Pigem võiks oma kaaslasest hooliv mees võtta hetke ja üritada mõista, miks abielu on naisele tähtis.
Selgita siis mulle, miks see on naistele tähtis ? Äkki, sest nad ajupestud lollikesed ??
Mis see sulle niiväga korda läheb, sul on kõik minu selgitustetagi selge ju! Pealegi, selliste põhimõtetega mees nagu sina ei tohikski abielluda, isegi kui mõni naine väga tahaks. Ma loodan, et sul jätkub ka siis põhimõttekindlust – ja julgust – keelduda.
Pigem võiks oma kaaslasest hooliv mees võtta hetke ja üritada mõista, miks abielu on naisele tähtis.
Ja miks siis on?
Sooviks endiselt teada.
Perekoolist lugedes, siis isegi niivõrd tähtis, et ollakse valmis mehest lahku minema.
Mis teeb abielu naise jaoks nii tähtsaks?
Ma ei taha siinkohal üldse rääkida sellest, kas abielluda või mitte. Aga alati kui keegi räägib, et abikaasadel on mingid erilised õigused, tekib mul küsimus, et mida selle all küll silmas peetakse. Ma siin mõtlen ja mõtlen ja ei suuda ikkagi välja mõelda, milline võiks olla see õigus, mida ma saaks päriselt ka realiseerida vaid abielus olles. Kes teab, nimetagi mõni.
Vastutus solidaarvõlgnikena. Abikaasa ülalpidamiskohustus. Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus.
Ja abikaasal on sundosa pärimise õigus. Elukaaslane ei päri ju midagi, ka mitte koos ostetud kinnisvara. Ja olgem ausad – kui paljudel inimestel on testament tehtud, kus pärijaks nt elukaaslane? Eriti noortel inimestel. Vähestel, ma kipun arvama.
1) Solidaarvõlgnike vastutus tuleneb nii seadusest (näiteks abikaasade vahel, kui neil on valitud ühisvara režiim), kui ka tehingust (kui pooled lepivad kokku, et nad vastutavad ühiselt). Nagu ma enne kirjutasin, siis saab ka kooselus osta asju nii, et need on ühised, kuid sellega kaasneb automaatselt ka ühine vastutus ehk solidaarvõlg. Kui liisida elukaaslasega koos auto, võtta koos laenu, osta koos maja, siis tekibki see samune solidaarvastutus, mida sina abiellumisega kaasnevaks hüveks peab.
2) Mida tähendab abikaasa ülalpidamiskohustus? Seaduse järgi võib abikaasa nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist. Seda saaks teoorias ka kohtu kaudu nõuda, küsimus on selles, mida see praktikas tähendab. Et lähed kohtusse ja ütled, austatud kohus, mu mees ei viitsi tööl käia ja mind üleval pidada, palun kohustage teda tööl käima? Kas selle põhimõtte järgi saaks mees öelda naisele, kellele vanemahüvitist enam ei laeku, et nüüd kobi kohe tööle, sa pead majanduslikult panustama?
3) Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus puudutab vaid neid olukordi, kus endine abikaasa ei suuda ise ennast üleval pidada ja selleks on mõjuv põhjus, näiteks kõrge vanus, väga halb tervis jne. Lisaks peab see abivajadus olema tekkinud enne, kui abielu lahutati. Summad, mis välja mõistetakse, on ka pigem naeruväärsed.
Ma tegelikult pidasin üldse silmas seda, et mis võiks olla need õigused/hüved, mis on vaid abielus inimestel ja mis on ka tegelikult olemas, mitte lihtsalt seaduses kirjas. Et kas lisaks abielu emotsionaalsele poolele võiks olla olemas ka mingi praktiline pool, mis reaalselt midagi muudab/mõjutab.
