Lihtsalt küsimus neile, kellel kogemus olemas – kui kaua kulus aega peale mehe poolset abieluettepaneku tegemist pulmadeni? Kas ettepanek tehakse teinekord lihtsalt n-ö sõnasoojaks ja reaalselt see jääbki vaid õhku rippuma, või tuleb ka päris ehtne registreerimine ja pulm lõpuks?
Ettepanek tuli jaanuaris, pulmad aprills samal aastal
mismõttes \”tuleb\”? kes seda pulma siis sinu meelest organiseerima peaks, kui mitte ise?
Ehhee….. Kohe meenus see Kintz Kintzenbergi raamat, kus mees naise üliromantiliselt oma kihlatuks palus. Ja olidki aastaid kihlatud kuni mees uue tibi leidis.
Pulm tuleb siis, kui kohe peale sõrmuse saamist arutatakse konkreetselt plaanid läbi ja pannakse kuupäev paika. Aga kui mees kingib sõrmuse ja annab lubaduse, et pulm tehakse kunagi, kui on palju raha, siis võib küll nii olla, et nii palju raha, et pulmi korraldada, pole kunagi. Tunnen isiklikult paari, kus naisterahvas kannab kihlasõrmust juba 13. aastat. Pulmi ei paista kuskilt.
Abieluettepanek ei tähenda võrdusmärgina ju kohe pulma. Ettepanek tähendab seda, et mees soovib abielu amelikult vormistada. Nii kui tehakse ettepanek, leppige kokku, kuna viite avaldused sisse. Siis tuleb oodata vähemalt kuuaega veel ja pulmapeo võite teha kuna aga ise tahate. Ja kui raha pole, jätate pidamata. Abieluettepanek tähendab ettepanekut vormistada oma kooselu seaduslikuks abieluks. Ilma kooseluta ilmselt naljalt tänapäeval enam ettepanekuid ei tehta. Enda lähikonnas pigem on oodatud ettepanekut. Kui ettepanek juba tulnud, on registreerimised toimunud kiiresti. Ja on ka olnud nii, et pidu peetud aasta hiljem. Ehk siis pulmapidu pidasid juba aasta abielus olnud. Kuna keegi ei teadnud, et nad registreeritud, oli kõik nagu päris 🙂
Abieluettepanek koos kihlasõrmusega tuli septembris ja abiellume nüüd juulis. Planeerimiseks sobiv aeg. Väga kiirelt on aeg läinud ja tegelikult suht napilt kõigega ühele poole saanud. Nüüd viimane nädal tuleb väga palju sagimist.
Mulle on öeldud, et naised kes keeldunud esimesest ettepanekut, teist võivadki ootama jääda. Ja nii on olnud minu lähedaste puhul kahel korral, ning kaugemate tuttavate seas ka päris mitmel.
Esimene mees tegi ettepaneku detsembris, ülejärgmise aasta juunis läksime lahku, ei abiellunudki. Olin rase, vb. ettepanek oli nö. hädaettepanek. Oma praeguse abikaasa palus naiseks oktoobris, juulis olid pulmad.
Mind paluti naiseks detsembris, abiellume nüüd oktoobris.
Aprillis ettepanek ning juulis pulm. Pärast ettepanekut arutasime suht kohe kuupäevade võimalusi 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lihtsalt küsimus neile, kellel kogemus olemas – kui kaua kulus aega peale mehe poolset abieluettepaneku tegemist pulmadeni? Kas ettepanek tehakse teinekord lihtsalt n-ö sõnasoojaks ja reaalselt see jääbki vaid õhku rippuma, või tuleb ka päris ehtne registreerimine ja pulm lõpuks?[/tsitaat]
Pulm ise ei tule, pulma peab organiseerima.
ettepanek tuli nagu välk selgest taevast. Käisime koos naistearstil, kus tõesti tuvastati väike tuksuv süda. Seejärel näod naerul istusime autosse, et koju tagasi minna. Mees sõitis, aga täiesti teises suunas, ok ütles , et vaatame linnas ka ringi. Kuni jõudsime perekonnaseisu ameti ette. Mina ei jaganud üldse matsu, kuni teatas, et nüüd lähme ja paneme päeva paika, et mingeid \”sohilapsi\” meil ei sünni. Läksimegi, pulmad tulid juba 2 kuu pärast, kuna väga suure kõhuga ei tahtnud oma pulmas olla. Kihlasõrmust ei soovinud, kuna näpud olid niigi paistes, ostsime parem kohe abielusõrmused.:) Abielu sai nüüd 6a.
