Teema: Abielu ilma armastuseta?

Kui häirivaid asju nii palju ja \”pole ikka päris see\”, mis mõttega sa need lapsed siis tegid?

No mis asjad need konkreetselt on, mis abikaasa juures nii hirmsast häirivad? Mis siis nii valesti tema juures on? Kui lapsed ikka valmis tehtud sai, siis ei saa mees nii vastik ka olla, sest vastikut meest ei lastagi lastele isaks ju või kuidas? Võib olla oled liiga kriitiline ja ei näe kui hea elu sul on?

No minu meeles kui ikka päris see ei ole, pole mõtet laste pärast koos eksisteerida. Ka nemad tajuvad, et vanemad ei ole õnnelikud.

Kujutle nüüd, et su mees leiab teise. Parema, toredama, ilusama ja kuidas sa siis ennast tunneks? Üks osa tundeid tuleb välja alles siis kui hakkame kaotama enda kõrvalt inimest, kelles suhtes tunded on olemas. Igapäeva elu on ja jääb selliseks, et selles on alati midagi ,mis ei meeldi ja mis võiks üldse elus olemata olla. Rutiin ja kohustused meeldivad ikka väga vähestele inimestele. Aga seda igapäevaelu rahulolematus ei tohiks oma kallile inimesele ülekanda. Lahku on siis mõtet minna kui üksi ilmselgelt parem on. Aga kui ikkagi koos on parem kui üksi, tasub suhte nimel ka tööd teha ja pingutada. Suhet saab ülesehitada ja hoida samamoodi kui kõike teisi asju meie elus. Aga selleks peab suhet niipalju väärtustama, et aega ja vahendeid suhtesse panna. Palju sa kulutad oma päevas aega teie omavahelisele suhtele ?

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Maja on minu oma ja julgen väita, et lapsi ta ka ise vabatahtlikult kaasa ei küsiks.
Mis mind häirib? See, et ma teenin temast rohkem, et ta ei ole huvitatud tasuvama töö otsimisest, et ta isegi ei tea mida üldse teha tahaks, et ma ei tunne ennast temaga turvaliselt ja kui lapsed on temaga, siis kardan et midagi juhtub; et ta on hooletu, lohakas, mugav; et vihastab kiiresti kui midagi ütlen(niisiis jätan parem ütlemata). Lisaks tema igasugused häälitsused( olen tähelepanu juhtinud küll), tema kõnepruuk; tema suhtlemisviisid.
Viimatised jamad siis – sõitis hooletult, niiet auto katki; lapse turvatooli kinnitamisjuhendit ei viitsinud vaadata, pani kuidagimoodi autosse ja oli vihane kui ma ütlesin (tegin selle siis ise ära).
Oleme korra ka juba lahku läinud – põhjuseks alcohol. Peale seda pole probleeme olnud aga see näitas ka hästi, millega ma saan hakkama ja milles vajan abi.
Niiet jah, hetkeseis kahjuks selline, et füüsilise abi pärast vajan teda. Kurb aga tõsi. Ok, mõned plussid intiimsuhte näol on ka olemas. [/tsitaat]Minu arvates oled sa paras värdjas.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Maja on minu oma ja julgen väita, et lapsi ta ka ise vabatahtlikult kaasa ei küsiks.
Mis mind häirib? See, et ma teenin temast rohkem, et ta ei ole huvitatud tasuvama töö otsimisest, et ta isegi ei tea mida üldse teha tahaks, et ma ei tunne ennast temaga turvaliselt ja kui lapsed on temaga, siis kardan et midagi juhtub; et ta on hooletu, lohakas, mugav; et vihastab kiiresti kui midagi ütlen(niisiis jätan parem ütlemata). Lisaks tema igasugused häälitsused( olen tähelepanu juhtinud küll), tema kõnepruuk; tema suhtlemisviisid.
Viimatised jamad siis – sõitis hooletult, niiet auto katki; lapse turvatooli kinnitamisjuhendit ei viitsinud vaadata, pani kuidagimoodi autosse ja oli vihane kui ma ütlesin (tegin selle siis ise ära).
Oleme korra ka juba lahku läinud – põhjuseks alcohol. Peale seda pole probleeme olnud aga see näitas ka hästi, millega ma saan hakkama ja milles vajan abi.
Niiet jah, hetkeseis kahjuks selline, et füüsilise abi pärast vajan teda. Kurb aga tõsi. Ok, mõned plussid intiimsuhte näol on ka olemas. [/tsitaat]