Mina olen oma mehega koos elanud 13-aastat. On 2 last ka. Tema ei taha üldse abielluda. Ütleb, et ei saa aru milleks seda vaja on. Niisama koos elada pidavat ka hea olema. Aga ilmselt on see ka vabandus tema hirmule, sest ma tean kui kohutavalt närvesööv oleks tal seista inimeste ees, käest kinni hoida ja jne. Ta on iseloomult selline hästi kinnine tunnete koha pealt, ise ta näiteks mulle ütlema ei tule, et ,, kallis ma armastan sind ,, vms aga tegudega oskab ta seda küll välja näidata.
Võibolla kui teine 13 aastat veel teda ,, masseerida ,, siis äkki tulevad ka pulmad ????
Miks peab inimeste ees seisma ja käest kinni hoidma? Mingit sellist kohustust pole. Saab kahekesi ametniku kabinetis allkirja anda.
Selleks tahetaksegi abielluda, et luua omamoodi nn tõkendolukord. Naine tahab kindlust, et mees just teda tahab, sest naisele tähendab seks ja ühine laps soovi veeta oma elu ühega. Mees tahaks aga veel ringi vaadata (mitte kõik, aga enamus), lapsega või lapseta. Vahel ei luba aga omandihimu oma naist jätta (ja tekitab isegi soovi abielluda), aga ise võib küll niisama teistega seksida.
Jah sellele ma viitasingi eelnevas sõnavõtus. Et mehed abielluvad omanditunde pärast, mis on tegelikult praeguses ühiskonnas väljamõeldis. Naine võib alati ära jalutada ja samuti ka mees, mis tähendab seda, et ka naise kindlustunne on tegelikult väljamõeldis. Ehk abielu on tänapäeval mõttetu tähendusega asi. Abielu oleks vaid mõtekas tänapäeval siis kui môlematele pooltele langevad peale abiellumist kohustused. Abielus petmine peaks olema karistatav ja lahku saab ainult minna väga mõjuva põhjuse alusel. Siis ma näeks abiellumisel mingit môtet. Nii mehel kui naisel oleks kasulik see. Hetkel lahutatakse üle poole abieludest, mis näitab seda et see ei tähenda mitte midagi. Oleks see lahutus protsent 10-20 % maksimum siis saaksin ma aru et abielu midagi tähendab ehk ühiskonnas ei tolereeritaks lihtsalt litsi löömist, kärgperesi, üksikvanemaid jne. Praegu on abielu lihtsalt mingi muinasjutulik ajupesu. Halval juhul tahab naine su poolt vara vaid endale, aga hetkel veel saab seda ka eraldi lepingutega ja varade peitmisega ära hoida. Kui see ka ära kaob nagu usas ja austraalias näiteks, kus need lepingud välja visatakse kohtust siis pole enam midagi teha. Siis on abielu surnud ka.
Kui abielu on kohustustevaba, võib niisama ära jalutada jne ehk siis ei tähenda midagi, miks siis mees seda armastatud naise jaoks ei tee? Sinu kõige tähtsam inimene tahab midagi väga, mida sina suudad anda (sulle ei tähenda see midagi, mingeid lisakohustusi ei kaasa ei too, ei kahjusta kuidagi) ja ometi keeldud kategooriliselt teist õnnelikuks tegemast? Miks?
Sinu vara ei saa naine kuidagi endale tahta, sest enne abielu soetatud vara ei jagata. Kui aga abielu ajal oli naine ühiste lastega kodus ja pesi sinu sokke, siis võimaldas see sinul segamatult tööl käia ja vara ongi ühine.
Ma ei taha siinkohal üldse rääkida sellest, kas abielluda või mitte. Aga alati kui keegi räägib, et abikaasadel on mingid erilised õigused, tekib mul küsimus, et mida selle all küll silmas peetakse. Ma siin mõtlen ja mõtlen ja ei suuda ikkagi välja mõelda, milline võiks olla see õigus, mida ma saaks päriselt ka realiseerida vaid abielus olles. Kes teab, nimetagi mõni.
