Teema: abiellumine

Miks ma peaksin abielluma? Ma pole nii kole, et ilma seksi ei saaks.

Samas teemaalgataja võiks ju kirjutada, mis tema elukaaslase põhjendused siis on. Vaevalt, et ta ütleb lihtsalt “Ei taha!”/ “Ma kardan!” ???? Kas nad on sel teemal pikemalt arutlenud?

#3210572:

Mina naisena ei suuda enda jaoks ühtegi head põhjust välja mõtelda, et abielu tähtsaks pidada.

Küll aga oskan ma pühjendada, mida abiellumine ära võtab: Abieluseadus on jälle üks dokument juures, millega peab kogu aeg kursis olema. Krt teab, mida nad sinna sisse kirjutavad.

Kui ma olen abielus, siis meesabikaasa surma korral võib välja ilmuda lapsi, kelle olemasolust mul halli aimugi ei ole. Ja kui meil mingil õnnetul kombel peaks olema abielust ühisvara, siis need minu jaoks võõrad lapsed hakkavad pärandit nõudma. Ja kui nad mingil põhjusel kvalifitseeruvad veel sundosa pärimise alla, siis ei aita testament ka.

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Väga ohtlik. Ma ei ole selle kõigega absoluutselt nõus.

Lahusvara ja testament on abielu puhul absoluutselt kohustuslikud, aga need ei kaitse kõikide juhtumite puhul. Palju kindlam on abielus mitte olla.

Vaatasin just Kuuuurija kordussaadet ja tuli see teema meelde.
Ka 13 aastat hiljem helbib see vaene naine suppi, mille abieluseadus talle kaasa toonud on, tasudes eksabikaasa võlgasid.
Abielu on täielik lõks.

Nii et abielu mitte ei anna, vaid võtab turvatunde!

#3210572:

Kui ma olen abielus, siis meesabikaasa surma korral võib välja ilmuda lapsi, kelle olemasolust mul halli aimugi ei ole. Ja kui meil mingil õnnetul kombel peaks olema abielust ühisvara, siis need minu jaoks võõrad lapsed hakkavad pärandit nõudma. Ja kui nad mingil põhjusel kvalifitseeruvad veel sundosa pärimise alla, siis ei aita testament ka.

Mismoodi mitte abielus olles seda olukorda välistada? Ühisvara puhul jääks abikaasale pärandina siiski suurem osa kui lihtsalt kaasomandi puhul. Siis ei saaks elukaaslane üldse midagi.

#3223031:

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Selle vastu aitab testament. Mees jääb välja.

#3223031:

#3210572:

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Kui on vähemalt üks laps, siis üle poole ei saa mees kuidagi pärida. Abikaasa pärib lastega võrdselt, kuid mitte vähem kui 25%.

Aga su jutust tuleb välja, et mehe lapsed jätaksid hea meelega pärandist ilma, enda omad aga peaksid saama ka mehe osa. Sellise mõtteviisiga inimene vist tõesti abieluks ei sobi.

Et mina ostan oma eluajal kinnisvara ja peaksin lahkelt soosima selle pärandumist minu surma järel mehe võimalikule uuele perekonnale?

Sellised altruistid on perekooli naiskäod? Päriselt? Mul on ikka pigem vastupidine mulje jäänud.

#3223917:

Ei saanud tänu abielule! Korter oli algusest peale tema raha eest ostetud (naise ema korter müüdi maha sissemakseks)

Sissemakse viitab laenu võtmisele, mille arvelt tasuti ilmselt suurem osa korteri eest – kes selle maksis? Ei saa ju väita, et sissemakse tegijal oleks korteri (omandi)le suurem õigus kui hilisemal laenu maksjal.
Mainitud Kuuuurija saadet ei ole vaadanud.

#3223918:

Aga su jutust tuleb välja, et mehe lapsed jätaksid hea meelega pärandist ilma, enda omad aga peaksid saama ka mehe osa. Sellise mõtteviisiga inimene vist tõesti abieluks ei sobi.

Et mina ostan oma eluajal kinnisvara ja peaksin lahkelt soosima selle pärandumist minu surma järel mehe võimalikule uuele perekonnale?

