Ma räägin sulle lihtsalt oma loo. Ma olin oma mehega 20 aastat koos. Alkohol oli tal algusest saadik sõber. Väga noorena (esimene armastus) ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Meil polnud ka väga palju raha, et oleks mille eest juua. Ajad läksid paremaks ja kogused läksid suuremaks. Mõned korrad üritasin rääkida sel teemal. Siis mees kas muutus tõrjuvaks ja läks ära või paremal juhul ja-jah, proovin. Tulemusi ei mingisuguseid. Eks ma sain ise ka aru, et ta peab ise tahtma ja ise end käsile võtma. Minu jutt ei aita siin midagi. Load said maha joodud ja mitu korda joobes peaga vahele jäänud ning ka kinni istunud. Meil on 3 last (nüüdseks juba suured), kes olen pidanud ise suureks kasvatama, ise nendega tegelema. Väga vähe on mul tuge ja sõpra kõrval olnud. Suuresti olen temaga nii kaua koos vastu pidanud, kuna me pole järjepidevalt koos elanud. Temal on tööalaseid sõite palju ja sama ka minul. Olen õppinud lihtsalt oma elu elama ja omi tegevusi tegema. Kui mees vahest liitub on tore, kui ei, siis ei, mis seal ikka.
Peale viimast joobes peaga sõitu ca 2 aastat tagasi, jõudis mulle lõpuks kohale, et milleks. Otsustasin, et olen veel karistusaja koos temaga ja kui karistusaeg on läbi, ning mehel ka kindel töökoht, siis lähevad meie teed lahku. Karistusaeg sai läbi ja ka töökoht oli mehel olemas ja tulin oma lahutusettepanekuga lagedale. Mees sai päeva pealt kaineks. Tõesti teine inimene ja on vastu pidanud siiani. Ka on ta lapsed enda jaoks avastanud ja on nende jaoks olemas. Väga tore mees on ta nüüd. Aga, minu ei on ikkagi ei. Ma ei lähe temaga edasi. Vahepeal oli küll suur ahastus peal, et kus sa varem olid, millised kõik need aastad oleksid olnud kui sa oleksid päriselt kohal olnud. Aga oli, mis oli. Mul on oma nüüdseks eksmehe üle hea meel, et ta hakkama sai ja ma loodan, et ta jääb pidama. Eelmisesse aastasse jäi ka meie lahutus.
Mul on nii hea ja kerge olla. Tõesti on hea, kui pole seda alkoholi viirastust. See hakkab ka enda ajudele ja lõpuks oled ise vare ega oskagi enam kuidagi olla. Aga, aga. See mees näeb süüd minul. Et alkoholism on haigus ja miks mina lihtsalt pealt vaatasin ja hoolimatu olin. Vot see teeb haiget. Mis variandid mul siis üldse olemas olid? Keegi pidi vastutama ja lapsi kasvatama. Keegi pidi olema perekonnas tugisammas, et maksud oleksid maksud, et oleks koht, kus elada ja lastel vajalik. Lihtsalt ei osanud rohkemat ja energiat ka ei olnud. Parim, mis ma teha sain oligi lõpuks lihtsalt enda elu elada nii nagu oskasin.
Ma ei oska sulle nõu anda, mida sina tegema peaksid. Proovi see vastus iseenda seest üles leida ja siis ole julge ning järgi oma sisetunnet.
