Minu nägemus pulmadest (st pulmapeost) on traditsiooniline- pikk laud, suur pidu ja pillerkaar, kohal mulle ja mehele olulised inimesed (ca sada kokku). Ma ei tahagi teist moodi abielluda, sest ma tahan seda läbi viia just nii, mitte mõelda hiljem, millest pidin loobuma, peaasi, et sõrmus sõrmes. Oleme sellest mehega ka rääkinud ja temal on samad ettekujutused. Mis mind siis häirib? Et mind pole naiseks palutudki (konkreetselt abieluettepanekut tehtud, kihlunud). Tema arusaaamade kohaselt peaks kihlasõrmus maksma vähemalt mehe poole aasta palga. Jälle takistuseks raha, eksole! Aga et ankeetides, küsitlustes jne nimetab minu elukaaslane ja laste isa mind abikaasaks, mitte elukaaslaseks. Alati kihvatab, sest formaalselt see ei ole nii, milleks end ehtida võõraste sulgedega? Ma ei taha ka peale lennata ja sellest tüli üles kiskuda, aga vahel, st viimasel ajal tekib küsimus, et miks? Viimasel selleteemalisel vestlusel jäi põhiküsimuseks, st miks me pole pulmi pidanud, raha. Jah, ma tean, et me ei suple rahas ja et me saaks abielluda homme nii, nagu me mõlemad oleme ette kujutanud, see võtaks umbes 10 000¤. Aga me teenime rohkem, kui keskmine eestlase palk. Tõsi, ma poleks iial nõus minema niisama registreerima ja tema õnneks ka mitte, aga häirib see, et ta nagu ei tahakski pingutada selle nimel, et see raha kõrvale panna (see oleks mingi ajaga, niinaastaga ehk, suhteliselt loogiline). Ütlesin viimati, et kogume siis, aga ma isegi ei mäleta, kuhu see teema jäi. Ma muidugi omadest kogemustest tean, et ta ei ole absoluutselt koguja tüüp. Hetkel seda teemat läbi lugedes ma ei teagi, mida ma konkreetselt öelda tahan, ehk lihtsalt arutada, et kas mulle tundub, et asi on raha taga või päriselt ongi? Mõnel hetkel ma lihtsalt tahan, et me oleks abielus, enamus ajast aga ma tahan, et me saaks seda teha nii, nagu me pâpäriselt tahame, aga see on igavene takistus- nii minu poolt kui ka tema poolt. Ta ei keeruta, kui teema üles võtan. Tegelikult võtab ise peaaegu sama tihti selle teema ette (a’la millal siis abielluma ja peame ikka pulmad ära pidama jne) aga jutt jõab alati otse või ringiga rahani. Alati. Ja sinna see jääb. Kuidas sellest kivist üle saada?
Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.
Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com
Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing
Teema: Abielu ja raha
Kui mees pidevalt sellel teemal keerutab ja ära hiilib, siis on selge, et ta sinuga abielluda ei taha. Samas meeldib talle selline kooselu nagu praegu, sest see on mugav.
Kui inimesel on tõeline soov, siis leiab ta ka vahendid.
Nii lihtne see ongi.
Nõustun viimase postitajaga. Kui on soov, leitakse ka vahendid.
Samas pean tunnistama ausalt, et ka meil sai paar aastat see abiellumise teema nii minu kui ka mehe poolt üles võetud ja jõudsime iga kord järeldusele, et üsna kalliks läheb(soovisime samamoodi traditsioonilist pika laua pidu).
Ühel päeval, kui mees jälle jutustas, et tahaks abielluda ja jõudsime sinna raha teemani, siis mul sees kihvatas ja ma küsisin temalt, et kui palju see sinu arust siis maksab?
