Mul teiste abielust-mitteabielust on savi, aga ei saa aru, miks nii paljud naisex tahavad oma lapsega eri perekonnanimega olla.
Kui ma poleks abielus ja mehe nime võtnud, siis oleksin oma lastele ikka oma perekonnanime andnud. Miks peaks lapse isal olema suurem õigus lapsega sama nime kanda, kui elu näitab, et üldjuhul ikka on mured emade kanda
Mina ei ole sellist asja täheldanud ja olen samuti vabaabielus, omal soovil.
Mina jälle ei usu sellist asja. 99,8% juhtudest tähendab see siiski, et mehe soovil.
Miks ei võiks naine mitte tahta abielluda. Mul näiteks just mees aias pulma asja ja aastaid rääkis, et võiks ikka ära teha, aga minul polnud mingit tungi selleks, kuna mida see paber siis muutnud oleks. Ühine kodu oli ja lapsed ka, mida see juurde oleks andnud. Lõpuks ikka abiellusime kahekesi ja jätsime mõlemad oma nime. Keegi ei tea, et abielus olema ja ei näe ka vajadust seda kõigile kuulutada, ega abielu ei pane paika suhte pikkust. Nüüd olme juba aastaid nii elanud ja ei näe mingit vahet. Teistel ei tee ka vahet, kas on või ei 🙂
Tuttav abileus peale 1a suhe, kuu hiljem elasid juba lahus ja kuna oli häbi siis lahutasid alles 6kuud hiljem.
Mul täitsa ükskõik, kas inimesed on abielus või mitte. Ma pigem austan neid, kes on oma ühise elu sättinud nii, et kumbki ei tunne end kuidagi nõrgemas positsioonis olevat ja mõlemal on elus kindlus ühise vara või laste vmt osas. Selleks kindlustundeks ei pea abielluma, on ka muud võimalused.
Meie abiellusime pärast 8 a kestnud kooselu, kui peres olid juba ka lapsed. Mina ei tunne, et teised vahet teeks või oleks suhtumises vahe, ikka ühtemoodi kõik, nii siis, kui abielus veel ei olnud, kui ka pärast abiellumist. Tänapäeval minu arust sellesse ei süvenetagi, kas keegi on abielus või mitte. Tuttavad-sõbras-sugulased teavad, aga ma näiteks ei mäleta, et minult mõni uutest tuttavatest päris tutvuse alguses oleks üldse küsinudki, kas me oleme abielus või mitte (ühine perekonnanimi ka muidugi näitab), aga mulle tundub, et abielus olemine ei ole ühiskonnas kuidagi määrav enam.
Mina arvan, et juhul kui oled leidnud toreda kaaslase, siis on parem temaga abielus olla. Asi pole paberis! Vaid selles, et teil mõlemal on jätkunud julgust oma suhet õnnepalees selge sõnaga kinnitada. Aga kui asjas ikka päris kindel pole, väike kõhklus sees ja soovid endale jätta kiirema taganemistee, siis on loomulikult mõttekam vaba kooselu.
Alati räägitakse sellest, kui palju abielusid lahutatakse. Ent kui küsitakse vaba kooselu lahutuste kohta, vastatakse: aga vaba kooselu ju ei saagi lahutada – ei saa lahutada seda, mida pole olemaski!
Teiseks tekib vaba kooselu puhul küsimus, mis ajahetkest muutub mu sõber “minu meheks”? Just naispoolele on omane sõbrannadele uhkusega nagu muuseas mainida: “Lähen homme oma mehega maale!” Meespool ise aga võtab seda kui paarikuist seiklust, ei enamat. Või kinnitab et jaa, sina oled ikka minu kallis naisuke – kui on vaja, et naine hoolitseks, teeks süüa, annaks peavarju ja sedasamustki. Ent kui sõbrad kutsuvad meest üksinda ööklubisse koos võimalusega paari tibiga edasi lõbutsema minna, siis on seesama mees äkki “vaba kui lind, näe, sõrmust ju sõrmes ei ole!” Ei meeldi minule säherdune ebamäärane olukord.
Mees, kes keeldub kategooriliselt abiellumast- vat see ongi ohumärk, sest mees on mingist sisemisest kompleksist ja tüüp ongi alaväärsuskompleksides vaevlev neurootik ja abiellumistabu oli vaid üks selle avaldumisviis.
