Teema: Aasta ema mõisteti vangi!

Minu meelest suurem küsimus on hoopis see, et mida siis tuleks teha lapsega, kes paneb süüdimatult koera käpad ukse vahele ja kassi sahtlisse, ise sinna juurde naerdes? Vestelda? Erireziimiga asutused ilmselt eraldavad sellised lapsed kinnisesse ruumi (ma täpselt ei tea, kuidas see on alaealistega). Aga mida teha, kui laps kodustes oludes selliseid asju teeb?

#3535085:

#3535081:

Nt mõneski riigis hoitakse ohtlikes kuritegudes kahtlustatavaid uurimise ajal ja ka edasikaebuste ajal vanglas. Meie riigis peaks ka nii olema. Aga praegu on reaalsus muidugi meil teistsugune kahjuks.

Et Malle Kobin on ohtlik kurjategija? Võtke ikka hoogu maha, heasüdamed!

Ei ole ma seda otseselt väitnud. Kuigi kui ta kasulast peaks praegu tahtma võtta, siis sellele praegu ikka ehk oleks takistus, kuigi kohtuotsus pole jõustunud? Või ei oleks?

Need lapsed vajavad tohutut pühendumust ja tähelepanu, pidevat tegelemist, turvatunnet, kannatlikkust, aega, mõistmist.

Mulle on jäänud üks siit loetud kogemus meelde. Oli ka kasuperedes kasvanud laps ning jutust käis läbi see, kuidas kõik ootasid, et laps oleks 24/7 nii kuradima tänulik. Mis sest, et lapsel endal on võib-olla hoopis teised seisukohad, teda ei kohelda päris nii, nagu võiks ja keegi teda ei kuula. Vahet pole, ole ainult tänulik ja teeni edasi.

#3535108:

Need lapsed vajavad tohutut pühendumust ja tähelepanu, pidevat tegelemist, turvatunnet, kannatlikkust, aega, mõistmist.

Mulle on jäänud üks siit loetud kogemus meelde. Oli ka kasuperedes kasvanud laps ning jutust käis läbi see, kuidas kõik ootasid, et laps oleks 24/7 nii kuradima tänulik. Mis sest, et lapsel endal on võib-olla hoopis teised seisukohad, teda ei kohelda päris nii, nagu võiks ja keegi teda ei kuula. Vahet pole, ole ainult tänulik ja teeni edasi.

Tänamatuse kultiveerimine ongi kasvatanud peale selle seltskonna, kes ei hooli mitte millestki ega kellestki peale iseenda. On lausa võigas pilgata tänulikkust. Kuhu me oleme jõudnud?

#3535081:

#3535079:

#3535070:

#3535064:

#3535063:

#3534904:

Mallet süüdimõistvad käod lihtsalt ei raatsi lahti lasta oma võltsheadusest, sest nad on hukkamõistusõltlased, kui nii võib öelda. Ma vean kihla, et ise selliste noorte kurjategijatega kokku puutudes nad mitte ei võtaks neid oma perre, vaid vaataksid pingsalt üldse mööda, parimal juhul.

Aga nad vajavad kedagi, keda hukka mõista. Ei tea, kas see on ainus heategu, mida nad elus on teinud. Vaevalt küll, inimesed teevad elus ikka teistele head. Aga miks massiinimesed vajavad enese headuse tõestamiseks veel tingimata vaenlast, keda hurjutada, miks nad alati usuvad õhinal ajakirjandust, kui see neile kellegi ette söödab, ja miks nad ei soovi iialgi ära kuulata teist poolt erapooletuse vaimus, jääb mulle hämarakas. Igatahes tõeliselt heast ja õiglasest südamest selline hukkamõistuõhin küll ei räägi. Iseloomulik on veel see ka, et enamasti seisavad nad nö valel poolel: tegelikult laostamise ja kurjategemise poolel.

Kohus on ju peetud ja süüdimõistev otsus väljastatud, miks ei peaks Käod seda kohtuotsust uskuma või Kobinat süüdlaseks nimetama? Eeldatavasti oli kohtumõistmine õiglane, spetsialistid kuulasid ära mõlemad osapooled ja ka süüdistataval oli advokaat, kes teda kaitses, et mõlemale osapoolele anti sõna ja nende kaitseks esinesid tunnistajad. Kobinal on õigus otsus edasi kaevata.

