Teema: Abielu registreerimine

#3014003:

#3013470:

Ei tehta mingit tseremooniat, symfooniat ega agooniat, kui abiellujad seda ei soovi.

Oioi. Ma olen teist korda abielus ja esimesel korral, kui samuti nö kabinetregistreerumine oli, siis registreerijatallus laua all salaja oma mingit pleierit ja saime pulmamarssi küsimatagi. Ehmatas kaameks ikka küll.

Seega mina soovitan siiski öelda, et mingit ilu ei soovi, lihtsalt lepingu sõlmimist.

Vend mul abiellus kabinetis poolteist aastat tagasi, st ta arvas, et on kabinetis. Pidigi olema. Aga tädikene suunas nad sujuvalt ikka sinna registreerimissaali ja sundis neid “minge ikka käsikäes päikesele vastu” jms sellise ila saatel mööda vahekäiku astuma. Vend ütles, et ei saanud aru ka, enne kui hilja ja oli saali ukse vahelt sisse lükatud – polnud varem õnnepalees kunagi käinud.

Registreerija oli ise säranud nagu ladvaõun – vaat millise vahva üllatuse ma tegin. Märkamata, et pruut on piinlikkusest nutma puhkemas ja peigmees ei jäta selle “tuhandete seast olete teineteist leidnud” taustaks itsitamist.

Mina olen kolmandat korda abielus.

Esimesel katsel, 90ndate alguses, olid Õnnepalee saal & makilindilt Mendelssohn tõesti möödapääsmatud.

Teisel katsel uue sajandi alguses tähendas registreerimine kabinetis tõesti juba registreerimist kabinetis. Mis võinux olla tore, kui paaripanijax polex sattunud tollex hetkex juba kuplist kuumenema kippuv kurikuulus Harri K, kellele mu mees lõpux käratas, et lõpeta möla, palun, las me lihtsalt kirjutame alla. No tyybi nägu oli hindamatu, vähemalt.

Aga kolmas kord oli tõeline lihtsuse võlu. Juba alates naeratusest, mis valgustas meie avaldused vastu võtnud daami nägu, kui ma igax juhux yle kysisin, et ex ju, see hirmus Harri teil siin enam ei tööta. Jätkates päikesega, mis mahedalt valgustas kabinetti, kus kena naine meile hädavajaliku ette luges & dokumendid vormistas. Ise kogu aja suurivaevu naeru pidades, sest kax nelikendpluss ajahambast räsitud absoluutselt ebatseremoniaalset hipikest ilmselgelt ei kuulunud tema tyypklientide hulka. Töö kiire & korralik, päev ilus & lahutamise mõtet ka seekord veel ei ole.

#3014067:

Hommikul tehti meik, tõin lilled ära, panime riidesse, läksime notarisse (vahetasime sõrmuseid), peale notarit pildistama, lõpetuseks hotelli. Järgnev päev külastasime lähedasi (emad-isad-vanavanemad), et teatada abielust.
Tahtsime kahekesti abielluda, ei tahtnud pidu ja seda ebamugavat tähelepanu keskpunktis olemist. Siiani pidu ei taha ja oleme oma otsuse/registreerimise üle õnnelikud.

Kuidas see lähedastele teatamine täpsemalt välja nägi – kui kõik emad-isad-vanavanemad ühe päeva jooksul läbi sai sõidetud, siis pikemat istumist (kooki-šampust) nendega ei teinud, oli lihtsalt kiire teatamine? Kuidas teade vastu võeti?
Siis võibolla veel natuke naljakas küsimus, aga milleks eraldi lilled, kui oli lihtsalt registreerimine? Mulle tundub selline eraldi tellitud lilleseade vm pigem peokaunistuse teema
… Uurin juurde tõesti huvist, mitte norimiseks vm

#3014500:

Meie tegime ka lihtsalt kahekesi, kuna mõlemad soovisime, et see päev oleks vaid meie, et me ei peaks muretsema muu pärast.

Meil keegi ei teadnud. Hommikul läksin mina meiki/juuksuri ja mees viis lapsed lasteaeda. Tõi ise kimbu ära. Sättisime kodus riide. Veidi enne 11 saime juba fotograafiga õnnepalees kokku ja toimus lihtne tseremoonia. Edasi tegime ilupilte rabas.

Hiljem läksime lastele lasteaeda järgi ja nendega koos sööma.

Otseselt pole öelnud ise kellegile, aga kes sõrmuseid on näinud ja küsinud, siis neile olema ka vastanud.