Mul täitsa ükskõik, kas inimesed on abielus või mitte. Ma pigem austan neid, kes on oma ühise elu sättinud nii, et kumbki ei tunne end kuidagi nõrgemas positsioonis olevat ja mõlemal on elus kindlus ühise vara või laste vmt osas. Selleks kindlustundeks ei pea abielluma, on ka muud võimalused.
Meie abiellusime pärast 8 a kestnud kooselu, kui peres olid juba ka lapsed. Mina ei tunne, et teised vahet teeks või oleks suhtumises vahe, ikka ühtemoodi kõik, nii siis, kui abielus veel ei olnud, kui ka pärast abiellumist. Tänapäeval minu arust sellesse ei süvenetagi, kas keegi on abielus või mitte. Tuttavad-sõbras-sugulased teavad, aga ma näiteks ei mäleta, et minult mõni uutest tuttavatest päris tutvuse alguses oleks üldse küsinudki, kas me oleme abielus või mitte (ühine perekonnanimi ka muidugi näitab), aga mulle tundub, et abielus olemine ei ole ühiskonnas kuidagi määrav enam.
äää…. nagu päriselt vääää…hästi libad
Iga aasta viitsid siia teemat teha või? Mis probleem sul on?
Igas teemas mängid isehakanud detektiivi või? Ütle parem, mis probleem sul endal on? Paranoiad, sundmõtted?
Mina, muuseas, hakkasin Perekoolis käima täpselt mõni kuu tagasi, ka konto tegin sel ajal.
on näha jah 😀
Iga aasta viitsid siia teemat teha või? Mis probleem sul on?
Igas teemas mängid isehakanud detektiivi või? Ütle parem, mis probleem sul endal on? Paranoiad, sundmõtted?
Mina, muuseas, hakkasin Perekoolis käima täpselt mõni kuu tagasi, ka konto tegin sel ajal.
Ära pane tähele, see on see Perekooli oma palgaline hulluke, kes igas teemas oma selgeltnägija võimeid proovile paneb.
seda on alati põnev näha, kuidas sellistes teemades (pealkirjaga “abielunaistele”) tulevad kohe endale rinnale taguma väidetavalt abielluda mittesoovivad naised. kui see teema ei kõneta, miks üldse avada see, sõna võtta ja leida eraldi aeg, et see eneseõigustus ära teha? mulle ikka tundub pigem okkana hinges.
minu meelest on vahva olla abielus, laste ja abikaasaga ühise nimega. vahva on käia ka sõprade pulmades. mulle on oluline teada, et mu mees on peale kõige muu nõus ka jagama nii oma vara kui nime minuga (varal on oma tähtsus, sest mitte alati ei suuda naised mehega võrdselt panustada laenudesse, erialad on erinevad, lapsega kodusoldud aeg on erinev jne).
aastaid tagasi üritasin oma lasteaialapsele kutsuda lapsi sünnipäevale emade kaudu, julgelt 90% ei olnud emad oma lapsega sama nimega, vot sellest ma ei saa aru, miks naised sellega nõus on. mehega on tõesti nimevalik kokkuleppe küsimus ja kõigest paber, aga oma lapsega olla erineva nimega? paratamatult tekib pähe mõte, et laste tegemiseks sobis, aga naiseks võtmiseks mitte (ja palun mitte tulla eranditega siin välja, kus abielludes on oma nimed teadlikult alles jäetud, saate isegi aru, et teie näited on pigem erandid kui reeglid siinses ühiskonnas).
Aus vastus teemaalgatajale: jah, ma ei hinda kõrgelt koos vabaabielus olijaid. Minu jaoks peavad asjad lihtsad olema. Ja minu väike aju ei võta kinni, et kui koos elada kõlbab, siis miks ei võiks abielluda. Reaalne elu minu tutvusringkonnas on näidanud, et kooselud lähevad kordades sagedamini lahku kui abielud.
Alguses oli ikka väga hea tunne. Mitte just üleolek mitteabiellunud naiste suhtes, sellega ma enda pead küll ei vaevanud, aga suhte enda koha pealt, oli nii mõnus tunne nimetada “minu abikaasa”. Mees siiamaani eelistab ütelda tutvusringkonnas “minu abikaasa”, mitte “minu naine”. Abielus saab 8a.