Sellised altruistid on perekooli naiskäod? Päriselt? Mul on ikka pigem vastupidine mulje jäänud.

Sa ei saanud üldse pihta, mida väitsin. Loe uuesti.

M44, 22a kooselus, 3 last.
Tegelikult ju antakse eelkõige lubadus ise endale ja seejärel kaaslasele, et ollakse koos. Mina ei näe mingit vahet kooselu ja abielu vahel. Kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON. Ja kui enam ei taha, siis ei aita siin enam ka abielu. Räägitakse palju sellest, et sellise lahku mineku vastu just ongi abielu see, mis edasist elu aitab, kuid pahatisti millise saagimise tulemusel.
Hetkel on sõbral lahutus käsil. Naine oli see, kes läks, leidis uue. Lapsed juba neil pea, et oma elu peal. Kui alul oli lahutuse protsess veel vägagi kultuurne, siis nüüd on asi ikka inetuks läinud. Mehe pakutud ei sobinud (75K raha + kinnisvara) ja palgati advokaadid (just mitmus) ning nõutakse veel osalusi mehe firmades.
Meie pole naisega kooselu jooksul kordagi tülitsenud, no nii, et karjutakse, loobitakse ja paugutatakse. Enamus maisest varast on naise nimel (no ega ma ka päris paljas ole). Mõlemal on oma ärisuun, oma tegevus. Oma tegevusega proovime lastele anda pisut parema stardi ellu, kui seda endal oli (ise suht lihtsast ja vaesest olust pärit).
Elu on tegelikult ju elamist väärt ja milleks seda mingitele jagelemistele ja puremistele raisata. Kaasa ei võta me minnes midagi, seega kulutage antud aega mõistlikult (mitte teisel kõri närides).
Me naisega kunagi ühel varajasel, suvisel hommikutunnil, mererannas kivil, lubasime teineteisele… Ja nii oleme ka seni käitunud!
Ilusat elamist teile!

#3224542:

#3224473:

Tegelikult ju antakse eelkõige lubadus ise endale ja seejärel kaaslasele, et ollakse koos. Mina ei näe mingit vahet kooselu ja abielu vahel. Kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON.

Vahe ongi selles, et kooselu on see lihtsalt koosolemine, kuniks tahtmist.
—
Jah, abielu ei hoia kedagi suhtes, kes minna tahab.

Ehk, mina leian, et abielu, kui riikliku registripidamise üks protseduur, on mõttetu. Isiklikult minul pole vaja kolmandate isikute sertifikaati, et nüüd võin/pean oma väljavalituga koos olema/elama. Tean seda isegi – minu vaba valik. Ja kindel, vankumatu valik. 22a jooksul pole kordagi olnud olukorda, kus oleks mõte, et nüüd lähen. A vat ei lähe. Ja vat ei ole ka saadaval.

Meie tegemised abikaasaga on meid sageli oma kodukûlast kaugemale viinud erinevatesse riikidesse ning tihti võõraste inimesteni ja uute tutvusteni (nii ärialaselt kui eraelus). Teineteist abikaasadena tutvustamine on meie jaoks lihtne delikaatne viis tutvumisel selgeks teha, et oleme paar ja perekond. Kõikide paaride puhul, kes end abikaasadena ei esitle või ühte nime ei kanna (niiet seda saaks eeldada), tekib tahes tahtmata ebamugavaid situatsioone, kus jääb selgusetuks, kas neid kohelda paarina või mitte.
Oma lähedaste ja tuttavate puhul ei ole minu jaoks muidugi vahet, kas nad on abielus või mitte, aga võõramate puhul tunnen end ise hästi selleteemalise selguse puhul ja mul on lihtsam suhestuda ka võõraste paaridega, kui teadmine on olemas (või teadmine, et tegu polegi paariga).

#3225315:

#3225225:

Ehk, mina leian, et abielu, kui riikliku registripidamise üks protseduur, on mõttetu. Isiklikult minul pole vaja kolmandate isikute sertifikaati, et nüüd võin/pean oma väljavalituga koos olema/elama. Tean seda isegi – minu vaba valik. Ja kindel, vankumatu valik. 22a jooksul pole kordagi olnud olukorda, kus oleks mõte, et nüüd lähen. A vat ei lähe. Ja vat ei ole ka saadaval.