Hetkel tegeleme pulmade orgunniga, ettepanekust peoni läheb aasta.
Kuidas see pulm ise tuleb, jääb ka mulle veidi arusaamatuks. Seda peaks ikka mehega arutama, et mis ja kuidas.
Ega pulma ja abiellumine paari koos ei hoia.
Minu mees palus mu kätt 12 aastat tagasi u 9 kuud peale kohtumist. Pulmi ei ole ja vähemalt lähima aasta jooksul ei tule ka. Sest meie tahame ilusat pulmapidu koos sinnajuurde kuuluvaga, aga selleks pole erinevatel põhjustel võimalusi olnud. Samas ma ei ütleks, et meie kooselui selle võrra kuidagi vähemväärtuslik või mitte nii kindel ei oleks. Iseenesest olen abielu-pooldaja.
ma pakun, et mees ei ole tavaliselt see pool, kes pulma korraldamisega suurt vaeva viitsiks hakata nägema 🙂 nii et seal oleks ikka naise algatust ka vaja.
endal tuli teistmoodi – mõlemapoolsed jutud käisid ammu, aga midagi konkreetset ei olnud. siis tuli ükskord jutuks, et tahame? tahame! no teeks siis ära. järgmine päev viisime avaldused ja kuu pärast abiellusime (tagasihoidlikult ja vaikselt) 🙂
Meie olime 2 aastat ja 2 kuud tuttavad kui mees palus naiseks.
Kosis aasta viimasel päeval ja pulmade organiseerimisega alustasime kohe Jaanuaris.
Pulmad toimusid Juulis.
Oleks vast isegi varem teinud, aga kuna tegu oli rahvusvahelise pulmaga, siis oli oluline, et inimesed saaksid oma lennureisid planeerida jne.
Härra tegi juttu kas veebruaris või märtsis ja abiellusime sama aasta juulis.
Abiellusime täpselt kaks aastat peale abieluettepanekut. Mingil määral oli see ette planeeritud kuna plaanisime last ka. Suure kõhuga või vormist väljas värske emana abiellumine oli minu puhul välistatud.
noh, meie teed viisid meid kokku kui olime juba ligi 30aastased, sai arutatud, et soovime mõlemad last ja laps võiks sündida abiellu, plaan sai paika, mingit eraldi romantilist ettepanekut mehe poolt ei olnudki
abiellusime 8 kuud peale kohtumist, seega meil käis ruttu, beebi tuli aga palju hiljem 😛
Ettepanek tehti eelmise aasta augustis, pulmad on selle aasta augustis. Seda, et see aasta pulmad teeme, otsustas mees. Või noh pigem ütles tema selle esimesena välja, et teeme ikka ära 🙂 Mina arvasin, et eks läheb veel aega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ettepanek tuli jaanuaris, pulmad aprills samal aastal[/tsitaat]
sama siin.
tegelikult läksime ka kohe jaanuaris avaldusi sisse viima, aga et oli soov abielluda alles aprillis, siis paluti meil SAKSis veebruaris oma sooviga tagasi tulla
Ettepanekust laulatuse ja pulmapeoni läks kaks kuud. Samal päeval, kui mees tegi ettepaneku sõitsime kirikuõpetaja juurde, leidsime sobiva laulatuse aja (kuupäeva, kellaaja). Umbes nädal hiljem jõudsime peopaiga suhtes kokkuleppele (kohapealt saime ka cateringi teenuse). Kutseid aitas teha üks sõbranna. Imeilusa kleidi sain laenutusest. Pulmavanemaks mehe sõber. Muusikuteks, lilleseadjateks olid oma sõbrad. Kõik oli ideaalne. Kontvõõraid, kaugeid vanatädisid ei tahtnud oma pulma ja mingi poosetamise pärast ka pulmi ei pidanud.
Lapse osas oli meil see põhimõte, et sünnib siis, kui oleme paar aastat abielus olnud – mõeldud, tehtud.
