Esileht Koolilaps 9a toimetulek vihaga

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: 9a toimetulek vihaga

Postitas:
Kägu

Palun soovitusi kuhu pöörduda 9a lapsega saamaks abi vihaga toimetulekul. Laps vihastub väga kergesti ja elab seda välja teiste pereliikmete peal solvates ja karjudes. Kui parasjagu pole vihane, on väga hea arukas laps ning räägib, et ta ei tea miks ta niimoodi vihastub ja hoogude ajal niimoodi käitub. Koolis psühholoogi ei ole. On soovitada bäiteks toredat lastepsühholoogi, teraapiasuunda (Tallinnas)? Kodus oleme proovinud hea ja kurjaga, preemiate ja tagajärgedega, rääkinud tunnetest üht- ja teistpidi, aga miski ei aita.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vanasti oli selleks üks selline plaaster, mida kasutati kohe situatsiooni tekkides, momentaalselt. Aitas väga hästi ja õpetas lapsel oma emotsioone valitseda.

+5
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vanasti oli selleks üks selline plaaster, mida kasutati kohe situatsiooni tekkides, momentaalselt. Aitas väga hästi ja õpetas lapsel oma emotsioone valitseda.

See ei ole tegelik emotsioonide valitsemine. Kui laps vihastades senise avaliku vihase ütlemise ja vihase karjumise asemel pereliikmete suunas hakkab sama vihast teksti pereliikme pihta mõtlema salaja ehk oma peas – kas see oleks sinu meelest tore areng?

Emotsioonide väljendamise eest karistamine soodustab pigem vastikut ja salalikku käitumist, et ei väljenda oma viha  – sest kardan, et kui ütlen, mis ma mõtlen, siis saan valusasti – aga enamisi haun teise inimese (näiteks pereliikme) vastu oi kui halbu mõtteid.

No ja ka info mõttes – ma ju tahan teada, mis mu laps tegelikult mõtleb? Sest siira lapsega, kes kasvõi midagi mulle näkku karjub, on mul ikkagi lihtsam asju ajada. Ma ei taha, et ma peaks hakkama arvama, mida mu laps tegelikult mõtleb. Sest otse öelda ta mulle enam ei julge, kuna teda on arvamuse ja emostsiooni väljendamise eest karistatud.

Ma tean, millest teemaalgataja räägib. Mul on ka koleeriline laps. Ma põhimõtteliselt ei karista emotsiooni väljanäitamise eest. Rõhun sellele, et siirus ja emotsiooni väljanäitamaine on okei, aga emotsiooni väljanäitamise vorm võiks olla… mõõdukam.

Karjumise korral ütlen: “Ära karju – kõrvadel on valus niimoodi.”. Kui karjutakse minu peale, siis ma ise tavaliselt ei suuda solvuda (ajab pigem naerma lapse meeleheitlik ägedus) , vaid pigem muigan ja selgitan, et see väljend, mis äsja lendas, oli nüüd küll tegelikult väga üleolev, põlastav vms. – ja et tead, inimestele tegelikult ei meeldi, kui neid selliste väljenditega kostitakse. Et mina, tuim emme, ei solvu – aga paljud solvuvad kah ja see tähendab, et peletad inimese endast eemale, ta ei taha enam sinuga tegemist teha. ja tahad sa seda? Ei taha? No siis püüa jälgida, mis sul suust lendab. Ja et kõike, mida lastekarjas omavahel karjutakse, ei kõlba pruukida täiskasvanuga suheldes. No ja siis loomulikult püüan rääkida asjast ehk siis vastu vaielda ja seletada sisuliselt seda, milles see lahkarvamus oli, mis lapse kisendama ajas.  On juhtunud, et on vanaemale midagi röökinud ja vanaema ongi solvunud. Siis olen öelnud, et nüüd on halvasti – sa ütlesid halvasti ja vaata, vanaema on solvunud. Et mis teeme nüüd – ilma vabanduseta see asi ilmselt ei lahene. Siis on laps teatud aja omaette passinud ja siis läinud vabandama – kusjuures, vabandades hakkab ta ise tavaliselt lahinal nutma. Kõige selle tulemusel laps ei ole korranud mitte ühtegi korda neid väljendeid, millega ta konkreetselt vanaema on solvanud.

