks täiesti normaalne. Aga nüüd on juba hakanud olema nädalate viisi iga päev meie voodis . Kas mees siis peab iga öö maas magama nagu mingi koer?

Tema hirmud on tema enda tekitatud, ütles et vaatab klouni videosid ja seepärast kardab. Aga miks vaadata siis neid? Ära vaata kui kardad! Ma möistaks teda kui keegi teda vastu tema tahtmist hirmutaks nt räägiks, et kodu lähedal metsas elavad kollid vms nagu meil suvel siin küla lastekamba seas oli- kollijutt keerles ja pooled lapsed olid täiesti paanikasse hirmutatud. Siis mõistsin tema hirmu ja võtsin ta heameelega meie juurde mõneks päevaks. Aga praegu ta ise “toidab” oma hirmu. Mis ma siis tegema peaks?

Ära siis lase teda oma voodisse, aga viska õhtul tema voodis pikali. Mu seitsmene ärkab siiani vahel öösel mingi krabina või hääle peale ja kutsub. On tüütu jah, aga no mis sa teed.

minu poeg magas minu voodis kuni oli peaaegu 11. praegu on normaalne 17-aastane.

Minu 8- ja 11-aastastel tuli ära keelata Kättemaksukontori vahtimine – vaatasid suure põnevusega muidu, aga öösiti ei julgenud enam uinuda või ärkasid halbadest unedest. Ja vot ei lubagi nüüd vaadata, vingusid küll algul, aga mis teha. Kindlasti ei luba ma lapsel vaadata hirmuvideosid, kui on näha, et ta närvisüsteem seda veel välja ei kannata – ja seda saadki sina, TA, ette võtta: lapsele erutavaid ja hirmsaid asju ei luba, netiaja piirad ära ja KONTROLLID, mida laps netis teeb, samas pakud toetust ja ei naeruväärista tema hirme. Oma voodisse magama ma last ei lubaks (v-a erandjuhud, haigus või mõni tõsine üleelamine), aga oleksin tema juures, kui uinub, orgunniks mõnusa hubase valgustuse, kaitsva kaisukaru, unenäopüüdja vms, mis lapsele turvatunnet sisendaks.

#3569424:

Oma voodisse magama ma last ei lubaks (v-a erandjuhud, haigus või mõni tõsine üleelamine), aga oleksin tema juures, kui uinub, orgunniks mõnusa hubase valgustuse, kaitsva kaisukaru, unenäopüüdja vms, mis lapsele turvatunnet sisendaks.

Minu poeg on 10a, voodi on kaisukaid täis ja valgust annavad laualamp ja lisaks värviline lambikeste kett. Muidugi on ka traditsiooniline õhtujutt (pigem midagi sõbralikku, helget ja naljakat) ja palju musisid ja kallisid. Vahel, kui und ei tule, võib veel veidi üleval olla ja meiega jutustada. Kui väiksem oli, siis oli ka laulev lepatriinulamp toas, mis mingil hetkel ise kuss jäi. Lampe ja kaisukaid aeg-ajalt vahetame, et huvitavam oleks.

#3569222:

minu poeg magas minu voodis kuni oli peaaegu 11. praegu on normaalne 17-aastane.

Kommenteerin enda positust sellele järgnenud postituste valguses. Ma olen oma lapsega tegelenud ilgelt ja jaganud talle ka hommikul, lõunal ja õhtul palju tähelepanu ja armastust. Nii palju, et seda mõned suu ammuli peas on vaadanud. Lapsed on erinevad. Mõne vajadused on suuremad kui teise vajadused.

Ma olen mõelnud, miks see laps peaks üksi magama, kui vanemad saavad koos magada? Ma tundsin ise lapsena suurt tröösti sellest, et me õega koos olime. Jäimegi magama alati, käest kinni.

Ja teistpidi võib mõelda, et misasjad need pehmed mänguloomadki on, kui asendus tõelisele lähedusele.

#3571570:

Issand, mida ma loen! Minu laps on sündimisest peale oma voodis maganud ja nüüd kümnene. Lapsele on vaja armastust ja kindlust anda hommikul, päeval ja õhtul kuid mitte enda juurde magama võttes.

Millisest abielust saab rääkida, kui laps teie vahel magab?

Sellised probleemid tekivad vanemate enda puudulikust kasvatusest- ei viitsita lastega tegeleda seal juures rääkida. Sellised lapsed tunnevadki puudust armastusest.

Tegelikult sellises suhtes magab ema oma lapsega, mitte aga mehega/

Kaks last täpselt ühtemoodi kasvatatud ja üks magas samuti juba 2-aastaselt probleemideta oma toas, teine ronib veel 9-selt vanemate voodisse. Lapsed on lihtsalt erinevad, kasvatus ei puutu üldse asjasse. Pigem on saanud rohkem tähelepanu see noorem, kes oma toas ei taha magada.