Aga tegelikult on asi sisus, mitte vormis. Kui vabaabielupaar elab mõnusat elu, on majapidamine, lapsed, saavad kõik kenasti läbi ja on mõnus pere, siis see kaalub minu jaoks igal juhul üle mingi pidevalt teineteisel karvus kinni ABIKAASAD.
Olen abielus. Kolmandat korda. Nime pole kunagi vahetanud & lapsedki on minu perenimega.
Tuttavate osas on mul täitsa yxtakama, kas nad tulevad pittu koos abikaasa, elukaaslase, vanaema, nelja lapse või laheda sõbra või sõbrannaga. Yx väga tore pere, kellega suhtlen ysna tihti, on kyll koos elanud yle 10 aasta, aga abielluda nad Eestis ei saaxki. (Jajah, LGBT.)
Ainus nõu, mida ma anda oskan: ära iial abiellu inimesega, kellega pole vähemalt aastat koos elanud. & ära arva, et abielu ongi õnnelik lõpp nagu armastusromaanis, sest keda ei lahuta ettearvamatu elu, võib lahutada enneaegne surm.
mul on küsimus neile kes abielus pole, miks te oma kaaslast ja voodipartnerit meheks kutsute? mu mees tuleb mulle järgi jne.
No seda pead sa küll oma lesbiliste tuttavate käest küsima, miks ometi nad elukaaslast “meheks” kutsuvad 😀 sest kui nad on heteropaar, siis on ikka täielik jultumus meessoost isikut meheks kutsuda, ennekuulmatu 🙂
Vend on vend, poeg on poeg, mees on mees.
Iga vinniline naga kutsub oma hetke tüdrukut ka “minu naine”, on ägedam ikka.
Lihtsalt imestan, kui palju ja sageli tehakse lapsi mehega, kes on selgelt manifesteerinud, et “ei, ma ei taha sinuga abielluda ja mind ei koti mingi abielu mitte kellegagi, kuni ma olen siin – too mulle suppi ja kui sa seda tüüpi naine pole, vähemalt seksid siis kui mina tahan. Ja seksid minuga teades, et ma ei taha sinuga abielluda. Ja seni tuntud naistest, kes vähegi kätte annaksid nagu sina, ka mitte kellegagi”.
Aa, sa selle peale ei tulegi, et sellises suhtes saab ka nii olla, et ei ole mingit supitoomist ja nad seksivad siis ja niimoodi, kui naine tahab, mitte siis, kui mees tahab? Sest kui head seksi ei saaks, siis ju ei vaevukski sellisega koos elama. Supi saab täiskasvanud inimene ka abielus olles või olemata ise kätte.
Mulle on aga selline mulje jäänud, et need lihtsalt kooselajad alati torgivad millegagi abieluinimeste perset ja kujutavad ette, et abielurahvas peab ennast teistest paremaks. See on mõnikord häiriv, aga minu elu see reeglina pole kunagi seganud. Ma poleks kunagi hakanud vallalisena lapsi tegema. Kontseptsioon oli paigas ammu enne reaalse perekonna loomist.
Aga aus vastus minu poolt oleks – jah, pean küll abielu kui vormi ja moodust tõsisemaltvõetavamaks, usaldusväärsemaks, isegi…intelligentsemaks. Seejuures pean kohe mainima, et ma ei lahterda inimesi otseselt selle järgi ja minu inimlikud suhted teistega, kaasa arvatud nn. vabaabielus olijatega, pole teemast kantud. Ka mu enda lähisugulaste hulgas on vabalt kooselajaid. Mis on see minu asi, kuidas keegi on selle enda peas selgeks ja läbi mõelnud.
Tõsi, see teeks nukraks küll, kui meie lapsed abielu enda jaoks tulevikus ei väärtustaks. Aga pean aru andma, et nende elu on nende elu.
Usaldusväärsemaks? Kõrgem klass? Omad? Ei.
Aga haletsen küll ühte tuttavat naist, kes on mehega väga pikalt koos olnud ja neil on kaks last, aga abielu ei ole ja ei tule. Ma väga kahtlen, et see naise soovil nii on.
Ühe teise paari puhul mõtlen ka, et huvitav mida nad ootavad. Aastaid koos, elavad koos, tundub harmooniline paar, mõlemal sissetulek olemas. Minu meelest võiks abielluda, isegi lapse saada, aga tundub, et mees pole ettepanekut teinud.