Vastutus solidaarvõlgnikena. Abikaasa ülalpidamiskohustus. Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus.
Ja abikaasal on sundosa pärimise õigus. Elukaaslane ei päri ju midagi, ka mitte koos ostetud kinnisvara. Ja olgem ausad – kui paljudel inimestel on testament tehtud, kus pärijaks nt elukaaslane? Eriti noortel inimestel. Vähestel, ma kipun arvama.
Ja milline normaalne inimene tahaks endale selliseid kohustusi? Vastutada teise inimese võlgade eest? Pidada üleval oma eksmeest? Tänan, kindlasti ei soovi.
Vara hankida oskan ma endale ise ka, ja teise inimese teenitule oma küüsi taha ajada nagunii ei soovi.
Miks sa eksmeest pead üal pidama? Ikka oma meest peab ülal pidama, eksmehest oled ju lahutatud.
Abielulahutuse korral jääb alati mees kaotajaks pooleks. Kogu vara, mis abielu jooksul muretsetakse, tuleb enamasti mehe rahakotist, aga peale lahutust läheb pooleks. Ja naisest saab alati teatud osa pärija. Kui mina oleks mees, siis ma ka ei tahaks abielu. Tänapäeval eriti ei taha need püsida. Praktiliselt iga teine abielu läheb lahutamisele.
Vara tuleb seetõttu mehe rahakotist, et naine hoolitseb ühiste laste ja majapidamise eest. Seega on igati normaalne, et see vara on mõlema oma. Kui mees täpselt võrdselt tittedega ja haigete lastega kodus on, arsti juures käib, majapidamistöid teeb jne, siis on naisel võrdne võimalus raha teenida. Paraku enamik mehi seda ei tee.
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Pigem võiks oma kaaslasest hooliv mees võtta hetke ja üritada mõista, miks abielu on naisele tähtis.
Selgita siis mulle, miks see on naistele tähtis ? Äkki, sest nad ajupestud lollikesed ??
Aga miks on meestele tähtis, et lapsed nende nime kannavad? Ajupestud lollid?
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Omavahel öeldes – ma ka sellest aru ei saa. Lapsele tuleb nimevalikutest lihtsalt ilusam võtta. Normaalsetes peredes nii ka on. Aga ju see on mingi soov ennast isana näidata, näidata ei minu oma. Emaduse osas vist keegi eriti ei kahtle. Ma pole kuulnud, et emadustesti tehakse.
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Omavahel öeldes – ma ka sellest aru ei saa. Lapsele tuleb nimevalikutest lihtsalt ilusam võtta. Normaalsetes peredes nii ka on. Aga ju see on mingi soov ennast isana näidata, näidata ei minu oma. Emaduse osas vist keegi eriti ei kahtle. Ma pole kuulnud, et emadustesti tehakse.
No vot, lepime siis, et on ka muid põhjusi asjadel kui vaid ratsionaalsed. Miks peab sünnipäeva pidama? Aktuseid? Matuseid? Aurahasid välja andma? Tähtpäevi tähistama? Tere ütlema?
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Omavahel öeldes – ma ka sellest aru ei saa. Lapsele tuleb nimevalikutest lihtsalt ilusam võtta. Normaalsetes peredes nii ka on. Aga ju see on mingi soov ennast isana näidata, näidata ei minu oma. Emaduse osas vist keegi eriti ei kahtle. Ma pole kuulnud, et emadustesti tehakse.
No vot, lepime siis, et on ka muid põhjusi asjadel kui vaid ratsionaalsed. Miks peab sünnipäeva pidama? Aktuseid? Matuseid? Aurahasid välja andma? Tähtpäevi tähistama? Tere ütlema?