Mulle tundub, et sa oled natuke liiga mehelik naine. Tahad kõike ise teha, raha teenida, kodu korras hoida, autot korras hoida, mõtled ja käitud nagu mees. Mees omakorda näeb, et sina tahad ohje oma käes hoida pidevalt ja tõmbub eemale, lasebki sul teha ja vastutada ja mees olla suhtes. Kokkuvõttes ei ole rahul kumbki. Naise roll ei ole olla suhtes mehe eest, naine on naine ja mees on mees. Sina peaksid õppima olema naiselikum ja käega lööma paljudele asjadele, mees samal ajal saab vastutust juurde ja õpib olema perepea. Hetkel tundub, et püksid on sinu jalas, aga kleit või seelik sobiks sulle rohkem. Kui tahad, et ta rohkem vastutaks koduste asjade eest, siis lõpeta kelkimine, et see, see ja see on minu oma ja minu raha eest ostetud, sest sina ei teeni ju nii palju kui mina. Isegi kui sa teenid temast hetkel rohkem, siis sa ei motiveeri teda vingumisega. Ära aruta näiteks rahaasju üldse ja ära võta kogu vastutust endale. Näiteks läheb auto katki vms, siis sina ei pea andma oma rahast, et see korda teha, vaid te annate mehega pooleks selle summa ja kui mehel pole anda, siis jääb auto parandamata. Ära arvusta mehe rolli isana. Mees omakorda ei ole naine, mehe jaoks pole oluline, et väike Juku kukkus põlve marraskile või kukkus õunapuu otsast alla sel ajal kui isa teda valvas, mees mõtleb, et kui laps on elus ja pea-käed-jalad omal kohal, siis pole ju midagi halba juhtunud. Tunnusta oma meest. Kiida teda kui ta midagi hästi teeb-kiitus mõjub alati kõigile kiiremini kui laitus.

Võin sulle öelda, miks sa rahul ei ole mehega. Sa ei ole mehega rahul, sest sa saad ise ka aru, et sa ei saa olla korraga ema ja isa, sa ei saa olla korraga naine ja mees. Mehe roll jäägu mehele, sa kõige suurema tahtmise juures ka ei suudaks olla mehe eest kodus, seega pole mõtet oma ego punnitada ja mehega kakelda positsiooni nimel kumb on kõvem mees-tema on mees, sina oled naine. Kui sa jääd oma naise rolli juurde ja oled rahulikum, kiidad oma meest sõnades ja toetad tegudes, siis mees saab olla mees, siis saad sina olla õnnelikum, sest praegu sa ei tule mehena toime, ja sa tead seda ise ka.

minuarust olete elanud 5 aasta jooksul läbi 15 aastat. kui sa oled 5st aastast sisuliselt 4 olnud kas rase või imetav, siis tähendab see seda, et kahekesi olemise aega oli teil max 1-1,5 aastat. see on tavaliselt seksiperiood inimestel lihtsalt, kus ongi kõigil roosad prillid ees. oleks te olnud enne lapsi koos 5 aastat, jõudnuks te ehk rohkem üksteist tundma õppida.

mida ma öelda tahan, on see, et nüüd tuleb teil lihtsalt praegu üksteist tundma õppida, sest need vead, mida sa loetled, need on tühised. ja no häälitsused ja kõnepruuk olid kindlasti ka suhte alguses sellised, seega inetu pregult mehele külge pookida asju, mida ta on koguaeg teinud. raha üle vingumine on ka väga nõme, kui paljud naised elavad oma meeste kulul silmagi pilgutamata… vigu teevad kõik inimesed oma elus. ka sina. väga nõme on eeldada, et just sinu mees peab ideaalne olema.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mind ei häiri see, kui lapsel on hambad pesemata või mängib õues pid¸aama väel. Küll aga see, kui kuumaga pole müts peas või saab pahandada kui juua/süüa/pissile tahab. Või kui mees loeb raamatut ega tea, kus laps on (mängib näiteks elektripliidi või kääridega). Kui laste juurest tööle läksin, leppisime kokku, et haiguslehed jagame – reaalsuses olin mina alati lehel, sest tal on niiii oluline tööl olla, justkui minul poleks.
Ma ei taha mammutikütti, tahan turvalisust – nii endale kui lastele ja loota kellegi peale keerulistes ja rasketes olukordades.
Mida tähendab \”värdjas\” minu situatsioonis? [/tsitaat]