Tema rääkis ettekujutuses ette, mis ta soovib(meil oli ühine nägemus pulmadest, miskipärast ta arvas, et ma soovin midagi grandioossemat) ja mina tegin esialgse kalkulatsiooni( mis oli lõppkokkuvõttes suht täpne, kuna mul on kombeks alati suure varuga arvutada summasid). Mees vaatas seda ja ütles, et kuule aga see ju ei ole üldse kallis, pool raha meil juba kogutud ja teise poole kogume vabalt kokku suveks.
Nii see teema jäigi, kuniks nädal hiljem siis mees saabus kihlasõrmusega ja palus mind naiseks.
Mis ma tahtsin selle looga õelda oli see, et seniks, kuni me polnud paika pannud ,et mida me täpselt tahame, siis oligi see ebamäärane \”liiga kallis\” teema koguaaeg.
Siis, kui sai kõik paika ja rahaasjad läbi arutatud, siis loksus kõik ise oma kohale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu nägemus pulmadest (st pulmapeost) on traditsiooniline- pikk laud, suur pidu ja pillerkaar, kohal mulle ja mehele olulised inimesed (ca sada kokku). Ma ei tahagi teist moodi abielluda, sest ma tahan seda läbi viia just nii, mitte mõelda hiljem, millest pidin loobuma, peaasi, et sõrmus sõrmes. Oleme sellest mehega ka rääkinud ja temal on samad ettekujutused. Mis mind siis häirib? Et mind pole naiseks palutudki (konkreetselt abieluettepanekut tehtud, kihlunud). Tema arusaaamade kohaselt peaks kihlasõrmus maksma vähemalt mehe poole aasta palga. Jälle takistuseks raha, eksole! Aga et ankeetides, küsitlustes jne nimetab minu elukaaslane ja laste isa mind abikaasaks, mitte elukaaslaseks. Alati kihvatab, sest formaalselt see ei ole nii, milleks end ehtida võõraste sulgedega? Ma ei taha ka peale lennata ja sellest tüli üles kiskuda, aga vahel, st viimasel ajal tekib küsimus, et miks? Viimasel selleteemalisel vestlusel jäi põhiküsimuseks, st miks me pole pulmi pidanud, raha. Jah, ma tean, et me ei suple rahas ja et me saaks abielluda homme nii, nagu me mõlemad oleme ette kujutanud, see võtaks umbes 10 000¤. Aga me teenime rohkem, kui keskmine eestlase palk. Tõsi, ma poleks iial nõus minema niisama registreerima ja tema õnneks ka mitte, aga häirib see, et ta nagu ei tahakski pingutada selle nimel, et see raha kõrvale panna (see oleks mingi ajaga, niinaastaga ehk, suhteliselt loogiline). Ütlesin viimati, et kogume siis, aga ma isegi ei mäleta, kuhu see teema jäi. Ma muidugi omadest kogemustest tean, et ta ei ole absoluutselt koguja tüüp. Hetkel seda teemat läbi lugedes ma ei teagi, mida ma konkreetselt öelda tahan, ehk lihtsalt arutada, et kas mulle tundub, et asi on raha taga või päriselt ongi? Mõnel hetkel ma lihtsalt tahan, et me oleks abielus, enamus ajast aga ma tahan, et me saaks seda teha nii, nagu me pâpäriselt tahame, aga see on igavene takistus- nii minu poolt kui ka tema poolt. Ta ei keeruta, kui teema üles võtan. Tegelikult võtab ise peaaegu sama tihti selle teema ette (a’la millal siis abielluma ja peame ikka pulmad ära pidama jne) aga jutt jõab alati otse või ringiga rahani. Alati. Ja sinna see jääb. Kuidas sellest kivist üle saada? [/tsitaat]Üks väga selge asi, mis sa saaksid omalt poolt teha oleks see, et ütled mehele, et kihlasõrmus ei pea sugugi maksma poolt aastapalka ja sa oleksid väga rahul ka palju odavamaga. Siis sa saad teha veel konkreetse eelarve pulmade kulude kohta ja öelda mehele, et sina kogud omalt poolt kokku 5000 eurot selleks ja selleks päevaks ja küsid tema käest konkreetselt kas ka tema suudaks sama summa hankida samaks päevaks.