Sünnipäevade ja aurahade kohta pole eraldi seaduserägastikku kirjutatud, mis sulle lõkse tulevikus seavad. Abiellumise tagajärjed võivad olla sellised, mida inimene sugugi ei soovi. Pärimis- ja varateemad eeskätt. Sünnipäeva tähistamisel ei ole mingeid tagajärgi peale pohmelli. Abiellumise tagajärjed võivad osutuda katastroofilisteks ja elu muutvateks.
Aga miks on meestele tähtis, et lapsed nende nime kannavad? Ajupestud lollid?
Loomulikult
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte.
Mees käib täiskohaga tööl, saab 100o eurot kätte.
Nad abielluvad ja saavad kaks last.
Nad lahutavad ja naine saab lapsed, mees maksab alimente.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte. Lisaks aaab ta mehelt alimente 500 eur. Sissetulek 1500 eurot.
Mees käib täiskohaga tööl, teenib 1000 kätte. Maksab alimente a 250 eurot.
Mehe sissetulek 500 eurot.
Lisaks veel:
Teine laps tuli kogemata, mees ei tahtnud last. Naine tahtis. Mehele ei olnud sõnaõigust.
Lahutuse korral saab ema 90% juhtudel lapsed endale, mees jääb neist ilma.
Kas on veel küsimusi, miks mees, kellel on arunatukest, ei abiellu?
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Omavahel öeldes – ma ka sellest aru ei saa. Lapsele tuleb nimevalikutest lihtsalt ilusam võtta. Normaalsetes peredes nii ka on. Aga ju see on mingi soov ennast isana näidata, näidata ei minu oma. Emaduse osas vist keegi eriti ei kahtle. Ma pole kuulnud, et emadustesti tehakse.
No vot, lepime siis, et on ka muid põhjusi asjadel kui vaid ratsionaalsed. Miks peab sünnipäeva pidama? Aktuseid? Matuseid? Aurahasid välja andma? Tähtpäevi tähistama? Tere ütlema?
Sünnipäevade ja aurahade kohta pole eraldi seaduserägastikku kirjutatud, mis sulle lõkse tulevikus seavad. Abiellumise tagajärjed võivad olla sellised, mida inimene sugugi ei soovi. Pärimis- ja varateemad eeskätt. Sünnipäeva tähistamisel ei ole mingeid tagajärgi peale pohmelli. Abiellumise tagajärjed võivad osutuda katastroofilisteks ja elu muutvateks.
Et siis ikkagi on mingi vahe, kas ollakse abielus või mitte? Pidi olema ju vaid aegunud mõttetu, väärtusetu paber, mis midagi ei muuda?
Mis teeb abielu naise jaoks nii tähtsaks?
Sellele küsimusele on sama lihtne vastata nagu küsimuselegi “Mis on mehel abielu vastu?” Teemaalgataja mehel siis. Kui teemaalgataja isegi seda ei tea, siis mine võta kinni… Isegi 3. lehel pole asi selgem ????
Aga olgu, kuna ma saan rääkida vaid iseenda eest, siis teen proovi. Aga homme. Praegu juba liiga väsinud.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte.
Mees käib täiskohaga tööl, saab 100o eurot kätte.
Nad abielluvad ja saavad kaks last.
Nad lahutavad ja naine saab lapsed, mees maksab alimente.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte. Lisaks aaab ta mehelt alimente 500 eur. Sissetulek 1500 eurot.
Mees käib täiskohaga tööl, teenib 1000 kätte. Maksab alimente a 250 eurot.
Mehe sissetulek 500 eurot.
Lisaks veel:
Teine laps tuli kogemata, mees ei tahtnud last. Naine tahtis. Mehele ei olnud sõnaõigust.
Lahutuse korral saab ema 90% juhtudel lapsed endale, mees jääb neist ilma.
Kas on veel küsimusi, miks mees, kellel on arunatukest, ei abiellu?
Aga abiellumata kõlbab neid lapsi saada? Mis siis teisiti on?
