Esileht Pereelu ja suhted Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )

Teema: Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?

Postitas:
Kägu

Olen käinud selle teemaga ka psühholoogi juures, aga abi pole saanud. Ehk siin keegi oskab kaasa mõelda.

Lugu järgmine:

Tulen pigem raskemapoolsetest oludest – vaesus, aastatepikkune nälg (ainuke söögikord oli ühel perioodil mitu aastat vaid koolilõuna), vägivaldne isa, alkoholism, ebaturvaline kasvamise keskkond, turvatunde puudumine, uus “kasuisa” ja ta sõbrad, kel oli ebaterve seksuaalne huvi minu kui alaealise suhtes.

Sellest kõigest on tekkinud mul aastatepikkune allasurutud viha ema vastu. Mitte sellepärast, et olime vaesed ja näljas, vaid tõsise hoolimatuse pärast. Me ei olnud kogu aeg näljas, kuid sellest hoolimata ta isegi ei pingutanud, et me hommikul saaksime hommikusööki või et meil oleksid ilmastikule vastavad riided/jalanõud. Mingitest kingitustest (sünnipäevaks, jõuludeks) võisime vaid und näha. Polnud elementaarset tähelepanu, mida vanem peaks oma lastele pakkuma.
Saan aru, et vägivaldsest suhtest on raske loobuda (suhe mu isaga) ja mu ema oli katki, kuid pärast mu isa surma valis ta taas omale alkohoolikust mehe, kes meid vaimselt väärkohtles, söögirahad maha jõi ja lasi oma sõpradel minu suhtes ebatervelt käituda.
Mu ema oli kõigest teadlik, kuid kui selle vastu võitlesin, ähvardas mind lastekodusse panna (olin tol ajal 15). Täna mõtleks ta ilmselt teistmoodi, kahetseb.

Kokkuvõtvalt pole mul eriti ema poolt olnud primaarset hoolt ja nüüd, kus olen ise lapsevanem, on see viha tohutult võimendunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu, et mu lapse põhivajadused on täitmata ja ma isegi ei pinguta ta heaolu nimel. Täna otsib ta minuga aktiivselt kontakti, soovib näiteks jõuludel ja igal muul võimalikul hetkel minu perele külla tulla (tänaseks on ta üksik naine ja vajab tähelepanu), aga ta ise omal ajal ei pakkunud mitte mingit peresoojust. Olen märganud, et ta kardab mind, sest olen oma olekuga silmnähtavalt külm ja tõrjuv.

Ta ei ole halb inimene, väga õrna hingega, aga lihtsalt pole osanud oma elu elada.

Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?

+27
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga miks sa peaksid sellest üle saama?

Minu ema on küll juba aastaid surnud, aga mul pole plaaniski talle teatud asju andestada. Miks peaksin andestama kellelegi sagedase hoolimatuse, näiteks? Miks peaksin andestama emale, kes mind pärast väikelapseiga just eriti ei armastanud?
Teate ju küll inimesi, kelle jaoks laps segab tüünet kulgemist läbi elu. Kasvav koolilaps, uued probleemid, pagana võimlemissussidest ja hambumusest alates. Teismeline – mingi jama kogu aeg lapsega, küll on tal sõbranna sünnipäev, küll on tal oma toas kirjutuslaua peal pliiatsid viltu ja mingi paberinutsakas prügikastist mööda lennanud ja külla tulnud ülemus nägi seda uksevahelt. Milline häbi emale, eksole. Vaja laps pärast ette võtta. Või vaja lausa tiinekas günekoloogi juurde viia, tüüüüüüüütu!

Samas ma pole pimedas vihas – tunnustan tema paljusidki omadusi ja naudin mõttes mitmeidki koos oldud hetki. Aga miks peaks tõe unustama? Ei kammitse ega piina see mind iga päev ja kuna see on tõde, siis pole mul ka mingeid süümepiinu, et oma emast TÕTT mäletan. Pigem olen irooniline.

+14
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis olnud, see olnud. Depressioon on mitmepalgeline haigus. Väga kahju, et laste hooldusküsimuste korral just sellest haigusest ei lähtuta. Lapsed ei ole süüdi!

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekool.ee Foorumis on keelatud:

4.8. omavoliline kooskõlastamata reklaam.