Arusaadav, ma ei rääkinudki sinust ????

Üks küsimus siiski – mida tunned, kui käite tuttavate pulmas? Kas on miskitviisi emotsionaalselt eriline või ongi ametliku protseduuri juures viibimise tunne?

Kui mina olen saanud pulmakutseid (umbes 3tk 20 aasta jooksul), siis ma olen neid täielikult ignoreerinud. Sest minu jaoks on see täiesti mõttetu üritus ja ainus tunne mida ma tunnen, on kahjutunne kulutatud raha pärast.
Kuma 20+ aastat tagasi käisin oma vendade pulmades, siis see tunne mida ma tundsin häbi.

Teoreetiliselt saadaval on kõik. Ja mulle see meeldib! Jah, palun, kui leiad parema – võid lahkuda ilma pikema jututa. Absoluutselt, loomulikult.

#3207209:

Ma arvan ka, et mees pole sinust pikast perspektiivis huvitatud, lihtsalt oled talle “vahepala”, kellega koos olla, kuni tuleb see, kellega ta abielluda tahab. Mitmed meessoost sõbrad-tuttavad ja ka mu enda abikaasa on seda nii seletanud – tore on kellegagi koos elada ja armastus võib ka olla, aga iga naisega ei taha lihtsalt abielluda – oodatakse seda õiget.

Oijah, ja kaua sina talle siis juba see õige oled? Kõva 7 aastat? 😀

#3225608:

Oo, mehed tahavad elukunstnikud olla.

Saate aru – mees leiab uue naise – aga ei taha vanast lahutada. Hoiab kümne küünega vanast abielust kinni. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui ühepoolne abielulahutus algatada.

Ehk. Algul ei tahtnud eriti abielluda ja pärast ei tahtnud eriti lahutada. Naljahambad.

Mitte et ta hoiaks kümne küünega kinni, vaid – mehel on abielust suva. Abielluda ei tahtnud, lahutada ka ei viitsi.
Sina orgunnisid abielu, eks pead lahutuse ka orgunnima.

#3225315:

#3225225:

Ehk, mina leian, et abielu, kui riikliku registripidamise üks protseduur, on mõttetu. Isiklikult minul pole vaja kolmandate isikute sertifikaati, et nüüd võin/pean oma väljavalituga koos olema/elama. Tean seda isegi – minu vaba valik. Ja kindel, vankumatu valik. 22a jooksul pole kordagi olnud olukorda, kus oleks mõte, et nüüd lähen. A vat ei lähe. Ja vat ei ole ka saadaval.

Arusaadav, ma ei rääkinudki sinust ????

Üks küsimus siiski – mida tunned, kui käite tuttavate pulmas? Kas on miskitviisi emotsionaalselt eriline või ongi ametliku protseduuri juures viibimise tunne?

Oma lühikese elu jooksul olen kahes pulmas käinud. Mingeid pulmaga seoses erilisi emotsioone pole tekkinud. Umbes nagu, et teised tarbivad alkoholi (ma ise ei tarbi ei alkoholi ega muid mõnuaineid, ei suitseta) ja kui otseselt pinda ei käi, minu elu ei sega, siis tarbigu. Nii ka abielugagi, mina ei agiteeri oma põhimõtteid teistele ja eeldan seda ka teistelt. Lihtsalt pole oma seni elatud elu jooksul aru saanud, et kust otsast see ABIELU nii palju tähendusrikkam kooselust on? Sest, ainult seda seletada seadusandlustega ja teistele kellegile kuuluvust näidata, siis… Inimesed, tutvuge seadustega ja see, et kas tahad kellegagi kokku kuuluda, on vaid su enese peas kinni. Nagu ennist öeldud: kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON. Ja kui enam ei taha, siis ei aita ka abielu. Siit järeldus: MINA ei näe abiellumisel mingit eelist juba niigi soovis kellegagi oma elu koos elada. (no ja siis veel pulmapidu… me naisega eelistasime piu asemel kena pikk loodusematk teha – planeet on ilus!)