Sama hästi võib küsida, miks inimesed lapsi saavad? Raha kulub neile umbes 20 aasta jooksul väga palju, ebamugavust on nende kasvatamisega samuti palju (esimestel aastatel ei pruugi magada saada, töölkäimine jääb samuti katki), naise jaoks ei ole rasedus ja sünnitus (ega sellest taastumine) teab kui mõnusad. Miinuseid võib üles lugema jäädagi! Aga lapsi ikkagi tahetakse, ka need, kes abiellumise vastased on, tahavad omale last tavaliselt ikka. Emotsionaalne soov, ei midagi muud.
Abiellumise soov on samuti emotsionaalne, aga mingeid olulisi negatiivseid külgi see endaga kaasa ei too. Sisuliselt ongi lihtsalt paber. Miks mitte siis?
Nad lahutavad ja naine saab lapsed, mees maksab alimente.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte. Lisaks aaab ta mehelt alimente 500 eur. Sissetulek 1500 eurot.
Mees käib täiskohaga tööl, teenib 1000 kätte. Maksab alimente a 250 eurot.Mehe sissetulek 500 eurot.
Mõned lahendused ülalkirjeldatud olukorra vältimiseks:
1. Mees tehku laste hooldusõigus naisega pooleks – ega seadus EI KEELA isale 50% hooldust, siis pole ka alimente. Miskipärast mehed seda varianti eriti ei kaalu või kui jääbki hooldusõigus naisega kahasse, siis mõne aja pärast kipub see 50/50 lepe kalduma sinna 70/30 või 80/20 kanti – naise osa suureneb sujuvalt, muidugi.
2. Oma sissetulekute/ varade peitmine – vaidlematult kõige populaarsem meede, millest aga ükski mees muidugi kuulnud pole (peale Mehikese, kes selle siin lolli peaga välja lobises) ???? ning mida nad ju eales ei kaalukski!
Teine laps tuli kogemata, mees ei tahtnud last. Naine tahtis. Mehele ei olnud sõnaõigust.
Ja kuidas see siis niimoodi “kogemata” juhtus? Mees kukkus naisele pimedas teki all “kogemata” otsa? Kondoomi/ sos-pilli ei raatsinud ka osta? Ja siis kuri naine ei lubanud pärast mehel sõnagi öelda ka? Kuigi mehel oli algusest peale selge, et tema last ei taha? Hmm…
Lahutuse korral saab ema 90% juhtudel lapsed endale, mees jääb neist ilma.
Kuidas ilma? Kolib ta kuu peale? Saab naiselt lähenemiskeelu? Lapsed keelduvad kategooriliselt isa nägemast? Või on jälle kord kuri eksnaine see, kes lapsed ära peidab? Ja-jah, mõistan, mõistan…
Ohjah, vaesed väärkoheldud (abielu)mehed, eksole!
Aga milleks on abielu sulle oluline, kui jätame ühisvarada ja materiaalsed huvid välja? Mida sa ootad, et suhtes muuduks, kui sul on sahtlis üks tõendike, et olete riigi poolt kinnitatud suhtes.
Aga miks mehele oluline, et lapsed oleksid tema nimega? Oluline traditsioon ja auasi olevat…
Omavahel öeldes – ma ka sellest aru ei saa. Lapsele tuleb nimevalikutest lihtsalt ilusam võtta. Normaalsetes peredes nii ka on. Aga ju see on mingi soov ennast isana näidata, näidata ei minu oma. Emaduse osas vist keegi eriti ei kahtle. Ma pole kuulnud, et emadustesti tehakse.
No vot, lepime siis, et on ka muid põhjusi asjadel kui vaid ratsionaalsed. Miks peab sünnipäeva pidama? Aktuseid? Matuseid? Aurahasid välja andma? Tähtpäevi tähistama? Tere ütlema?