Sa olid lastega haiguslehel alati, sest sa olid nõus seda olema. Kui sa ei ole nõus midagi tegema, siis sa ei tee ja kõik, aga teha ja siis vinguda, et miks mina pidin olema, miks sina ei võinud olla, see ei näita mitte midagi. Järgmine kord keeldu. Ütledki mehele, et vot nüüd on sinu kord olla ja mina ei ole ja jääd enesele kindlaks, sest kui sina ei jää, siis tema ju peab jääma. Sa pead õppima vastutust jagama mehega, sa tahad temalt tuge, aga sa ei saa seda kui sa tahad tegelikult samal ajal ise kõige eest hoolt kanda. Mees võiks ka hoolikam olla-last ikka kuumaga ilma peakatteta õue ei viida ja ei loeta raamatut samal ajal kui laps kusagil õues mängib. Selles osas olen ma nõus sinuga, et mees on natuke lohakas isana, aga ta on mees ja ta ei mõtle kaugeltki nii nagu sina mõtled seetõttu ma ei imesta kui ta unustab lapsele mütsi pähe panna või pani lapsele mütsi aga laps ise tõmbas peast ära ja mees ei pannud seda tähele. Mees pole harjunud vastutama! Mõtleb, et kui see naine ükskord koju tuleb, küll see vaatab last, aga sa pead sellise mõtlemise talt välja juurima sellega, et sa annad talle hommikul käsu kätte terve päev lapsega toime tulla, ja õhtuks olgu olla või muidu. Siis ta peab õppima toime tulema, ja midagi ei jää üle, sest sa pole tema päästevest, et igakord kui tema hakkama ei saa, siis tuled sina ja saad ja teed kõik korda. Ja üldse mehega ei ole mõtet diskuteerida, sest sa näed, et su mees on selline, kes laseb sul endaga vaielda ja siis ütleb ikka ei kui olukord talle kasulik pole. Selle asemel, et mehega vaielda, tuleb talle anda kätte konkreetne ülesanne-täna valvad last! See ei kuulu vaidlemisele ja mida rohkem sa mehel endaga vaielda lased, seda rohkem ta sind ei kuula, sest ta teab, et nagunii sa mõtled ümber ja valvad ise last. Aga ära mõtle ümber. Ütle talle üks kord mida sa talt ootad ja kõik, tema asi on ka lapse eest vastutada ja hakaku pihta sellega. Ja mis rahadesse puutub siis täpselt niikaua kui temal suuremat palka pole, elate te väiksema rahaga mis tähendab seda, et sina hakkad oma palgast kokku hoidma ja tema hakkab oma palgast suuremat osa ära jagama seniks kuni tal tekib ambitsioon endale parem koht leida. Kui sina tema eest osa kinni maksad, et tema hästi elada saaks, siis tal seda ei teki.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mind ei häiri see, kui lapsel on hambad pesemata või mängib õues pid¸aama väel. Küll aga see, kui kuumaga pole müts peas või saab pahandada kui juua/süüa/pissile tahab. Või kui mees loeb raamatut ega tea, kus laps on (mängib näiteks elektripliidi või kääridega). Kui laste juurest tööle läksin, leppisime kokku, et haiguslehed jagame – reaalsuses olin mina alati lehel, sest tal on niiii oluline tööl olla, justkui minul poleks.
Ma ei taha mammutikütti, tahan turvalisust – nii endale kui lastele ja loota kellegi peale keerulistes ja rasketes olukordades.
Mida tähendab \”värdjas\” minu situatsioonis? [/tsitaat]

siinkohal oled tõesti võtnud ise selle vastutuse. mitte keegi ei pane sind selle eest autahvlile ega tee aplausi. tuleb alustada sul enese kehtestamisest ja ehk ka lapsehoidja otsimisest.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Haiguslehe teemal niipalju, et kui ütlesin, et mina ei jää, siis hakkas mees last riidesse panama, et ta palavikuga lasteaeda viia. Enne oleks vast rohtu ka andnud.[/tsitaat]

see ongi koht, kus peaksite tegema kõne lapsehoidjale. mis seal nii keerulist on, ma ei saa aru? miks nii paljude naiste mõistus siinkohal kokku jookseb? niisamuti nagu olukordades, kus ei saada riigilasteaia kohta ja kus suguselts ei ohverdagi enda vaba aega lastehoiule.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa räägid täpselt nagu minu esimesest abikaasast.
Mul oli lõpuks tunne, et mul pole mees vaid pisut raiskuläinud noorem vend. Vaenulikkust nagu ka ei olnud st mees mulle halvasti ei öeldud. Ja ega minagi tema kallal ei saaginud, sest kes saab santi sundida …, polnud lihtsalt mõtet.
Koos olime 5 aastat ja lahkusime sõpradena.
Õnneks oli mul oidu temaga mitte lapsi saada.[/tsitaat]