Ja kaebas ju edasi. Jõustunud süüdimõistvat otsust pole. Esimese astme kohtud teevad sageli vigu.

Aga rohkem on seda, et igasugu kaabakad kaebavad otsuseid edasi, kuna nii kaua saab ju vabaduses tšillida. Miks ei peaks ka süüdi olev isik siis otsust edasi kaebama? Nii et see kaebamine ei näita suurt midagi ja sageli jääb ka otsus täitsa jõusse ikka. https://www.postimees.ee/3981521/seadused-lasevad-morvaril-parast-suudimoistmist-vabadusse-jaada

Otsus ei ole ju jõustunud, kuidas sa ta vangi saadad?

Nt mõneski riigis hoitakse ohtlikes kuritegudes kahtlustatavaid uurimise ajal ja ka edasikaebuste ajal vanglas. Meie riigis peaks ka nii olema. Aga praegu on reaalsus muidugi meil teistsugune kahjuks.

Ta ei ole ju hull ega mõrvar. Miks ta vanglas peaks olema uurimise ajal. Ma tegelikult arvan, et vangla inimest ei paranda. Tema kuriteod on lõppenud. Kui ta süüdi mõistetakse, siis peaks karistus olema piisav ja selline, mida saab kanda ka väljaspool vanglamüüre. Maksumaksja vee ja leiva peal võiks olla ohtlik seltskond nagu inim- ja narkokaubanduse tegelejad ning mõrvarid ja vägistajad.

#3545545:

Ei naudi laste piinamist, aga ei oska suhelda lastega

Selle naise puhul oli piinamine süstemaatiline ja kestis pikki aastaid. Niisuguse asja puhul ei saa öelda, et ta “sattus hätta”, “ei oska lastega suhelda” või “ei naudi piinamist”.

Kui sattus hätta ja ei naudi, siis ütleb, et ei saa selliste lastega hakkama ja loobub nendest kasulastest, mitte ei piina lapsi edasi.

#3545631:

Kasuvanemaid rasketele lastele lihtsalt ei ole võtta! Aga selliseid lapsi tuleb juurde. Nii satuvad mõned lapsed peredesse, kus neil on justkui toit ja voodi, aga…

Just-just, ja samal ajal karjume, et abort on mõrv ja et iga juba viljastatud munarakku tuleb kaitsta iga hinna eest.
Suur osa selliseid raskeid lapsi ongi sellised “karistuslapsed”, kes lohaka ja vastutustundetu seksi tulemusel on sündinud. Kui abordi kättesaadavust piirata, siis tuleb neid raskeid lapsi juba eksponentaalselt juurde.

#3545630:

#3545545:

Ei naudi laste piinamist, aga ei oska suhelda lastega

Selle naise puhul oli piinamine süstemaatiline ja kestis pikki aastaid. Niisuguse asja puhul ei saa öelda, et ta “sattus hätta”, “ei oska lastega suhelda” või “ei naudi piinamist”.

Kui sattus hätta ja ei naudi, siis ütleb, et ei saa selliste lastega hakkama ja loobub nendest kasulastest, mitte ei piina lapsi edasi.

Ma nägin Kuuuurijat ja lugesin ka artiklit, nii et ei oska selget seisukohta võtta. Tuli lihtsalt mõte, et äkki see polegi nii must-valge, vaid tõde on kuskil seal vahel.

Vanema põlvkonna seas on palju selliseid, kes ei mõtle põhjuste peale, et miks laps halvasti käitub, vaid keskenduvad karistamisele. Ise siiralt uskudes, et nii kasvavad korralikud kodanikud.

Mul on hoopis küsimus- kui juba varem olid tema kasvatusmeetodite suhtes kahtlused, siis miks KOV-id ikkagi sinna perre lapsi andsid?? Seda enam, et selliseid “mitte kergeid”

#3546285:

#3545631:

Ohjah. Psühholoogilise väljaõppega isikuid ei ole võtta! Sa tead, kui pikad on järjekorrad tavalisele nõustamisele? Selles asi ongi. Kui iga õppinud psühholoog võtaks koju kasvama väikese potentsiaalse psühhopaadi (isegi kui suudetakse mingil kombel neid motiveerida seda tegema), siis mis saab nende igapäevatööst ja oma perekonnast?

