Abiellun kahe kuu pärast. Mees nõuab, et võtaksin tema perekonnanime. Ma tunnen, et see on enda identideedi kaotamine. Oma hinges ma ei taha seda nime. Mul on mitu kraadi ja nüüd justkui peaksin alustama puhtalt lehelt. Tean, et kraadid jäävad alles, aga ikkagi kurb tunne. Olen üritanud seletada, aga ta solvub.
No mida teha?
Liitnimi?
Ära abiellu.
Abiellun kahe kuu pärast. Mees nõuab, et võtaksin tema perekonnanime. Ma tunnen, et see on enda identideedi kaotamine. Oma hinges ma ei taha seda nime. Mul on mitu kraadi ja nüüd justkui peaksin alustama puhtalt lehelt. Tean, et kraadid jäävad alles, aga ikkagi kurb tunne. Olen üritanud seletada, aga ta solvub.
No mida teha?
Jaaa hakkab peale see, kuidas mees surub oma tahtmist arvetamata mida tema armastatud naine soovin. Ja nônda on jàrgmine asi, mis mehele ei meeldi ja siis lahutad ja soovid pôgeneda sellest nômedast suhtest. Lapsedki saadud ja lapsed mehe nimel. Masendav, et on selliseid 19 sajandi mehi kes arvavad et nende nimi on kôige tähtsam. Mina ei abielluks ûldse sellise tyybiga.
Esiteks, mina oleks ettevaatlik paari heitma inimesega, kes midagi mult “nõuab”. Mul on ka selline eriala, kus nimi on päris oluline, aga otsustasin siiski mehe nime võtta, sest see oli lihtsalt ilusam. Mees oleks rõõmuga ka minu nime võtnud, kui ma oleks palunud. Kui tal oleks väga levinud või kole nimi olnud, oleks loomulikult minu nime võtnud.
Mina jäin abielludes oma nimele, milleks võtta kaela jama mingite dokumentide, meili-aadresside, kodulehekülje jms. muutmiseks. Vahet ei ole ju, mis on perekonnanimi – oleme 20 aastat saanud reisida, haiglas ei ole nimega probleeme. Lapsed on ka minu nimega – seega lasteaias, kooli palju lihtsam.
Minu jaoks on see aegunud komme, et naine peab võtma mehe nime või laps kindlasti isa nimele.
See nõudmine on jah siin kõige kahtlasem koht (kui see muidugi teemaalgataja lisatud vürts ei olnud). Mis mõttes ta midagi nõuab? Kes oled talle? Loomulikult ei pea nime vahetama, kui sa ei taha. Kompromissiks võiks olla liitnimi, aga tõesti, kõigepealt pead talle selgeks tegema, et asjad ei käi nii, et tema nõuab.
Kas mees teenis need kraadid välja?
Ma olen öelnud, et vb tulevikus võtan tema nime, aga hetkel pole veel “vaimselt” seal maal, et suudaksin oma nimest loobuda.
Kas aitaks mõte, et ainult sinu nimi on tegelikult vaid eesnimi. Perekonnanime jagad teiste inimestega (ema, isa, õed, vennad), kes olid seni sinu lähim perekond. Nüüd lood sa uue perekonna. Sa ei kaota ennast, vaid liidad endale midagi uut.
Minul oli enne abiellumist 2 alaealist last ja igasuguse asjaajamise lihtsustamiseks(siis ei olnud veel kõike võimalik igaühel arvutist kontrollida) ja seletamisest pääsedes, et olen jah nende ema jätsin oma eelmise abielunime. Kui lapsed juba suuremad ja arvutiteema edenenud võtsin abikaasa perekonnanime, sest mina tahtsin nii teha.
Abiellun kahe kuu pärast. Mees nõuab, et võtaksin tema perekonnanime. Ma tunnen, et see on enda identideedi kaotamine. Oma hinges ma ei taha seda nime. Mul on mitu kraadi ja nüüd justkui peaksin alustama puhtalt lehelt. Tean, et kraadid jäävad alles, aga ikkagi kurb tunne. Olen üritanud seletada, aga ta solvub.
No mida teha?
Kui ta tõesti NÕUAB, siis jookse. Kiiresti ja tagasi vaatamata. Saad ikka aru, mida tähendab nõudmine.