Mina jätaks maha selle mehe päevapealt, pakiks tema asjad ja tõstaks ukse taha, ütleks kao kust tulid. Kui ma lugesin, et ta saatis lapse ilma mütsita õue, okei, see oli üks asi, võib olla unustas võib olla võttis laps ise mütsi peast ära. Aga siis ma lugesin, et ta luges raamatut ja lapsed olid omapäi ilma järelvalveta õues olnud-no okei, võib olla ta aegajalt käis neil pilku peale viskamas, et mis teevad. Aga SIIS ma lugesin, et ta tahtis haiget palavikus last lasteaeda viia ja hakkas teda isegi riidesse panema, vot SIIS ma sain aru, et see mees ju ei hoia oma lapsi vaid saboteerib nende heaolu nagu laste tervis poleks midagi väärt. Ma ei usu, et ta näiteks oma parimat sõpra haigena tööle ajaks, miks ta siis oma lapsi haigena lasteaeda ajab.

Minu poolt oleks lahutus. Ma läksin juba praegu vihaseks kui ma lugesin kuidas ta käitub ja ise endale vuntsi irvab, et näe, teen mis tahan ja nii ongi. Oi selline asi ajab mul harja punaseks. Lahutuse oleks ta mult saanud sama päeva õhtuks kui ta lapse lasteaeda haigena viis. On asju millest ei saa mööda vaadata. See on nagu oma perekonnale näkku sülitamine ju, ma ei näe mõtet sellise mehega koos elada ja veel oma voodit jagada.

Jäta see tolgus maha.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väiksem laps on haiguste koha pealt probleemne,palavik võib muutuda eluohtlikuks, niisiis väga lihtsalt kellegi teisega teda jätta ei saa. Elame nii väikeses kohas, et lapsehoidjaga on keeruline. Igat külakolli ma oma laste juurde ka ei lase. Ja korralikule lapsehoidjale tuleb ka maksta, samas sissetulek on nii nagu on.
Raha suhtes – ütlen mehele et tema täna süüa ei saa? Või pesku hambaid ilma pastata ja pead ilma ¨ampoonita? Kuidas saada mees sellest nn \”mugavustsoonist\” välja? Laristada meil nagunii midagi pole.[/tsitaat]

Kui sa tahad temaga veel kooselu jätkata peale seda kui ta lubas haige lapse lasteaeda viia, siis jah-kui koju tuleb, ära süüa tee talle. Tee endale ja lastele nii et talle midagi ei jaguks, las teeb ise. Shampooni võib ta endale ise osta ja hambapasta samamoodi kui tal raha on. Ära korista tema järelt ka, las teeb ise. Ära pese ka nõusid ega tema riideid. Las teeb ise.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]sinikati kirjutas:[/small]

Mulle tundub, et sa oled natuke liiga mehelik naine. Tahad kõike ise teha, raha teenida, kodu korras hoida, autot korras hoida, mõtled ja käitud nagu mees. Mees omakorda näeb, et sina tahad ohje oma käes hoida pidevalt ja tõmbub eemale, lasebki sul teha ja vastutada ja mees olla suhtes. Kokkuvõttes ei ole rahul kumbki. Naise roll ei ole olla suhtes mehe eest, naine on naine ja mees on mees. Sina peaksid õppima olema naiselikum ja käega lööma paljudele asjadele, mees samal ajal saab vastutust juurde ja õpib olema perepea. Hetkel tundub, et püksid on sinu jalas, aga kleit või seelik sobiks sulle rohkem. Kui tahad, et ta rohkem vastutaks koduste asjade eest, siis lõpeta kelkimine, et see, see ja see on minu oma ja minu raha eest ostetud, sest sina ei teeni ju nii palju kui mina. Isegi kui sa teenid temast hetkel rohkem, siis sa ei motiveeri teda vingumisega. Ära aruta näiteks rahaasju üldse ja ära võta kogu vastutust endale. Näiteks läheb auto katki vms, siis sina ei pea andma oma rahast, et see korda teha, vaid te annate mehega pooleks selle summa ja kui mehel pole anda, siis jääb auto parandamata. Ära arvusta mehe rolli isana. Mees omakorda ei ole naine, mehe jaoks pole oluline, et väike Juku kukkus põlve marraskile või kukkus õunapuu otsast alla sel ajal kui isa teda valvas, mees mõtleb, et kui laps on elus ja pea-käed-jalad omal kohal, siis pole ju midagi halba juhtunud. Tunnusta oma meest. Kiida teda kui ta midagi hästi teeb-kiitus mõjub alati kõigile kiiremini kui laitus.

