Kunagi unistasin ma suurtest ja uhketest pulmadest. Tahtsin kutsuda palju külalisi ja pidada maha ühe võimsa pulma. Nüüd, pea 5 aastat hiljem, olen leidnud end mõtlemas, et tegelikult tahaks selle päeva veeta koos oma elukaaslasega kahekesi. Mitte kedagi teist, ainult meie. Ma ei oska seda tunnet kuidagi sõnadesse panna aga ma tunnen, et ma ei taha mitte kedagi teist sellel päeval enda lähedale (va. inimene kes meid paari paneb ja fotograaf). Kui nüüd aus olla, siis ma kardan hukkamõistu. Kõik ootavad meie pulmi (oleme koos olnud 10 aastat) ja ma olen kindel, et solvujaid oleks väga palju. Vahel ma lausa mõtlen, et peaks juba teiste jaoks suured pulmad korraldama, et suhted ei kannataks. Oeh, ei teagi mida ja kuidas teha. Kas siin on keegi kes tegi suured pulmad ja pärast kahetses seda (et oleks võinud ikkagi kahekesi abielluda)?
Teema: Abiellumine kahekesi
Ma ütleks, et täiesti nõmedad inimesed kui selle peale solvuvad ja pahaseks saavad. Ma näiteks ei tahakski sellistega suhelda üldse. Kahju poleks põrmugi kui sellised tuttavad elust kaoksid. Just hea ongi tagant järele, et tõde on selgunud pigem varem kui hiljem.
Minu pere pidi ka selle alla neelama, et ma pulmi ei pidanud. Kolm vanemat õde tegid uhked pulmad ja minult oodati seda ka juba piki silmi. Aga mu abikaasa vihkab olenguid, kus on rohkem kui 4 külalist… mis sa sellisega pidutsed, kes ise tagatuppa ära kaob :). Õnneks endale polnud ka suured pulmad olulised selleks hetkeks, eks noorena, kui mul meestki veel ei olnud, ikka unistasin suurest tantsust ja trallist oma pulmas. Aga tegelikult pole mul kunagi meeldinud oma elusündmusi suurelt tähistada, kui need juba käes on.
Ahjaa, sugulastest. Eks paljud käisid enne meie abiellumist uurimas, et millal siis pulmas tantsida saab. Kui selle omaette ära tegime, siis polnud kellelgi enam midagi kosta. Ehk olid pettunud, aga mulle pole sellest keegi rääkinud. Mu perele/sõpradele on ikka olulisem, et ma oleks oma eluga rahul ja õnnelik, vähemalt nii mulle endale tundub.
Tee nii nagu ise tahad. Sõbrannal maksid vanemad pulmad kinni ja tänu sellele oli seal terve kari ema sõbrannasid hoopis. Sõbranna kahetses, et ei jäänud endale kindlaks ja kahekesi registreerimas ei käinud. Pulm oligi mingite keskealiste pidu, kuna kõiki tema ja mehe sõpru ei saanud kutsuda.
Aga te käige kahekesi abiellumas ja teised võivad hiljem siis selle puhul omale peo teha, kui soovivad. 😉
Pulmad peaksid ikka kahe inimese vahelise liidu sõlmimise tähistamine olema ja need kaks inimest otsustavad, kuidas nad seda teevad või kas üldse teevad. Kui asjasse mitte puutuvad otsustavad selle peale solvuda, siis on see nende probleem.
Meie tahtsime ka nii. Teades aga, kui oluline mehe emale on poja pulm, siis laiendasime ringi, et kutsume vanemad ka. Nojah, kui vanemad kutsume, siis kuidas sa õed-vennad kutsumata jätad. Ja õdedel-vendadel on kõigil pered ning lapsed. Kokku tuli juba 15 inimest. Ja siis on juba savi, kutsume siis mõned sõbrad juba ka, mõlemad kutsusime 3 sõpra koos abikaasadega, ühel ka laps. Niks-naks oli omavahel abiellumisest saanud 20+ külalisega pidu. Ja ka siis oli solvujaid, keda ei kutsutud – minu ema vend perega olid väga solvunud, üks nende lastest peab siiani viha.