Perekooli Moderaator

 

+2
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?

Et sellest üle saada, on vaja jõuda mõistmisele, et mina ei saa oma ema muuta. Minu ema on minust eraldi seisev isik, mina ei saa teda kontrollida ega panna teistmoodi käituma ei minevikus (mis niikuinii on möödas) kui ka tänases päevas. Kuna ema muutmine ei ole reaalselt võimalik, siis jääb üle, et võtad seda kui fakti, et sul oli/on selline ema ja lepid sellega, aktsepteerid seda. Mina häbenesin kaua täiskasvanuna oma ema, sest ta tegi minu meelest nõmedaid eluvalikuid, käitus teatud olukordades lapsikult või rumalalt. Kuniks sain aru: ema ei võrdu mina. Hoolimata sellest, milline oli lapsepõlv, täna on rollid muutunud. Mina olen küps täiskasvanu, tema… lapsikult käituv pereliige, kelle eest mina ei vastuta. Mina lähen oma eluga edasi. Ma ei katkesta temaga suhteid, aga suhtlen sõbralikult oma tingimustel. Võtan teda lihtsalt ühe inimesena, kellel on head ja halvad küljed, ei idealiseeri, ei sea talle mingeid ootusi. Ei ketra seda, mis minevikus juhtus. Teen lihtsalt kõik, mis oskan, et ema vigu mitte korrata. Ja teen oma vigu, millest saan alles oma laste suureks kasvades teada, mida oleks pidanud teisiti tegema.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind aitas selline psühholoogiast leitud nipp kujutada oma ema ette väikese lapsena. (Tema lapsepõlves oli ka väärkohtlemist.) Ja siis proovida ette kujutada, kuidas sa selle armsa lapse suhtes oleksid mõistev. See pole selle lapse süü, et temaga nii käituti ja selline täiskasvanu kasvatati. Ema jätkas oma lapsepõlvemustrit, aga sina oled teadlikum ja murrad selle. Selle üle saab tunda rõõmu. Ega see nipp täielikult ei aita, aga natuke ikka, eriti just siis kui silmast silma kohtudes tulevad üles negatiivsed emotsioonid. Siis kujuta enda ette ema asemel seisma see väike laps, kes ta kunagi oli, ja lähed jälle rohkem rahu ja mõistmise poole.

Lisaks emale suunatud emotsioonidega tuleks tegeleda endaga ka. Just kujutada ja kinnitada endale, et see, mis oli sinu lapsepõlves, on nüüd möödas ja ei tule sinu peres enam tagasi. Sinu lapsed on turvalises kohas, aga samamoodi oled sina ise ka. Samamoodi nagu sa ei tunne enam otsest hirmu ja ängi (sest need olukorrad on möödas), ei pea enam tundma ka viha.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen andestanud, ta oli oma kasvatuse ohver, nii nagu tema vanemad olid oma kasvatuse ohvrid jne. See ei tähenda, et kõik halb ununeks või et parimad sõbrad oleksime, vaid olen lihtsalt leppinud, et ta oli selline nagu oli ja tegi ning teeb oma valikud lähtuvalt sellest, mis olid temasse juurutatud mustrid ja mida ta sel hetkel õigeks pidas. See ei olnud minu süü ja lihtsalt ebaõnn, et mina selleks lapseks osutusin, kelle emaks ta on aga pole parata, pean tegelema oma probleemide ja haavadega, tema asjad ei ole minu lahendada.

Lisaks on palju aidanud piiride paika seadmine. Muidugi ma hoolin temast ja muretsen nt., kui ta haige on, olen nõus ka ta jutte mingil määral kuulama. Kuid kui see liiga esoteeriliseks või teiste kirumiseks kisub, siis ütlen stopp, need teemad mind ei huvita, räägime muust või lõpetame vestluse. Alguses olid muidugi pisarad ja solvumine, et kuidas ma nii südametu olen aga kui see neutraalselt ära kannatada, läks palju kergemaks. Oma elust jagan talle valitud detaile ja ta on aru saanud, et pole mõtet urgitseda, enam ei ole isegi “mulle sa ju niikuinii midagi ei räägi” stiilis ohkimist ka. Mulle näkku vähemalt mitte ja mis ta omaette teeb ei puutu minusse 🙂

Jõudu sulle, TA. Mingid asjad jäävad alatiseks hinge aga proovi mõelda niipidi, et see viha on sulle endale kahjulikum ja enda hoidmise nimel tasub sellest lahti lasta.

