Esileht Pereelu ja suhted abiellumine

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 139 )

Teema: abiellumine

Postitas:
Kägu

Enamasti mehed, kes abielluma pole nõus, lapsi saama on küll nõus, seega alimendid ei näi neid kuigivõrd hirmutavat.

Need ongi tavaliselt need elatisevõlgnikud.. et jumala eest mitte maksta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Reaalne näide elust.
Pärast 30 a lahkuminekut hakkasid erinevad haiglad ja kovid mu ema taga otsima, et ta mu asotsiaalist isa hoolitsemise enda kaela võtaks. 30 a!!!! Kõik jutud lõppesid, kui sai öeldud, et nad polnud abielus.
Ehk tahad või ei taha, mingil määral on abielu surmani. Nii riigi kui inimeste silmis, just kohustuste osas.

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

Kypsis sa oled ebaloogiline, emotsionaalne ja solipsistlik. Sinuga pole mõtet üldse argumenteerida. Loogika on sinu jaoks liiga kauge asi. Arvan, et isegi olematu. Mine tee mehele suuseksi.

Huvitav, kuidas mees, kes teab väljendit “solipsistlik”, ei tunne ära irooniat? Pealegi arvad minust liiga hästi, minu jaoks oleks solipsism praktiseerimiseks kaugelt liiga keeruline. Vana hea egotsentrism ajab ka asja ära! 😉
Aga muu jutu osas jäid ikka iseendaks. Tubli!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vahel on nii, et panustad materiaalselt kodu(de) loomisesse palju, aga siis tuleb kaaslase ema ja võtab kõik ära (sest lapsi ei olnud ja tema on next of kin).

Selleks on ju notarid, sa tead ju seda väga hästi.
Lisaks teeb ettevaatlikuks see “panustab kodusse”. Uus linik või paar istutatud peterselli ei ole määrav, määrav on kellele vara kuulub.
Kui mees või naine kolib kohvriga kaasa juurde, siis võib ta seal aastakümneid kasvõi tasuta elada, aga tema omaks see ei saa.
Kui ilma ühiste lasteta paar k o o s (ja tõesti mõlemad finantseerides) kodu ostavad, märgitakse notaris end teineteise pärijateks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei ütleks, et mehed abielu otseselt kardavad, aga vähemalt minu abikaasa vastuargumendid olid alguses mitmed:
1. abielu on kõigest paber ja see ei muuda midagi;
2. pulmapeo tegemise peale kulutamine on ebamõistlik ja kallis;
3. lahutuse korral võin mina osa tema varast endale saada. See selline poolhuumoriga argument.

Minu vastuargumendid omakorda mehele:
1. Minu jaoks ei ole abielu ainult paber, vaid abielu on minu jaoks tähtis ja ma tunnen end kindlamini, kui me oleme lapse sünni korral abielus.
2. Leidsin, et pulmapidu ei pea olema üle oma võimete priiskamine ja võib olla ka väheste kulutustega tehtav. Mulle sobis.
3. Lubasin, et ei aja küüsi taha tema varandusele. Poolnaljaga.

Kokkuvõttes mees oli nõus abielluma ja tagantjärgi näen, et ei olnud nii nagu filmis, vaid initsiatiiv tuli minult. Pigem mina kehtestasin enda tingimuse, et kui laps peaks kunagi olema, siis tahan abielus olla ja ta oli nõus. Ma ei ütleks, et mees abieluvastane oleks olnud, aga ettepanekut oleksin võinud ootama jääda. Nüüd, kus oleme abielus, on mees aga uhke, et võtsin endalegi tema perenime, sõrmus sõrmes ja mees ei kahetse abiellumist.

Ma arvan, et Eesti mehed vajavad lihtsalt veidi julgustamist, ära kuulamist ja tagantutsitamist. Ärge kartke ohjad haarata ja enda veendumisi selgitada. 🙂

Rõhutaks ikkagi veelkord seda aspekti, et enamike meeste jaoks tähendab abielu pulmapidu ja pidu tähendab rahakulutamist ning paljudel juhtudel tähendab see seda, et mees peab andma enda raha selleks, et naine saaks end ühel päeval ilusana tunda. Mida tagasihoidlik Eesti mees aga sellest saab? Neile tihti tähelepanu ei meeldigi. Nii et põhiline põhjus, miks mehed abielluda ei taha, on minu arust pulmapeo kulukuses.