Sünnipäevade ja aurahade kohta pole eraldi seaduserägastikku kirjutatud, mis sulle lõkse tulevikus seavad. Abiellumise tagajärjed võivad olla sellised, mida inimene sugugi ei soovi. Pärimis- ja varateemad eeskätt. Sünnipäeva tähistamisel ei ole mingeid tagajärgi peale pohmelli. Abiellumise tagajärjed võivad osutuda katastroofilisteks ja elu muutvateks.
Et siis ikkagi on mingi vahe, kas ollakse abielus või mitte? Pidi olema ju vaid aegunud mõttetu, väärtusetu paber, mis midagi ei muuda?
Jah on vahe. Mõttetu paber? Jah, ei ole mõttetu paber. See on paber, millega kaasneb abieluseaduse rakendumine e. teisiti öeldes p..sk. Palun kirjutage alla.
Ühtegi põhjendatud vastust, miks abielu naise jaoks on oluline, pole siiani siin teemas olnud.
Laste perekonnanime saab valida olenevalt vanemate soovist ja selleks abielus ei pea olema.
Osad naised ei võta abielludes mehe nimegi.
Vara jagamist saab teha ka ilma abieluta.
Ainuke siit läbi käinud põhjendus abieluks ongi, et kuna abielu on mehe jaoks sisuliselt kohustuste vaba nö paber, siis miks ta ei peaks soovima oma armastatule seda rõõmu pakkuda?
Ehk tegu on naise emotsionaalse sooviga saada mehe poolt meeldiva žesti osaliseks.
(muidugi võiks jäädagi rääkima sellest, et abielu näitab naisele, et mees on temas kindel ja soovib elupäevade lõpuni temaga koos olla jne. See pole loogiline, sest sama lihtne žest nagu seda on abiellumine, on ka selle lõpetamine)
Vastupidiselt võiks küsida naise käest, kes soovib abielu, et miks ta ei võiks armastatud mehele seda rõõmu pakkuda ja mitte temaga abielluda?
On see siis nii raske ja loob naisele mingid kohustused?
Keegi siin teemas ei teadnud ühtegi naist, kes abielu nõudnud oleks.
Naise nõudmine abielu järgi väljendub pidevates vihjetes ja vestlustes abielule.
Abielu on ristiusust välja kasvanud norm mehe ja naise liidu sõlmimiseks ja naiste jaoks on see oluline olnud sellepärast, et jumalasõna järgi oli keelatud abielu lahutada! Lisaks pühakirjas öeldule oli kirikliku abielu lahutamine reaalselt palju keerulisem, kui tänapäeval. Abielu pakkuski naisele reaalset kindlustunnet, rääkimata ühiskonna aktsepteerimisest.
Abieluvälise lapse saamine tegi naise ühiskonna silmis litsiks ja hooraks, keda pilgati ja halvustati reaalselt.
Ristiusus öeldakse ka seda, et naine peab oma mehe (abikaasa) sõna kuulama.
Mitte, et naine ja mees on võrdsed, nagu tänapäeval.
Mingite “lõksude” kartuse hirmus nüüd ilmselt küll ükski mees abielu ettepanekut tegemata ei jäta. See peab ikka päris rumal mees olema, kes selle vabanduseks toob.
Ja kuidas see siis niimoodi “kogemata” juhtus? Mees kukkus naisele pimedas teki all “kogemata” otsa? Kondoomi/ sos-pilli ei raatsinud ka osta? Ja siis kuri naine ei lubanud pärast mehel sõnagi öelda ka? Kuigi mehel oli algusest peale selge, et tema last ei taha? Hmm…
Kypsis sa oled ebaloogiline, emotsionaalne ja solipsistlik. Sinuga pole mõtet üldse argumenteerida. Loogika on sinu jaoks liiga kauge asi. Arvan, et isegi olematu. Mine tee mehele suuseksi.
Miks on naisele abielu tähtis?
1. Kvaliteedi märk. Sina ise ja sind ümbritsevad inimesed saavad teada, et oled piisavalt kvaliteetne, et sinuga tahetakse abielluda. Keeldudes abiellumast, keeldud oma naisele seda sotsiaalset staatust andmast.