Praegu jääb mulje, et sina ainult ootad pidu ja jätad arved mehe maksta.
Meil läks 10 külalisega pulm ca 3500 maksma. Nn pikk laud polnud meile küll oluline, selle jätsime rahumeeli ära ja piirdusime pereringis väikese peoga. Aga kõik muu pidi perfektne olema ja selle pealt kokku ei hoidnud – pruutkleit õmblejalt ja ehted ehtekunstnikult tellitud, professionaalne fotograaf ja meigikunstnik, registreerimine suures saalis, õhtusöök heas restoranis, pulmaöö noorpaarisviidis.
aga miks peaks elama üle oma võimete? hea veel, et laenu ei taha võtta
Kas see tegelikult täiesti olemuslikult perversne ei ole, kui paar, kellel on juba lapsed (nii ma igatahes tekstist välja lugesin), arutab mingi kihlasõrmuse ja pulmapeo hinna üle? Saan aru, et inimestel on mingi kunagine unistus või arusaam pulmadest, aga ammu koos elavate ja lapsevanematena olete ju selle \”teemantsõrmus, valge kleit, uhke pulm, elu algab nüüd!\” juba maha mänginud. Milleks üldse seda teemat arutada ja ennast ärritada, ilmselgelt teie elus seda ju ei tule enam?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See, et meil on tahe omavahel tulevikus abielluda, oli meil enne lapsi juba räägitud. Samuti see, kuidas see laias laastus peaks olema ning sellest võib ka järeldada enam vähem hinna. Lapsed ei juhtunud meil niisama kogemata, täiesti planeeritult ning ka see sai läbi räägitud, et meie jaoks ei ole oluline abielluda enne lapsi. Selliseid plaane või unisyusi ei tohi olla? Millal me selle unistuse siis maha mängisime? Miks elu algab siis, see on meie elu ja abielu on osa sellest, vähemalt meie mõlema idee järgi. Sellist ideed ei tohi olla? Ainus, mis mind häirib, on see, et raha on endiselt takistus. [/tsitaat]
Täiesti arusaamatu, kuidas laste jaoks on raha, aga abiellumiseks mitte. Lapsed on lõpmata palju kallim projekt!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See, et meil on tahe omavahel tulevikus abielluda, oli meil enne lapsi juba räägitud. Samuti see, kuidas see laias laastus peaks olema ning sellest võib ka järeldada enam vähem hinna. Lapsed ei juhtunud meil niisama kogemata, täiesti planeeritult ning ka see sai läbi räägitud, et meie jaoks ei ole oluline abielluda enne lapsi. Selliseid plaane või unisyusi ei tohi olla? Millal me selle unistuse siis maha mängisime? Miks elu algab siis, see on meie elu ja abielu on osa sellest, vähemalt meie mõlema idee järgi. Sellist ideed ei tohi olla? Ainus, mis mind häirib, on see, et raha on endiselt takistus. [/tsitaat]
vabandused, vabandused. nagu siin juba eespool ka öeldi, siis sellise suhtmisega, ei abiellu te kunagi, vähemalt mitte selle meheaga.
Aastapalga kõrvalepanemiseks peaks mineam vähemalt 10 aastat, kui suuta iga aasta säilitada 10nendik aastasissetulekust. Kaua te koos olete ? Võimalik et mees korjab raha, aga nii et elukvaliteet oluliselt ei kannataks. Võid ju mehele teha ettepaneku, et sõrmuse ostab tema, ülejäänu eest maksad sina oma palgast. Palju sul pulmadeks kõrvale on pandud ?