Kui te ei esita mehele rahalisi nõudmisi, siis soostuvad nad palju kergemalt abielluma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vahel on nii, et panustad materiaalselt kodu(de) loomisesse palju, aga siis tuleb kaaslase ema ja võtab kõik ära (sest lapsi ei olnud ja tema on next of kin).

Selleks on ju notarid, sa tead ju seda väga hästi.

Lisaks teeb ettevaatlikuks see “panustab kodusse”. Uus linik või paar istutatud peterselli ei ole määrav, määrav on kellele vara kuulub.

Kui mees või naine kolib kohvriga kaasa juurde, siis võib ta seal aastakümneid kasvõi tasuta elada, aga tema omaks see ei saa.

Kui ilma ühiste lasteta paar k o o s (ja tõesti mõlemad finantseerides) kodu ostavad, märgitakse notaris end teineteise pärijateks.

Mõtlesin, et ostad disainermööblit, -keraamikat, teed remondi oma raha eest jm. Pärast on neid raske jagada (äkksurma puhul näiteks), kui testamenti või abielu pole. Kodude ostmine koos = panustades oma rahaga, kuid abielus olemata. Tean mõnda, kes on oma raha sissemaksuks ”laenanud”. Ühisvara kui sellist pole, sest abielus pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vahel on nii, et panustad materiaalselt kodu(de) loomisesse palju, aga siis tuleb kaaslase ema ja võtab kõik ära (sest lapsi ei olnud ja tema on next of kin).

Selleks on ju notarid, sa tead ju seda väga hästi.

Lisaks teeb ettevaatlikuks see “panustab kodusse”. Uus linik või paar istutatud peterselli ei ole määrav, määrav on kellele vara kuulub.

Kui mees või naine kolib kohvriga kaasa juurde, siis võib ta seal aastakümneid kasvõi tasuta elada, aga tema omaks see ei saa.

Kui ilma ühiste lasteta paar k o o s (ja tõesti mõlemad finantseerides) kodu ostavad, märgitakse notaris end teineteise pärijateks.

Mõtlesin, et ostad disainermööblit, -keraamikat, teed remondi oma raha eest jm. Pärast on neid raske jagada (äkksurma puhul näiteks), kui testamenti või abielu pole. Kodude ostmine koos = panustades oma rahaga, kuid abielus olemata. Tean mõnda, kes on oma raha sissemaksuks ”laenanud”. Ühisvara kui sellist pole, sest abielus pole.

Siis on kaasomand (elukaaslaste puhul, nagu meil ntks). Ühisvara on ametliku abielu puhul.
Rumalus on muidugi karistatav ja enamasti ka kurjalt kätte tasub.

Ühesõnaga – kui kokku saavad inimesed, kel juba mõlemal on kinnisvara, siis pole muidugi kaasomandi hankimine mingi kunst. Kui üks tahab teise juurde kohver näpus kolida, siis ta ju tegelikult teab, et võib iga hetk kohver näpus lahkuda. Oma kodu on ikka kõige parem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
reesa

Abielu on ikkagi konkreetne mehe tahteväljendus. Kui mehel on naine, kellega ta on abielus, ma suhtun hoopis tõsisemalt kui mingisse elukaaslasesse. kaaslaseks juhtutakse tihti nii möödaminnes. vaba pind, suht ok naine, tiksun väheke..Abieluks sa pead aga valmistuma, otsustama, nõustuma, kohale minema…palju asju.
Küsite, lapsed on, aga abielluda ei kõlba. vot, siit ju tulebki hästi välja, kas mees päriselt armastab või mitte. olgem ausad, lapsed lihtsalt tulevad. eriti ei otsustata seda aasta ette. ühel hektel nad lihtsalt on. ühes suvalisest vahekorrast. (igasugused planeeritud ja arstliku abiga välja arvatud, kuid siis enamasti ollakse ka abielus).

sellest siis näebki hästi ära, kas mees päriselt hoolib või mitte. lapsed ega ühine kodu seda kindlasti ei näita. on otsus olla koos. jah, sina oled minu! me oleme paar!

räägin kui naine. kui mees minuga abielluda ei soovi, siis oleks kõik selge.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks ma peaksin abielluma? Ma pole nii kole, et ilma seksi ei saaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Plaanisin küll veel omalt poolt väikest doktriini abielu kaitseks 😀, aga vahepeal on siin jõutud juba kõik kirja panna.

