Teema: Abielulahutus kohtus, advokaadi otsingul

#3843233:

Advokaat võiks olla oma ala tõeline proff. Rahas ei ole küsimus.

No kui sa annad siin mõista, et tegu on miljonite jagamisega ja advokaat peab olema Eesti tipp lahutusprotsesside vallas, siis kuulud kindlasti ka ühiskonnaklassi, kus need nimef on teada ja saad küsida suvaliselt sõbealt.

Loomulikult on olemas teada tegijad varajagamisprotsessidel, kellega võidad:) Tõeliselt rikkad inimesed kasutavad kõik paari-kolme sama advokaati, muide. Ja info liigub ikka suust suhu.

Keegi Luik ei ütle mulle isiklikult küll midagi.

Selge see, et anonyymses foorumis ei hakka keegi nimesid pilduma.

Kummaline üleeilane teemaarendus – eeldatakse, et mees teeb firmasid ja naine väheväärtuslikke asju. Minu tutvusringkonnas on mitu perenaist ettevõtjad. Laiemalt tean väga paljusid naisfirmaomanikke.

Reaalsuses rabavad minu tuttavate hulgas kõik tööd teha – naised võrdselt meestega (ajaliselt ja vaimse pinge seisukohalt, mitte palganumbri mõttes, viimast täpselt ei tea, ei huvita).

Ühtegi koduperenaist, kes tööl ei käi ma ei tunnegi (kunagi oli üks, aga seegi käib nüüd tööl)-tänase seisuga pole ühtegi.

Naised (ka mina) kulutavad kodule ja lastele palju-palju rohkem kui mehed, sest meeste arvates pole pooli asju tarvis. Ma ei tea hästi mehi, kes kooliasju ostsks või ekskursioonirahasid kannavad, või lapsega prillipoes passivad. Kui teenin normaalse palga, ei hakka mehelt ju midagi tagasi küsima mingi võrdse panuse pärast. Ei viitsi teemat tõstatada.

Naised (ka mina) kulutan toidupoes palju enam kui ise ja laps tarbime ja rohkem kui mees (ta ei viitsi üldse toidupoes käia).

Mees tahab osta rohkem konkreetse väärtusega asju või teha investeeringuid. Mina pean muu ostma – neid nn mõttetuid tilulilusid. Kui hakkan ka investeerima või valima et ostsn vaid püsiva väärtusega asju, siis jääme nälga ja poolpaljaks – sest kes siis regulaarselt toidupoodi läheb ja kõiki neid kiirelt kuluvaid tilu-lilusid ostab.

Seega lahutuse korral vajan ka head advokasti, et mees kõiki väärtusi endale ei rabaks, mida ta reaalselt ostab. Huvitav kas mu panus on vähem väärtuslik kui ma olen lapse ürituste, riiete, mänguasjade jt. kulud, mis kõik korstnasse lendavad ja kodused pesuvahendid jm. Tilu-lilu soetan mis ammu unustatud on?

#3850446:

Kummaline üleeilane teemaarendus – eeldatakse, et mees teeb firmasid ja naine väheväärtuslikke asju. Minu tutvusringkonnas on mitu perenaist ettevõtjad. Laiemalt tean väga paljusid naisfirmaomanikke.

Reaalsuses rabavad minu tuttavate hulgas kõik tööd teha – naised võrdselt meestega (ajaliselt ja vaimse pinge seisukohalt, mitte palganumbri mõttes, viimast täpselt ei tea, ei huvita).

Ühtegi koduperenaist, kes tööl ei käi ma ei tunnegi (kunagi oli üks, aga seegi käib nüüd tööl)-tänase seisuga pole ühtegi.

Naised (ka mina) kulutavad kodule ja lastele palju-palju rohkem kui mehed, sest meeste arvates pole pooli asju tarvis. Ma ei tea hästi mehi, kes kooliasju ostsks või ekskursioonirahasid kannavad, või lapsega prillipoes passivad. Kui teenin normaalse palga, ei hakka mehelt ju midagi tagasi küsima mingi võrdse panuse pärast. Ei viitsi teemat tõstatada.

Naised (ka mina) kulutan toidupoes palju enam kui ise ja laps tarbime ja rohkem kui mees (ta ei viitsi üldse toidupoes käia).

Mees tahab osta rohkem konkreetse väärtusega asju või teha investeeringuid. Mina pean muu ostma – neid nn mõttetuid tilulilusid. Kui hakkan ka investeerima või valima et ostsn vaid püsiva väärtusega asju, siis jääme nälga ja poolpaljaks – sest kes siis regulaarselt toidupoodi läheb ja kõiki neid kiirelt kuluvaid tilu-lilusid ostab.

Seega lahutuse korral vajan ka head advokasti, et mees kõiki väärtusi endale ei rabaks, mida ta reaalselt ostab. Huvitav kas mu panus on vähem väärtuslik kui ma olen lapse ürituste, riiete, mänguasjade jt. kulud, mis kõik korstnasse lendavad ja kodused pesuvahendid jm. Tilu-lilu soetan mis ammu unustatud on?

See ju ongi võrdsus ja lahutades saate kumbki oma osa. Kui sa kulutad oma raha tilu-lilule, nagu sa korduvalt rõhutad, siis on see sinu valik ja lahutades saadki need asjad endale.
Lapsi puudutavas saada mees poodi. Erinevalt sinust ei tunne ma ühtegi jobu- meest, kes ei suudaks lapsele kooliasju või prille osta. Vaata kasvõi poes ringi- pooled lapsed on isadega kooliasju ostmas. Sinu mees ei saa toidupoeski käidud- miks sellist üldse kodus pidada?

#3851803:

#3851486:

Minu jaoks oleks selline olukord väga kummaline – naine ja mees teenivad võrdväärset palka, naise palk kulub kogu täiega kodule ja lastele, samal ajal mees rõõmsalt säästab ja investeerib. Kui mees ise ei märka, milliseid kulutusi on vaja teha, peab suu lahti tegema ja ütlema. Saata isa lapsega prillipoodi. Võtta isa kaasa kooli- ja mänguasju ostma. Avada konto, kuhu mõlemad igakuiselt maksavad ning mille eest ostetakse laste tilulilu, perele toit ja kantakse majapidamiskulud. Lahendusi on mitmeid.

Just. Pole ju keeruline näiteks, et mees kannab igakuiselt naisele 300 või 500 eurot selliste kulutuste tarbeks ning ülejäänuga teevad mõlemad, mis hing ihaldab.

Näiteks mees teenib 1500 ja mina 1000 ja olemas 2 last. Huvitav suhtumine, et mees maksab 300-500 ja mina elan siis 1500 /3 olen 100% perevanem kahe eest. Kuna elan lahku siis mina vastutan laste eest üksi ja sel tõttu puudub füüs.võimalus lisaraha teenida juurde ja teha mida hing ihaldab. Samas mees teenib raha juurde ja teeb mis hing ihaldab: peod, naised, puhkus jne. Kuidagi ei näe võrdsust  🙁 kuna juba aja suhtes olen kilpkonn kelelt lisaks tahetakse maja maha kiskuda !!!