Meedia on moslemimeestest üsna õõvastava pildi maalinud, aga millised on teie isiklikud kogemused? Küsimus suunatud siis neile, kes sellega isiklikult lähedalt kokku puutunud.
Olen isiklikult kokku puutunud. Ja üks mis kindel- üldistada ei saa. Samuti nagu ei saa ühte patta panna kõiki katoliiklasi või luterlasi.
On tõsiusklikke, radikaale ja neid, kes suhtuvad religiooni väga pragmaatiliselt või leigelt.
Moslemil ja moslemil on ka vahe, moslemiriigid ja ususügavus on väga erinevad.
Endal otsene kogemus puudub, mees ikka eestlane ja ilmselt reisides võõrastest täisolemusest aru ei saa, aga näiteks Marokko on nii tihedalt ajalooliselt juba UK ja Prantsusmaaga seotud (ja ristiusuga) ning niipalju turiste, et seal on juba väga erinevaid moslemeid. Sügavamaid usklikumaid, kui moslemiusulisi, kes oma ususügavuselt ja tõekspidamistelt ei erine ka rohkem meist, kes “jõuludel kirikus käivad”.
Kindlasti paarisuhtes on suhted teised kui niisama suhtluses, aga sealsed moslemimehed olid oma naiste suhtes väga hoolivad ja lugupidavad. Kuid juba suhtlemisel on nende temperament teine, nooremad on vabameelsemad (nad üldse tulevad julgemalt juurde, teevad komplimente) ja ka riietuse suhtes. Pigem jälgitakse, et ei oleks sügavaid kaeluseid, paljad kintse, aga kannavad samuti teksaseid, juukseid ei pea olema kaetud jne ja keegi ei vaata ka viltu kui nii ringi käiakse (st kohalikud kohalikke, kes ise on valinud katvama riietuse).
Ehk ilmselt on väga suur vahe Maroko moslemil Süüriast või Iraagist pärit moslemiga.
Lihtsameelsus. Süüria ja Iraak on sama auk. On vahet hiinlasele eestlasel ja soomlasel? Sunnid ja šhiiidid. Konservatiivsem või vähem. Moslemeid on Eestis ja Rumeenias ála.
Naine on seal küll mehe kael, aga korralik tuhvel. Ümardavad, kiidavad, ent mehel on otsustusõigus pea kogu elu üle. Ka väga liberaalsetes riikides – Türgi, Liibanon, Jordaania, Tadžikistan, Palestiina, Bosnia, Egiptus ja mõnes kohas Põhja-Aafrikas on olukord Euroopa mõtteviisi mõttes nadi. Naine on kodu ankur ja mees puri. Puri võib lehvida ja liikuda, aga ankur peab kodus püsima. Konservatiivsemates riikides – Saudimaa, Usbekistan, Iraak, siinnimetatud Süüria, Sudaan, Indoneesia jne on ankur väga mudas ja puri lehvib rohkem.
Mõtle, koma, ja mõtle veel, kui sinna tahad minna. Kõrvad armastavad, süda nutab. Saad purje ümmardada ning suure vahmiilia – kõiki kotib su iga liigutus. Ämm on pere pea ning kontrollib sind.
Heh. Tundub küll pinnapealne soovitus, aga loe näiteks mõnd stiilis “Minu Türgi” tüüpi raamatut.
Eesti juured võid ära unustada ning kui vussi läheb, siis oma lapsest/lastest oled sa ilma. Sealsed kohtud toimuvad “teistviisi”.
Aga inimesed nagu ikka. Kas kristlased on paremad? Perekooli järgi mitte 🙂 Kõik oleme oma õnne sepad ja usk ei ole takistus. Pigem kombed.
Mul on kaks tuttavat, kes moslemiga abielus, mõlemad naised ja mõlemad hindud. (Iseenesest on see kaunis haruldane, hindud moslemeid eriti ei salli ja mõlema naise perekond oli abielule väga vastu).
Ühe paari puhul ei järgi kumbki usulisi traditsioone ning moslemist mees armastab väga veine ning minu meelest sööb ka sealiha, üsna külm igasugune religiooni suhtes, naine elab nii nagu talle meeldib.
Teisel juhul on mees selgelt domineerivam. Naine jälgib oma traditsioone ja usupühasid (kuigi erilaiselt religioosne ei ole ka tema, lihtsalt suuremad pühad nagu meil nt jõulud ja lihavõtted, käib templis ja kodus on palvenurk). Samas, mees ei suitseta, ei tarbi alkoholi, jälgib väga rangelt et söök oleks halal ning nende lapsed käivad küll tavakoolis, kuid lisaks ka just koraani õppimas. Kui õhtul minnakse kodust perekonnaga välja, kannab naine hijabi…
Nende kahe näite puhul just sügavaid järeldusi teha ei saa.