Päris huvitav tendents: juba mitmes abielunaine kirjutab, kuidas ta haletseb ja tal on kahju neist paaridest, kus mees pole naist ära võtnud ja mis veel hullem, pole lapsigi teinud! Mulle jäi küll silma, et viitsivad need abielunaised alles teiste pereelu elada ja selle üle juurelda.
Kas abielus inimestel on omal see eraelu nii igav või kuidas viitsitakse niimoodi teiste suhtes nuuskida ja teiste pärast muretseda?
Iga aasta viitsid siia teemat teha või? Mis probleem sul on?
Igas teemas mängid isehakanud detektiivi või? Ütle parem, mis probleem sul endal on? Paranoiad, sundmõtted?
Mina, muuseas, hakkasin Perekoolis käima täpselt mõni kuu tagasi, ka konto tegin sel ajal.
Ära pane tähele, see on see Perekooli oma palgaline hulluke, kes igas teemas oma selgeltnägija võimeid proovile paneb.
Kuule troll, endast räägiti vanasti muideks vaiksemini. Palju sa siis perekooli hullukese mängimise eest palka siis saad?
Mina arvan, et juhul kui oled leidnud toreda kaaslase, siis on parem temaga abielus olla. Asi pole paberis! Vaid selles, et teil mõlemal on jätkunud julgust oma suhet õnnepalees selge sõnaga kinnitada. Aga kui asjas ikka päris kindel pole, väike kõhklus sees ja soovid endale jätta kiirema taganemistee, siis on loomulikult mõttekam vaba kooselu.
Alati räägitakse sellest, kui palju abielusid lahutatakse. Ent kui küsitakse vaba kooselu lahutuste kohta, vastatakse: aga vaba kooselu ju ei saagi lahutada – ei saa lahutada seda, mida pole olemaski!
Teiseks tekib vaba kooselu puhul küsimus, mis ajahetkest muutub mu sõber “minu meheks”? Just naispoolele on omane sõbrannadele uhkusega nagu muuseas mainida: “Lähen homme oma mehega maale!” Meespool ise aga võtab seda kui paarikuist seiklust, ei enamat. Või kinnitab et jaa, sina oled ikka minu kallis naisuke – kui on vaja, et naine hoolitseks, teeks süüa, annaks peavarju ja sedasamustki. Ent kui sõbrad kutsuvad meest üksinda ööklubisse koos võimalusega paari tibiga edasi lõbutsema minna, siis on seesama mees äkki “vaba kui lind, näe, sõrmust ju sõrmes ei ole!” Ei meeldi minule säherdune ebamäärane olukord.
Minul ja mu elukaaslasel on jätkunud küllaga julgust elada ilma abiellumata juba üle 20 aasta – mul ei ole vaja karta, kas tal on kõhklused, kahtlused ja teine naine. Sest kui on – siis palun, uks on lahti – nägemist ja kõike head!
Mis ajahetkest muutub mu sõber “minu meheks”? – aga mis ajahetkest muutub sõber peigmeheks? ja elukaaslaseks? – hmm, sa ometi tõesti ei oota, et ma hakkaksin sulle selliseid asju lahti kirjutama nagu lasteaialapsele. Sõber on üldse hoopis teine tera – sõber on sõber ja sõprade vahel ei ole armusuhteid. Minul on mitmeid meessoost sõpru.
“Minu mees” on tõesti tobe väljend. Keegi pole kellegi oma. Elukaaslane on parem.
Kui keegi ütleks mulle, kuidas abielu minu elu paremaks muudaks, annaksin preemiaks 1000€ sulas või pangaülekandega ja kohe täna kätte.
“Minu mees” kõlab küll kentsakalt, kui ei olda abielus, samuti oma sekspartneri vanemate nimetamine ämmaks ja äiaks. Siis võib ju sõbraga kinno minnes ka teda oma meheks nimetada, või kustmaalt see piir jookseb? Kas peale esimest seksi või hambaharja asetamist sekspartneri topsi on sulle tekkinud ämm ja äi? Minu teada on see piir ikka abielu.
“Minu mees” kõlab küll kentsakalt, kui ei olda abielus, samuti oma sekspartneri vanemate nimetamine ämmaks ja äiaks. Siis võib ju sõbraga kinno minnes ka teda oma meheks nimetada, või kustmaalt see piir jookseb? Kas peale esimest seksi või hambaharja asetamist sekspartneri topsi on sulle tekkinud ämm ja äi? Minu teada on see piir ikka abielu.