Loomulikult ei saa vihastades karjumise kalduvusega last üleöö vaiksekeseks. Väljendeid kontrollib ta juba paremini. Hääletugevuse kontrollimisega on ikka veel probleeme – kipub hääl ikka väga valjuks minema. Nii et arenguruumi on.

+8
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Et olukord nagu kommentaarium? Me ju tahame teada mida kaasmaalane tegelikult mõtleb? Ei taha ju. Tahame et ta ei solvaks ega ülbitseks.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Alustaksin koolipsühholoogilt

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vanasti oli selleks üks selline plaaster, mida kasutati kohe situatsiooni tekkides, momentaalselt. Aitas väga hästi ja õpetas lapsel oma emotsioone valitseda.

See ei ole tegelik emotsioonide valitsemine. Kui laps vihastades senise avaliku vihase ütlemise ja vihase karjumise asemel pereliikmete suunas hakkab sama vihast teksti pereliikme pihta mõtlema salaja ehk oma peas – kas see oleks sinu meelest tore areng?

Emotsioonide väljendamise eest karistamine soodustab pigem vastikut ja salalikku käitumist, et ei väljenda oma viha – sest kardan, et kui ütlen, mis ma mõtlen, siis saan valusasti – aga enamisi haun teise inimese (näiteks pereliikme) vastu oi kui halbu mõtteid.

No ja ka info mõttes – ma ju tahan teada, mis mu laps tegelikult mõtleb? Sest siira lapsega, kes kasvõi midagi mulle näkku karjub, on mul ikkagi lihtsam asju ajada. Ma ei taha, et ma peaks hakkama arvama, mida mu laps tegelikult mõtleb. Sest otse öelda ta mulle enam ei julge, kuna teda on arvamuse ja emostsiooni väljendamise eest karistatud.

Ma tean, millest teemaalgataja räägib. Mul on ka koleeriline laps. Ma põhimõtteliselt ei karista emotsiooni väljanäitamise eest. Rõhun sellele, et siirus ja emotsiooni väljanäitamaine on okei, aga emotsiooni väljanäitamise vorm võiks olla… mõõdukam.

Karjumise korral ütlen: “Ära karju – kõrvadel on valus niimoodi.”. Kui karjutakse minu peale, siis ma ise tavaliselt ei suuda solvuda (ajab pigem naerma lapse meeleheitlik ägedus) , vaid pigem muigan ja selgitan, et see väljend, mis äsja lendas, oli nüüd küll tegelikult väga üleolev, põlastav vms. – ja et tead, inimestele tegelikult ei meeldi, kui neid selliste väljenditega kostitakse. Et mina, tuim emme, ei solvu – aga paljud solvuvad kah ja see tähendab, et peletad inimese endast eemale, ta ei taha enam sinuga tegemist teha. ja tahad sa seda? Ei taha? No siis püüa jälgida, mis sul suust lendab. Ja et kõike, mida lastekarjas omavahel karjutakse, ei kõlba pruukida täiskasvanuga suheldes. No ja siis loomulikult püüan rääkida asjast ehk siis vastu vaielda ja seletada sisuliselt seda, milles see lahkarvamus oli, mis lapse kisendama ajas. On juhtunud, et on vanaemale midagi röökinud ja vanaema ongi solvunud. Siis olen öelnud, et nüüd on halvasti – sa ütlesid halvasti ja vaata, vanaema on solvunud. Et mis teeme nüüd – ilma vabanduseta see asi ilmselt ei lahene. Siis on laps teatud aja omaette passinud ja siis läinud vabandama – kusjuures, vabandades hakkab ta ise tavaliselt lahinal nutma. Kõige selle tulemusel laps ei ole korranud mitte ühtegi korda neid väljendeid, millega ta konkreetselt vanaema on solvanud.

Loomulikult ei saa vihastades karjumise kalduvusega last üleöö vaiksekeseks. Väljendeid kontrollib ta juba paremini. Hääletugevuse kontrollimisega on ikka veel probleeme – kipub hääl ikka väga valjuks minema. Nii et arenguruumi on.