Abieluga on hoolimata sellest kõik hästi :).

Võtke vati seest välja nunnuke.

On vahe sees, kas 9-aastane ronib lihtsalt vahel vanemate juurde või on vanemate vahel magamine tavaline elukorraldus. Kui 9-aastane või isegi 11-aastane, nagu siin on välja toodud, magabki kogu aeg koos vanematega, tekib küsimus, miks nii vana laps ei taha iseseisvaks saada? 11-aastane on ju juba teismeline.

Mul tuttavate laps magas ka kuni 11-aastaseni vanemate voodis. Ta hakkas algselt vanematega koos magama sünnist ilmnenud terviseprobleemi tõttu, vanemad kartsid teda eraldi panna, sest tahtsid kogu aeg lähedal olla. Paariaastaselt läks terviseprobleem üle, magamiskorraldus jäi. Kui ta sai natuke vanemaks, siis hakkasid vanemad last oma tuppa suunama, aga ta polnud nõus, 11-aastaselt oli alles nõus olnud. Praegu on ta umbes 20-aastane, hästi tagasihoidlik ja vaikne ja ei tundu kuigi iseseisev. Näiteks ta käib küll ülikoolis, aga vanemad tegelevad tema elu- ja õppekorraldusega, kui õppimise kohta küsida, siis ta ise räägib vähe, aga ema teab kõike ta tunniplaanist, ainetest, kodutöödest. Ja see asi pole selles, et ema oleks füürer või kontrollifriik, vanemad on tal väga normaalsed inimesed ja nende vanemad lapsed pole üldse sellised, on väga iseseisvad.

#3572554:

On vahe sees, kas 9-aastane ronib lihtsalt vahel vanemate juurde või on vanemate vahel magamine tavaline elukorraldus. Kui 9-aastane või isegi 11-aastane, nagu siin on välja toodud, magabki kogu aeg koos vanematega, tekib küsimus, miks nii vana laps ei taha iseseisvaks saada? 11-aastane on ju juba teismeline.

Mul tuttavate laps magas ka kuni 11-aastaseni vanemate voodis. Ta hakkas algselt vanematega koos magama sünnist ilmnenud terviseprobleemi tõttu, vanemad kartsid teda eraldi panna, sest tahtsid kogu aeg lähedal olla. Paariaastaselt läks terviseprobleem üle, magamiskorraldus jäi. Kui ta sai natuke vanemaks, siis hakkasid vanemad last oma tuppa suunama, aga ta polnud nõus, 11-aastaselt oli alles nõus olnud. Praegu on ta umbes 20-aastane, hästi tagasihoidlik ja vaikne ja ei tundu kuigi iseseisev. Näiteks ta käib küll ülikoolis, aga vanemad tegelevad tema elu- ja õppekorraldusega, kui õppimise kohta küsida, siis ta ise räägib vähe, aga ema teab kõike ta tunniplaanist, ainetest, kodutöödest. Ja see asi pole selles, et ema oleks füürer või kontrollifriik, vanemad on tal väga normaalsed inimesed ja nende vanemad lapsed pole üldse sellised, on väga iseseisvad.

Siin ongi küsimus tõenäoliselt lapse kaasasündinud omadustes. Paraku on neid ka, kes vajavad rohkem toetust ja suunamist ja eelnevas näites ongi see hästi välja tulnud – samast perest teised lapsed on teistsugused. Mõni laps vajab rohkem tähelepanu, hoolimist ja hellust. Mõnel on kindlasti mingid autistlikud jooned, mõnel ülitundlikkus koos ärevusega vms.

Johhaidii, tõesti, küll on ikka igaüks omaette tark :).
Kas tõesti keegi arvab, et ühelegi lapsele siin teemas ei ole selgitatud kõiki neid asju: kodus pole midagi karta, keegi ei lähe kuskile ära jne. Uksed jäetakse loomulikult lahti, nutiseade pannakse paar tundi enne magamaminekut käest ära. Laps jääb isegi oma toas magama, aga keset ööd hiilib koos oma tekiga ikka meie tuppa. Kui voodis ruumi pole, magab põrandal edasi. Kui küsime, miks ometi, siis vastab, et tahab lihtsalt koos meiega olla. Ja see ei tähenda, et me päeval oleksime lahus ja lapsega ei tegeleks. Vastupidi, töötame mõlemad mehega kodus ja oleme igal hetkel olemas ning abiks.

Muid iseseisvusmine probleeme lapsel pole, õpib 1. klassist saati iseseisvalt ning saab kooli ja huviringidesse ise mindud, autojuhiks ei pea keegi olema. Alailma genereerib ja korraldab midagi. Sõprade juures ööbis julgelt juba enne kooli algust. Kõiges muus vanema vennaga väga sarnane, kellega oma toas magamise probleemi polnud.