Miks mitte oodata, kuni lapsed on täiskasvanud? Milleks lastele seda kurbust ja keerulist perioodi ellu tahata? Minu mees tahab ka palju omaette nokitseda.
Sa kujutled, et täiskasvanul on kuidagi lihtsam vanemate lahutust taluda? Pigem ikka vastupidi.
Selle teooriaga, et “lahutame, kui lapsed on täiskasvanud” meenub see anekdoot, kus vanapaar tuli oma 80 aastat kestnud abielu lahutama ja tõid põhejnduseks, et nad ei tahtnud lahutusega lapsi traumeerida, “ootasime kuni meie lapsed vanaks said ja ära surid”.
Loomulikult on täiskasvanutel lihtsam taluda – nad ju oskavad kriisidega hakkama saada, neil oma elu juba, mitte ei pea hakkama tillerdama nädal ühes kohas ja nädal teises kohas ja olema rõõmus selle üle, et oi kui tore, emal-isal on uus kaaslane, nii vahva, et mul nüüd 2 perekonda on …..
Ei, sa eksid. Kui laps peab edasi-tagasi tillerdama, on midagi väga valesti vanematega, et need ei suuda elu nii korraldada, et issi oleks piisavalt sageli silmapiiril. Kui normaalsed inimesed lähevad normaalselt lahku, ei pruugi laps oma ise senisest vähem nägema hakatagi. Lapsel on sügavalt savi, kas issi magab emmega samas toas või hoopis paar maja edasi – KUI tema suhtlemisvajadus isaga on rahuldatud. Ära aja kaht asja segamini. Viiene võib lohutamatult nutta, kui emme-issi lahku lähevad, aga aastakesega on ta selle olukorraga harjunud ja kohanenud.
Vat 25-selt on ikka päris valus oma ema vaadata, kui isa ema maha jätab ja noore tibi võtab. Viiene laps ei saa sellest traaagikast nii arugi. Talle tuleb selgitada ja see on juba emme-issi töö.
25aastane on täiskasvanu. Ta võib emale toeks olla juba sellel ajal, mitte ise sellest suurt traumat saada. Miks peaks 25aastane sellest trauma saama? Sa tõepoolest arvad, et 5aastasel on kergem? Üks aasta olla jõulud-sünnipäevad isaga, teine aasta emaga (mitte terve pere koos)? Kolida iga nädala kaupa ühest kodust teise ja ikkagi igatseda teise vanema järele? Olla nädalate kaupa teisest vanemast eemal? Mul on 5aastane tütar, kes just teatas: mina võtan endale küll sellise mehe, kes lahku ei lähe, et lapsed võiksid olla kogu aeg ühes kohas ja ei peaks kogu aeg sõitma. Kusjuures ma pole kordagi tütre kuuldes halvustanud isa, teinud takistusi isaga kohtumiseks, pärast seda kui isa otsustas pere juurest uue naise juurde lahkuda, kui lapsed olid 4 ja 5. Isa elab ca 1 km eemal, nii et ka väga pikke sõite pole teise vanema juurde. Lapsel ei ole kindlasti sügavalt savi, kas issi elab temaga koos või kusagil mujal. Mis mõttes ta ei näe teist vanemat vähem kui siis kui koos oldi? Kui sul kogemust ei ole, siis palun ära lahmi.
Muidugi on mul kogemus. Ma olen ise lahutatud perest laps. Miks ei peaks ta üht vanemat kaua mitte nägema? Minu isa käis peaaegu iga päev minu juures, veetsime ikka tunde sageli, rääkisime palju iga kord. Jah, teinekord nädalavahetusel teda ei näinud. Ma nägin teda pärast lahutust vaat et rohkem kui enne. Enne oli ta sageli tööl või puhkas, pärast…võibolla süümekate pärast, ma ei tea, pärast ta tegeles meiega. Tegeles, mitte ei vedelenudd diivanil. Kui teil ei ole olnud oskusi pärast lahutust normaalset elu lapsele lubada, siis kõigil see nii ei ole.
Jah, mul oli tõesti sügavalt savi, kas kui mina 21.30 magama läksin, isa läks minema ja tuli hommikul tagasi, ootas mind maja ees, et mind kooli saata. Muidugi ega ta iga õhtul nii kaua meil polnud, tavaliselt tuli oma lõuna ajast, kui ema oli tööl ja mina koolist tulnud. Aitas õppida, käisime jalutamas. Ma isegi ei registreerinud alguses, et ta ei maga öösel meil. Loomulikult sain ma sellest aru hiljem, aga kuna vanemad tegid mulle ilusasti selgeks, et mind nad armastavad edasi samamoodi, polnud ka mingit kriisi.
See tohutu-tohutu kergendus, mis väikese lapse hinges oli, kui ema nutetud silmi ei pidanud enam vaatama ja õhustikust aimama, millal vanemad jälle tülis on. See pinge, mis kadus.
Kui mu vanemad lahutasid, olin mina 8 saamas ja mu vanim vend 19. Vat temale ja 17-aastasele õele oli see tõsine löök. Mina väikelapsena ei saanud ju petmise kontseptsioonist arugi. Minul oli endisest tähelepanelikum isa ja rahulikum ema. Nende jaoks oli see kohutav šokk, et nende tore, armastav ja hea isa aastaid meie ema pettis…ja veel kellega (selle info ma jätan vahele). Nende jaoks issi reetis nemad, teised vennad ja ema. Alatult. Lõhkus perekonna. Issi oli neile aastaid alatult valetanud. See šokk oli päris kole. Õde pole sellest seni päris üle saanud, kuigi 40+ aastat on möödas. See on endiselt tema elu valusaim vaimne trauma. Tema enda sõnul. Lõhutud usaldus.
Minu jaoks oli issi nüüd palju rohkem sisulises mõttes kohalolev, lahkem, sõbralikum ja ema palju rahulikum. Tõsi, nad olid mõlemad ka ülimalt intelligentsed ja ajasid lahutuse asja lastele parimal viisil.
isa läks kl 21.30 minema ja tuli hommikul tagasi? Ja oli teie ema petnud ja sellest teadasaamine oli kõigile shokk? Anna andeks, aga minu arust oli see räige vaimne vägivald sinu ema suhtes, kes pidi seda rahuliku näoga välja kannatama, et teda petnud mees sisse-välja tolgendab.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 18.02 11:27; 18.02 17:12; 18.02 23:33; 18.02 23:51;