Teema: Aasta ema mõisteti vangi!

#3524261:

Miks Siiri Oviir ikka veel endiselt sõna ei võta?

Mina küll kuulsin Naisliidu juhatuse liiget (mitte küll Oviiri) eile uudist kommenteerimas raadios. Mis sul tingimata selle Siiriga on?

#3524267:

mis naisliit ütles?

Küsiti, kuidas Aasta Ema kandidaate nö kontrollitakse valiku tegemisel, kuidas nii sai juhtuda. Naisliidu esindaja tõi välja, et tegu ikkagi kodanikupõhise (vm taoline väljend ei mäleta täpselt, mis sõna ta kasutas) algatusega, s.t. hinnangu andmisel on kõige kaalukamaks soovitaja(te) kirjeldus ja põhjendused kandidaadi esitamiseks…
Tunnistati eksimust kiirel seisukohavõtul alguses nende nö kuulujuttude osas.
Veel toonitas asjaolu, et uurimise ajal selgus, et ümbruskonna inimesed ikka teadsid üht-teist toimuvast, aga ei julgenud midagi ette võtta, sest tegu ikkagi kohalikult tuntud ja mõjuka inimesega. Julgustati, et kui asi puudutab lapsi, peaks alati *julgema* ette astuda, kes siis veel lapsi kaitseb kui mitte täiskasvanud.

Kohutavalt julm on süüdistada pere omi lapsi. Ärge üritage panna neile täiskasvanu vastutust. Laps on LAPS, ja tema ei tea üles kasvades mis on õige, mis on vale, mis on normaalne ja mis mitte. Laps on programmeeritud usaldama oma vanemaid/hooldajaid. Tema jaoks see ongi normaalsus, mida ta kodus näeb. Oma peaga hakkab ta asju hindama alles aastakümneid hiljem, kui tal on tekkinud elukogemus ja võrdlusmoment, et teistes kodudes ei käigi asjad nii.

Parimaks tõestuseks sellest on aastaid kestnud intsestijuhtumid, kus laps – kuigi ta mingil tasandil saab enamasti aru, et asi pole õige – kannatab pikki aastaid ahistamise all ja ei räägi kellelegi ega hakka vastu. Ka tema on kasvanud üles ainult ühe “normaalsusega” ja tal ei ole veel ei teadmisi, võrdlusi, kogemusi ega isegi mitte piisavalt arenenud aju, et ta oskaks toimuvat nö “väljaspoolt”, hinnanguliselt vaadata ja analüüsida. Lisaks veel vanemate hirmutamis- ja ajupesumeetodid, mille tõttu on laps vaimselt halvatud. Nii hakkabki ta asjade ebanormaalusest täielikult aru saama (või ka neid üldse mäletama) tihti alles täiskasvanuna, 20-30 aastat hiljem. Tema isiksuslik areng on lihtsalt halvatud ja seisma jäänud, kuna ta on elanud nii traumaatilistes tingimustes.

Võiks ju samahästi küsida, miks need kasulapsed ise ei rääkinud nt koolis, kui halvasti nad elavad? Samal põhjusel: laps ei ole täiskasvanu, ta ei oska veel toimuvat analüüsida ega selle vastu midagi ette võtta, pigem täidab teda hirm kaotada see vähenegi, mida ta tunneb ja mis tal on; ta klammerdub automaatselt oma vanema ja kodu külge, see on ellujäämisinstinkt. Täpselt samamoodi tuleb suhtuda pere oma lastesse – nemadki ei olnud võimelised täiskasvanu moel aru saama, mis nendega ja teiste lastega toimub, nende jaoks oli see ainuke “normaalsus” mida nad tundsid, neil ei olnud mitte mingit teist elukogemust ega ka veel mitte neuroloogilist võimet eristada ennast oma perest ja vanematest ning vanemate tegevusele hinnangut anda. Lisaks võisid vanemad oma biol. lastele ju ka mingeid jaburaid seletusi anda, või neid otseselt või mõista andes ähvardada, et kui nad millegi vastu eksivad, siis ootab neid seesama mis teisigi. Nii despoodid kasuvanemad ei saa ka oma laste vastu ninnunännud olla, kindlasti käisid oma lapsedki nööri mööda, isegi kui mingitel teistel alustel.

Süüdistage täiskasvanuid, kes olid enda tegevusest teadlikud ja võimelised toimuvat hindama. Ärge süüdistage lapsi, ei kasulapsi ega bioloogilisi. On absoluutselt ülekohtune oodata lapse käest, et ta toimuvast aru saaks või seda muuta suudaks/püüaks, eriti veel nii vägivaldses õhustikus kasvades. Minu arvates näitab fakt, et lapsed ise esitasid ema kandidaadiks, veel eriti hästi, et nende emotsionaalne areng oli kuskil seal lapsepõlves peatunud ja suurt osa minevikust nad ilmselt blokeerisid, mis on väga tavaline väga düsfunktsionaalsest lapsepõlvest tulnutele.