Täiesti vale lähenemine, kuigi aastaid propageerisid seda ka psühholoogid. A´la peksagi nõud puruks, hakkab parem.  Oma emotsioonide väljaelamine õpetab inimesele harjumuse  nii käituda.  Tuleb harjutada oma emotsioone sõnastama ja just nimelt alla suruma. Näit ma olen väga vihane, sest  sa ei pidanud meie kokkuleppest kinni.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks sa “sõnastamise” ja “alla surumise” ühte patta paned?
Loomulikult peab õpetama lapse oma emotsioone sõnastama, lisaks ka kontrollima ja valima aktsepteeritavad meetodid nende väljendamiseks – aga emotsioonide allasurumist ei soovita küll ükski psühholoog! Jah, ebasobiv väljendusviis tuleb õppida alla suruma ning laps peab õppima valima sellise emotsioonide väljendamise viisi, mis pole agressiivne ega destuktiivne (nt padja peksmine ja nõude puruksloopimine pole selles mõttes tõesti parimad pingevallandamise vahendid ja lapsele tuleks õpetada mõistlikumaid ja konstruktiivsemaid mustreid, kuid vägivalla ja peksuga seda kohe kindlasti teha ei tohi ega saagi.)

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis on ju täiesti ok vastik õpetaja või kaasõpilane salaja oma peas p…..  saata, ma arvan. Mulle endale mõjub see küll  paremini ja on ilmselt tihti ka mõistlikum, kui emotsioonide rahulik väljendamine (ma ei soovitaks oma lapsele minna õpetajale ütlema, et “ma olen väga vihane, sest sa andsid meile nii tüütu ja nõmeda ülesande” ja ise ei ütleks oma ülemusele ka nii).

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Perearstile ja sealt suunata psühholoogi juurde. Vaja saada ju abi leida põhjus ja lahendus.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis on ju täiesti ok vastik õpetaja või kaasõpilane salaja oma peas p….. saata, ma arvan. Mulle endale mõjub see küll paremini ja on ilmselt tihti ka mõistlikum, kui emotsioonide rahulik väljendamine (ma ei soovitaks oma lapsele minna õpetajale ütlema, et “ma olen väga vihane, sest sa andsid meile nii tüütu ja nõmeda ülesande” ja ise ei ütleks oma ülemusele ka nii).

Oh jaa, aga seda ei nimetaks ma ka oma tunnete allasurumiseks. Allasurumine tähendab, et ma sisendan endale, et see, mida ma tunnen, on vale, nii ei tohiks tunda, ja ei sõnastaks ka enda jaoks, mida ma sellest situatsioonist, inimesest vms tegelikult arvan/tunnen. Mõttes “Ah mine p*rsse!” öelda on mõnes olukorras kahtlemata okei, aga sama okei või isegi natuke parem on ka mõttes öelda: “Ma olen vihane, et ülemus mulle sellise nõmeda ülesande andis!” ja kummagi näol pole tegemist oma tunnete allasurumisega. Allasurumise puhul tunneks pigem ängi, ärevust, ei lubaks endal vastumeelsust tundagi, vaid mõleks, et pean ära tegema, pean hakkama saama, kuidas mina ei saa, kui teised saavad, mis inimene ma olen, et ma sellist asja üldse mõtlen jne.

Ja tegelikult on väga vastumeelse ülesande puhul ka okei argumenteeritult väljendada, miks sa seda ülesannet teha ei taha või miks see nt ebavajalik tundub – jah, mitte alati ja igas olukorras, aga vahel. Ei pea laskma end vägistada pidevate ülinõmedate ülesannetega ja muudkui seda vastumeelsust peitma, alla suruma.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