 

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks need, kes arvavad, et emale peab kõik andestama, sest ta on EMA, nö kardavad karmat. Mitte sõna otseses mõttes karmat, aga nad sisimas kardavad, et kui nemad oma emale ei andesta ja tema kohta mõne halva sõnagi ütlevad, võib nende laps kunagi seda ka nende endi kohta teha.
Need “iga ema on püha” jutlustajad elavad roosas mullis, kujutledes, et kui nad iseennast selles veenavad, et emale ei tohiks pretensioone olla, siis äkki nagu võlujõul nende lastel on sama suhtumine. No ei pruugi olla.
Mingit vajadust ei ole inglitiibu selga mõelda ei oma emale, endale ega isegi mitte oma lastele, kui südames midagi ei suuda andestada. Kui see piinab, siis muidugi on kasu terapeudist. Kui aga lihtsalt sa ei ole pime oma ema või iseenda või lapse ränkade vigade suhtes, siis miks peaks seda pimedust taotlema? Väga harva tuleb meelde, elu ei sega, viha ei näri, lihtsalt ei ole mineviku suhtes pime ja kurt ja ilma mäluta. Miks peaks tahtma enam mitte tõde näha ja soovima seda väänata.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mina olen ema, kellega laps ei suhtle. Meil on mittesuhtlust nii aasta olnud. Oli üks tobe tüli, nüüd tunnen, et ta kirjutab kogu ajalugu ümber, lõpetas igasuguse suhtluse. Mina tunnen, et mina olen üle kesmisest hea ema olnud, kes lahkumimeku korral lappis lapsed kokku, kõik hakkas lastel paremini minema jne. Jah, ka mina olen emana eksinud, kuid te ei kujuta ette, et kui keeruline ja valus mulle emana nüüd on, et minu laps minuga ei suhtle. Positiivsena ütlen, et mulle jäävad alati need alati mitte just nii kerged, kuid ilusad aastad, kus ma sain oma poega kasvatada ja ellu aidata. Mul on väga tark ja tubli poeg.

Teemaalgataja, andesta oma emale. Ta on vana inimene, olnut enam ei muuda, äkki see suhtlud annab sulle endale võimaluse olla oma emaga. See viimane pakuks väga palju just sulle. Mina ka oma emaga täiskavanult väga ei suhelnud, ikka oli mees ja lapsed esikohal, nüüd sooviks väga emaga suhelda, sest kuigi mu emal oli alkoholiga probleeme, siis ta armastas mind tingimusteta.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

sest kuigi mu emal oli alkoholiga probleeme, siis ta armastas mind tingimusteta.

Aga kui ta poleks joonud ega peksnud, lihtsalt poleks sind armastanud. Kas sa siis ka soovitaksid, et suhtle temaga, see annab jube palju.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Irooniline, et perekoolil on justkui negatiivne maine, kuid ometi on kõik vastused üle ootuste küpsed ja asjalikud.

Mulle hakkab tunduma, et vanasti (30 aastat tagasi) oli ajastu juba selline, kus lapse heaolu suhtes oli teadlikkus oluliselt madalam kui praegu, võimalusi vähem ning osaliselt ilmselt seetõttu on üllatavalt paljud kogenud keerulist lapsepõlve – kas või siin perekoolis on nii palju olnud postitusi, mis sellest räägivad.

Ma otseselt mingit “karmat” ei karda, sest kui lapse põhivajadused on täidetud, tal on turvaline kasvukeskkond, armastust tema suhtes väljendatakse ning tema vajaduste suhtes ollakse osavõtlik, siis ma usun, et väga hulle prohmakaid naljalt teha ei saa, mida hiljem saaks ette heita. Siin on mu meelest vahe sees – kas praktiliselt täielikult ignoreerida asjaolu, et sul on laps, kelle heaolu eest sa vastutad või teha teadmatusest, kogemata mingeid väiksemaid kasvatusvigu.

