Teema: Abi alkohoolikule.

Peale põgenemise siis muud abi väga pole? Nagu tänaval, tuleb teisele poole teed minna, ignorantselt eemalduda?

Et lõpparve tuleb mõnele joodikule pähe vaid tohutu häda sunnil, ei enne?

Huvitav kas kõigil alkohoolikutel siis on teistest suurem probleemide koorem kanda, või ei saa nad sellega seesmiselt hakkama?

Kõigil ju omad probleemid elus kanda. Endale mõteldes, siis pits konjakit, veini või muud napsu järel hakkab ka ütlemata hea ja muretu, muutun rõõmsameelseks, need probleemid, mis tavaõhtul närivad (mitte siis vaid probleemid vaid kohustused, tegemata asjad, väljakutsed jm.) kaovad täiesti.

Ma muutun endale ja ka teistele nii meeldivaks, kellegi teise juures midagi ei häiri, kaaslane ja laps on kohe mln. Korda armsamad, no niiimõnus ja meeldiv õhtu on niisuguse minuga.

Aga teades, et alkoholism hiilib salamahti, võtan väga-väga harva, kuigi (pea) igas filmis tullakse töölt ja kallatakse  karafinist või pudelist.

Ja minule teadaoleva info kohaselt ei taba alkoholism vaid  “eriti probleemseid persoone” vaid  neid, kes kogu aeg väikest napsu harrastavad. Ja kui pole elus teistsuguseid lõõgastumise viise, harjub organism ära ja ongi pea-aegu valmis. Piisab negatiivsest elusündmusest sinna otsa ja ongi kuhugi näpuga viidata… nääää ma ei peagi ilma hakkama saama…

Rääkisid hiljuti ju ka spetsialistid kuskil saates toimivatest või funktsioneerivatest alkohoolikutest, tavalised üpris korralikud inimesed (ja viidati ka keskealiste naiste hulgale nende seas) igas muus mõttes hakkama saavad inimesed, maksud makstud, kodud korras, tööül.täidetud, lapsed kasitud… jt. aga õhtut valitseb alkohol.

Vot ja see võõrdumine on siis täpselt sama raske kui lihtne oli ennist see vein avada. Ja kuna elu toimib, siis ei leita abikaasa nurinat et õhtu lõpuks on jutt segane, pilk ähmane ja need teised miinused, eriti oluliseks põhjuseks, et loobuda. Vastupidi, see ving lisab ju hoogu juurde.
<p style=”text-align: center;”>A mis on lahendus ümbritsevate jaoks?</p>

Pagana raske on eemalduda, nii naiselik on hoolitseda, end parandada, toetada, südant valutada…

#3647846:

ähvardanud küll ei ole, et me nüüd pakime asjad ja läheme minema. Oleme rahulikult asjadest rääkinud ja arutanud mismoodi edasi ja paremini. Hetkese seisuga ma ei tea kuhu veel pöörduda, mis varjante veel oleks, et oleks abi. Lahku kolimise teema on tulnud nüüd hiljuti.. sest ma tunnen, et annan endast KÕIK kuid tundub nagu tulemusteta või lühiajaliselt on kasu. Olen talle öelnud, et ma tõesti ei soovi alkoholi enda ega laste ellu. Olen öelnud ka seda,, et võtku endale aega ja mõelgu mida tema elult päriselt tahab, sest kui me liigume edasi nii, et sisimas tahab tema juua edasi siis varem v hiljem ta joob nkn ja oleme jälle alguses tagasi.

Abi vajad hetkel pigem sina kui kaassõltlane. Joodik on rahul ja tema midagi muuta ei kavatse. Kui soovid lastele elu sellise joodikuga siis loomulikult muretse edasi. Kui soovid lastele paremat tulevikku, anna joodikule ultimaatum ja vajadusel vii see ellu!

Mind, alkohooliku kaaslast, aitasid oma väljumise otsust teha lihtlabased paberile kirjutatud + ja – nimekiri.

Mõned näited:

• Kvaliteetaeg alkohoolikuga on olematu ja sõltub alkoholi joojast. Sul pole rohkem aega kui siin ja praegu!
• Sõltuvus alkohooliku joobeastmest ja tujudest – kurnav. Sul on 1 elu!
• Rahaline kahju. Keskmiselt 6-pakk päevas või misiganes jook, teeb aastas korraliku perereisi, kodu värskendusremondi, vahvad spakülastused või uue auto sissemakse kokku. Mis kellelegi kõnetab. Kui see aga lihtsalt mõttetult läbi keha läheb… Sul on 1 elu!
• Peitumime “päris” elu eest. Moonutatud reaalsus. Tahan elada ja päriselt!
• Häbi ja pinge tekkida võivate olukordade ees. Kujuta ette, kui mõnus on ilma nende negatiivsete tunneteta!
• Austuse puudumine alkohooliku suhtes. Kõik need loetletud asjad kokku kahjuks lõpuks võtavad selle viimasegi, mis koos hoiab. Ei suuda austada inimest, kes kardab päris elu, tekitab tühjast tüli ja oma käitumisega paneb oma pere piinlikku olukorda.