Küll aga arutasin sel teemal ka mehega, nn meheliku vaatenurga huvides. Mõned vahedamad killud, mis ta abielu osas välja tõi:

1. Tegelikult kartis ka tema uuesti abielluda, sest esimene abielu oli tal väga õnnetu ning südames oli hirm, et äkki sõnub midagi ära. Aga samas leidis ta, et pole loogiline, et nii-öelda kehva naisega ta abiellus, aga nüüd etemaga enam mitte. Et ta kuidagi tundis südametunnistuspiinu ja see oli üks argument abielu kasuks.
2. Talle meeldib, et meil on üks perekonnanimi. Kusjuures abikaasa arutluskäik oli väga huvitav (ja mu süda sulas, sest varem polnud me sel teemal rääkinud): eesti keeles ütlemegi ju “PEREKONNAnimi” ehk siis nimi, mis märgib kogu perekonna ühtseks ja on lihtsaim viis avalikult teada anda, et näete, need on MINU naine ja lapsed – me oleme perekond. Umbes nii mu mees arutles. Tegin veel nalja, et see meenutab nagu territooriumi märgistamist isaslooma poolt, lihtsalt tsiviliseeritud kujul. Aga ometi on see armas (omal macholikul moel 😊).
3. Temale pole küll muljet jäänud, et abielu ei tähenda meestele midagi. Kui ta sõpradele teada andis, et ta nüüd lõpuks (jälle) abiellub, siis sai ta alati julgustava õlalepatsutuse või mõne nalja stiilis “julge hundi rind on haavleid täis” või “kas esimesest korrast ei õppinud?” – just nagu oleks see kangelastegu või julgustükk. Ometi olime ju selleks ajaks juba 8 aastat koos elanud. Nii et vähemalt mehe sõprade jaoks, isegi kui nad ise abielusse ei usu, on naise ametlikult “ära võtmine” midagi märgilist – tekkis tunne, et teed midagi erilist, et su üle tuntakse uhkust. Umbes nii mu abikaasa jutt oli.

Nojah, pikk jutt, s*tt jutt 😊. Aga mina lisaksin veel ühe plussi – mina tunnen uhkust, et võin oma mehe kohta öelda “abikaasa”; varem, kui ütlesin “elukaaslane”, siis küll sellist tunnet ei olnud. Aga ehk olen ma lihtsalt edev.

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

Samas teemaalgataja võiks ju kirjutada, mis tema elukaaslase põhjendused siis on. Vaevalt, et ta ütleb lihtsalt “Ei taha!”/ “Ma kardan!” 😛 Kas nad on sel teemal pikemalt arutlenud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abieluks sa pead aga valmistuma, otsustama, nõustuma, kohale minema…palju asju.

No ma ei tea, mulle tuleb meelde üks mees, kes abiellus lihtsalt proovimiseks ja pärast oli hädas, sest lahutus oleks tähendanud mitmeid kohustusi tööl mittekäiva naise vastu (lapsi ei olnud) ehk siis, ei ole alati nii, et inimesed mõtlevad enne abiellumist, miks nad seda teevad ja mida ootavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina naisena ei suuda enda jaoks ühtegi head põhjust välja mõtelda, et abielu tähtsaks pidada.

Küll aga oskan ma pühjendada, mida abiellumine ära võtab: Abieluseadus on jälle üks dokument juures, millega peab kogu aeg kursis olema. Krt teab, mida nad sinna sisse kirjutavad.