Aitäh. Jätan meelde 🙂
Saad purje ümardada
Ümmardada on see sõna siin. Ümardama tähendab ümaraks tegema.
Elan välismaal ja tunnen põgusalt mitmeid marokolasi. Nende naised (kui on samuti marokolased) üldiselt tööl ei käi, lapsi on neil rohkem kui üks ja väljas kannavad alati hijabi. On ka paare, kus mees on marokolane ja naine on kohalik valge, need naised käivad tööl ja hijabi ei kanna. Aga lastel on alati araabiapärased nimed. Tean kahte lahutatud meest, seega lahutus on täitsa võimalik. Mehed, keda tunnen on sõbralikud ja tsiviliseeritud, aga tean et on ka palju probleemseid ja radikaliseerunud moslemeid.
Mehed nagu mehed ikka, iga inimene on erinev. Tihtipeale on lääne naiste ja teisest kultuurist/religioonist pärit meestega probleemiks see, et ei tehta endale selgeks teise poole tausta. Islami abielu puhul on aga väga oluline, et naine (kes on pärit teisest kultuuriruumist) oleks teadlik oma õigustest ja kohustustest ning samuti sellest, kuidas tavaliselt probleeme lahendatakse. Kuna lääne naiste puhul on abielu tavaliselt vabatahtlik (mitte kusagil selja taga vanemate poolt kokkulepitud), siis ülimalt oluline on muidugi õige inimene leida, kellega on hea suhtes olla ja kõik murekohad saab täiesti vabalt selgeks rääkida. Isiklik lähedane kogemus on positiivne.
Iseenesest on see kaunis haruldane
Kaunis haruldane? Moslemitel pole lubatud hindudega abielluda, see ikka “kaunis haruldasest” päris kaugel. Moslemimees võib abielluda moslemi, kristlase või juudiusulisega, mosleminaine ainult moslemiga. Seega see teine sinu kirjeldatud paar on ikka mingi absurd omaette. Esimesest paarist saan aru, mõlemad on “leiged”.
Loe mõnd tõsielul põhinevat raamatut, esimesena tulevad pähe
Kabuli raamatukaupmees
Minu Albaania
Ei tohiks unustada ka raamatuid “Fatwa – elu surmahirmus” ja “Kõrbekangelanna”
Meedia on moslemimeestest üsna õõvastava pildi maalinud, aga millised on teie isiklikud kogemused? Küsimus suunatud siis neile, kes sellega isiklikult lähedalt kokku puutunud.
Ma ei oleks suhtes ühegi inimesega, kes usub jumalasse väga piltlikult ja pühakirja samuti. Ehk siis normaalne usklik on minu jaoks selline, kes saab aru, et pühakiri on inimeste poolt kirjutatud ja ajastukohane, isegi kui ta jumalasse usub. Et jumal võis küll end inimestele ilmutada, aga inimene mõtleb ajakohaselt, konkreetses kontekstis ja omab oma kogemustest lähtuvalt eelarvamusi ja maailmavaadet.
Üks asi, mis mind veel usu puhul häirib, on sugude eristamine ja kõige seksile taandamine. Et mehed ja naised ongi loomult erinevad, et suvaline mees näeb suvalist naist alati ihaldusobjektina ja seetõttu peab naine end näiteks katma. Kristluse puhul on see ka teatud määral, kes on ikka konservatiivne kristlane, arvab, et naistele kehtivad teised reeglid ja ta ei suhtle vastassooga sõpradena või siis suheldes tajub väga, et nad on erinevast soost ja räägib nendega teistmoodi. Minu jaoks on see nagu lasteaed, kus poisid ja tüdrukud ei mängi omavahel. Minu jaoks on seega ka selline usklik mees välistatud, kes naisi kunagi ei peksa ega alanda või neid lausa kätel kannab, aga peab loomulikuks, et usus kehtivad sugudele erinevad reeglid.