9-aastane on suur laps ja saab suurepäraselt aru, et karjumine on ebaviisakas ja solvangud teevad haiget. Lapsele tulebki selgitada, milline sõnavara kuhu sobib. Näiteks kui pätt tuleb tänaval kallale, on normaalne karjuda nii valjusti ja ropusti kui võimalik, et tähelepanu äratada ja abi saada. Vahel võib ka sõprade seas huumorit teha ja kõvatada. Küll aga ei sobi solvangud ja karjumine koju suhtluseks oma kõige lähedasematega. Laps vajab neid piire ja võimalik, et ta otsibki neid. Millal ema või isa ütleb, et nii ei lähe mitte ja kuidas hoopis oleks sobilik. Piirid on lapsele vajalikud ja turvalised. Aita lapsel teada, kus piirid on.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Palun soovitusi kuhu pöörduda 9a lapsega saamaks abi vihaga toimetulekul. Laps vihastub väga kergesti ja elab seda välja teiste pereliikmete peal solvates ja karjudes. Kui parasjagu pole vihane, on väga hea arukas laps ning räägib, et ta ei tea miks ta niimoodi vihastub ja hoogude ajal niimoodi käitub. Koolis psühholoogi ei ole. On soovitada bäiteks toredat lastepsühholoogi, teraapiasuunda (Tallinnas)? Kodus oleme proovinud hea ja kurjaga, preemiate ja tagajärgedega, rääkinud tunnetest üht- ja teistpidi, aga miski ei aita.

Kindlasti ei saa kurjaga last oma emotsioone kontrollima õpetada. Ikka heaga ja eeskujuga. Emotsioonid tulevad ja lähevad, aga käitumist saab muuta. Täiesti normaalne on olla vihane, aga karjuda ja solvata ei tohi.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

9-aastane on suur laps ja saab suurepäraselt aru, et karjumine on ebaviisakas ja solvangud teevad haiget. Lapsele tulebki selgitada, milline sõnavara kuhu sobib. Näiteks kui pätt tuleb tänaval kallale, on normaalne karjuda nii valjusti ja ropusti kui võimalik, et tähelepanu äratada ja abi saada. Vahel võib ka sõprade seas huumorit teha ja kõvatada. Küll aga ei sobi solvangud ja karjumine koju suhtluseks oma kõige lähedasematega. Laps vajab neid piire ja võimalik, et ta otsibki neid. Millal ema või isa ütleb, et nii ei lähe mitte ja kuidas hoopis oleks sobilik. Piirid on lapsele vajalikud ja turvalised. Aita lapsel teada, kus piirid on.

Inimese aju eessagar, mis vastutab impulsi kontrolli eest, küpseb alles 25-aastaseks saases. Selles mõttes küll 9-aastane suur laps ei ole.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vanasti oli selleks üks selline plaaster, mida kasutati kohe situatsiooni tekkides, momentaalselt. Aitas väga hästi ja õpetas lapsel oma emotsioone valitseda.

Ma saadaks sellised vanglasse ümberõppimislaagritesse. Mitte kunagi ei ole füüsiline karistamine ok. Kui paljudel on sügavad hingehaavad “vanast ajast’.

+2
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sageli selline teema tehakse ära ja nõuandeid ikka ei kuulata. Sest inimene jõuab järeldusele, et abi ei olegi tegelt vaja. Ja ei lähegi seda asja ajama. Kui see teema on kestnud aastaid, siis oleks pidanud minema ammugi. Aga teine variant on minna täna.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

9-aastane on suur laps ja saab suurepäraselt aru, et karjumine on ebaviisakas ja solvangud teevad haiget.

Laps vajab neid piire ja võimalik, et ta otsibki neid. Millal ema või isa ütleb, et nii ei lähe mitte ja kuidas hoopis oleks sobilik. Piirid on lapsele vajalikud ja turvalised. Aita lapsel teada, kus piirid on.

Kägu 15.03. Jah, 9a saabki aru. Kui rahulikus olekus küsida, kas vajusti karjuda on normaalne või ka solvanguid kasutada on normaalne, siis ta ütleb: “Ei ole.”

Aga teine lugu on enesekontroll. Vihastades reageerib väga tormiliselt. Ja samasugused reaktsioon ehk (valju karjatus) on tihti ka muude emotsioonide puhul – näiteks rõõmustamine, üllatus (nii positiivne kui ka negatiivne), ehmatus.  Ehk siis kalduvus lärmakalt reageerida on tegelikult igasuguste emotsioonide puhul, mitte ainult viha.