Kui ma olen abielus, siis meesabikaasa surma korral võib välja ilmuda lapsi, kelle olemasolust mul halli aimugi ei ole. Ja kui meil mingil õnnetul kombel peaks olema abielust ühisvara, siis need minu jaoks võõrad lapsed hakkavad pärandit nõudma. Ja kui nad mingil põhjusel kvalifitseeruvad veel sundosa pärimise alla, siis ei aita testament ka.

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Väga ohtlik. Ma ei ole selle kõigega absoluutselt nõus.

Lahusvara ja testament on abielu puhul absoluutselt kohustuslikud, aga need ei kaitse kõikide juhtumite puhul. Palju kindlam on abielus mitte olla.

Vaatasin just Kuuuurija kordussaadet ja tuli see teema meelde.
Ka 13 aastat hiljem helbib see vaene naine suppi, mille abieluseadus talle kaasa toonud on, tasudes eksabikaasa võlgasid.
Abielu on täielik lõks.

Nii et abielu mitte ei anna, vaid võtab turvatunde!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka 13 aastat hiljem helbib see vaene naine suppi, mille abieluseadus talle kaasa toonud on, tasudes eksabikaasa võlgasid.
Abielu on täielik lõks.

Tänu abielule ta selle korteri endale saigi, seega kokkuvõttes ta siiski võitis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ma olen abielus, siis meesabikaasa surma korral võib välja ilmuda lapsi, kelle olemasolust mul halli aimugi ei ole. Ja kui meil mingil õnnetul kombel peaks olema abielust ühisvara, siis need minu jaoks võõrad lapsed hakkavad pärandit nõudma. Ja kui nad mingil põhjusel kvalifitseeruvad veel sundosa pärimise alla, siis ei aita testament ka.

Mismoodi mitte abielus olles seda olukorda välistada? Ühisvara puhul jääks abikaasale pärandina siiski suurem osa kui lihtsalt kaasomandi puhul. Siis ei saaks elukaaslane üldse midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Kui on vähemalt üks laps, siis üle poole ei saa mees kuidagi pärida. Abikaasa pärib lastega võrdselt, kuid mitte vähem kui 25%.

Aga su jutust tuleb välja, et mehe lapsed jätaksid hea meelega pärandist ilma, enda omad aga peaksid saama ka mehe osa. Sellise mõtteviisiga inimene vist tõesti abieluks ei sobi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Selle vastu aitab testament. Mees jääb välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ka 13 aastat hiljem helbib see vaene naine suppi, mille abieluseadus talle kaasa toonud on, tasudes eksabikaasa võlgasid.

Abielu on täielik lõks.

Tänu abielule ta selle korteri endale saigi, seega kokkuvõttes ta siiski võitis.

Ei saanud tänu abielule! Korter oli algusest peale tema raha eest ostetud (naise ema korter müüdi maha sissemakseks)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
troll

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Kui on vähemalt üks laps, siis üle poole ei saa mees kuidagi pärida. Abikaasa pärib lastega võrdselt, kuid mitte vähem kui 25%.

Aga su jutust tuleb välja, et mehe lapsed jätaksid hea meelega pärandist ilma, enda omad aga peaksid saama ka mehe osa. Sellise mõtteviisiga inimene vist tõesti abieluks ei sobi.

Et mina ostan oma eluajal kinnisvara ja peaksin lahkelt soosima selle pärandumist minu surma järel mehe võimalikule uuele perekonnale?

Sellised altruistid on perekooli naiskäod? Päriselt? Mul on ikka pigem vastupidine mulje jäänud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samuti ei ole ma nõus, et abiellumine teeb mehe minu pärijaks. Mina suren ära, mees pärib pool ja rohkemgi mu varast, võtab uue naise ja saab veel karja lapsi ka. Minu lapsed võidakse üldse välja puksida.

Selle vastu aitab testament. Mees jääb välja.