Ise olime oma päevaga rahul ja saime just sellise nägu meie soovisime. Mälestuseks on imelised pildid.

Ise soovitan tehke just nii nagu ise tahate ja ärge kuulake teisi, kui teie tahate nii teha, siis tehke ????

Kui nägu, siis nägu.

#3014343:

#3014067:

Hommikul tehti meik, tõin lilled ära, panime riidesse, läksime notarisse (vahetasime sõrmuseid), peale notarit pildistama, lõpetuseks hotelli. Järgnev päev külastasime lähedasi (emad-isad-vanavanemad), et teatada abielust.

Tahtsime kahekesti abielluda, ei tahtnud pidu ja seda ebamugavat tähelepanu keskpunktis olemist. Siiani pidu ei taha ja oleme oma otsuse/registreerimise üle õnnelikud.

Kuidas see lähedastele teatamine täpsemalt välja nägi – kui kõik emad-isad-vanavanemad ühe päeva jooksul läbi sai sõidetud, siis pikemat istumist (kooki-šampust) nendega ei teinud, oli lihtsalt kiire teatamine? Kuidas teade vastu võeti?

Siis võibolla veel natuke naljakas küsimus, aga milleks eraldi lilled, kui oli lihtsalt registreerimine? Mulle tundub selline eraldi tellitud lilleseade vm pigem peokaunistuse teema

… Uurin juurde tõesti huvist, mitte norimiseks vm

Lilled olid pildistamiseks tellitud, me panime pildistamise ajaks rohkem pidulikumalt riidesse. Pildistamisel oli mul valge kleit ja lilled, notari juures pluus ja seelik. Lõime end väheke üles, sest meie jaoks eriline sündmus ja tahtsime seda ka pildile jäädvustada, mis sest et kahekesti. 🙂
Peale hotelli sõitsime minu lähedaste juurde, kaasa ostsime koogid (ema juurde tuli õde, vanavanemad, isa), šampust ei ostnud. Jõime kohvi, sõime kooki ja rääkisime. Ämmale sai peale registreerimist räägitud. Koju kõudsime õhtul, hommikul hakkasime külaskäike tegema. Ei tahtnud teatada telefoni või inerneti teel, pigem ikka silmast silma.
Kuna kõik teavad meid ja meie iseloomusid, siis paljud lähedased ütlesid et nad teadsid kui me abiellume, siis abiellume kahekesti. 🙂
Kõik olid väga õnnelikud, mõni isegi nuttis. Ema ei uskunud enne kui mees oma abielusõrmust näitas – Ah ma ei usu, ah ära valeta, misasja, ma enne ei usu kui .. näitab sõrmust ja kui nägi, siis hakkas nutma ja kallistama. 😀

Tahtsin ka öelda, et naeruväärne on hoopis see, kui mitteusklikud inimesed kirikusse abielluma ronivad, et oleks uhkem saal!
Abiellusime kahekesi, oli valge kleit (aga mitte suur pruutkleit, lihtsalt valge pidulikum suvekleit), oli lilled ja pildistamas käisime ka ateljees. Hiljem võtsime tordi ja läksime minu vanematele külla, mehe vanematele paar päeva hiljem ja eks sealt said sugulased teada. Üks solvuja oli ka, minu enda ema, et kuidas ikka nii ja tema ei tea, kuna laps abiellub jne, endale talle väga peig ei meeldinudki. Hea mitu aastat läks aega, aga mehega leppis lõpuks päris hästi, veel enne kui lahku läksime 🙂

#3015299:

#3014872:

Ainuke õige abiellumise viis on kiriklik laulatus. Ilmalik registreerimine suure kleidi, paugu ja seltskonnaga on nii naervuäärne.

Uskmatute kiriklik laulatamine on naeruväärne! Kui on juba lapsed, siis on see isegi piinlik.

Miks? Sest teised teavad, et see paar seksis juba enne abielu? Nagunii enamik oletab ju, et seksis. Mu meelest on lapsed ikka tugevam põhjus just abiellumiseks, kuigi ideaalis abiellutaks enne lapsi, aga tänapäeval pole mõtet mingit neitsilikku pruuti taga ajada, need põhjused, mille tõttu neitsipruudi nõue oli, on nagunii kadunud, kondoomid ja muud rasestumisvastased vahendid on olemas, lisaks on olemas DNA-test, ei pea enam naine oma asjandust luku ja riivi taga hoidma, kuni sõrmus sõrmes.