2. Traditsioonid on naistele tunduvalt olulisemad kui meestele. Oled pisikesest peale kasvanud üles vaadates kauneid pulmakleite, fotosid, armunud mehe pilku fotodel ja pulma on peetud loomulikuks ja üheks ilusamaks osaks eluringist. Sellest ilma jäämine tekitab teataval määral leina.
3. Turvatunne. Naised on harva väga enesekindlad. Abielu on veel üks kivi enesekindlust tekitavasse müüri, sest see on mingi üheselt arusaadav märk, et mees tõesti sind väärtustab ja sinuga olla tahab. Mitte mugavuse pärast ja parema puudumisel sinuga ei ole. Eesti mehest ja tema tunnetest on muidu väga raske aru saada. Naisele on ülimalt tähtis, et mees oleks temaga õigetel põhjustel. Aga kui mees ei räägi, on väga raske üldse aru saada, mis sorti suhe teil omavahel on ja kui pikaajalisi plaane üldse teha saab. Sellises ebakindlas olekus on naisel väga raske olla, tekitab viletsat tuju ja vähendab enesekindlust veelgi. Pikaajalisi plaane teevad naised seepärast, et enamasti just nemad on need, kes ka halvas peavad lapsed suureks kasvatama ja seetõttu on naised palju väiksema riskitaluvusega ja vajavad kasvõi alateadlikult mingit selget arusaama, mida kaaslane nende elus mõtleb või plaanib.
Abielu on lihtsalt üks veidigi kindlam märk, et vähemalt praegu mees plaanib pikemalt minu juurde jääda ja sellele teadmisele saab juba mingi tõenäosusega plaane rajada.
Näitena. Mina elan kooselus. Minu mehest on üldse raske aru saada, mida ta mõtleb. Seega minu riskianalüüs näitab, et ma parem teenin piisavalt raha ja varusid, et ka üksi kolm last ära koolitada. See muidugi tähendab üsna suurt töökoormust, lapsed vajavad ka tähelepanu (ja sealt ma pole nõus aega vähemaks tõmbama), järelikult mees saab puhtalt ööpäeva lühiksuse tõttu üsna vähe tähelepanu. Aga talle see sobib. Samuti ei kiindu ma liialt mehe elamisse (tema soov oli, et me tema metsatalus elaksime), ei panusta liialt palju aia kujumdamisse jm. Sest kui liialt hinge sinna panna, on hiljem väga raske ära kolida, kui mees minust tüdineb. Kuna mina olengi kergelt nomaadi meelelaadiga, siis meile see elukorraldus sobib. Ehk siis, olengi pikaajalised plaanid nii läbi mõelnud, nagu elaksin mehe juures ajutiselt. Enamik naisi aga ei ole kaugeltki nomaadi meelelaadiga vaid soovivad kindlustunnet.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte.
Mees käib täiskohaga tööl, saab 100o eurot kätte.
Nad abielluvad ja saavad kaks last.Nad lahutavad ja naine saab lapsed, mees maksab alimente.
Naine käib täiskohaga tööl, saab 1000 eurot kätte. Lisaks aaab ta mehelt alimente 500 eur. Sissetulek 1500 eurot.
Mees käib täiskohaga tööl, teenib 1000 kätte. Maksab alimente a 250 eurot.Mehe sissetulek 500 eurot.
Lisaks veel:
Teine laps tuli kogemata, mees ei tahtnud last. Naine tahtis. Mehele ei olnud sõnaõigust.
Lahutuse korral saab ema 90% juhtudel lapsed endale, mees jääb neist ilma.Kas on veel küsimusi, miks mees, kellel on arunatukest, ei abiellu?
Laste saamine ja abielu on kaks ise asja.
Enamasti mehed, kes abielluma pole nõus, lapsi saama on küll nõus, seega alimendid ei näi neid kuigivõrd hirmutavat.
