Ühes intervjuus selgus, et 1500 lapse pealt polegi tavaline, vaid ta nõudis maksimumsummad pooleldi valetades välja ja õpetas sama petuskeemi teistelegi.
Põhjamaades, eriti Soomes, kus kasuperede süsteem on laiemalt levinud, on tavaline, et toetussummasid püütakse suurendada, kleepides lastele külge mitmesuguseid tervisehädasid. Kui õnnestub lapsele saada puue, siis tõusevad summad oluliselt.
Et aga kehalised haigused peavad välja paistma ja on meditsiiniliste uuringute-analüüsidega selgelt fikseeritavad, on skeemitajate poolt mindud pigem seda teed, et püütakse rõhuda lapse vaimse tervise probleemidele. Need ei paista enamasti välja (inimese pea sisse ju ei näe) ja neid on palju raskem objektiivselt hinnata kui kehalisi haigusi. Näiteks kasutatakse ära kodust eemaldatud lapse koduigatsust ja tõlgendatakse seda kui lapse püsivat vaimset häiret. Kui laps lihtsalt vaikib, siis kuulab psühhiaater põhiliselt kasuvanemate versiooni ning panebki kirja info, et laps on vaimse puudega ja ta saab rohud peale.
Riikides, kus kasuperede süsteem on väga heal järjel, kurdavad vanemad, et bioloogilised pered peavad käima kikivarvul, sellal kui kasuperes võidakse teha oma lastega praktiliselt, mida täiskasvanud soovivad ja nende puhul ametnikud ei taha väga sekkuda. Sest kasupere on riigi ja omavalitsuse n-ö käepikendus, osutades neile teenust, ehk siis koostööpartner.
Sel põhjusel ma ei poolda mingit suurt kasuperede massilist ülepopulariseerimist ega üleriigilisi kampaaniaid kasuperede hulga plahvatuslikuks suurendamiseks. Tunnen süsteemi, sest olen ka ise olnud kasuvanem (oli positiivne kogemus). Jäägu kasupere-teema ikkagi väikese inimrühma teemaks, ehk siis need, kel tõesti kutsumus ja soov sellega tegelda. Kui neid on vähe, siis jõuavad ka sots-töötajad (loodetavasti) neil paremini silma peal hoida ja vajadusel abistada. Mul on meeletult kurb lugeda, et isegi Eestis, kus kasuperesid suhteliselt vähe, leidis aset niisugune kahetsusväärne ja jube katastroof. Mis siis veel saama hakkab, kui kasuperede arvu massiliselt suurendatakse ja sots-töötajatel puudub kontroll, mida nood teevad? Kindlasti on suur osa soovijatest igati tublid ja pannud end PRIDE koolitusele kirja siirast aitamise soovist, ent sama kindlasti leidub selle suure hulga sees paraku ka mädaõunu…
Lisaks kipub siin olema veel see teema, et lastekaitseametnikel kehtib kirjutamata mitteametliku seadusena oma hierarhia. Ehk et, on kindel ametnik, kes selle perega tegeleb ja temast “möödaminekule” ei vaadata hea pilguga. See üks ametnik on siis justkui filter. Kui teised lastekaitseametnikud peaksid nägema probleeme, siis on nad keeruka dilemma ees. See ongi täpselt Kobina-juhtumi tuum – Kobin teadis väga hästi, et kui nende lastega tegelev spetsialist asub Tallinnas, ei saa kohalik spetsialist n-ö vahele tulla, isegi kui ta midagi kahtlustab, ja tänu sellele Kobin aastaid rahumeeli tegutseda saigi.
Kuni lõpuks tulid tööle kaks uut spetsialisti, kes otsustasid sellest kirjutamata hierarhiast mööda minna, selleks, et täita oma töö ja ametikoha päris eesmärki – kaitsta lapsi. Superinimesed, vaat neile annaks küll medali!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 25.08 09:01; 25.08 12:36; 26.08 15:23; 24.09 08:27; 27.09 13:03;