Vastan sellele ja teistele, kes arvavad, et igasugusest lapsest kasvatab n-ö korraliku inimese õppinud psühholoog ja tema on kõige tähtsam lahendus.

Meie naabrilapse ema oli ka psühholoog, ja no kodus polnud küll kuskilt otsast näha, et ta inimsuhetega kuidagi paremini oleks toime tulnud kui iga teinegi inimene: samamoodi olid nende kodus konfliktid ja samamoodi jäi probleeme lahendamata, lõpuks lahutasid. Kusjuures naabritüdruku kirjelduste järgi oli ta ema hullem kui n-ö tavaline inimene: st ta küll ei karjunud, kuid lapsele on alatiseks meelde jäänud tema jääkülm vaikimine ja mokaotsast mingite põhjapanevate alandavate vihjete panemine. Ehk siis, karjumise asemel kasutas psühholoog oma kodus külma mõnitavat manipulatsiooni, mis tekitasid ta lastes ja mehes ainult trotsi ja pahameelt. Õnnelik polnud seal peres keegi.

Teise juhtumina lapsendas mu hea tuttav kuueaastase poisi. Tuttav oli üksik naine, oli oodanud järjekorras palju aastaid. PRIDE oli tal küll läbitud, kuid muidu oli tegemist lastekasvatamise mõttes väga “kauge” inimesega, ei mingeid teadmisi ega kogemusi tegelikult. No ja alustasid siis selle lapsega kahekesi kokkukasvamist, mõlemad sisuliselt puhtad lehed. Igasugu seiklusi oli neil küll. Aga vaja oli lihtsalt tublisti aega, hoolivust, oskust olukorda süveneda ja seda analüüsida, näha situatsiooni ka läbi lapse silmadega… Ja hakkas minema see asi neil 🙂 Praeguseks on poisist sirgunud väga tubli ja tore noormees.

Kui on peres üks selline “eriline” laps siis on lihtsam ja jätkub aega temaga tegelemiseks, aga et neid mitu kokku panna???

#3546389:

#3546277:

Mul on hoopis küsimus- kui juba varem olid tema kasvatusmeetodite suhtes kahtlused, siis miks KOV-id ikkagi sinna perre lapsi andsid?? Seda enam, et selliseid “mitte kergeid”

Ta ju ise võttis ja tahtiski just neid “mitte kergeid” kuna nende eest maksti rohkem.

tema võis tahta- laste eestkostja on ikkagi KOV, kes otsustab

#3546285:

#3545631:

Ohjah. Psühholoogilise väljaõppega isikuid ei ole võtta! Sa tead, kui pikad on järjekorrad tavalisele nõustamisele? Selles asi ongi. Kui iga õppinud psühholoog võtaks koju kasvama väikese potentsiaalse psühhopaadi (isegi kui suudetakse mingil kombel neid motiveerida seda tegema), siis mis saab nende igapäevatööst ja oma perekonnast?

Vastan sellele ja teistele, kes arvavad, et igasugusest lapsest kasvatab n-ö korraliku inimese õppinud psühholoog ja tema on kõige tähtsam lahendus.

Meie naabrilapse ema oli ka psühholoog, ja no kodus polnud küll kuskilt otsast näha, et ta inimsuhetega kuidagi paremini oleks toime tulnud kui iga teinegi inimene: samamoodi olid nende kodus konfliktid ja samamoodi jäi probleeme lahendamata, lõpuks lahutasid. Kusjuures naabritüdruku kirjelduste järgi oli ta ema hullem kui n-ö tavaline inimene: st ta küll ei karjunud, kuid lapsele on alatiseks meelde jäänud tema jääkülm vaikimine ja mokaotsast mingite põhjapanevate alandavate vihjete panemine. Ehk siis, karjumise asemel kasutas psühholoog oma kodus külma mõnitavat manipulatsiooni, mis tekitasid ta lastes ja mehes ainult trotsi ja pahameelt. Õnnelik polnud seal peres keegi.