Mina abiellun järmisel aastal. Kihlasõrmust mul pole üldse, ei nuta ka sellepärast. 100-inimeselise süldika saab pidada ka viisakamalt ja odavamalt. Oleneb, kas tahad mõisa või piisab ka mõnest tagasihoidlikuma kategooria asutusest, kas tahad gurmee-lauda või süldilauda, kleidi saab osta kasutatud alates 100-eurost, samas võid lasta endale disainida 2000 eest. Abilistena saab kasutada sugulasi-tuttavaid (auto, muusika, lilleseaded, kutsed jmt). Valikuid on palju, mõelge oma võimalused läbi, see pole kindlasti nii, et alla 10 000 on mingi rotipidu!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Peaksin vist siinkohal täpsustama, et sissetulekud on meil piisavad, et see ei oleks üle võimete, aga see kulub lihtsalt ära. Kuna enamus sissetulekust on mehelt, siis ei saa ma sealt midagi ka koguda ja mu elukaaslane lihtsalt ei ole rahade kogumises just kõige osavam. [/tsitaat]
kuna raha on takistuseks, siis on ju üle võimete.
mina ka ei mõista milleks see tulede ja viledega pulm teie puhul. selle aeg on lihtsalt möödas ega tule enam kunagi tagasi. tahad kihluda ja kihlasõrmust? no milleks, sa juba oled ju faktiliselt pereema ja mehe naine. mis kihlust siin veel pidada?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu jaoks on see väide täiesti arusaamatu. Lapsed pole meilt siiani 10 000¤ korraga välja käia palunud seega ma ei nõustu. 20 aasta peale kokku arvestada summa, mis lastele kulub, on tõesti suurem, aga seda ei pea ju korraga välja käima. Abielluda kavatsen siiski ühe korra elus ja ühel päeval. [/tsitaat]
Mis mõttes korraga? Aegamööda kogute. Enne lapsi on ju kulutused palju väiksemad ja kogumine läheb kiiremini.
Mis kihlumine? Teil on ju lapsed! Kihlumine tähendab ooteaega, järelemõtlemist, kas ikka kindlalt just selle inimesega soovitakse pere luua. Mida te enam järele mõtlete, kui olete pidanud üksteist oma lapse isaks/emaks piisavalt heaks?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Peaksin vist siinkohal täpsustama, et sissetulekud on meil piisavad, et see ei oleks üle võimete, aga see kulub lihtsalt ära. Kuna enamus sissetulekust on mehelt, siis ei saa ma sealt midagi ka koguda ja mu elukaaslane lihtsalt ei ole rahade kogumises just kõige osavam. [/tsitaat]Et siis pidu tuleks puhtalt mehe arvelt?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Meil on ühine rahakott. Kui see oluline on, siis varasemad 5 aastat olin mina pere ülalpidaja, hetkel vastupidi. [/tsitaat]Miks sa siis selle 5 aastaga pulmaraha kokku ei kogunud? Paistab et sa pole ka sugugi parem koguja kui mees…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mis aeg on möödas? Et pulmapidu võib pidada vaid siis, kui pole lapsi? Miks? [/tsitaat]
Jutt ei olnud ju pulmapeo pidamisest, vaid kihluse pidamisest…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma ei väidabi seda. Siis ei mõelnudki sellele teemale vist. [/tsitaat]Seega peaksid jätma mehe kallal virisemise ja uuesti mingi rahalisema otsa leidma. Praegu jääb mulje, et looderdad ja süüdistad meest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Meil on ühine rahakott. Kui see oluline on, siis varasemad 5 aastat olin mina pere ülalpidaja, hetkel vastupidi. [/tsitaat]
Kui teil on ühine rahakott, siis panedki sealt iga kuu 800 euri kõrvale.
Vastasel juhul teil ju pole ühine rahakott, kui sa seda teha ei või…
Minu meelest tuleks paika panna väärtushinnagud. Kas prioriteediks oleks abiellumine ja ühiseks pereks saamisel või unelmate pulmapeol.
Kui palju asju ise teha, siis saab ka suhteliselt normaalse hinnaga peo peetud.
No ja kui võtta seda pulmapidu kui äriprojekti, siis kokkuvõttes võid ju lasta kinguitused rahas tuua. Niimoodi polegi väljaminekud teab, mis suured.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
