Meil 3 väikest last, keskmise lapse kõrvalt läksin tööle kui ta oli 13 kuud vana, isegi tiba noorem, nüüd kolmas laps saab varsti aasta ja jälle pean vist tööle minema sest mehe palk nii väike, kuni poiss saab 1,5, on isa temaga kodus, aga edasi peab ta tööle minema ja see vh-sest poole väiksem ja no ei ela hästi ära. ma oskan tegelikult majandada küll ja teen söögid nagunii ise ja enda peale ei kuluta pea mitte midagi, riided on nii vanad ja kulunud ja parandatud et piinlik lausa kohati, vahel harva mõne hädapärase asja luban kaltsukast aga need riided ei pea kaua vastu.
Me pole mingid puruvaesed, laene ka kaelas pole, elame oma kodus, auto olemas jne, töötame riigi kohtadel ja palgad väikesed aga kahe palgaga elame kenasti ära, saame ka teatris-kinos käia ja väikseid reise lubada näiteks, lapsed käivad hästi riides jne.
Minus hakkab tekkima kibestumus, eelmise lapse aastaseks saades pidin tööle minema kuna mehel olid töö juures jamad, tema laiskuse tõttu ja jäärapäisuse tõttu, mitte et ta tööd teha ei oskaks, otsis kodus vh-sel olles endale uue töö, palk poole väiksem täpselt, tal võimalus tagasi vanasse kohta minna, ülemus vahetunud, aga tema \”jonnib\”, seega pean ise jälle tite kõrvalt tööle minema. Mul pole midagi töö tegemise vastu, mulle mu töö meeldib, aga ma ei kujuta väga ette 3 lapse kõrvalt töö tegemist, kui 1 neist alles rinnalaps, ok, mitte 100 prossa, aga ikkagi, alles väike ja vajab ema.
Ma ei taha meest survestada, ta on suurepärane mees ja isa, aga leian et ta peaks natuke ikkagi ise ka pingutama, tunnen et vaid mina pean loobuma oma tõekspidamistest ja väärtustest tema kasuks. olen alati arvanud et naise koht on laste kõrval ja mees peaks raha teenima, pean silmas pisikesi lapsi, no 2 aastat tahaks ikka ise kodus olla.