#3015912:

Keegi ei olegi abiellumise vastu, aga miks enne abielu seksinud inimene tahab KIRIKUS laulatada, kui ilmselgelt ta kiriku propageeritavatest väärtustest suurt midagi ei pea.

Rate this item:Submit Rating00

Kust sa tead, et ta nendest väärtustest midagi ei pea? Võibolla ta peab muudest seal propageeritavatest väärtustest väga palju, lihsalt peab abielueelset seksi keelava nõuet vanamoodsaks ja tänapäeval tarbetuks. Kas sa arvad, et abielueelse seksi keelamine on kristluse tähtsaim põhimõte?

Nii “been” on kuhugi loodusse pildistama joosta. Mida te selle pildilaadungiga peale hakkate? Kokkvuõttes on need kõigil ühesugused ja aastaid hiljem ei viitsi keegi neid vahtida. Kui tihti te oma vanemate pulmapildi välja kaevate? Rääkimata sellest, et iga teine läheb lahku ega taha iial enam neid pilte näha.

Nii “been”? Sa mõtlesid DONE? Kasutades pilkeks viidet ingliskeelsele väljendile, võiks ikka ise selle tähendusest aru saada.

#3016078:

#3016047:

#3014871:

Nii “been”? Sa mõtlesid DONE? Kasutades pilkeks viidet ingliskeelsele väljendile, võiks ikka ise selle tähendusest aru saada.

Ei, ta mõtles “has-been”. Ei maksa keele teemadel sõna võtta, kui teadmisi napib.

Kuidas see loogiline oleks selles kontekstis? Nii has been on kuhugi loodusesse joosta?
Ma arvan, et ta mõtles “been there-done that”, mida kõnekeeles lühendatakse just DONE peale. Ainult läks veidi sassi.

#3016096:

#3016078:

#3016047:

#3014871:

Nii “been”? Sa mõtlesid DONE? Kasutades pilkeks viidet ingliskeelsele väljendile, võiks ikka ise selle tähendusest aru saada.

Ei, ta mõtles “has-been”. Ei maksa keele teemadel sõna võtta, kui teadmisi napib.

Kuidas see loogiline oleks selles kontekstis? Nii has been on kuhugi loodusesse joosta?

Ma arvan, et ta mõtles “been there-done that”, mida kõnekeeles lühendatakse just DONE peale. Ainult läks veidi sassi.

Oh, jää ometi vait.

has-been
A person or thing considered to be outmoded or no longer of any significance.

#3016108:

Jessas, ei maksa ikka sõna võtta kui mõistus isegi eesti keele peale kokku jookseb ja inglise peale üle läheb! Ta mõtles peen, “been”/”pheen” peenutsemise mõttes, saate nüüd aru või?

🙂 Võib-olla tõesti

#3014500:

Meie tegime ka lihtsalt kahekesi, kuna mõlemad soovisime, et see päev oleks vaid meie, et me ei peaks muretsema muu pärast.

Meil keegi ei teadnud. Hommikul läksin mina meiki/juuksuri ja mees viis lapsed lasteaeda. Tõi ise kimbu ära. Sättisime kodus riide. Veidi enne 11 saime juba fotograafiga õnnepalees kokku ja toimus lihtne tseremoonia. Edasi tegime ilupilte rabas.

Hiljem läksime lastele lasteaeda järgi ja nendega koos sööma.

Otseselt pole öelnud ise kellegile, aga kes sõrmuseid on näinud ja küsinud, siis neile olema ka vastanud.

Ise olime oma päevaga rahul ja saime just sellise nägu meie soovisime. Mälestuseks on imelised pildid.

Ise soovitan tehke just nii nagu ise tahate ja ärge kuulake teisi, kui teie tahate nii teha, siis tehke ????

Kui kohutav eesti keel!

#3016165:

#3013567:

Kuna abikaasal on varasemast laps, siis sai varasuhteks varalahusus. Samuti tegime enne registreerimist ära testamendid. Selle lapse tõttu abikaasa hetkel minu vara pärijaks ei ole. Vara- ja rahaasjad peavad paigas olema, öeldagu mida tahes.

Mõistlik, aga kas see tähendab siis, et teil (ametlikult) ühist kodu ei olegi – see on emma/kumma oma?