Muidugi võib ka konstrueerida mõtte, et see oli laste eriti rafineeritud kättemaks, lootuses et nominatsioon toob esile tunnistajad, kes saavad olukorra lahendajaks olla ilma, et lapsed ise peaksid oma vanemate vastu pöörduma, mis paradoksaalsel viisil on pikaajalises pantvangiolukorras olnud (ja seda lapsed ju on) traumeeritud inimestele psühholoogiliselt väga raske. Aga noh, see on lihtsalt fantaasia.

Need inimesed, kes on kasvanud ja elanud enamvähem normaalsetes tingimustes, ei peaks sõna võtma traumeerivates tingimustes kasvanud ja/või elanud inimeste käitumise osas, ega neid hukka mõistma. Sügavalt traumeeritud inimese psüühika toimib hoopis teistsugustel alustel, ja heita mingeid kõrke väljendeid “miks nad siis ei…”, “nad oleksid pidanud…” on absoluutselt ülekohtune. Ja eriti kui veel on tegu lastega, on niisugused süüdistused eriti alatud ja kohatud.

Kas need oma lapsed juba ammu täiskasvanud ei ole või, kui tädi ise on 68? Peaks nii oma 20 aastat juba fertiilsest east väljas olema.

#3524339:

Siiski on kummaline, et kellel ja miks tuli see idee teda aasta emaks pakkuda? Kas tõesti selles nihutatud reaalsuses nad arvasidki, et on aasta ema tiitli vääriline?

See võis ka perekondlik projekt olla ja ema enda initsiatiiv. Kuna vist ise ennast esitada ei saa ja keegi teine ka vedu ei võtnud, siis pidid lapsed ära tegema…

#3524339:

Kas keegi teab, millised neist lastest ta aasta emaks soovitasid?

See ei ole lihtsalt võimalik, et kogu see pere teadlik piinamistest EI olnud.

#3524375:

üldist.

Ka täna, aastal 2020, kohtan ma enda ümber väga palju 40+ inimesi, kes ütlevad, et laste füüsiline karistamine on okei.

Jah, kindlasti. Näit väike vitsaga nähvamine või tutistamine võib kellegi jaoks okei tunduda.
Mitte keegi ei arva, et jalaga löömine, tundideks seisma panemine või näljutamine on okei, kõik näited Kobina karistusviisidest.

#3524440:

Päevalehest lugesin – käigus leiti tõendeid kõigi kolme kasulapse väärkohtlemise kohta, samuti avastati tõendeid veel kahe varem samas peres elanud lapse väärkohtlemise kohta aastatel 2016–2019.

Kui tal on olnud 12 kasulast, nagu saan aru väärkohtles 5 last ja süüdistus on alates 2016, siis ta oma lapsed olid ammu täiskasvanud ja ei pruukinud teada. Need kasulapse võisid olla nii allasurutud, et ei rääkinud sellest. Seega võiski jääda perest väga ilus pilt, mis oli seest nii mäda. Vanglas on karmid naised ja eriti mis puudutab lapsi, ei usu et tal seal kerge on.

Sa said veidi valesti aru, kohtus võeti arvesse ainult nende laste tunnistused, sest teistega toimunud kuriteod olid aegunud, tegelikult võeti kasulapsi juba varem ja lihased lapsed elasid koos kasulastega.
3 lihast last elas koos kasulastega.
Tal oli kokku 25 aasta jooksul vähemalt 17 kasulast. Tegelikult olevat neid rohkem, aga osad saadeti tagasi ja Malle Kobin ei varjanud Hiiumaal, et tal oli halvad lapsed. Politsei ei leidnudki kõiki lapsi üles, kes tema nimekirjas olid.
Üks tunnistajatest elas koos lihaste lastega koos juba 2000ndal aastal, kui Kobina enda kolm last olid alles algkoolis ja põhikoolis.

#3524440:

Kui tal on olnud 12 kasulast, nagu saan aru väärkohtles 5 last ja süüdistus on alates 2016, siis ta oma lapsed olid ammu täiskasvanud ja ei pruukinud teada.

EPL:
Hiidlane Helmi* tunneb Malle Kobinat ligi 30 aastat. Ta teab, et Kobin on kasulapsi perre võtnud umbes sama kaua. Helmi nimetab Kobinat väga targaks naiseks.

Tal on neid lapsi ikka rohkem olnud, aga paljud juhtumid on aegunud, ka sellest oli Päevalehes juttu. Rääkis ka tütarlaps, kes oli sealt perest juba väga ammu ära jooksnud, enne seda 10 aastat elanud ja kannatanud.

#3524395:

Ka täna, aastal 2020, kohtan ma enda ümber väga palju 40+ inimesi, kes ütlevad, et laste füüsiline karistamine on okei.

Ma ei usu ealeski, et meie ümber on väga palju inimesi, kelle arust selline karistamine on okei:

…pidi ta pärastlõunal koolist koju jõudes köögiakna all püsti seisma. Kaheksa kuni kümme tundi, õhtuni välja. Terjele rääkis poiss, et ta ei tohtinud sel ajal juua ega süüa. Kommikauss oli ta silme all köögilaual. Kui ükskord poiss murdus ja kausist kommi võttis, sõimas Kobin teda vargaks – oma kodus.