Moraal: 1) annad kuradile sõrme, võtab käe; 2) alati on keegi solvunud.
Samas arvan endiselt, et kui vanemate jaoks on lapse pulm oluline, siis on nende sellest ilma jätmine vägagi julm tegu. Õnneks mina seda valikut enam tegema ei pea. Eks sa teed oma.
Muidugi on veel see variant, et registreerimisele/laulatusele kutsud olulised inimesed, pakud seal klaasi šampust ja siis lähete omavahel kuhugi edasi, tehku need teised siis, mis soovivad – pidu või mitte. Lapse abielu registreerimise nägemine oleks mulle kui emale oluline, pidu mitte.
Mina olen see ema, kelle laps vaid kahekesi abiellus. Minule tegi see otsus haiget. Ma oleks ka tahtnud olla oma lapse nii tähtsa elusündmuse juures. Loomulikult teevad noored nii nagu nemad õigeks peavad, kuid see ei tähenda, et teistel tundeid poleks. Ja ma tõesti oleks tahtnud olla vaid perekonnaseisuametis, mitte see, et pärast suurt läbu oleks tahtnud. Mina tundsin, et sel hetkel keeras mu laps mulle selja. Panin siia lihtsalt ka ühe kurva vanema kommentaari.
Viimasele – aga äkki oleks lasta lastel endil otsustada, kuidas nad seda päeva tähistada tahavad, kahesi, perega, suure pulmaga. Minul küll ei ole midagi selle vastu, kui mu tütar teataks, et nad elukaaslasega abiellusid – tooksin kapis välja šampanja ja teeks lahti. Ta on täiskasvanu ja teab mida teeb. Oleks vaid õnnelik oma lapse üle.
Meie ei tee ka suuri pulmi. Esiteks on see absurdselt kallis. Meil raha on küll, aga ei pea mõistlikuks seda niivõrd mõttetult kulutada. Teiseks oleme tulevase abikaasaga mõlemad introverdid. Ei soovi tähelepanu, seega suur pidu oleks meie jaoks ebamugav.
Meid absoluutselt ei huvita, mida vanemad või sugulased arvavad. Ei ole kohustus neile mingit läbu kinni maksta.
Meie pulma maksumus tuleb ilmselt riigilõiv+sõrmused. Isegi riideid vist ei osta uusi- mehel ülikond olemas ja mul on olemas üks valge suvekleit ning valge jakk.
Abiellume kevadel ning peale registreerimist teeme ühe pikema puhkusereisi.
Mina olen see ema, kelle laps vaid kahekesi abiellus. Minule tegi see otsus haiget. Ma oleks ka tahtnud olla oma lapse nii tähtsa elusündmuse juures. Loomulikult teevad noored nii nagu nemad õigeks peavad, kuid see ei tähenda, et teistel tundeid poleks. Ja ma tõesti oleks tahtnud olla vaid perekonnaseisuametis, mitte see, et pärast suurt läbu oleks tahtnud. Mina tundsin, et sel hetkel keeras mu laps mulle selja. Panin siia lihtsalt ka ühe kurva vanema kommentaari.
Kui mu laps abielluma hakkas, siis küsisin ta käest, kas ta tahab, et ma tuleksin registreerimisele. Ta otseselt ära ei keelanud, aga vastu ka polnud. Ma siis ei läinud. Läksin hoopis meie perekonna suvekodusse, kuhu ka vastabiellunud pidid nädalavahetuseks tulema(nende registreerimine toimus reedesel päeval). Seal suvekodus siis koos teiste lähedastega valmistasime ette väikese üllatuspulmapeo. Oli küll selline veidi kodukootud, tordi tegin näiteks ise, tervitusloosungid maalisime ise, kõik tegime ise, aga üllatus oli sellegipoolest noorpaarile suur ja nad oli täiesti siiralt õnnelikud ja rõõmsad sellise perekondliku pulmapeo üle.