Ettepanek tuli märtsis, organiseerimisega hakkasime tegelema sama aasta juunis, pulmad olid septembris.
Teemaalagataja – kahju, et nii läks. Olen sinuga sama meelt, et kihlus ei saa kesta igavesti.
Kulla teemaalgataja , tunnen sulle selles suhtes kaasa. Olen peaaegu samas paadis Sinuga, ainult selle vahega ,et isegi kihlasõrmust pole.
Me oleme olnud koos 3 ja pool aastat. Abiellumise jutt tuli eelmisel aastal pärast lapse sündi…käisime isegi kuupäevi paika panemas ja kõik oli meie endi poolt nagu täiesti kindel..aga siis mingi hetk ..mõtlesime, et pagan küll..et kui abiellumiseks läheb, siis võiks ikka korraliku peoga teha. Et laps ka siis suurem .
Ja see aasta ta siis jälle ”ärkas”, et kuule teeme ära…ja mida pole on jälle..PULMAD! :(:(
Minu kihlus kestis natuke kauem – 1,5 aastat.
Tavaliselt on ka kihlusel tegelikult oma aeg. Ongi 2 aastat. No nii räägitakse.
Et siis teemaalgataja, pane aga õsrmus karpi ja ütle, et kihluse aeg sai läbi ja nagu näha, siis pulmi ei tule. Tähendab tegelikult ma ei plärtsuks seda talle öeldes. Võibolla isegi ei maksaks öelda. Kui ta aga ükspäev su käes sõrmust enam ei kanna siis ütlegi, et 2 aastat sai oodatud ja tulemust polnud, mida sa ikka enam kannad
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mismõttes \”tuleb\”? kes seda pulma siis sinu meelest organiseerima peaks, kui mitte ise?[/tsitaat]
Oot, pruutpaar organiseerib ise oma pulmad? Nalja teed v? Olen elus väga mitmes pulmas käinud ja ise ka pruut olnud. Normaalne on, et noorpaar annab oma nägemuse, millisena nad kogu pidu ette kujutavad ja sõbrad-tuttavad-vanemad orgunnivad. Kahju, et sina pead oma pulmas ruumide otsimisest külaliste nimekirjani ja meelelahutusest toitlustamiseni ise korda ajama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oot, pruutpaar organiseerib ise oma pulmad? Nalja teed v? [/tsitaat]
Meil tuli ka tulevase ämmaga jutuks, et nende pulmad olid küll nii, et pruudi ja peiu vanemad said kokku ja siis otsustasid, et mis ja kuidas. See saab minu arust toimida ainult siis, kui pruutpaar on väga noor. Loomulikult võib mõne asja edasi delegeerida, aga… Ja tänapäeval ei maksa ju ka enamasti pulmi kinni pruudi vanemad nagu traditsioon ette näeb, et siis nemad peaks ka muusika tellima. See on ka nali või? 🙂
Mul eestiaegne perekonnaõigus juhuslikult laual lahti ning siit võib lugeda: \”Kui kihlusele ei järgne abielu sõlmimine hiljemalt ühe aasta kestel, siis kaotab kihlus maksvuse.\”
Balti Eraseaduse ajal oli aga kihlatud pruudil õigus nõuda abiellumist, kui ta on peigmehega elanud sugulises vahekorras.
mei polnudki mingit ettepanekut. Mingil hetkel peale 3 kuud koosolemist hakkasime lihtsalt rääkima pulmadest.
Mees naerab siiani, et mina olevat ettepaneku teinud:)
Teemaalgataja, kas oled mehega pulmadest rääkinud ja küsinud, miks neid siiamaani ei ole? Võibolla mehel on hea põhjus? Tahab suurt pulma, aga pole raha. Eeldab, et sina organiseerid vms. RÄÄKIGE, inimesed! Selline sõnatu sõrmuseliigutamine tundub lapsik. Võibolla nüüd mees solvub ja lähete lahku? Seda tahadki? Kui jah, siis ilmselt pole te kunagi teineteist armastanud. Ma ei tea, võibolla ma olen ise napakas, aga minu meelest ollakse inimesega koos ikka inimese enda mitte pulmade pärast.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
