Ise olen mõelnud lahusvara peale, sest isegi ostaks võimalusel kinnisvara juurde ja üüriks välja vms ja tunduks ebaaus, kui kunagi ehk mehel oleks õigus sellele varale, mis mina olen soetanud ja vastupidi, mehel muidugi juba praegu oluliselt rohkem vara, kui minul ja lahutuse puhul jääks tema kaotajaks. Aga juba praegu tundub mulle vastumeelne, et ma kuidagi tema suure vaevaga varast hakkaksin enda kontole mingit raha nõudma. Vanematest teemadest lugesin, et naine peaks ikkagi ennast abieluga kindlustama ja et naine ju jääb koju ja ei saa raha teenida.
Ma ei näe mingit üüratut dilemmat.
Meil on lahusvara. Oleme tavaline, armastav paar, abiellusime kui lapsed juba olemas. Kodu ostsime juba abielu ajal 50:50, aga ma ei eelda, et iga sent kummagi palgast jooksvalt pooleks peab minema. Olen kasvanud lihtsates oludes, omandanud hariduse, käin tööl. Tean, et pean suutma end ülal pidada ja hädapärasel tasemel saaksin ka üksi lastega hakkama.
Ei tähtsusta suhtes üle raha küsimust ja lahusvara sobib selle mõtteviisi toetuseks hästi.
Peavad inimesed ikka kõvad investeerijad olema, et nii põhjalikult oma varandusel näppu järgi hoiavad. Siis võiks neid mõtteid üksipulka arutada siiski tulevase abikaasaga, kui lahutusplaanid nii kindlad on 🙂
Erinevad loogikad ???? Ühisvara = kõik sissetulekud pooleks. Lahusvara = kõik eraldi. Kumb sisaldab jagamist, “saagimist”?
Ei saa aru, kuidas ühisvara = kõik sissetulekud pooleks. Vastupidi, kõik on ühine ja kasutab see, kellel on vaja, keegi ei jaura, et “mina teenisin 300€ rohkem, mina pean saama ka 300€ rohkem kulutada”. Lahusvara puhul sööb igaüks oma leivakotist, vb üks makarone ja teine krevette. Lahusvara puhul peab iga poearve pooleks tegema (või jälgima, et kui mina ostan täna süüa, siis sina homme). Kuidas lahusvara puhul uus blender ostetakse? Kelle rahast? Või on kummalgi oma blender? 🙂 Mina ei saa sinu loogikast küll aru.
Ei saa aru, kuidas ühisvara = kõik sissetulekud pooleks. .
Sa vist ei tea ühisvara ametlikku tähendust? Ühisvara tähendab justnimelt seda, et kõik abielu kestel soetatud asjad (ja ka sissetulekud) kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Võrdselt, see tähendab pooleks.
Lahusvara puhul peab iga poearve pooleks tegema (või jälgima, et kui mina ostan täna süüa, siis sina homme). Kuidas lahusvara puhul uus blender ostetakse? Kelle rahast? Või on kummalgi oma blender? ???? Mina ei saa sinu loogikast küll aru.
Kuidas ostetakse? Täiesti ükskõik 🙂 See, kes parasjagu poodi läheb 🙂
See, et ostan enda lahusvara arvelt mingi asja, ei tähenda, et teine ei tohi seda kasutada (kummaline eeldus?)
keegi ei jaura, et “mina teenisin 300€ rohkem, mina pean saama ka 300€ rohkem kulutada”.
Lahusvara puhul sööb igaüks oma leivakotist, vb üks makarone ja teine krevette. Lahusvara puhul peab iga poearve pooleks tegema (või jälgima, et kui mina ostan täna süüa, siis sina homme).
See on ikka väga kummaline lähenemine. Miks PEAB poearved pooleks tegema? Ükski seadus ei kohusta selleks ega keela oma kraami perega jagada.