Pigem mind painab see, et raiskan oma elu vihale ja ei suuda piisavalt olevikku nautida, sest oma last kasvatades tulevad vahel negatiivsed nö flashbackid minevikust. Samuti on süümepiinad, et oma ema suhtes nii tunnen, sest ta oli mingis mõttes samuti ohver.

Siin on iseenesest mitmeid häid nippe juba jagatud – see ema lapseks kujutamine ilmselt aitab palju ja ma proovin leida nii palju positiivseid hetki lapsepõlvest, mida vähegi kogesin, sest ta kasvatas mind täpselt nii hästi, nagu parasjagu võimekus lubas. Ilmselt on see paratamatus, et inimeste võimekus laste kasvatamisel on erinev – mõned lihtsalt on iseendaga rasketel eluperioodidel nii hõivatud, et ei suudagi kedagi teist (sh oma lapsi) näha.

Teemaalgataja

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei ole oma emale andestanud, aga viha ma ka ei pea. Mina sain abi kliiniliselt psühholoogilt, sest mul oli lähisuhte trauma. Tänu seal käimisele ma sain lahti oma valust ja mõistsin, et ta ei ole terve inimene ning see ei ole minu süü. Lisaks ma saan aru, et selline inimene ta ongi.
Ta on mu elus küll, aga ma võtan teda kui lihtsalt sugulast. Ma ei armasta teda, vähemalt mitte nii nagu üks tütar peaks seda tegema. Ma olen õnnelik, et sain mineviku taagast lahti.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saad õppida selle traumaga koos elama, leppida. Sa oled kahjustatud ja siiski väärtuslik!

Soovitan emaga üks siiras jutuajamine pidada. Sa ise tead, kui palju infot ta on võimeline vastu võtma ja mõistma – kõike ta ilmselt ei mõistagi, kuna tal ei ole olnud sama lapsepõlve kogemust nagu sinul.

Kindlasti pane oma piirid paika ja kehtesta end ema suhtes. Tema vanemlikud oskused on puudulikud, ta ei oska ise piire kehtestada ega teiste piire tajuda. Sa pead ise enda lapsevanem olema – sina otsustad, kui palju on sinu jaoks parasjagu suhtlemist.

 

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samuti on süümepiinad, et oma ema suhtes nii tunnen,

See on küll asjatu. Loomulik on, et sul on oma emast kahju, et ta niisugune on. Aga sul ei peaks olema mingeid süümekaid oma tunnete suhtes. See muidugi on natuke karmim asi, kui see su igapäevaelu segab, siis ma läheks teraapiasse. Aga kui inimene tunneb midagi teise inimese suhtes, millel on mingigi reaalne alus (alavääristas, ignoreeris, mis iganes), siis süümekaid see inimene küll tundma ei peaks. Kui inimene tunneb viha või põlgust ennast tõesti alandanud inimese vastu, siis süümekaid peaks tundma alandaja. Kui ta ei tunne, siis mis teha. Alandatu, tõrjutu ei saa seda tunda tema eest.
Ja taas on mängus see, et miskipärast nagu oma ema vigu ei tohiks objektiivselt näha ega nendele siis reageeida. Mis erand see ema on, et me (emad) võime oma lastega teha suuri vigu, aga lapsed ei tohi neid äkki märgata ja vastavalt suhtuda? Mina nii püha küll ei ole ja ei ole seda ka sinu ema.
Kui aga ikka vasardab ajus, siis teraapia. Kui lihtsalt aegajalt meenub – inimestele meenub aegajalt paljutki ebameeldivat.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa võta oma ema pigem vaimsete probleemidega inimesena, kes ta kahtlemata on.  Ükski normaalsete vaimsete võimetega inimene ei kasvataks oma lapsi viisil, mida kirjeldad.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige parem on oma viha välja karjuda selle peale, kelle peale vihane oled. Aitab koheselt ja on hea odav lahendus. Pole viisakas, on isegi õudne, aga on efektiivne.

 

Ema sul oli ilmselt depressioonis.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ema sul oli ilmselt depressioonis.