Ehk: abiellumine on protseduur, millega peab kaasas käima mitmeid muid erinevaid protseduure ja käike notari juurde. Lisaks peab ennast kogu aeg kursis hoidma seadusemuudatuste ja direktiividega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei saanud tänu abielule! Korter oli algusest peale tema raha eest ostetud (naise ema korter müüdi maha sissemakseks)

Sissemakse viitab laenu võtmisele, mille arvelt tasuti ilmselt suurem osa korteri eest – kes selle maksis? Ei saa ju väita, et sissemakse tegijal oleks korteri (omandi)le suurem õigus kui hilisemal laenu maksjal.
Mainitud Kuuuurija saadet ei ole vaadanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka 13 aastat hiljem helbib see vaene naine suppi, mille abieluseadus talle kaasa toonud on, tasudes eksabikaasa võlgasid.

Abielu on täielik lõks.

Tänu abielule ta selle korteri endale saigi, seega kokkuvõttes ta siiski võitis.

Ei saanud tänu abielule! Korter oli algusest peale tema raha eest ostetud (naise ema korter müüdi maha sissemakseks)

Pidi olema, sest lahusvara ei pea lahutades hakkama jagama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga su jutust tuleb välja, et mehe lapsed jätaksid hea meelega pärandist ilma, enda omad aga peaksid saama ka mehe osa. Sellise mõtteviisiga inimene vist tõesti abieluks ei sobi.

Et mina ostan oma eluajal kinnisvara ja peaksin lahkelt soosima selle pärandumist minu surma järel mehe võimalikule uuele perekonnale?

Sellised altruistid on perekooli naiskäod? Päriselt? Mul on ikka pigem vastupidine mulje jäänud.

Sa ei saanud üldse pihta, mida väitsin. Loe uuesti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk: abiellumine on protseduur, millega peab kaasas käima mitmeid muid erinevaid protseduure ja käike notari juurde. Lisaks peab ennast kogu aeg kursis hoidma seadusemuudatuste ja direktiividega.

Tegelikult on mitteabielludes neid protseduure siiski palju rohkem (kooselu ja pere puhul muidugi).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

M44, 22a kooselus, 3 last.
Tegelikult ju antakse eelkõige lubadus ise endale ja seejärel kaaslasele, et ollakse koos. Mina ei näe mingit vahet kooselu ja abielu vahel. Kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON. Ja kui enam ei taha, siis ei aita siin enam ka abielu. Räägitakse palju sellest, et sellise lahku mineku vastu just ongi abielu see, mis edasist elu aitab, kuid pahatisti millise saagimise tulemusel.
Hetkel on sõbral lahutus käsil. Naine oli see, kes läks, leidis uue. Lapsed juba neil pea, et oma elu peal. Kui alul oli lahutuse protsess veel vägagi kultuurne, siis nüüd on asi ikka inetuks läinud. Mehe pakutud ei sobinud (75K raha + kinnisvara) ja palgati advokaadid (just mitmus) ning nõutakse veel osalusi mehe firmades.
Meie pole naisega kooselu jooksul kordagi tülitsenud, no nii, et karjutakse, loobitakse ja paugutatakse. Enamus maisest varast on naise nimel (no ega ma ka päris paljas ole). Mõlemal on oma ärisuun, oma tegevus. Oma tegevusega proovime lastele anda pisut parema stardi ellu, kui seda endal oli (ise suht lihtsast ja vaesest olust pärit).
Elu on tegelikult ju elamist väärt ja milleks seda mingitele jagelemistele ja puremistele raisata. Kaasa ei võta me minnes midagi, seega kulutage antud aega mõistlikult (mitte teisel kõri närides).
Me naisega kunagi ühel varajasel, suvisel hommikutunnil, mererannas kivil, lubasime teineteisele… Ja nii oleme ka seni käitunud!
Ilusat elamist teile!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult ju antakse eelkõige lubadus ise endale ja seejärel kaaslasele, et ollakse koos. Mina ei näe mingit vahet kooselu ja abielu vahel. Kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON.

