Juhtus õige situatsioon, kus üks kasulastest sai töötajaga rääkida kasuema juuresolekuta ja asi hakkas hargnema. Jah, nad n ö ületasid oma ametivolitusi ja piire, sest perre paigutatud lapsega peab tegelema, külas käima jne jne selle KOV töötaja, kust laps tuli. Seal peres pole teatud põhjusel kunagi olnud kohalikke lapsi,
Aga milleks siis tambitakse meile kõikjal meedias söögi alla ja söögi peale seda mantrat, et “hädasolevast lapsest on kohustus viivitamatult teatada!”? Nüüd aga selgub, et isegi lastekaitsetöötaja ise ei peaks hädasolevast lapsest üldse teatama, kuna see olla tema volituste piiride ületamine.
Lisaks muidugi see teema, et kasupere pidaja Malle Kobin oli ka ise sotsiaaltöötaja. Nii et mitmekordne ringkaitse.
Päris mitmed, kel lastekaitsega negat. kogemused, on kurtnud põhimurena just seda seika, et nende juhtumiga tegeleb üksainus ametnik, kes on siis justkui filter ja kelle versiooni kõik teised ametnikud igal juhul usuvad. Kui too esimene ametnik on hooliv ja heatahtlik, siis on kõik hästi ja laps saab abi. Ent kui ta seda mingil põhjusel pole (ka selliseid aeg-ajalt kohtab), siis ongi laps väga tõsises hädas. Isegi, kui see esimene ametnik peaks töölt lahkuma (või palub pere ise juhtumiga tegeleva ametniku vahetamist), jäävad toimikusse ikkagi alles esimese ametniku poolt koostatud protokollid, mille tonaalsusest lähtuvad ka tema ametijärglased. Eriti sotsiaalametnik võiks rohkem oma peaga mõelda, last kuulata ja vähem lähtuda ainuüksi kolleegilt kuuldud versioonist. Oleks kena jätta see sotsiaalametnike omavaheline kirjutamata hierarhia lõpuks ometi tagaplaanile ja selle asemel keskenduda sellele, mis on parim lapsele. Nii saaksid ju abi paljud teisedki lapsed, kes seda praegu ülalkirjeldatud põhjusel ei saa. Sotsiaaltöötajast kasuema Kobina juhtum on ju tegelikult vaid üks paljudest sarnastest, neid on kindlasti veel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 25.08 09:01; 25.08 12:36; 26.08 15:23; 24.09 08:27; 27.09 13:03;