Lahusvara puhul sööb igaüks oma leivakotist, vb üks makarone ja teine krevette. Lahusvara puhul peab iga poearve pooleks tegema (või jälgima, et kui mina ostan täna süüa, siis sina homme). Kuidas lahusvara puhul uus blender ostetakse? Kelle rahast? Või on kummalgi oma blender? ???? Mina ei saa sinu loogikast küll aru.
Päris jube jutt. Viissada eurot siia-sinna kuu lõikes ei oma kindlasti tähtsust. Oluline on, kuidas kinnisvara, väärtpaberid, dividenditulud jne. jagunevad.
Sa vist ei tea ühisvara ametlikku tähendust? Ühisvara tähendab justnimelt seda, et kõik abielu kestel soetatud asjad (ja ka sissetulekud) kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Võrdselt, see tähendab pooleks.
Pooleks lähevad nad siis, kui vara jaotama hakatakse. Ühise elu jooksul pole mingit kahte hunnikusse loendamist, vaid on ühine rahakott ja ühised kulud. Tean ikka ühisvara tähendust.
Kuidas ostetakse? Täiesti ükskõik ???? See, kes parasjagu poodi läheb ???? See, et ostan enda lahusvara arvelt mingi asja, ei tähenda, et teine ei tohi seda kasutada (kummaline eeldus?)
Pidasin silmas õigluse vaatenurka. Muidugi võib enda rahast kõiki ja kõike enda ümber ülal pidada, aga ma ei näe, milleks see hea peaks olema, st miks siin lahusvara parem variant on kui ühisvara?
Pidasin silmas õigluse vaatenurka. Muidugi võib enda rahast kõiki ja kõike enda ümber ülal pidada, aga ma ei näe, milleks see hea peaks olema, st miks siin lahusvara parem variant on kui ühisvara?
Väikeste asjade osas ei olegi sellel erilist vahet. Sina ise tõid selle blenderi sisse, ma ei näe mingit probleemi blenderi ostmisel ei ühis- ega lahusvara puhul. Pere igapäevakulude jaotus on minu jaoks mõlemal puhul sarnane
Päris jube jutt. Viissada eurot siia-sinna kuu lõikes ei oma kindlasti tähtsust. Oluline on, kuidas kinnisvara, väärtpaberid, dividenditulud jne. jagunevad.
Oota, jutt oli sendisaagimistest, investeeringute jaotumine vist ei liigitu selle alla? Pealegi, sulle ei oma 500€ kuus tähtsust, neile, kelle sissetulek on 1000€ kuus, omab. Jajah, võib ka kinnisvara jaotumise näiteks tuua, näide nagu minu omagi. Minu jaoks on loogiline, et kui ühe palgast ostetakse perele süüa ja teise palgast tehakse investeeringuid, siis pole viimased mitte investeerija omad, vaid ühised – samamoodi, kui ühiselt söödi ära ka ostetud söök. Sellise olukorra vältimiseks ongi muretu omada ühisvara. Muidugi räägid sa nüüd, kuidas pole ju probleem, kui mõlemad ostavad süüa ja mõlemad investeerivad … 😀 Reaalsus on siiski enamasti teine, tööd peres jaotuvad.
Ühise elu jooksul pole mingit kahte hunnikusse loendamist, vaid on ühine rahakott ja ühised kulud.
No nüüd sa räägid millestki muust juba 🙂
TA küsis nõu, millist varasuhet valida abielludes. See ei puutu kuidagi mingisse “ühisesse rahakotti”. Ühine rahakott on paar kokkulepe (see pole lepinguline varasuhte määratlus ometigi). See võib olla nii ühis- kui lahusvara korral. Rahakoti “ühisus” ja kulude jaotamine – need asjad tuleb nagunii peres kokku leppida, olenemata varasuhtest.
Ühise elu jooksul pole mingit kahte hunnikusse loendamist, vaid on ühine rahakott ja ühised kulud.
No nüüd sa räägid millestki muust juba ????
TA küsis nõu, millist varasuhet valida abielludes. See ei puutu kuidagi mingisse “ühisesse rahakotti”. Ühine rahakott on paar kokkulepe (see pole lepinguline varasuhte määratlus ometigi). See võib olla nii ühis- kui lahusvara korral. Rahakoti “ühisus” ja kulude jaotamine – need asjad tuleb nagunii peres kokku leppida, olenemata varasuhtest.