Võin sulle öelda, miks sa rahul ei ole mehega. Sa ei ole mehega rahul, sest sa saad ise ka aru, et sa ei saa olla korraga ema ja isa, sa ei saa olla korraga naine ja mees. Mehe roll jäägu mehele, sa kõige suurema tahtmise juures ka ei suudaks olla mehe eest kodus, seega pole mõtet oma ego punnitada ja mehega kakelda positsiooni nimel kumb on kõvem mees-tema on mees, sina oled naine. Kui sa jääd oma naise rolli juurde ja oled rahulikum, kiidad oma meest sõnades ja toetad tegudes, siis mees saab olla mees, siis saad sina olla õnnelikum, sest praegu sa ei tule mehena toime, ja sa tead seda ise ka. [/tsitaat]

Vabandan selle kommenteerija ees, aga mulle kohutavalt käivad närvidele sedalaadi soovitused, et ole ise naine, löö käega asjadele … küll siis mees võtab vastutuse. Et las auto olla edasi katki, elamine edasi remontimata, elustiil edasi kaootiline … umbes kümme, vbl ka kakskümmend aastat, aga sina muudkui pane kleit selga, mängi tobukest, plõksuta ripsmeid ja kiida oma loodrist meest igal võimalusel (kui ta näiteks naela seina lööb või lapsel nina ära pühib).
Mina ei suudaks nii elada. Ma ei suudaks olla ema-terapeut teisele täiskasvanule, kes peaks olema mulle võrdväärne, isegi tugevam partner. Mina tahan elada täna ja praegu ja liikuda unistuste ja eesmärkide poole. Ma olen suuteline mingi ajaperioodi kindlasti armastatud inimesele toeks olema, kui midagi juhtub või on rasked ajad, kuid mitte pool elu kedagi tagant tõugata, eest vedada, jalul hoida jne.
Point on selles, et teemaalgataja mees ei ole sellele naisele õige – neil on liiga erinevad eluväärtused ja maailmapilt, erinevad eesmärgid ja motiivid suhtes olemiseks. Kestvaks kooseluks ja õnnelikuks igapäevaeluks on aga just need asjad sama olulised kui näiteks füüsiline tõmme, isegi vist olulisemad.

Ma olengi üksi. Üks põhjus on kindlasti see, et ma ei jõudnud enam ära oodata, millal jõuab kätte see päev, kus reaalsuseks saab mehe elustiil \”peaks hakkama … rohkem tööle, vähem jooma, rohkem koos olema jne, jne\”.

Mõistan teemaalgatajat.

[small]sinikati kirjutas:[/small]
[tsitaat]Maja on minu oma ja julgen väita, et lapsi ta ka ise vabatahtlikult kaasa ei küsiks.
Mis mind häirib? See, et ma teenin temast rohkem, et ta ei ole huvitatud tasuvama töö otsimisest, et ta isegi ei tea mida üldse teha tahaks, et ma ei tunne ennast temaga turvaliselt ja kui lapsed on temaga, siis kardan et midagi juhtub; et ta on hooletu, lohakas, mugav; et vihastab kiiresti kui midagi ütlen(niisiis jätan parem ütlemata). Lisaks tema igasugused häälitsused( olen tähelepanu juhtinud küll), tema kõnepruuk; tema suhtlemisviisid.
Viimatised jamad siis – sõitis hooletult, niiet auto katki; lapse turvatooli kinnitamisjuhendit ei viitsinud vaadata, pani kuidagimoodi autosse ja oli vihane kui ma ütlesin (tegin selle siis ise ära).
Oleme korra ka juba lahku läinud – põhjuseks alcohol. Peale seda pole probleeme olnud aga see näitas ka hästi, millega ma saan hakkama ja milles vajan abi.
Niiet jah, hetkeseis kahjuks selline, et füüsilise abi pärast vajan teda. Kurb aga tõsi. Ok, mõned plussid intiimsuhte näol on ka olemas. [/tsitaat]

Esimese lapsega oli kõik teisiti?