Nii et ma poleks kunagi suhtes moslemiga, kes arvab konkreetselt, et mehed saavad 72 neitsit ja kes ramadani ei pea, läheb põrgusse. Või et naine peab (mitte tahab) end katma ja kasutama palvetamiseks mehest erinevat kohta või et mehed ja naised peavad olema eraldi randades, sest muidu mees ei suuda vastu panna ja naised, kes oma ihu näitavad, on l.tsid. Või kes ei anna naisele kätt, sest ei tohi naisi puudutada. Isegi, kui tema arvamused lähtuvad heast tahtest, siis on see nii tobe, kui kogu elu kõik ümber augu käib. Nagu igavene puberteet või tõesti lasteaed. Mina ei viitsi igapäevaselt mõelda, et kas olen suvalise inimesega suheldes mees või naine või mis soost tema on ja mida ma tema juuresolekul teha võin. Kristlastega on tegelikult sama lugu, ei tahaks sellistega suhtes olla, kui nad pidevalt sugu rõhutavad, et naise roll on olla kodus ema või suhtlevad asjalikult ainult meestega ja naistesse suhtuvad kui lastesse. Mõnes kristlikus riigis on nii, et mehed käivad baarides ja naised istuvad lastega kodus. Tuhat vanameest istuvad koos ja otsustavad, et mida võib naine oma kehaga teha ja kas naine on ise vägistamises süüdi, et liiga lühikest seelikut kandis. Noored teevad kristlikku sidehugi, sest kardavad, et muidu läheb poistel kõvaks. Riietuma peab tagasihoidlikult, sest muidu jälle ahvatled poisse ja neil on koolitunnis tülikas. Enda taltsutamisega peaks tegelema ikkagi tungidega inimene, mitte teine.
Unustage ära need moslemid.
Meedia on moslemimeestest üsna õõvastava pildi maalinud, aga millised on teie isiklikud kogemused? Küsimus suunatud siis neile, kes sellega isiklikult lähedalt kokku puutunud.
Miks on vaja integreerida meie ühiskonda inimest kelle kultuuriruumis on täiesti okei naisi kividega surnuks pilduda? Miks sa teed seda?
Meedia on moslemimeestest üsna õõvastava pildi maalinud, aga millised on teie isiklikud kogemused? Küsimus suunatud siis neile, kes sellega isiklikult lähedalt kokku puutunud.
Miks on vaja integreerida meie ühiskonda inimest kelle kultuuriruumis on täiesti okei naisi kividega surnuks pilduda? Miks sa teed seda?
Mida ta teeb? Küsib küsimuse?
Kas see pole sinu arvates lubatud tegevus (naistele)?
Oleneb. Ilmselt oleneb ka sellest, kus riigis sa selle moslemiga siis elad, millisest piirkonnast moslem pärit on, milline on ta kodune taust, kui vana ta on.
Sugulane on moslemiga abielus. Elavad Eestis, mees on siin olnud veidi üle aasta. Äärmiselt tore inimene! Integreerub igakülgselt, eesti keelest saab suures osas aru ja räägib ka vastu. Käib tööl ja saab kenasti hakkama. Naise ja naise sugulaste ja sõprade poolt on kenasti omaks võetud. Mees ei suru oma usku kellelegi peale ja siin elab kui eurooplane. On ka sealiha proovinud, aga toidud, mida ta valmistab, on enamasti pigem lihavabad.
Mul algul ikka tuli kõhe tunne peale kui sugulase abiellumisest kuulsime. No et oiiii ei tea… Et moslem… hmm… Aga tema on tõesti äärmiselt tore mees.
Ma pole küll asjatundja, kuid mõnd tuttavat ikka tean. Isiklik kogemus ütleb, et tõesti on väga palju kinni inimeses, tema usuleiguses või -ranguses, aga ka perekonnas ja taustsüsteemis. Kõik eurooplannad, kes on läinud moslemi KODUmaale, on reeglina astunud täiega ämbrisse. Mees võib Londonis või Hamburgis olla kullatükk ja jumala mõistlik (sõna otseses mõttes), kodumaale elama minnes aga surutakse totaalselt vanemate pere meesliikmete valla ja halla alla, naine muudetakse sisuliselt vangiks ja ühel juhul reaalselt muutuski vangiks, kellega enam kontakti ei saanud. Ilmselt on nüüd juba ümberlõigatud ja ei pääse ämma pilgu alt iialgi väljagi.
Ja jah, lapsed on moslemi reeglite järgi alati meeste omand, kui lahutus ongi võimalik (kui mees tahab, siis on), siis lapsed jäävad alati mehele (ja ämmale).
Kui kangesti isutab kooselu mõne moslemiga, püsige rangelt Euroopas, isegi külla ei läheks ma never ever ämmale-äiale ja mitte iialgi ei tohiks külla lubada ämma-äia juurde oma tütreid. Meestele pole ümberlõikamine sandistamine, aga naistele on ja seda juhust kasutatakse seal kohe, kui mõni pere imik või tüdruk kätte saadakse.
ja lapsi ka ei taha, need juba olemas,eesti mehega, kes polnud usklik, aga naisi ei austanud ega hoidnud küll grammigi. Palju hullem see moslem ka olla ei saa.