See veel ei tähenda, et peaks inimesele kõik andestama. See ei vabanda. Muidugi on inimesest ju kahju, aga kui ta teistele liiga teeb, siis seda ei pea andestama. Nagu ei vabanda füüsilist vägivalda see, et ta sai ka ju lapsena peksa või et tal on tööl raske, samamoodi ei vabanda vaimset väärkohtlemist miski. Arstid, psühholoogid ja ravi on juba vähemalt 50 aastat olnud saadaval.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

vägivaldne isa, alkoholism, ebaturvaline kasvamise keskkond, turvatunde puudumine, uus “kasuisa” ja ta sõbrad, kel oli ebaterve seksuaalne huvi minu kui alaealise suhtes.

Ma olen ka depressioonis, see ei tähenda, et ma lasen oma last peksta, väärkohelda, talle süüa ei anna, riideid ei osta, kingitusi ei tee jne. Ma ka ei suudaks sellist vastikut elu mitte mäletada ja andeks anda. Suhtleks küll, aga andestada ei suudaks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

sest kuigi mu emal oli alkoholiga probleeme, siis ta armastas mind tingimusteta.

Aga kui ta poleks joonud ega peksnud, lihtsalt poleks sind armastanud. Kas sa siis ka soovitaksid, et suhtle temaga, see annab jube palju.

Oma praeguse elukogemuse pealt ütlen, et ma vähemalt prooviks suhelda. Mina usun armastusse, lihtsalt inimesed ei oska seda mõnikord näidata, mõnikord ei leia nad muu sodi seest seda endas ülesse, näitavad valesti jne. Alati tasub leebelt veel proovida. Ma ise ju tean, et emaarmastus on nii sügav. Mina usun, et see on igas emas sees. Jah, see ei paista alati välja, kuid siis tulebki endale öelda, et kui tahad, et sind armastataks, siis armasta.  Kindlasti tuleb endale ka tunnistada, et sa vajad oma ema armastust, et see on sulle oluline, isegi kui sa seda ei tunne ja see kõik teeb haiget. (Vabandan, et jube roosamanna ja eso jutt tuli. 😀 )

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga miks sa peaksid sellest üle saama?

Minu ema on küll juba aastaid surnud, aga mul pole plaaniski talle teatud asju andestada. Miks peaksin andestama kellelegi sagedase hoolimatuse, näiteks? Miks peaksin andestama emale, kes mind pärast väikelapseiga just eriti ei armastanud?

Teate ju küll inimesi, kelle jaoks laps segab tüünet kulgemist läbi elu. Kasvav koolilaps, uued probleemid, pagana võimlemissussidest ja hambumusest alates. Teismeline – mingi jama kogu aeg lapsega, küll on tal sõbranna sünnipäev, küll on tal oma toas kirjutuslaua peal pliiatsid viltu ja mingi paberinutsakas prügikastist mööda lennanud ja külla tulnud ülemus nägi seda uksevahelt. Milline häbi emale, eksole. Vaja laps pärast ette võtta. Või vaja lausa tiinekas günekoloogi juurde viia, tüüüüüüüütu!

Samas ma pole pimedas vihas – tunnustan tema paljusidki omadusi ja naudin mõttes mitmeidki koos oldud hetki. Aga miks peaks tõe unustama? Ei kammitse ega piina see mind iga päev ja kuna see on tõde, siis pole mul ka mingeid süümepiinu, et oma emast TÕTT mäletan. Pigem olen irooniline.

Sest see jääb sind ennast närima ka mürgitama. Mul ka ema surnud, kuid psühholoogi abil andestamine ja pärast seda mul endal palju kergem ning tunnen et olen ka inimesena parem.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sest see jääb sind ennast närima ka mürgitama. Mul ka ema surnud, kuid psühholoogi abil andestamine ja pärast seda mul endal palju kergem ning tunnen et olen ka inimesena parem.