Kui nüüd aus olla, siis ma kardan hukkamõistu.
Ei ole võimalik nii elada, et mitte keegi ei solvuks su peale.
Isegi metsarajal jalutada pole võimalik, ilma, et keegi ei saaks surma. (sipelgad ntx).
Oma elu tuleb elada nii nagu sulle endale meeldib ja meelega ei tohi lähedastele ega mitte kellelegi haiget teha.
Vastasel korral kannatad vaid ise.
Viimasele – aga äkki oleks lasta lastel endil otsustada, kuidas nad seda päeva tähistada tahavad, kahesi, perega, suure pulmaga. Minul küll ei ole midagi selle vastu, kui mu tütar teataks, et nad elukaaslasega abiellusid – tooksin kapis välja šampanja ja teeks lahti. Ta on täiskasvanu ja teab mida teeb. Oleks vaid õnnelik oma lapse üle.
Aga seda ma tegingi, lasin lapsel teha täpselt nii nagu nemad otsustasid. Ei kommenteerinud nende otsust ega midagi. See oli nende otsustada. Lihtsalt siin kommentaariumis tõin välja, milliseid tundeid see otsus minus tekitas. Need tunded olid puhtalt minu isiklik teema. Ju siis pole ma seda väärt, et oma lapse nii tähtsat päeva jagada.
Abiellusime ka kahekesi. Teisi ei kutsunud mitmel põhjusel. Nt raha – ei ole nii palju raha, et teha uhked pulmad ja poolpidust asja ka ei tahtnud. Teiseks ma ka introvert ja ma ei jaksa mitu tundi järjest suhelda – ma ei ole õnnelik niimoodi ja pumapäeval õnnetu olla ei soovinud. Eks paaril hetkel olin korraks kurb ka – nt kui enne meid saalist üks suur pulmaseltskond väljus, aga neid kurbusemomente oleks ka suurt pulma tehes jagunud ilmselt.
Ju siis pole ma seda väärt, et oma lapse nii tähtsat päeva jagada.
Sa mõtled valesti ja sul on liiga madal enesehinnang.
Kaks noort otsustasid, et on sel päeval kahekesi. Mees ja naine.
Kui sa nende soove ja otsuseid ei austa, siis sa pole hea ema. Miks nad nii otsustasid, me ei tea. Kindlasti olid selleks omad põhjused, vblla mees ei tahtnud ja naine oli solidaarne, vblla vastupidi, me ei tea.
Aga hakata siit soiguma, et “ma polnud väärt”, see on isegi pisut haige.
Veel piinlikum oleks siis olnud, kui sina oleks üksi olnud kutsutud, sest “las ta passib seal nurgas, muid hakkab nutma”
Mina olen see ema, kelle laps vaid kahekesi abiellus. Minule tegi see otsus haiget. Ma oleks ka tahtnud olla oma lapse nii tähtsa elusündmuse juures. Loomulikult teevad noored nii nagu nemad õigeks peavad, kuid see ei tähenda, et teistel tundeid poleks. Ja ma tõesti oleks tahtnud olla vaid perekonnaseisuametis, mitte see, et pärast suurt läbu oleks tahtnud. Mina tundsin, et sel hetkel keeras mu laps mulle selja. Panin siia lihtsalt ka ühe kurva vanema kommentaari.
Kui mu laps abielluma hakkas, siis küsisin ta käest, kas ta tahab, et ma tuleksin registreerimisele. Ta otseselt ära ei keelanud, aga vastu ka polnud. Ma siis ei läinud. Läksin hoopis meie perekonna suvekodusse, kuhu ka vastabiellunud pidid nädalavahetuseks tulema(nende registreerimine toimus reedesel päeval). Seal suvekodus siis koos teiste lähedastega valmistasime ette väikese üllatuspulmapeo. Oli küll selline veidi kodukootud, tordi tegin näiteks ise, tervitusloosungid maalisime ise, kõik tegime ise, aga üllatus oli sellegipoolest noorpaarile suur ja nad oli täiesti siiralt õnnelikud ja rõõmsad sellise perekondliku pulmapeo üle.