Nagu ma ütlesin, ühelt poolt on areng toimunud. Teisalt, arenguruumi enesekontrolli osas veel on ja kiirmeetodit (mis “kohe homme” toimiks) mina leidnud ei ole. Just kodus, ma mõtlen. Lasteasutustes toimib meil see, et need on võõram keskkond, kus inimesed instinktiivselt päris nii ei tunne/ei käitu nagu kodus.

Kui psühholoog teemaalgatajale mõne kiirema meetodi soovitada oskab, siis võiks jagada.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mu 9a laps ka koleerik. Süütenöör väga väike. Pole veel tulnud selle peale, et psühholoogi juurde pöörduda. Psühholoogi juurde peab ta vastasel juhul minema täiskasvanuna, kui teda on lapsena “sunnitud” oma emotsioone alla suruma. Nagu mina, täiskasvanuna näen kõvasti vaeva oma emotsioonidega ja identiteedi kriisiga hakkama saamisel, kuna minu tunded ja emotsioonid suruti väiksena kõik maha. Kodu peaks olema kindlus ja vanemad lapse kaitsjad. Kui emotsioonid tulevad peale, siis järelikult on sellel põhjus! Siis tuleb tegeleda hoopis algpõhjuste väljaselgitamisega. Mu laps laamendab ja räuskab ainult kodus. See on OK. Tegeleme põhjustega. Kindlasti on tal vaja päris oma tuba, planeerime kolimist. Tavaliselt aitab veidi üksi vannitoas istumine ja pärast seda – oh imet – seljasügamine. Teised 2 last on mul hoopis teistsugused. Üks sangviinik ja teine flegmaatik. Tegelikult soovitaks psühholoogi juurde minna hoopis lapsevanemal, kes toime ei tule oma lapse mõistmisel. Alati ei ole vaja muuta oma last, vaid ise kohaneda, iseennast ja oma mõtlemist muuta ja olla oma lapsele toeks. Iseloomud on kõigil erinevad niikuinii.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

mul on üks laps selline kogu pesakonnast.

Juba väiksest peale (no kusagil 5 aastasest) õpetan teda talitsema ennast. Kord hingame sisse ja loeme kümneni, kord istun ta kõrval ja ei hoian kinni, et ei teeks viga endale ega teistele.

Rääkida, rääkida, rääkida.

Kaks asja mida kordan nagu mantra:

1. sa vastutad oma emotsioonide eest ise. Kõik, mis tunned, on sinu tunded ja sinu valida on kuidas end väljendad.

2. mitte keegi ei pea saama kannatada sinu tunnete pärast.

Aitas ka karate teening algklassides, kõik idamaine õpetab oma keha ja vaimu kontrollima ja praktiseerimise läbi tuleb ka eduelamus.

Üldse palju sporti teeb poistele head. Minimaalselt ekraane sinna kõrvale. Raamatuid sunnin ka lugema, see ka sätib maailmapilti.

Eks tal vahel keeb ikka üle aga praegu 12 aastaselt on ütleme nii, et enesehinnang on paigas ja keegi väljaspoolt teda väga ei kõiguta.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida on ühel üheksa-aastasel vihastuda nii, et ainult röögib ja laamendab? Elutöö hävis ära? Lemmikloom piinati surnuks?

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on selline laps. Temperament on väga äge, ilmselt pärilik (isa on teisest rahvusest, noorena ka üli keevaline). Laps on hästi emotsionaalne ja kui vihastab, siis täiega. Normaalolekus jätab sellise malbe “kiisu” mulje, aga kui vihastab, siis täiega. Kodus olles katsun temaga konflikti mitte sattuda. Ühesõnaga sean piire, aga valin lahinguid.

