Kohutavalt julm on süüdistada pere omi lapsi. Ärge üritage panna neile täiskasvanu vastutust. Laps on LAPS, ja tema ei tea üles kasvades mis on õige, mis on vale, mis on normaalne ja mis mitte. Laps on programmeeritud usaldama oma vanemaid/hooldajaid. Tema jaoks see ongi normaalsus, mida ta kodus näeb. Oma peaga hakkab ta asju hindama alles aastakümneid hiljem, kui tal on tekkinud elukogemus ja võrdlusmoment, et teistes kodudes ei käigi asjad nii.
Parimaks tõestuseks sellest on aastaid kestnud intsestijuhtumid, kus laps – kuigi ta mingil tasandil saab enamasti aru, et asi pole õige – kannatab pikki aastaid ahistamise all ja ei räägi kellelegi ega hakka vastu. Ka tema on kasvanud üles ainult ühe “normaalsusega” ja tal ei ole veel ei teadmisi, võrdlusi, kogemusi ega isegi mitte piisavalt arenenud aju, et ta oskaks toimuvat nö “väljaspoolt”, hinnanguliselt vaadata ja analüüsida. Lisaks veel vanemate hirmutamis- ja ajupesumeetodid, mille tõttu on laps vaimselt halvatud. Nii hakkabki ta asjade ebanormaalusest täielikult aru saama (või ka neid üldse mäletama) tihti alles täiskasvanuna, 20-30 aastat hiljem. Tema isiksuslik areng on lihtsalt halvatud ja seisma jäänud, kuna ta on elanud nii traumaatilistes tingimustes.
Võiks ju samahästi küsida, miks need kasulapsed ise ei rääkinud nt koolis, kui halvasti nad elavad? Samal põhjusel: laps ei ole täiskasvanu, ta ei oska veel toimuvat analüüsida ega selle vastu midagi ette võtta, pigem täidab teda hirm kaotada see vähenegi, mida ta tunneb ja mis tal on; ta klammerdub automaatselt oma vanema ja kodu külge, see on ellujäämisinstinkt. Täpselt samamoodi tuleb suhtuda pere oma lastesse – nemadki ei olnud võimelised täiskasvanu moel aru saama, mis nendega ja teiste lastega toimub, nende jaoks oli see ainuke “normaalsus” mida nad tundsid, neil ei olnud mitte mingit teist elukogemust ega ka veel mitte neuroloogilist võimet eristada ennast oma perest ja vanematest ning vanemate tegevusele hinnangut anda. Lisaks võisid vanemad oma biol. lastele ju ka mingeid jaburaid seletusi anda, või neid otseselt või mõista andes ähvardada, et kui nad millegi vastu eksivad, siis ootab neid seesama mis teisigi. Nii despoodid kasuvanemad ei saa ka oma laste vastu ninnunännud olla, kindlasti käisid oma lapsedki nööri mööda, isegi kui mingitel teistel alustel.
Süüdistage täiskasvanuid, kes olid enda tegevusest teadlikud ja võimelised toimuvat hindama. Ärge süüdistage lapsi, ei kasulapsi ega bioloogilisi. On absoluutselt ülekohtune oodata lapse käest, et ta toimuvast aru saaks või seda muuta suudaks/püüaks, eriti veel nii vägivaldses õhustikus kasvades. Minu arvates näitab fakt, et lapsed ise esitasid ema kandidaadiks, veel eriti hästi, et nende emotsionaalne areng oli kuskil seal lapsepõlves peatunud ja suurt osa minevikust nad ilmselt blokeerisid, mis on väga tavaline väga düsfunktsionaalsest lapsepõlvest tulnutele.
Muidugi võib ka konstrueerida mõtte, et see oli laste eriti rafineeritud kättemaks, lootuses et nominatsioon toob esile tunnistajad, kes saavad olukorra lahendajaks olla ilma, et lapsed ise peaksid oma vanemate vastu pöörduma, mis paradoksaalsel viisil on pikaajalises pantvangiolukorras olnud (ja seda lapsed ju on) traumeeritud inimestele psühholoogiliselt väga raske. Aga noh, see on lihtsalt fantaasia.
Need inimesed, kes on kasvanud ja elanud enamvähem normaalsetes tingimustes, ei peaks sõna võtma traumeerivates tingimustes kasvanud ja/või elanud inimeste käitumise osas, ega neid hukka mõistma. Sügavalt traumeeritud inimese psüühika toimib hoopis teistsugustel alustel, ja heita mingeid kõrke väljendeid “miks nad siis ei…”, “nad oleksid pidanud…” on absoluutselt ülekohtune. Ja eriti kui veel on tegu lastega, on niisugused süüdistused eriti alatud ja kohatud.