Võtsite siiski suure riski. Ei ole liiast eeldada, et kui inimesed teile pulmapidu ei korralda, siis seda seepärast, et nad ei taha teiega pulmapidu pidada. Teil vedas, ilmselt nad lihtsalt ei viitsinud/tahtnud/polnud raha pidu korraldada. Samas, kui teemaalgatajal on sama olukord, siis võikski ju sugulastele öelda, et tahaksime ise registreerida, aga kui te meile peo korraldate, siis tuleme sinna rõõmuga ja muud kinki polegi vaja kui see, et ei pea ise peoga stressama.
aga kui te meile peo korraldate
Utoopia.
Ei hakka ükski vinguja midagi korraldama, maksma, organiseerima jne, lihtsalt selleks, et pidu saada.
Siis on kõik peotahtjad kadunud nagu tina tuhka, kui selline ettepanek teha. Kui just kõik keskmisest rikkamad ei ole ja lihtsalt kamba peale ostavad selle peo, s.o, korralduse täispaketi. Aga see on suht kallis.
Kas siin on keegi kes tegi suured pulmad ja pärast kahetses seda (et oleks võinud ikkagi kahekesi abielluda)?
Kuna mul on suur suguvõsa, olin ma abiellumiseks käinud juba nii mitmes pulmas, et teadsin kindlalt – mina suurt registreerimist ega laulatust ei taha. Küll aga tahan ma korralikku pidu.
Pidulikud registreerumised on enamasti lõpmatu piinlikkuse allikad. See tatt, mida paaripanijad suust välja ajavad, on kurb ja koomiline.
Ehk siis kui sul on tundlik närvikava ja sulle ei meeldi imalad idiootsused a la “minge käsikäes päikese poole, siis jäävad varjud selja taha” või “tuhandete seast olete teineteist leidnud” (mis krt see sinu asi on, paljudega ma käinud olen), siis tehke vaikne registreerumine kahekesi. Saate teineteisele keskenduda.
Siis aga mugav tantsuking jalga, kleit, kust veiniplekid välja ei paista, selga, aspiriin käekotti ja äge pidu rohke nalja, naeru ja kostitamisega alaku. Kui rahakott pidu kohe korralikult teha ei kannata, saab seda teha alati ka 5 aastat hiljem. Sel juhul muidugi võiks vanematega kiire kohviku teha ka pärast registreerumist.
aga kui te meile peo korraldate
Utoopia.
Ei hakka ükski vinguja midagi korraldama, maksma, organiseerima jne, lihtsalt selleks, et pidu saada.
Siis on kõik peotahtjad kadunud nagu tina tuhka, kui selline ettepanek teha. Kui just kõik keskmisest rikkamad ei ole ja lihtsalt kamba peale ostavad selle peo, s.o, korralduse täispaketi. Aga see on suht kallis.
Win-win olukord seega? Kui pruutpaar nõustub peoga küll, aga peo nõudja ei viitsi isegi kodust peolauda teha, siis polegi tal pärast seda enam midagi kobiseda ju.
Sa mõtled valesti ja sul on liiga madal enesehinnang.
Kaks noort otsustasid, et on sel päeval kahekesi. Mees ja naine.
Kui sa nende soove ja otsuseid ei austa, siis sa pole hea ema.
On siis veel seda madala enesehinnanguga inimest materdada, et ta pole hea ema? Ma arvan, et hea, et ta siin teemas oma tundeid jagas. Ta ei surunud ju peale, et kõik tingimata samamoodi peaks tundma. Abiellujad tunnevad ise oma vanemaid ja oskavad siis arvesse võtta, kas nondel võiks sarnaseid tundeid olla.