Kahjuks on koolis olnud konflikte, kus ta reageerib üle. Kui keegi solvab, tõukab vms, siis jah olen neid kõnesid ikka koolist korduvalt saanud. Ise ei provotseeri, ega kiusa (õpetajate jutu järgi), aga tal on raske  rahulikuks jääda, kui nö “liiga tehakse”. Ega siin muud ei aita, kui selgitamine, rääkimine ja ka piiride seadmine. Selgitangi, et kui ikka silme eest mustaks läheb, siis lahkugu nö “sündmuskohalt” ajutiselt, rahunegu maha ja alles siis võib reageerida. Nüüdseks on 14a vanune ja tundub, et pisut mõistlikumaks on asi läinud. Kodus palun minna oma tuppa rahunema ja seal karjuda. Selgitan seda, et selline metsik viha, mida talitseda ei suuda on ohtlik talle endale- täiskasvanuna võib ka kinni minna, kui ennast talitseda ei suuda. Käib ka vahest koolipsühholoogi juures, kus oma ülekeevaid tundeid ventileerida  saab.  Ise olen selline flegma ja elan sissepoole, mis ka on raske. Kogun ja kogun ning siis on nii paha olla, et mine lõhki.

  • Ühesõnaga lapsed/täiskasvanud ongi erinevad. Emana on mul pigem eesmärk olla toeks, et lapsest saaks ühiskonnas funktsioneeriv inimene ning selleks tuleb lapsele õpetada, et mida teha, kui “katus sõitma” hakkab- nii, et teisi või ennast sellega ei kahjustaks. Niisama kodus märatsemist ja solvamist muidugi ei tolereeri. Aga jah meil neid lahinguid ikka on siin.
+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida on ühel üheksa-aastasel vihastuda nii, et ainult röögib ja laamendab? Elutöö hävis ära? Lemmikloom piinati surnuks?

Kahju, et paljud kommentaarid siin Perekoolis on stiilis “mis mõttes see-ja-see on kellegi jaoks probleem?”. Kui see teema sind isiklikult ei puuduta, siis pole mõtet sõna võtta.

Kahju, et teemaalgataja koolis psühholoogi ei ole. Õigemini, ma imestan, arvasin, et tänapäeval vähemalt suuremas linnakoolis nii ei saagi olla. Minu lapse koolis on tänavu isegi kaks, algklasside omadele üks ja keskastmele teine (meil on põhikool). Ja tööd on neil üle pea, olen aru saanud. Jah, minu lapsel on teemaalgataja lapsega sarnane probleem ja see on paar korda avaldunud ka koolis, mille järel klassijuhataja võttis otsekohe ühendust psühholoogiga. Koolis ta õnneks kellelegi solvanguid ei karju, tegelikult kodus ka mitte, lihtsalt karjub ja tal on väga raske enesevalitsust tagasi saada. Ja ma ei arva, et see on temperamendi küsimus, nagu üks kägu kirjutas – võibolla tema lapsel on, aga minu lapsel on see igal juhul psühholoogiline probleem. Millest see tekkinud on, kes oskab öelda. Ma kahtlustan natuke ka distantsõppe perioodi sellises õrnas etapis nagu 1. ja 2. klass. Jah, adekvaatse toetuse juures on probleem vanuse kasvades väiksemaks muutunud. Põhiline on see, et ägedushoo ajal on raske rahulikult hingata ja hingeldamine ajab füüsiliste muutuste kaudu kehas psüühika aina rohkem tasakaalust välja. Abistav kõrvalseisja peab suutma ise väga rahulikuks jääda, mõistes, et laps on hädas ja vajab abi, mitte ei ole ründaja, kellest peab üle olema ja kelle üle võtjaks jääma. Lihtsalt üksijätmine ei ole minu last aidanud, vähemalt kodus – ta räägib küll, et viimasel ajal koolis ta suudab juba vihahooge ennetada, tundes viha tekkimas, läheb ta eemale ja käib näiteks trepist üles-alla. Aga kodus olen jäänud tema juurde ja intensiivselt suunanud teda hingamist rahustama.

Koolipsühholoog mainis ka, et ikkagi Rajaleidja kaudu on võimalik saada lisa psühholoogilist abi, kui temast ei peaks piisama. Ainult et löögile saamine võib aega võtta. Teemaalgataja võiks ka mu arust esiteks just Rajaleidjast uurida. Professionaalne psühholoog igal juhul on suureks abiks ja toeks, te ei pea oma murega üksi olema.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Koolilaps 9a toimetulek vihaga