Selliselt mustvalgel näha oma mõtteid oli mulle väga “kainestav”. Kahjuks mitte alkohoolikule. Tema jätkas. Enda aga päästsin. Üks inimene on nüüd õnnelikum, et sellest ringist pääses.

Ehk on abiks…

Kuidas läheb TA-l?

Paistab väga levinud probleem olema. Koroona tõttu piiratud vabadus ja pidev alateadlik hirmutunne teevad oma töö vist.

<p style=”text-align: left;”>Tunnen ära siin enda. Olen ka kaassõltlane kes ära ei suuda kõndida.</p>
Hetkel käib mees AA-s , korra on ka ennem käinud ja 5 nädalat kainust on maksimum olnud.  Hetkel käsil 3s kaine nädal. Mul mees teab, et tal on sõltuvus ja ka tahab sellest ka vabaneda, aga tal puudub oskus kainena lõõgastuda ja end välja lülitada tööst ja kohustustest. Lisaks ta on peitnud selle vabanduse taha, et ta on kasvanud alkohoolikute seas ja see on tal veres.. Sellest oleme tegelt rääkinud ka, et see on lihtsalt üks hea vabandus, umbes nagu suure inimese liigne söömine tuleneb geenides olevast ülekaalust.

Ta ise ikka ütleb, et ta on seal AA seltskonnas poisike, enamustel ikka tsüklid ja muud jutud. Tal lihtsalt see, et ei suuda piiri pidada, ehk siis pole olemas 2 õlut, vaid täielik kooma, kuniks kukub magama põrandale ka deliiriumit ette tulnud, ja seda vähemalt kord nädalas.

Esimestel aastatel sai tihti ähvardatud ja maha jäetud ja siis tagasi võetud jne siis olid paar aastat kus ma ei lubanud kodus juua, koju võis kainena vaid tulla, sessuhtes töötas, mina seda teistsugust meest ei näinud. Nüüd 2 aastat tagasi kolisime kaugele ja pole enam kohta kus joomas käia, seega teeb seda kodus. Minul on vaja väga vara ärgata tööle minekuks ja see on närvid krussi keeranud kui saad koju jõudes aru, et tüüp joonud, siis ei tea kunagi kuidas õhtu kulgeb, kas vajub kiirelt teleka ette, või tuleb keset ööd, paneb tuled põlema ja räägib seosetut juttu. Lisaks on vist tervis pekki läind, kuna purjus peaga on tekkinud tal uriinile rõve hais ja järgmisel päeval haiseb jubedalt. Sama see, et mul on häbi temaga kuskile sünnipäevale minna, pere istumistel ta ei joo, teab kainena ju isegi, et katus hakkab sõitma.

Ma pole ära läinud, kuna kainena on ta väga minu masti mees..kui ta on purjus, siis olen vist isegi hinges ta surma soovinud, et ma saaks sellest jamast välja, samas kui on kaine ja küsib kas ma väga kuri, siis on tunne, et ahh mis ikka lolli peale vihastan.

Sai siin ükspäev räägitud pikemalt, nüüd on 3 nädalat kaine olnud. Ta jagab üsna hästi miks miskit toimub ja, et see tema sõltuvus mõjutab ka tema lähedasi, sellest ka AAs räägitakse. Sai ka räägitud, et see asi süveneb tal muudkui ja ükskord see lõpeb lahkuminekuga ju.

Aga see on haigus, see pole nii et inimene mõtleb, et ma rohkem juua ei taha.

Ja kui ka hakkab pürgima kainuse poole on ka sellel teel raskusi, nagu igal võõrutusel, tujud, depressioon jne..

Ma saan aru, et meie suhet olemas olla ei tohiks, aga me oleme nagu hingesugulased, ainuke probleem on see kuradi alkohol ja et kord nädalas muutub minu mees teiseks, ei ta löö ega sõima( seda on siiski tulnud vahest ette) vahest mõtlen, et kui paneks paugu mulle, ehk siis lihtsam minema minna.

Nüüd mõtlen, et kui ta ühe tähtsa etapi oma elus läbitud saab, mis hetkel poole peal, siis lähen lahku, kui praegu seda teeksin, siis ta hakkaks rohkem jooma ja vajuks auku ja ta potentsiaal jääks maailmale andmata.

Pikk ja sitt jutt aga mul tuli tunne, et tahan kirjutada, sest kellegile oma juttu rääkida mul pole.
<p style=”text-align: center;”>Jah olen õnnelik, et ta AAs käib aga see tunduks uskumatu kui see joomine ära kaoks.</p>
Ja see kui mulle öelda kui loll naine ma olen ja nõrk ja saamatu ja madala enesehinnanguga on raisatud energia, tean seda kõike ka ise.

Olen ka mõelnud oma elu lõpetamisele, kuna minusugune lihtsake vaid maailmale koormaks, aga lapsepõlves sisse juurdunud jumalakartus pole lubanud seda siiski teha.