Vahe ongi selles, et kooselu on see lihtsalt koosolemine, kuniks tahtmist.
Abielu on ametlik protseduur, millega hakkavad tavalisele kooselule kehtima seadusega ette nähtud tingimused, reeglid.
Ja kuigi lubadus antakse teineteisele, siis hindavad kolmandad isikud abielu siiski kooselust moraalselt tugevamaks liiduks, nagu siitki teemast lähtub (ma ei väida, et ta seda on, aga selline on kuvand). Abielus naine/mees – kinni, kooselus – “teoreetiliselt” saadaval.
Jah, abielu ei hoia kedagi suhtes, kes minna tahab. Aga ütleme nii, et kui teoreetiliselt saadaval inimestele juletakse rohkem kolmandate isikute poolt sellist võimalust pakkuda, siis on tõenäosus suurem, et nende puhul tekib seda minna tahtmist ka rohkem. Räägitakse ainult abielude purunemise %-ist, kuid vabasid kooselusid laguneb siiski rohkem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult ju antakse eelkõige lubadus ise endale ja seejärel kaaslasele, et ollakse koos. Mina ei näe mingit vahet kooselu ja abielu vahel. Kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON.

Vahe ongi selles, et kooselu on see lihtsalt koosolemine, kuniks tahtmist.

Jah, abielu ei hoia kedagi suhtes, kes minna tahab.

Ehk, mina leian, et abielu, kui riikliku registripidamise üks protseduur, on mõttetu. Isiklikult minul pole vaja kolmandate isikute sertifikaati, et nüüd võin/pean oma väljavalituga koos olema/elama. Tean seda isegi – minu vaba valik. Ja kindel, vankumatu valik. 22a jooksul pole kordagi olnud olukorda, kus oleks mõte, et nüüd lähen. A vat ei lähe. Ja vat ei ole ka saadaval.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk, mina leian, et abielu, kui riikliku registripidamise üks protseduur, on mõttetu. Isiklikult minul pole vaja kolmandate isikute sertifikaati, et nüüd võin/pean oma väljavalituga koos olema/elama. Tean seda isegi – minu vaba valik. Ja kindel, vankumatu valik. 22a jooksul pole kordagi olnud olukorda, kus oleks mõte, et nüüd lähen. A vat ei lähe. Ja vat ei ole ka saadaval.

Arusaadav, ma ei rääkinudki sinust 🙂
Üks küsimus siiski – mida tunned, kui käite tuttavate pulmas? Kas on miskitviisi emotsionaalselt eriline või ongi ametliku protseduuri juures viibimise tunne?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie tegemised abikaasaga on meid sageli oma kodukûlast kaugemale viinud erinevatesse riikidesse ning tihti võõraste inimesteni ja uute tutvusteni (nii ärialaselt kui eraelus). Teineteist abikaasadena tutvustamine on meie jaoks lihtne delikaatne viis tutvumisel selgeks teha, et oleme paar ja perekond. Kõikide paaride puhul, kes end abikaasadena ei esitle või ühte nime ei kanna (niiet seda saaks eeldada), tekib tahes tahtmata ebamugavaid situatsioone, kus jääb selgusetuks, kas neid kohelda paarina või mitte.
Oma lähedaste ja tuttavate puhul ei ole minu jaoks muidugi vahet, kas nad on abielus või mitte, aga võõramate puhul tunnen end ise hästi selleteemalise selguse puhul ja mul on lihtsam suhestuda ka võõraste paaridega, kui teadmine on olemas (või teadmine, et tegu polegi paariga).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen üsna värskelt abielus. Enne seda olime 6 aastat elukaaslased ja enne seda 1 aasta niisama “sõbrad”. Ma pean tunnistama, et ma olen veidi pettunud… Kui nüüd välja jätta ebamugavused, mis kaasnevad nimevahetusega ja 1 lisasõrmus, siis ole mu ei minu suhtumine abikaasasse ja abikaasa suhtmine minusse kuidagi muutunud. Isegi seks on samasugune. Nii, et üks laim ja vale puha, et see abielu kuidagi eriline oleks… (Aga meil olid juba enne tehtud vastastikused testamendid ja elukindlustused. Meil on ühine raha- ja leivakott ning lapski). Ja kui nüüd hästi aus olla, siis pulmadki tegime pigem peo pärast, mitte selleks, et end igavesti kokku siduda (seda ju oleme juba teinud varasemalt ja järk-järgult.)

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 139 )


Esileht Pereelu ja suhted abiellumine