Saab ju ikka, sinu moslem ei pruugi muidugi olla, aga mingi kinnisvara või firma omamine küll midagi ei näita, seda võib omada nii naisi ahistav kui ka normaalne mees. See, kui ta teiste pihta ei tõmble ega arva, et hidžaabi või burkat pead kandma, on muidugi tore, aga suhte alguses ei pruugi kõik moslemid oma radikaalsust välja näidata. Moslemeid on palju ja ei ole nad ühesugused, aga samas elab ka Soomes moslemeid, kes käivad burkades ja on ümber lõigatud, nii et ainult elukoha järgi on ka raske otsustada. Kõige paremini saad ehk aru, kui suhtled tema naissugulastega, mis tüüpi perest ta tuleb ja millised ta vaated võivad olla.
Veidi teemast välja:
moslemi reeglite järgi lahutus ongi võimalik (kui mees tahab siis on)
Koraani järgi on ka naisel õigus lahutust algatada. See ei pruugi kehtida igas moslemiriigis, sest tavaõigus ja kombed tõlgendavad Koraani omamoodi.
“Puhastverd” Eesti meeste hulgas on ikka ka väga palju vägivaldseid ja naisi mitteaustavaid troppe, ütleks. Igas riigis ja usus on nõmedad inimesi, aga ka toredaid.
Alustame sellest, et kõik moslemid on siiski erinevad sest nad on kõik erinevad inimesed.
Abielus pole olnud, aga mul on olnud kaks lühiajalist “suhet” moslemiga, kes küll mõlemad olid sündinud Lääne-Euroopas ja mis mind tõsiselt hämmastas, oli nende oskamatus voodis. Ma ei hooli eriti romantikast, lilledest ja luuletustest suhtes, aga üks on kindel: ma tahan olla seksuaalselt korralikult ja põhjalikult rahuldatud (kui mu elus partnerit pole, siis loomulikult ma ära ei sure ja suvalistega ei maga!) Kuigi ma kommunikeerusin täiesti selgelt vähemalt sellele viimasele, mida ma tahan ja kuidas ma tahan, siis tegelikkuses ignoreeriti seda absoluutselt. Minu seksuaalseid vajadusi polnud olemas, oli lihtsalt minu keha talle tema rahulduseks. Kogu olukord ei olnud mitte, et “mind lihtsalt unustati natuke ära või ei viitsitud pingutada”. Ei, ma olin põhimõtteliselt nagu kumminukk või asi ja ma ei ole kunagi midagi taolist kogenud…
Ma ei tea, see kõlab küll stereotüüpselt, aga kuna mul juba kaks kogemust on (kaks moslemit, kes nö. tahtsid minuga suhet, aga minu seksuaalsusest ei hoolinud), siis ma vist kolmandaga proovima ei hakka…Vähemalt mitte lähimas tulevikus.
No kui enamus naisi on sajandeid olnud ümberlõigatud selleks, et nad vahekorrast mitte mingit rahuldust ei saaks, kust ja miks peaks siis mehel tekkima soov ja vajadus naise voodisoovidega arvestada?
Meedia on moslemimeestest üsna õõvastava pildi maalinud, aga millised on teie isiklikud kogemused? Küsimus suunatud siis neile, kes sellega isiklikult lähedalt kokku puutunud.
Ma ei oleks suhtes ühegi inimesega, kes usub jumalasse väga piltlikult ja pühakirja samuti. Ehk siis normaalne usklik on minu jaoks selline, kes saab aru, et pühakiri on inimeste poolt kirjutatud ja ajastukohane, isegi kui ta jumalasse usub. Et jumal võis küll end inimestele ilmutada, aga inimene mõtleb ajakohaselt, konkreetses kontekstis ja omab oma kogemustest lähtuvalt eelarvamusi ja maailmavaadet.
Üks asi, mis mind veel usu puhul häirib, on sugude eristamine ja kõige seksile taandamine. Et mehed ja naised ongi loomult erinevad, et suvaline mees näeb suvalist naist alati ihaldusobjektina ja seetõttu peab naine end näiteks katma. Kristluse puhul on see ka teatud määral, kes on ikka konservatiivne kristlane, arvab, et naistele kehtivad teised reeglid ja ta ei suhtle vastassooga sõpradena või siis suheldes tajub väga, et nad on erinevast soost ja räägib nendega teistmoodi. Minu jaoks on see nagu lasteaed, kus poisid ja tüdrukud ei mängi omavahel. Minu jaoks on seega ka selline usklik mees välistatud, kes naisi kunagi ei peksa ega alanda või neid lausa kätel kannab, aga peab loomulikuks, et usus kehtivad sugudele erinevad reeglid.