Võta nimi mis tahad, aga ära liitnime võta. Ma nüüd olen oma liitnimega. Jube tüütu. Mu töö on selline, et sageli pean oma nime esitama. Ja jube tüütu on see. Mu nimi pole (kasutan nüüd vale nime) Mari Mustikas-Maasikas, vaid mu nimi on nüüd “Mari Mustikas sidekriips Maasikas”. Jube tüütu.
Mina ei abiellunudki sellepärast, et nime teemal kiskus tüliks. Ma ei olnud seda nõus vahetama ega muutma (liitnimeks).
Nüüd palju aastaid möödas, lapsed täiskasvanud. Leian, et väga õigesti sai tehtud, sest mees olngi selline allutada sooviv. Tänu sellele, et jäin vallaliseks, olen ennast sõltumatuks ja iseseisvaks elanud lisaks nimele ka materiaalselt. Nii hea on nüüd tõdeda, et ta hoiab nii mõnigi kord end vaos ja keelt hammaste taga, sest olen vaba ja sõltumatu.
Sa pead mehele otse ütlema, et ta survestab sind ja survestamine ei saa olla abielu alus. tema solvub – aga sinu tunded? Küsi otse, kas tema jaoks on olulisem se eteadmine, uhkusetunne, et naine võttis tema nime, kui et sinu identiteeditunne? Oma kraadid jmt jura jäta kõrvale, see on ainult ettekääne – tegelik põhjus seisneb selles, et sa ei soovi ja kõik. Ja kui ta küsib, miks – siis tulebki ausalt vastata – sa tunned, nagu kaotaksid tükikese endast, sa lihtsalt ei taha ja miks sa peaksid nime vahetama? Miks ei ole mees nõus sinu nime võtma? Lihtsalt mingi traditsiooni pärast?
Kui te nii lihtsas asjas ei jõua teineteisemõistmisele, siis tulevikus saba teil veel raskem olema. See on küsimus, mis on puhtalt naise otsustada – ütleme nii, et kui ma ikka leian, et abordi puhul peaksid suhtes olevad mees ja naine teemat arutama ja naine peaks ikka mehe ära kuulama, enne kui otsustab (aga lõplikult otsustab ise), siis nime küsimus on iga inimese individuaalne otsus.
Järgmiseks solvub mees, kui sa esikpojale ei taha tema või tema ise nime panna.
Mees peab aru saama, et tänapäeval ei abielluta sellepärast, et vanatüdruk on häbi olla ja abiellumine on mingi auasi, et siis nimevahetusega tervele maailmale seda näidata. Tänapäeval abiellutakse sellepärast,e t lihtsalt soovitakse.
PS ma ise võtsin mehe nime ja kunagi ei arvanud, et oma nimega jään (va kui mehel oleks eriti nõme nimi olnud), aga ikkagi tabas mind peale abiellumist mingi hetk identiteedikriis nime vahetuse tõttu-. Seetõttu saan täitsa aru sellest identiteediteemast, et olen selle kriisi läbi teinud, küll elasin selle õnnelikult üle, sest keegi ei survestanud mind
Hiljuti küsisin tuttavalt, miks ta tütar pani lapsele isa perekonnanime (tegemist on koleda nimega) – sain teada, et lapse isa oli teatanud, kas laps tema perekonnanimele või ta ei võta üldse isadust omaks! Et siis nii käibki, mees otsustab.
Natuke võiks proovida ka mehe vaatenurka mõista. Tema jaoks on ehk nime andmine naisele suurim ühenduse sümbol, mida ta tahab teha. See on miski, millesse ta usub. Kõhklus on muidugi arusaadav (ma usun, et sellist kurbusemomenti on enamik pruute tundnud selles küsimuses), aga mõtle pika pildi peale. Võibolla selle ühe detailiga, mis on sulle vaid hetkel teema, mehele aga pikalt, saad ikkagi oma hinges leppida. Ma ei arvestaks, et muudad nime hiljem. Mida kauem vana nime kandnud, seda raskem võib see samm olla. Hetkel vaja otsustada, kas teed mehele selle kingituse ja loobud oma neiupõlve nimest. Sina said ju ka pealegi selle oma isa käest. Äkki aitaks head tunnet tekitada, kui ei lase nime pulmas kuhugi lendu vm, vaid annad näiteks isale tagasi?
Kraadide osas põdemine on veidi lapsik mu meelest. Loomulikult need ei kao kuhugi.