Kõik ootavad meie pulmi (oleme koos olnud 10 aastat) ja ma olen kindel, et solvujaid oleks väga palju.
Peale 10-aastast kooselu ei oota enam keegi suurt pulmapidu. Pigem tahavad sinu lähemad sugulased, et sind ikka üldse ära võetakse ja need väheke kaugemad sugulased ja muud tuttavad on õnnelikud, et lilledele, pulmakingile ja sõidule kulutatav raha alles jääb:)
Vaadake – vanemaid ei jäta keegi pulma kutsumata sellepärast, et nad ei ole seda väärt vms. Ärge mõelge nii – lapsed tahavad lihtsalt teha toiming kahekesi ära. Nad tunnevad ennast sedasi turvaliselt, et ongi vaid nende kahe päev. Ei usu, et nad sedasi mõtleksid nagu see ema arvas.
Tee nii nagu ise tahad. Sõbrannal maksid vanemad pulmad kinni ja tänu sellele oli seal terve kari ema sõbrannasid hoopis. Sõbranna kahetses, et ei jäänud endale kindlaks ja kahekesi registreerimas ei käinud. Pulm oligi mingite keskealiste pidu, kuna kõiki tema ja mehe sõpru ei saanud kutsuda.
Et kui vanemad kinni maksid, siis koostasid nad ka külaliste nimekirja ise? Pruutpaar lasi siis endale lihtsalt pähe istuda.
Mina olen see ema, kelle laps vaid kahekesi abiellus. Minule tegi see otsus haiget. Ma oleks ka tahtnud olla oma lapse nii tähtsa elusündmuse juures. Mina tundsin, et sel hetkel keeras mu laps mulle selja.
On palju tähtsaid asju, mida täiskasvanud laps läbi teeb ilma, et ema oleks kõrval. Näiteks saab lapse. Sa ei solvu ju selle peale, et ei seisnud sünnitustoas kõrval ja ei näinud seda hetke, mil laps siia maailma saabus, said ainult hiljem lilli viima minna? Sa ilmselt ei ole ka kõrval kui sellele lapsele minnakse nime panema. Sa ei ole kõrval kui noored omale kodu ostavad ja neile paberitele alla kirjutavad. Miks abiellumine nii väga teistmoodi peaks olema?
Sa ei ole kõrval kui noored omale kodu ostavad ja neile paberitele alla kirjutavad.
Ma peaaegu et olin. Aga jah, praegu just selle koduostu tõttu ei tundu hoopis mulle endale hea mõttena suure pulmapeo korraldamine, ma ei näe, et neil oleks selleks raha ja minul ka ei ole võimalik neid toetada. Et siis – kahekesi abiellumine võib mõnel juhul olla väga hea mõte ja noorte inimeste vanemad ei peaks selle üle virisema.
On võimalik ka nii, et saadate kutsed laiali, kutsute inimesed registreerimisele/laulatusele, mis teil just plaanis, ja panete kutsele kohe kirja, et pärast seda on väike šampanjalaud ja edasi jätkate kahekesi. Ei kulu suurt midagi, inimese peale paar pokaali šampust ja väikesed suupisted, kõik on ette kursis, et just nii on, ei saa oodata muud, saavad teada anda, kui ei soovi/saa tulla, et ei peaks midagi ülearu varuma.
Selline hundid-söönud-lambad-terved variant, kus keegi ei tunne ennast kõrvalejäetuna või ei põe, et “ju ma siis pole seda väärt” (see on ikka väga haige suhtumine). Praegustes oludes inimesed enamasti suudavad ikka päris hästi mõista, kui noorpaar eelistab pulmapeo asemel minna nt reisile või muidu omaette mesinädalaid pidama kas või kusagil Eesti ilusas paigas.
Üks mu töökaaslane just augustis sel moel abiellus, mõlema poole vanemad ja õed-vennad otsustasid veel pärast üheskoos restorani lõunale minna, et omavahel rohkem tutvuda. Just paras seltskond, kus kõik said kõigiga rahulikult rääkida. Kõik olid rahul.