Enamasti mehed, kes abielluma pole nõus, lapsi saama on küll nõus, seega alimendid ei näi neid kuigivõrd hirmutavat.
Need ongi tavaliselt need elatisevõlgnikud.. et jumala eest mitte maksta.
Reaalne näide elust.
Pärast 30 a lahkuminekut hakkasid erinevad haiglad ja kovid mu ema taga otsima, et ta mu asotsiaalist isa hoolitsemise enda kaela võtaks. 30 a!!!! Kõik jutud lõppesid, kui sai öeldud, et nad polnud abielus.
Ehk tahad või ei taha, mingil määral on abielu surmani. Nii riigi kui inimeste silmis, just kohustuste osas.
Kypsis sa oled ebaloogiline, emotsionaalne ja solipsistlik. Sinuga pole mõtet üldse argumenteerida. Loogika on sinu jaoks liiga kauge asi. Arvan, et isegi olematu. Mine tee mehele suuseksi.
Huvitav, kuidas mees, kes teab väljendit “solipsistlik”, ei tunne ära irooniat? Pealegi arvad minust liiga hästi, minu jaoks oleks solipsism praktiseerimiseks kaugelt liiga keeruline. Vana hea egotsentrism ajab ka asja ära! ????
Aga muu jutu osas jäid ikka iseendaks. Tubli!
Vahel on nii, et panustad materiaalselt kodu(de) loomisesse palju, aga siis tuleb kaaslase ema ja võtab kõik ära (sest lapsi ei olnud ja tema on next of kin).
Selleks on ju notarid, sa tead ju seda väga hästi.
Lisaks teeb ettevaatlikuks see “panustab kodusse”. Uus linik või paar istutatud peterselli ei ole määrav, määrav on kellele vara kuulub.
Kui mees või naine kolib kohvriga kaasa juurde, siis võib ta seal aastakümneid kasvõi tasuta elada, aga tema omaks see ei saa.
Kui ilma ühiste lasteta paar k o o s (ja tõesti mõlemad finantseerides) kodu ostavad, märgitakse notaris end teineteise pärijateks.
Vahel on nii, et panustad materiaalselt kodu(de) loomisesse palju, aga siis tuleb kaaslase ema ja võtab kõik ära (sest lapsi ei olnud ja tema on next of kin).
Selleks on ju notarid, sa tead ju seda väga hästi.
Lisaks teeb ettevaatlikuks see “panustab kodusse”. Uus linik või paar istutatud peterselli ei ole määrav, määrav on kellele vara kuulub.
Kui mees või naine kolib kohvriga kaasa juurde, siis võib ta seal aastakümneid kasvõi tasuta elada, aga tema omaks see ei saa.
Kui ilma ühiste lasteta paar k o o s (ja tõesti mõlemad finantseerides) kodu ostavad, märgitakse notaris end teineteise pärijateks.
Mõtlesin, et ostad disainermööblit, -keraamikat, teed remondi oma raha eest jm. Pärast on neid raske jagada (äkksurma puhul näiteks), kui testamenti või abielu pole. Kodude ostmine koos = panustades oma rahaga, kuid abielus olemata. Tean mõnda, kes on oma raha sissemaksuks ”laenanud”. Ühisvara kui sellist pole, sest abielus pole.
Siis on kaasomand (elukaaslaste puhul, nagu meil ntks). Ühisvara on ametliku abielu puhul.
Rumalus on muidugi karistatav ja enamasti ka kurjalt kätte tasub.
Ühesõnaga – kui kokku saavad inimesed, kel juba mõlemal on kinnisvara, siis pole muidugi kaasomandi hankimine mingi kunst. Kui üks tahab teise juurde kohver näpus kolida, siis ta ju tegelikult teab, et võib iga hetk kohver näpus lahkuda. Oma kodu on ikka kõige parem.
