Olen käinud selle teemaga ka psühholoogi juures, aga abi pole saanud. Ehk siin keegi oskab kaasa mõelda.
Lugu järgmine:
Tulen pigem raskemapoolsetest oludest – vaesus, aastatepikkune nälg (ainuke söögikord oli ühel perioodil mitu aastat vaid koolilõuna), vägivaldne isa, alkoholism, ebaturvaline kasvamise keskkond, turvatunde puudumine, uus “kasuisa” ja ta sõbrad, kel oli ebaterve seksuaalne huvi minu kui alaealise suhtes.
Sellest kõigest on tekkinud mul aastatepikkune allasurutud viha ema vastu. Mitte sellepärast, et olime vaesed ja näljas, vaid tõsise hoolimatuse pärast. Me ei olnud kogu aeg näljas, kuid sellest hoolimata ta isegi ei pingutanud, et me hommikul saaksime hommikusööki või et meil oleksid ilmastikule vastavad riided/jalanõud. Mingitest kingitustest (sünnipäevaks, jõuludeks) võisime vaid und näha. Polnud elementaarset tähelepanu, mida vanem peaks oma lastele pakkuma.
Saan aru, et vägivaldsest suhtest on raske loobuda (suhe mu isaga) ja mu ema oli katki, kuid pärast mu isa surma valis ta taas omale alkohoolikust mehe, kes meid vaimselt väärkohtles, söögirahad maha jõi ja lasi oma sõpradel minu suhtes ebatervelt käituda.
Mu ema oli kõigest teadlik, kuid kui selle vastu võitlesin, ähvardas mind lastekodusse panna (olin tol ajal 15). Täna mõtleks ta ilmselt teistmoodi, kahetseb.
Kokkuvõtvalt pole mul eriti ema poolt olnud primaarset hoolt ja nüüd, kus olen ise lapsevanem, on see viha tohutult võimendunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu, et mu lapse põhivajadused on täitmata ja ma isegi ei pinguta ta heaolu nimel. Täna otsib ta minuga aktiivselt kontakti, soovib näiteks jõuludel ja igal muul võimalikul hetkel minu perele külla tulla (tänaseks on ta üksik naine ja vajab tähelepanu), aga ta ise omal ajal ei pakkunud mitte mingit peresoojust. Olen märganud, et ta kardab mind, sest olen oma olekuga silmnähtavalt külm ja tõrjuv.
Ta ei ole halb inimene, väga õrna hingega, aga lihtsalt pole osanud oma elu elada.
Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?