Meie kodu kuulub tõepoolest juriidiliselt ainuisikuluselt mulle- oli mul olemas juba aastaid enne tuttavaks saamist ja abiellumist, ei ole koormatud ühegi laenu vms-ga. Mees elas peale endisest elukaaslasest lahkuminekut üürikorteris. Mõistagi kasutame kodu kohta väljendit “meie kodu”, ja kõik ongi “meie”, kuigi juriidiliselt kuulub see kinnisvara mulle. Ei ole plaanis seda kodu müüa, et siis osta justkui see “päris meie”- sel juhul kuuluks paratamatult pärijateringi abikaasa laps varasemast (vähemalt seni kui ta on alaealine, oleks tal õigus sundosale ehk siis mina peaks abikaasa surma korral talle osa vara väärtusest välja maksma). Majas ruumi on ja aed on ilus ja hooldatud, seega ei ole ka ühtegi mõistlikku põhjust, miks me peaks oma kodu muu vastu vahetama.

Kui seda last ei oleks, siis loomulikult ei peaks ju selliseid “ettevaatusabinõusid” kasutama.

Sellise “kärjenduse” puhul on paratamatult rohkem asju, millele peab mõtlema.

Ma ütleks, et nôme olukord. Abikaasa laps on ikka siuke vaenlane. Ma ei abielluks inimesega, kes minu lapsesse niiviisi suhtuks ja ise ka ei oleks mul midagi selle vastu, kui abikaasa laps minu vara pärib.

#3016853:

#3016165:

#3013567:

Kuna abikaasal on varasemast laps, siis sai varasuhteks varalahusus. Samuti tegime enne registreerimist ära testamendid. Selle lapse tõttu abikaasa hetkel minu vara pärijaks ei ole. Vara- ja rahaasjad peavad paigas olema, öeldagu mida tahes.

Mõistlik, aga kas see tähendab siis, et teil (ametlikult) ühist kodu ei olegi – see on emma/kumma oma?

Meie kodu kuulub tõepoolest juriidiliselt ainuisikuluselt mulle- oli mul olemas juba aastaid enne tuttavaks saamist ja abiellumist, ei ole koormatud ühegi laenu vms-ga. Mees elas peale endisest elukaaslasest lahkuminekut üürikorteris. Mõistagi kasutame kodu kohta väljendit “meie kodu”, ja kõik ongi “meie”, kuigi juriidiliselt kuulub see kinnisvara mulle. Ei ole plaanis seda kodu müüa, et siis osta justkui see “päris meie”- sel juhul kuuluks paratamatult pärijateringi abikaasa laps varasemast (vähemalt seni kui ta on alaealine, oleks tal õigus sundosale ehk siis mina peaks abikaasa surma korral talle osa vara väärtusest välja maksma). Majas ruumi on ja aed on ilus ja hooldatud, seega ei ole ka ühtegi mõistlikku põhjust, miks me peaks oma kodu muu vastu vahetama.

Kui seda last ei oleks, siis loomulikult ei peaks ju selliseid “ettevaatusabinõusid” kasutama.

Sellise “kärjenduse” puhul on paratamatult rohkem asju, millele peab mõtlema.

Ma ütleks, et nôme olukord. Abikaasa laps on ikka siuke vaenlane. Ma ei abielluks inimesega, kes minu lapsesse niiviisi suhtuks ja ise ka ei oleks mul midagi selle vastu, kui abikaasa laps minu vara pärib.

Abikaasa laps ei ole mingi vaenlane. Ja keegi ei suhtu temasse halvasti. Nõme on olukord loomulikult ja selle, et ta päriks mulle kuuluvat vara, ma tõepoolest välistan. Võib-olla on sinul kõike nii vabalt käes, et võid seda pudistada nagu tuvidele küpsiseid. Meie kodu on aga minu perekonnale kuulunud vara, mille puhul ma tõesti ei soovi riskida, et see võõrastesse kätesse satuks. Abikaasa jaoks on kõik mõistetav ja ei ole olnud probleeme ei varalahususe ega testamentidega.

#3017148:

Abikaasa jaoks on kõik mõistetav ja ei ole olnud probleeme ei varalahususe ega testamentidega.

Miks sa seda varalahusust toonitad või miks see teie olukorras üldse vajalik oli? Sinu maja poleks ju nagunii ühisvara alla kuulunud ja mehe koos tema esimese lapsega välistab pärijate hulgast testament

Varalahusus, kuna siis ei ole võimalik minu ja mehe sissetulekuid liita ja see ettevaatus juhuks kui mehe lapse ema tahaks rohkem elatist saada a´la sealt on võtta küll.
Ka nt abielu ajal soetatud uus auto on minu nimel. Mehe nimele näitame vara teadlikult võimalikult vähe.