Nii et ma poleks kunagi suhtes moslemiga, kes arvab konkreetselt, et mehed saavad 72 neitsit ja kes ramadani ei pea, läheb põrgusse. Või et naine peab (mitte tahab) end katma ja kasutama palvetamiseks mehest erinevat kohta või et mehed ja naised peavad olema eraldi randades, sest muidu mees ei suuda vastu panna ja naised, kes oma ihu näitavad, on l.tsid. Või kes ei anna naisele kätt, sest ei tohi naisi puudutada. Isegi, kui tema arvamused lähtuvad heast tahtest, siis on see nii tobe, kui kogu elu kõik ümber augu käib. Nagu igavene puberteet või tõesti lasteaed. Mina ei viitsi igapäevaselt mõelda, et kas olen suvalise inimesega suheldes mees või naine või mis soost tema on ja mida ma tema juuresolekul teha võin. Kristlastega on tegelikult sama lugu, ei tahaks sellistega suhtes olla, kui nad pidevalt sugu rõhutavad, et naise roll on olla kodus ema või suhtlevad asjalikult ainult meestega ja naistesse suhtuvad kui lastesse. Mõnes kristlikus riigis on nii, et mehed käivad baarides ja naised istuvad lastega kodus. Tuhat vanameest istuvad koos ja otsustavad, et mida võib naine oma kehaga teha ja kas naine on ise vägistamises süüdi, et liiga lühikest seelikut kandis. Noored teevad kristlikku sidehugi, sest kardavad, et muidu läheb poistel kõvaks. Riietuma peab tagasihoidlikult, sest muidu jälle ahvatled poisse ja neil on koolitunnis tülikas. Enda taltsutamisega peaks tegelema ikkagi tungidega inimene, mitte teine.
Aitäh selle postituse eest! Täpselt minu mõtted, kuigi poleks osanud neid nii konkreetselt selgitada.
Olen alati mõelnud, et ilmselt on just liigne ajaraiskamine usule ja palvetamisele selle põhjus, miks ei ole islami riigid arenenud. Nad lihtsalt mökutavad oma elu maha, selle asemel, et areneda ja inimestele väärtust ja paremat elu luua, uskudes totraid muinasjutte 72-st neitsist jms. Seetõttu nad ongi maha jäänud teaduses, saavutustes, leiutistes jne. Ja rumalus teeb ka agressiivseks… seepärast nad sõdivadki kõigi ja kõigega ning tambivad oma naisi..
Mina olin lühidalt suhtes moslemiga, kes on ka palju aega Euroopas elanud, arst, seega üldiselt oli ikka tänapäevaste vaadetega. Ei saa öelda, et naise rahuldusest poleks üldse hoolinud, aga näiteks oli meil tüli sel teemal, et tema ütles, et tema naistele suuseksi ei tee. Ei meeldi, vastumeelne ja alandav. Aga tema igal juhul sooviks, et mina talle suuseksi teeks. Mina talle suuseksi teha ei tahtnud sellepärast, et ta just selle alandava momendi sisse tõi. Vaidlesime, miks see peaks olema alandav. Tema väide oli, et tema arust on ja tema suuseksi ei tee, aga kui mina väidan, et pole alandav, seega tehku siis talle suuseksi. Sellise vaidluse peale mina ei teinud ja vihastasin, kui ta alati seksi ajal mu peast haaras ja hakkas üsna jõuliselt seda sinna allapoole suruma. See ei olnud ainuke põhjus, miks suhe lühikeseks jäi, aga oma osa oli sellel ka.
Palun tehke vahet moslemitel ja araablastel – mitte kõik moslemid ei ole araablased (kellest mitmes postituses tundub juttu olevat), mitte kõik araablased ei ole moslemid.
Moslemite puhul võib see olla küll usuga seotud, et naine ei tohigi seksi nautida.
Vastupidi, Koraan näeb ette ka naise rahuldatust. Samuti ei ole Koraanis sõnagi naiste ümberlõikamise kohta, see on moslemi-eelne tava, mis mõnes moslemiriigis kehtib, aga mitte sugugi igas.
Praegu ongi kõige sobivam aeg moslemiga abielluda, arvestades mis maailmas toimub.