Mind see küll inimesena ei mürgita, et ma illusioonides ei ela. Meenutan ema ehk 10 korda aastas mõneks sekundiks või minutiks. Minutiteks siis, kui mõni sugulane hakkab temast rääkima. Selles teemas ka 🙂 Aga enne seda…ehk eelmisel jaanipäeval sugulaste ringis. Tõe tunnistamine endale pole tõesti raske. Aga muidugi need, keda tõesti see flasbackidena koormab, võiksid teraapiat proovida. Seda probleemi mul ei ole. Kui inimene minust ei hoolinud, siis ei hoolinud ja miks peaksin sellega teraapiasse minema. See ei haava sedavõrd. Pigem võin sellest anekdoote rääkida, kuidas ta käitus.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka lõpuks andestasin oma südames nii emale kui isale. Ema on surnud, temaga olen rahu teinud ja isaga otsisin ise peale 11 aastat täielikku ignoreerimist. Ta nägi oma lapselast esimest korda 6 aastaselt. Mingi hetk ma lihtsalt mõtlesin, et on vale uuesti proovida. Kuigi isa tegi asju, mis iial ei unune. Viha ma õnneks enam ei tunne.
Sain aru, et nad mõlemad elasid nii nagu oskasid. Minevikku muuta ei saa, küll aga saab anda uus võimalus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka lõpuks andestasin oma südames nii emale kui isale. Ema on surnud, temaga olen rahu teinud ja isaga otsisin ise peale 11 aastat täielikku ignoreerimist. Ta nägi oma lapselast esimest korda 6 aastaselt. Mingi hetk ma lihtsalt mõtlesin, et on vale uuesti proovida. Kuigi isa tegi asju, mis iial ei unune. Viha ma õnneks enam ei tunne.

Sain aru, et nad mõlemad elasid nii nagu oskasid. Minevikku muuta ei saa, küll aga saab anda uus võimalus.

*Otsisin isaga ise kontakti.
* Mingi hetk ma lihtsalt mõtlesin, et on vale mitte uuesti proovida.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline viha on kasutu ja kahju teeb see kõige rohkem su enda tervisele ja  vaimsele heaolule.See pole isegi tähtis, milline ema täpselt oli, mis ta tegi või kas ta ise seda tunnistab. Viha on sinu oma ja sinu sees, siin on juba öeldud ja tehtud, et andestada saab ka surnule näiteks, kellele sellest ammu enam sooja ega külma pole. See on SINU jaoks, mitte ema jaoks vaja selgeks mõelda ja endast välja lasta. Mitte jääda kinni vanadesse mõttemustritesse, mida sa oled aastakümneid kaasas kandnud. Muidugi on need hästi “käpas” ja harjumuse jõud ka mõtlemises on suur. Mõtesta ümber, lase lahti, hakkab sul endal kergem ja vabam olla. See on muide suht raske, surnuga on selle mõttes palju kergem, et kui ema elab ja on samasugune nagu alati, siis temaga suheldes arvatavasti saad sa haiget nagunii uuesti, ja kõik vana tuleb uuesti meelde.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

(lisan oma 8:55 : jutule) Paljud vanemad emad on sellised, kes nõuavad austust enda kui ema vastu, kes oma vigu emana kunagi ei tunnista, keda nende meelest lapsed peavad armastama ainult selle fakti pärast, et ta on nende ema. Sellise emaga pole mõtet loota mingeid  “südamest südamesse” jutte, sest nii kahju kui seda mõnikord öelda pole, mõnel inimesel ongi seda südant ikka väga vähe ja südamlikku armastust jätkub vähestele, mõnikord mitte kellelegi, ongi kohuse täitmine, et lapsed saaks kasvatatud, sest no lapsed peavad olema jne.  Minu ema on selline, sest tema ema oli selline, sealt on see armastuse puudus meie peres pärit. Võib-olla veel varasemast, aga vanaema oli kindlasti samasugune enesekeskne ema ja minu ema ei saanud ka ei armastust ega hoolimist, kust tal seda endalgi võtta oleks olnud. Mõtle, ehk on ka sinu ema selline juba lapsepõlves kahjustatud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?

[/quote]

Ega muidu ei saagi, kui tuleb need emotsioonid välja elada.

Palju räägitakse, et saa üle ja nii palju aega on mööda läinud, oled täikasvanud ja see on ema jne, kuid paraku need tunded ei lähe niisama üle. On ainult 2 varianti nendega toimetulekuks: kas matta nad väga sügavale endasse või hoopis elada läbi väljendades neid kellelegi.