Nüüd teineasi on küll see, kuidas see NÕUDMINE täpsemalt välja näeb. Oma meest tunned ise ja mõtle järgi, kas seal on mingeid ohumärke. Aga see võib tõepoolest olla ainult see üks ja temale südamest oluline nimeküsimus.
See on ju abielu. Traditsioon. Kõik minu abiellunud sõbrannad on võtnud mehe nime. Ühel korral võttis mees naise nime. Keegi pole jäänud oma nimega.
Ise tead muidugi.
Teemaalgataja, ära´nd aja. Sa ju ei abiellu 2 kuu pärast. Abiellumiseks oleks ju avaldused esitatud ja sinna tuleb juba perekonnanime otsus ära teha.
Hiljuti küsisin tuttavalt, miks ta tütar pani lapsele isa perekonnanime (tegemist on koleda nimega) – sain teada, et lapse isa oli teatanud, kas laps tema perekonnanimele või ta ei võta üldse isadust omaks! Et siis nii käibki, mees otsustab.
Su tuttav on nõrk või rumal
21.sajandil on DNA testid isaduse kinnitamiseks, mitte mingi jõmmi suuremeelne vastutulek
Su tuttav on nõrk või rumal
21.sajandil on DNA testid isaduse kinnitamiseks, mitte mingi jõmmi suuremeelne vastutulek
Ju ta tahtis mehega hästi läbi saada, mitte kohtus DNA- testiga jaurata. Eks see ole ikka igaühe isiklik valik ometi.
Mina olen nii isekas ja ennast väärtustav, et mina poleks nõus kellegi teise nime võtma. Ka mu laps on minu nimega. Pean loomulikuks, et lapsed on emaga ühe nime peal. Kogu see abiellumisega nimevahetuse möll on suht absurdne ja minu jaoks patriarhaadi sümbol. Sest kunagi, kui “püha abielusakrament” kristluse kontekstis välja mõeldi, siis naine pidigi saama mehe omaks, polnud tal mingeid õigusi ega oma vara ja nimevahetus jättis ta ka oma identiteedist ilma. Minu arust elame me siiski juba 21. sajandis ja selline traditsioon pole küll midagi väärt.
Aga see on minu arvamus. Teemaalgataja peab ise enda jaoks läbi mõtlema, miks ta mehe nime tahab/ei taha. Ja kui palju probleeme sellest tuleb, kui ta ei ole nõus nime vahetama. Kas tüli mehega või mehe hingepõhjani solvumine (kui on selline mees, kes niisugust asja südamesse võtab) on seda väärt? Sa ise tunned oma meest kõige paremini (loodetavasti) ja peaksid teadma, kui kaua ta sellise asja peale solvunud võiks olla. On ta muidu mõistlik mees? On ta kontrolliv? Seda meie ei tea. Laste nimede asi tuleb ju ka läbi mõelda, kui teil veel lapsi pole (ma teemaalgatust lugedes millegipärast kohe arvasin, et tegu on paariga, kes on kaua koos olnud ja lapsed olemas, ei tea, miks ma nii mõtlesin). Nii laste eesnimed kui perenimed tuleks läbi mõelda – kui te mõlemale meeldivat eesnime nt ei suuda leida, siis kas olete mõlemad nõus ka kahe eesnimega lapsele?
Mida mees selle peale ütleb, ku sa soovitad ühiseks perenimeks võtta sinu oma? Siis oleks perekond ju ikkagi ühe nime peal, et nagu siis “täisväärtuslik ja õige” perekond. Kas see variant on talle täiesti vastuvõetamatu? Üldse, kas mees on sulle öelnud, miks ta tahab just, et tema nimi oleks ühine?
Su tuttav on nõrk või rumal
21.sajandil on DNA testid isaduse kinnitamiseks, mitte mingi jõmmi suuremeelne vastutulek
Ju ta tahtis mehega hästi läbi saada, mitte kohtus DNA- testiga jaurata. Eks see ole ikka igaühe isiklik valik ometi.
Naisel on vaja mehega hästi läbi saada. Mehel naisega mitte?
Naisel on vaja mehega hästi läbi saada. Mehel naisega mitte?
Oled kuulnud väljendit: vali oma lahinguid. Ju siis see lahing polnud selle naise jaoks nii hirmus oluline. Võid muidugi unistada, et õige suhe on selline, kus partnerid on alati ühel meelel ja mingeid järeleandmisi pole kellelgi kunagi vaja teha ja alati saab leida kompromissi, nt üks tahab värvida toa seinad siniseks, teine kollaseks ja värvitakse roheliseks, lapse perekonnanime puhul ütleb nimeseadus aga: “Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel või perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.”