Ei, ma ei räägi muust. Ka pangaarvel olev raha on ühisvara, seega automaatselt ühine rahakott. Seda ma silmas peangi ühisest rahakotist rääkides, mitte protseduure, mida eraldi kokku lepitakse.
Minu jaoks on loogiline, et kui ühe palgast ostetakse perele süüa ja teise palgast tehakse investeeringuid, siis pole viimased mitte investeerija omad, vaid ühised – samamoodi, kui ühiselt söödi ära ka ostetud söök.
Kui ühe palgast ostetakse süüa, siis teise palgast kaetakse muid olmekulusid.
Investeeringuid teeb kumbki pool oma ülejäävast rahast, kui pere vajadused on kaetud.
Kui ühe palgast ostetakse süüa, siis teise palgast kaetakse muid olmekulusid. Investeeringuid teeb kumbki pool oma ülejäävast rahast, kui pere vajadused on kaetud.
Ja siinkohal tulebki ühisvara eelis välja – kui lahusvara puhul peabki tingimata just nii tegema, et üks katab ühe ja teine teise kulu, siis ühisvara puhul teeb igaüks seda, mis tal paremini välja tuleb või mida teha soovib. Naine katab jooksvaid kulusid, mees investeerib ja säästab, või vastupidi. Kui soovitakse mingeid erandeid teha, siis sõlmitakse abieluvaraleping.
Mulle tundub ka, et ühisvaraga saab igapäevaseicrahaotsuseid lihtsamalt teha ja ei ole mingit kalkuleerimist. Blender oli ju ilmselge näide paljudest. kui üks omab kinnisvara ja teine ostab sinna mööbli, siis kuhu lahutuse korral see mööbli omanik oma diivani ja kapiga minema peaks? Ehk et kui ei ole igapäevaset viitsimist mõelda ja kalkuleerida, siis ikka ühisvara.
kuhu lahutuse korral see mööbli omanik oma diivani ja kapiga minema peaks? Ehk et kui ei ole igapäevaset viitsimist mõelda ja kalkuleerida, siis ikka ühisvara.
Saab teha nagu üürilevõtjategagi-kui on korterisse nende poolt ostetud sobilik ese, siis olen mingi hinnaga ära ostnud.
Saab teha nagu üürilevõtjategagi-kui on korterisse nende poolt ostetud sobilik ese, siis olen mingi hinnaga ära ostnud.
On ikka viitsimist möllata. Või see on kellegi arust ikka veel lihtsam ja mugavam kui ühisvara? Ostan, arvutan, kalkuleerin … ei, seda kappi sina osta ei tohi, selle ostan mina, minu maja on …
kui lahusvara puhul peabki tingimata just nii tegema, et üks katab ühe ja teine teise kulu, siis ühisvara puhul teeb igaüks seda, mis tal paremini välja tuleb või mida teha soovib. Naine katab jooksvaid kulusid, mees investeerib ja säästab, või vastupidi.
Mis “peab” ja “peab”? Ei pea! Kustkohast sa seda välja loed, et peab?
Sinu “ühine rahakott” on illusioon.
Kuidas sa seda “ühist” raha ilma kokkuleppeta kätte saad, kui arve mehe nimel peaks olema? Mis siis kui sealt üle poole võtad?
Kulude katmine oleneb ikkagi kokkulepetest.
Blender oli ju ilmselge näide paljudest. kui üks omab kinnisvara ja teine ostab sinna mööbli, siis kuhu lahutuse korral see mööbli omanik oma diivani ja kapiga minema peaks?
Ei tea! Sinu ühisvara korral saete need vist pooleks? 😀
On ikka viitsimist möllata. Või see on kellegi arust ikka veel lihtsam ja mugavam kui ühisvara? Ostan, arvutan, kalkuleerin … ei, seda kappi sina osta ei tohi, selle ostan mina, minu maja on …
Ei, võib küll osta. Probleem oli ju kellelgi teisel, et kuhu selle mööbliga pärast minna. Mulle meeldib ise maksta oma sisustuse, aia, haljastuse jm majaga seonduvate kulude eest.