Teise juhtumina lapsendas mu hea tuttav kuueaastase poisi. Tuttav oli üksik naine, oli oodanud järjekorras palju aastaid. PRIDE oli tal küll läbitud, kuid muidu oli tegemist lastekasvatamise mõttes väga “kauge” inimesega, ei mingeid teadmisi ega kogemusi tegelikult. No ja alustasid siis selle lapsega mõlemad kahekesi kokkukasvamist. Igasugu seiklusi oli neil küll. Aga vaja oli lihtsalt tublisti aega, hoolivust, oskust olukorda süveneda ja seda analüüsida, näha situatsiooni ka läbi lapse silmadega… Ja hakkas minema see asi neil 🙂 Praeguseks on poisist sirgunud väga tubli ja tore noormees.

Jutt polnudki ju psühholoogi juurde koju saatmiseks. Töö tegemiseks ongi teinekord distantsi vaja. Samuti pole kõik psühholoogid head töötajad või head inimesed, nii on igal alal.

EE artklis väideti samuti, et ta ei valinud neid eriti raskestikasvatatavaid, vaid keegi teine polnud neid nõus võtma. Ka lastekodus, kus need tüübid parasjagu olid, oldi olukorras, kus kasvatajad keeldusid edasitöötamast.
Tore on olla südamlik ja arvata, et tuleb lõpmatuseni rääkida.. Sa võid rääkida kuid ja aastaid, see ei aita. Inimsed, kes ise seda pole proovinud, ei usu seda. Aga seni kuni sa räägid-räägid-räägid, kannatavad pättide ohvrid edasi, loomad ja nõrgemad lapsed saavad tappa ja hirmu tunda.
Tegelikult võiks seda asja mõista ikkagi ainult inimene, kes on ise olnud olukorras, kus näed teise julmust ja keegi Sind ei aita… ole siis ühver või kasuvanem- sa lihtsalt ei saa midagi teha.

#3547206:

EE artklis väideti samuti, et ta ei valinud neid eriti raskestikasvatatavaid, vaid keegi teine polnud neid nõus võtma. Ka lastekodus, kus need tüübid parasjagu olid, oldi olukorras, kus kasvatajad keeldusid edasitöötamast.

Tore on olla südamlik ja arvata, et tuleb lõpmatuseni rääkida.. Sa võid rääkida kuid ja aastaid, see ei aita. Inimsed, kes ise seda pole proovinud, ei usu seda. Aga seni kuni sa räägid-räägid-räägid, kannatavad pättide ohvrid edasi, loomad ja nõrgemad lapsed saavad tappa ja hirmu tunda.

Tegelikult võiks seda asja mõista ikkagi ainult inimene, kes on ise olnud olukorras, kus näed teise julmust ja keegi Sind ei aita… ole siis ühver või kasuvanem- sa lihtsalt ei saa midagi teha.

Need lapsed ei olnud pätid, vaid pärit peredest, kus neid väärkoheldi, ka seksuaalselt. Nende vanemad olid joodikud või peksid ja näljutasid neid vmt. Tõsi küll, peale sellist elu algust võisid osad lapsed kalduda halvale teele, kuid kokkuvõttes olid nad siiski ohvrid, mitte kurjategijad. Mitte midagi ei õigusta seda, kui lastele ei anta süüa, sunnitakse neid tunde ühe koha peal püsti seisma jmt. Kui ikka üldse hammas peale ei hakka, soovi ega tahtmist pole sellistest rasketest oludest pärit lastega tegeleda ja neid aidata, siis ei tohi neid kasvatada. Kohus on kindlaks teinud, et need laste karistamissituatsioonid on piisavalt hästi ära tõendatud, see tähendab, toimunud. Eestis ei määrata reaalset vanglakaristust nii kergelt, järelikult olid tõendid kaalukalt kohtualuse vastu.

Vähendades ohvrite (mitte ühe-kahe, vaid ligi paarikümne!) kannatusi, õigustades vägivallatsejat, kiidate takka laste väärkohtlemisele.