Hiljuti küsisin tuttavalt, miks ta tütar pani lapsele isa perekonnanime (tegemist on koleda nimega) – sain teada, et lapse isa oli teatanud, kas laps tema perekonnanimele või ta ei võta üldse isadust omaks! Et siis nii käibki, mees otsustab.
Su tuttav on nõrk või rumal
21.sajandil on DNA testid isaduse kinnitamiseks, mitte mingi jõmmi suuremeelne vastutulek
Ju ta tahtis mehega hästi läbi saada, mitte kohtus DNA- testiga jaurata. Eks see ole ikka igaühe isiklik valik ometi.
Naisel on vaja mehega hästi läbi saada. Mehel naisega mitte?
Oled kuulnud väljendit: vali oma lahinguid. Ju siis see lahing polnud selle naise jaoks nii hirmus oluline. Võid muidugi unistada, et õige suhe on selline, kus partnerid on alati ühel meelel ja mingeid järeleandmisi pole kellelgi kunagi vaja teha ja alati saab leida kompromissi, nt üks tahab värvida toa seinad siniseks, teine kollaseks ja värvitakse roheliseks, lapse perekonnanime puhul ütleb nimeseadus aga: “Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel või perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.”
Selline ultimaatum ei tähendaks enam lahingut vaid juba sõda.
Ta arvab, et mis siis abiellumisel üldse mõtet on, kui ma tema nime ei võta. Minu arvates see on üsnagi ultimaatum. Ma olen öelnud, et vb tulevikus võtan tema nime, aga hetkel pole veel “vaimselt” seal maal, et suudaksin oma nimest loobuda. Keeruline seletada seda tunnet…
Oi, ma oleks tõesti ettevaatlik inimesega, kes arvab, et abielu põhiline mõte on selles, et naine oma nime vahetab. See kõlab küll pealesuruvalt, justkui tahetakse naist enda alla allutada.
Ma arutleks mehega pikalt ja laialt läbi, mis on tegelikult tema motivatsioon abiellumiseks. Ma arvan, et ta saab suure pettumuse osaliseks pärast abiellumist, kui avastab, et sina oled ikka sama naine nagu enne, mitte mingi uus oma meest teeniv inglike. Sellised “romantilised” valearusaamad on sageli põhjuseks, miks mõned abielud kiiresti lagunevad.
Abielu on siiski eelkõige leping. Võiks isegi öelda, et eelkõige majanduslik leping või siis hooldusleping. Kui varalahusust ei tehta, siis pärast abielu vastutate mõlemad üksteise majandusliku olukorra eest (sissetulekud ja väljaminekud, laenud ja võlad saavad ühiseks) ja vastutate mõlemad üksteise tervise eest (näiteks abikaasa lubatakse haiglasse oma kaasa osas otsuseid tegema operatsioonide, koomas oleku jne suhtes, aga elukaaslast mitte).
Kas on ikka mõtet abielluda, kui seda tehakse ainult eesmärgil naisele mehe perenimi saada ja muud ei arvestata? Muu on ju ikka kordades olulisem!
Kui juba enne abielu esitatakse üksteisele ultimaatumeid, siis pole mõtet küll abielluda.
Hiljuti küsisin tuttavalt, miks ta tütar pani lapsele isa perekonnanime (tegemist on koleda nimega) – sain teada, et lapse isa oli teatanud, kas laps tema perekonnanimele või ta ei võta üldse isadust omaks! Et siis nii käibki, mees otsustab.
nõrk naine oli siis! Mees võib ju isadust mitte omaks võtta, aga alati saab kohtu kaudu tuvastamist nõuda + kui isadus leiab kinnitamist, peab isa ekspertiisi kinni maksma 🙂
MIna ei näe probleemi. Tuntud inimeste seas on palju neid, kel passis üks, aga tööde juures teine nimi. Ja ka mitte nii tuntud inimeste seas. Ita Ever tuleb esimesena meelde.
Võta see tema nimi vastu, aga oma asja aja oma nime alt. Ka teadustöödes olen piisavalt kohanud autoreid, kes tegelikult passis kannavad teist (pere)nime.
Las mees võtab sinu nime, kui talle oluline sama perenime kanda.