Mis “peab” ja “peab”? Ei pea! Kustkohast sa seda välja loed, et peab? Sinu “ühine rahakott” on illusioon. Kuidas sa seda “ühist” raha ilma kokkuleppeta kätte saad, kui arve mehe nimel peaks olema? Mis siis kui sealt üle poole võtad? Kulude katmine oleneb ikkagi kokkulepetest.
Ma ei võtagi mehe raha, milleks mulle see. Lihtsalt kulude osas ei pea mingit järge pidama, kes kui palju on kulutanud ja kas iseendale või ühistele asjadele. Nagunii kulutab igaüks meist meie ühist, mitte iseenda raha.
kui üks omab kinnisvara ja teine ostab sinna mööbli, siis kuhu lahutuse korral see mööbli omanik oma diivani ja kapiga minema peaks?
Miks teine peab sinna midagi ostma? Minu maja, mina ostan kõik ja maksan. Mees ostab toidu.
See ongi hea näide sellest, kuidas või suhtes olla ebavõrdsed kulud. Sina investeerid oma kinnisvarasse, aga mehe raha haihtub teie igapäevakuludesse. Kuigi reeglina vist pigem vastupidi, et naise raha kulub igapäevakuludesse – toit, riided, majabidamiseks vajalik jne. kui raha on ühine, siis ei peea muretsema, et kellegi tulevik on lahutuse korral vähem kindlustatud. Lahusvara puhul tuleb hoopis rohkem järge ajada, et mõlemad saaksid nii endale investeerida kui ka jaguks ühise elu ülal hoidmiseks. Aga see oleneb muidugi ka summadest, millest jutt.. Millised sissetulekud nendel indiviididel ja pere väljaminekud… Mõne puhul võivad väljaminekud olla tõesti olla nii marginaalsed võrreldes mõlema sissetulekuga, et tõesti pole mõtet senti saagida.
Blender oli ju ilmselge näide paljudest. kui üks omab kinnisvara ja teine ostab sinna mööbli, siis kuhu lahutuse korral see mööbli omanik oma diivani ja kapiga minema peaks?
Ei tea! Sinu ühisvara korral saete need vist pooleks? ????
Polegi mõelnud, kuidas meie lahutuse korral tegutseksime, aga turvusringkonnas on praktikad, kus kodu koos sisustusega müüakse maha ja kumbki soetab siis uue (väiksema) elamise. On ka sellist varianti, et üks partneritest jääb ühisesse koju elama, aga ei tea, milline oli nende varasuhe, võib-olla oligi ühel see õigus ja teine sai nautida teadmist, et ta maksis jooksvaid kulusid (aga võib-olla maksis ka see paigale jääja teisele pool kodu väärtusest. Ei tea)
See ongi hea näide sellest, kuidas või suhtes olla ebavõrdsed kulud. Sina investeerid oma kinnisvarasse, aga mehe raha haihtub teie igapäevakuludesse. Kuigi reeglina vist pigem vastupidi, et naise raha kulub igapäevakuludesse – toit, riided, majabidamiseks vajalik jne. kui raha on ühine, siis ei peea muretsema, et kellegi tulevik on lahutuse korral vähem kindlustatud. Lahusvara puhul tuleb hoopis rohkem järge ajada, et mõlemad saaksid nii endale investeerida kui ka jaguks ühise elu ülal hoidmiseks. Aga see oleneb muidugi ka summadest, millest jutt.. Millised sissetulekud nendel indiviididel ja pere väljaminekud… Mõne puhul võivad väljaminekud olla tõesti olla nii marginaalsed võrreldes mõlema sissetulekuga, et tõesti pole mõtet senti saagida.
Kuidas kulud ebavõrdsed on? Naise kui majaomaniku suhtes ebavõrdsed?