Aga poiss seisis ja seisis, sest kui ta karistuskorda rikkus, läks see pikemaks. „Ükskord ta rikkus, käis vist vetsus, ja sai jälle mitu päeva otsa,” teab Terje. „Kord rääkis ta mulle, et ta juba teist nädalat seisab iga päev püsti, enam ei jõua.”

Ühel korral tuli poisil jutupuhang ja ta kirjeldas Helmile, kuidas tal võeti karistuseks kõik riided seljast ning pandi ta paljalt teiste laste silme ette seisma. Teisel korral lukustati poiss pimedasse keldrisse. Ta kartis ämblikke.

https://epl.delfi.ee/uudised/koik-teadsid-aga-vaikisid-endine-aasta-ema-piinas-kasulapsi-aastakumneid?id=90232179

See pole füüsiline karistamine, see on piinamine!

#3524472:

“Väike vitsaga nähvamine” või tutistamine ei ole ok.

Jah, ei ole, aga vaieldamatult neid inimesi tõesti on piisavalt, kes ei leia tutistamises midagi hullu, kui lapsed on mõne sigadusega hakkama saanud.
Neid võib küll hukka mõista, aga ei saa siiski Kobinaga võrrelda, kelle piinamismeetodid ei teeninud üldse mingit kasvatuslikku eesmärki.

#3524472:

“Väike vitsaga nähvamine” või tutistamine ei ole ok.

Kas see on kogu su tarkus, mida sa siia teemasse öelda oskasid?

Või tuleb veel midagi sama andekat?

Muidugi puutuvad – Vangide käsutuses on peale eluruumide veel söökla, pesumaja, duširuum, raamatukogu, spordisaal ja sotsiaaltööruumid, mille kasutamist juhivad huvijuht, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja kaplan.
https://www.vangla.ee/et/asutused/tallinna-vangla

#3524472:

“Väike vitsaga nähvamine” või tutistamine ei ole ok.

Vaadates sellele lausele antud miinuseid, tolereerib rõhuv enamus eesti naisi laste peksmist. Ligi kaks kolmandikku emadest on kobini mõttekaaslased. Selline laialdane suhtumine selgitab ka, miks aasta ema võis aastakümneid kõigi silme all lapsi piinata

#3524654:

#3524472:

“Väike vitsaga nähvamine” või tutistamine ei ole ok.

Vaadates sellele lausele antud miinuseid, tolereerib rõhuv enamus eesti naisi laste peksmist. Ligi kaks kolmandikku emadest on kobini mõttekaaslased. Selline laialdane suhtumine selgitab ka, miks aasta ema võis aastakümneid kõigi silme all lapsi piinata

Mina andsin sulle miinuse selle eest, et sa vastasid niimoodi inimesele, kes polnud väitnudki, et selline asi okei on. Ja edasi plärtsud sa ka justkui kõik oleksid siin hullud vägivaldurid, ainult sina õilis hing tead mis on tõde. Rahust maha end, keegi ei õigusta siin vägivalda.

Jäle ja vastik inimene. Ei kasuta ka just tihti sellist sõnavara. Paljudest asjadest ei saa siiski aru. Kuidas on see võimalik, et ühel Eesti väikesaarel elab selline diktaator, keda kardavad kõik kooli õpetajad, direkotor, klassikaaslaste vanemad (isegi isad), sotsiaaltöötajad, lastekaitseametnikud. Tekib küsimus, mis inimesed seal saarel üldse elavad. Mida oli neil karta kui oleks koolipoolt kasvõi 2 õpetajatki ühinenud ja kasvõi mandri spetsialistidega nõu pidanud. Järjepidevalt asjaga edasi tegelenud. Lihtsalt piinlik on nn. haritud ja erialaste spetsialistide pärast, kes lasevad sadistist vanamooril süptuid lapsi piinata. Argpükslikud ja saamatud inimesed. Ja siis tulevad mandrilt 2 tublit töötajat ning asi saab lahenduse lühikese ajaga. Minupoolt samuti suured tänud ja ainult kõike ilusat neile naistele. Neile võiks tõesti autasu anda. Häbi inimestele, kes hulgakesi vaikisid aastaid, pole sõnu.
Sellest ma ka aru ei saa. Hea küll, lapsed esitasid aasta ema kandidaadiks. Ega, siis ju aastas ainult ühte kandidaati ei esitatud. Naisliit pidi ju mitme kandidaadi vahel valima ja mingi taustauuringu tegema või siiski, ei osatud infot otsida, mis näitab ülimat ebapädevust. Või ei mindud ka kohapeale, et tutvuda kandidaatide perekondadega või ei kohtutud ka kohalikega. See näitab naisliidu laiskust ja hooletust. Ühesõnaga, see naisliit on ka üks ebapädev ja ükskõikne, kes teeb otsuseid üle jala ning hooletult. Häbi ka neile!