Esimene variant on kehv selle poolest, et võib tekkida mingi ootamatu päästik, mis need maetud emotsioonid ikkagi valla päästab, ehk need on need olukorrad, kus tekivad ootamatud ängistused või siis need olukorrad, kui teistele tundub, et plahvatad täiesti tühjalt kohalt.

Eine olukord on tublisti positiivsem, kuna emotsioon vabaneb ja ei tule Sind emmanm kummitama.

Emotsiooni läbielamiseks on vaja identifitseerida emotsioon, elada läbi see nii emotsionaalselt kui füüsiliselt (taguda patja, karjuda patja, vehkida kätega – teha seda, mida keha tahab teha) ja peab olema inimene, kes Sinu emotsiooni vastu võtab, ehk kes Sind toetab ja aktsepteerib Sinu emotsiooni. Sellisel moel emotsioon vabaneb ja kui vaatad pärast vabastamist tagasi nendele aegadetagustele sündmustele, siis need Sind enam ei puuduta. Vaatad neid mälupilte nagu võõrast pildiraamatut ja ühtegi emotsiooni üles ei kerki.

 

Mulle näib, et lisaks vihale on Sul terve komplekt emotsioone, mille Sa oled alla neelanud ja mis vajaksid tegelemist.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen eelkirjuaja ja vabandan nende 100 väikese kirjavea pärast. Nii juhtub siis kui proovida mitut asja korraga teha. Luban edaspidi olla hoolikam. 😉

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitaks väga lihtsalt: esiteks mitte liigselt oma emotsioone analüüsida ja lõpetada see ajaloos ketramine.

See ei ole lihtne, sest ajus on juba muster sees, ühed mõtted viivad teisteni ja siis muudkui tammud samas soos. Kui aga päriselt soovid muutust, pead stop ütlema.

Keegi juba soovitas eespool vaadelda ema kui last. Põhimõtteliselt nõus, aga ma ei vaatleks kui last, see liiga teine teema, vaid kui lihtsalt ühte inimest, kes ei ole osanud elada meie ühiskonnas heaks tavaks peetavate normide järgi. Ei ole osanud ja lisaks on olnud iseloomult liiga nõrk, et oma oskamatusest välja rebida. See nõuab tugevat iseloomu ja tahtejõudu.

On kohutavalt kahju, et oled sellises peres kasvanud. Aga see ei ole Sinu süü. See ei ole mõnes mõttes ka ema või isa süü. Ega nemadki ju omale ise iseloomu ja tahtejõudu valinud. Kerge on nendel osatada, keda on õnnistatud tugevama sotsiaalse närviga (stiilis, et kas mu lapsed ja kodu on korras, muidu naabrid ja sõbrad veel vastavad imelikult), nemad ei kujutagi ette, mida tähendab tunne, et ei jaksa, pole huvi, pole motivatsiooni, pole jõudu enda sisemistele kahjulikele tõugetele vastu panna.

Lihtsalt, vaata oma ema heatahtlikkuse ja kaastundega, kõik. Katsu suhelda neutraalselt, teed minimaalse vajaliku ennast emotsionaalselt rebimata.

Täna ole tänulik, et suudad ise parem olla – palju õnne! Oled juba murdnud ühe mustri (sest paljudes peredes see jääbki korduma). Ja rohkem polegi vaja. Kõik on hästi.

 

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis kasu sellest vihast vabanemisest sulle oleks? Või ettekujutusest, miks ema nii käitunud on ja kuidas temagi oli kord laps? Emale võib sellest sinu andestusest kasu olla, aga sulle endale? See ei võta ju sinu minevikku ära ega muuda seda sinu jaoks paremaks. Tuleviku võib muuta paremaks see sinu jaoks, kui sa  konkreetselt teadvustad, mida ema valesti tegi ja ise sama ei korda. See aitaks sind.

 

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu olen emale andestanud, mõnikord ikka mõtlen oma lapsepõlvele ja hakkab hinges valus…kuid emale sellest ei räägi. Hetkel suhtlen emaga tihti, ta  tahab olla hea vanaema (austab mind emana ja on võtnud minu kasvatus põhimõtted omaks..nt laste peale ei karjuta/lööda jne) ning tahab minu/lastelaste elus igati olemas olla.  Mul on hea meel, et suhtleme ja mu lastel vanaema on

+4
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?