Tee nii nagu ise tahad. Sõbrannal maksid vanemad pulmad kinni ja tänu sellele oli seal terve kari ema sõbrannasid hoopis. Sõbranna kahetses, et ei jäänud endale kindlaks ja kahekesi registreerimas ei käinud. Pulm oligi mingite keskealiste pidu, kuna kõiki tema ja mehe sõpru ei saanud kutsuda.
Et kui vanemad kinni maksid, siis koostasid nad ka külaliste nimekirja ise? Pruutpaar lasi siis endale lihtsalt pähe istuda.
Umbes nii oli, et kuidas me Tiinat ei kutsu, ta on ju aastaid olnud mu hea sõbranna jne. Kuna olid vaesed tudengid ja endal raha ei olnud, siis ema kutsus sinna ka töökaaslased jne. Oli ju auausi, et tütar abiellub – taheti kõigile näidata. Sõbrannal pärast lõi käega.
Kui teemaks lähedastele mitte pettumuse valmistamine, siis üks soovitus kõigile, kes ei soovi suuri pulmi ja iseäranis mitte peale aastatepikkust koosolemist.
Soovitan et abielluge ära kuni lapsi pole või lapsed on väikesed.
Mina tunnetan ka suuremat sorti pulma pressi, aga see surve tuleb mu omaenda lastelt. Ja see ei ole nende laste isa, kellega abiellun. On inimene, kes neile aastaid kasuisaks olnud. Lapsed on teismelised ja neile ei mahu pähe, kuidas inimesed suuri pulmi ei soovi.
“Et mismõttes nagu?”
Nii suured on nad juba ka, et saavad aru, et pole finantspõhjust, miks mitte suurelt teha. Meie vanemad on ikka juba nii vanad, et saavad aru kõigest, aga need teismelised oma unelmatega ja veel aastaid konstruktsioonifaasis ajuga, neile midagi seletada – lootusetu.
Me polegi mõelnud lapsi ega vanemaid välja jätta, kuigi ideaalis tahaks lihtsalt ära teha. Aga nende ettekujutlused kutsutute nimekirjast ja peo suurusjärgust on ikka ulmelised.
Loomulikult nad ei otsusta, aga natuke väsitav on siiski nendega vaielda ja valus nende kurbi kutsikasilmi vaadata kui nende ekstravagantseid ideid ei soovita ellu viia.
Ma vist isegi enam ei imestaks kui nad mingitmoodi raha koguvad ja organiseerivad lennuki õnnitluslindiga üle taeva lendama kui oleme abiellunud.
Teemaalgataja, mine ometigi oma mehega ja abiellu kahekesi, see on väga kihvt! Meie just sel suvel tegime niimoodi. See oli elu ilusaim päev!
Õnneks pole mul nii nõudlikke solvujaid sugulasi nagu sul, tegelikult austasid kõik meie otsust. Ma arvan, et sa pingutad järsku pisut üle sellega, et kõik solvuvad. Või oled sedasorti inimene, kes pigem teiste pärast asju teeb?
Päriselt ka, unusta ära need solvujad ja naudi oma päeva kõige kallimaga kahekesi! Pane lihtsalt paika need inimesed ja ära lase endast üle sõita.
Meie peres on kõik õed-vennad abiellunud kahekesi kaasaga ilma kedagi kutsumata. Kes kusagil võõramaa saarel, kes mujal. Hiljem tähistatakse vanematega koos kohvikusse minnes. Õdesid-vendi minu ja mehe peale kokku kaheksa. Õdede-vendade perede kutsumine tähendaks suurt pidu. Meie seda ei soovinud. Pulmapidu ei ole iialgi olnud minu unistus. Niikuinii igal aastal sünnipäevade ja jõulude ajal vaja lähemat peret( u 15-20 inimest) võürustada. Keegi pole solvunud. Emal-isal ämmal-äial pole ka suuri unistusi seoses laste pulmadega.