Selline sõnavõtt on selge ülevõlli äärmusarvamus.
Kui mees ja naine elavad koos ja neil on lapsed, siis nad on täpselt samasugune pere nagu sama kooslus+paber sinna juurde. Ikka pärias raske on mõnel leppida, et teda abielupaberi pärast paremaks ei peeta.
Kui peres on lapsed, siis eriti kummaline on oma meespoolt sekspartneriks kutsuda. Ja päris okei on elukaaslase vanemaid ka ämmaks ja äiaks kutsuda. Kuigi jälle minule isiklikult ämmaks kutsumine ei meeldi põrmugi, mul on nimi olemas.
Kui mees ja naine elavad koos ja neil on lapsed, siis nad on täpselt samasugune pere nagu sama kooslus+paber sinna juurde. Ikka pärias raske on mõnel leppida, et teda abielupaberi pärast paremaks ei peeta.
Ja mõnel teisel on jälle päris raske leppida sellega, et abielu ei ole pelgalt paber.
Aga noh, kui mees seda ikka päevast-päeva pärimiste peale sulle sisendab, siis ehk tõesti hakkad lõpuks ise ka nii arvama.
Kui mees ja naine elavad koos ja neil on lapsed, siis nad on täpselt samasugune pere nagu sama kooslus+paber sinna juurde. Ikka pärias raske on mõnel leppida, et teda abielupaberi pärast paremaks ei peeta.
Ja mõnel teisel on jälle päris raske leppida sellega, et abielu ei ole pelgalt paber.
Aga noh, kui mees seda ikka päevast-päeva pärimiste peale sulle sisendab, siis ehk tõesti hakkad lõpuks ise ka nii arvama.
Minu pakkumine on endiselt jõus: palun veena mind, kuidas abiellumine minu elu paremaks muudab?
Mina ei ole sellist asja täheldanud ja olen samuti vabaabielus, omal soovil.
Mina jälle ei usu sellist asja. 99,8% juhtudest tähendab see siiski, et mehe soovil.
Miks ei võiks naine mitte tahta abielluda. Mul näiteks just mees aias pulma asja ja aastaid rääkis, et võiks ikka ära teha, aga minul polnud mingit tungi selleks, kuna mida see paber siis muutnud oleks. Ühine kodu oli ja lapsed ka, mida see juurde oleks andnud. Lõpuks ikka abiellusime kahekesi ja jätsime mõlemad oma nime. Keegi ei tea, et abielus olema ja ei näe ka vajadust seda kõigile kuulutada, ega abielu ei pane paika suhte pikkust. Nüüd olme juba aastaid nii elanud ja ei näe mingit vahet. Teistel ei tee ka vahet, kas on või ei ????
Tuttav abileus peale 1a suhe, kuu hiljem elasid juba lahus ja kuna oli häbi siis lahutasid alles 6kuud hiljem.
See, et su armastatud meed soovib abielluda, võiks ometi piisav põhjus olla. Sinu jaoks ei muuda midagi, aga talle on tähtis.
Kui inimesed elavda koos ilma abieluta, siis on tegemist koosleuga ja elukaaslastega. Kui sellele kooslusele lisanduvad ühised lapsed, on see pere. Elukaaslase vanemad ei muutu küll äiaks-ämmaks.
Las elavad nagu tahavad. Kui sobib koos elada ilma abiellumata, siis nii on ja las nad siis olla kooselus ja siis võiks, ikka seda kooslust nii nimetada. Lihtne ja selge.
Vabaabielu on täiesti imelik sõna. Kas on siis olemas mitte vabaabielu või kinnine abaielu?
inimesi mina klassidesse või kastuidesse ei jaota.
Minu pakkumine on endiselt jõus: palun veena mind, kuidas abiellumine minu elu paremaks muudab?
Miks see peaks su elu paremaks muutma? On’s su elu siis nii halb hetkel?
Mehega kohtusid ja hakkasid kokku elama ka selle nimel, et ta su elu paremaks muudaks?
Ma küsiks vastu, et miks see su elu halvemaks muudaks, et sa seda ei soovi?
Vasta: minu arvates muudab see tõesti minu elu ebamugavamaks just juriidiliselt. Ma ei ole nõus sellega, et abiellumine muudab abikaasad üksteise pärijateks. Ma pean minema testamenti tegema, ehk vormistama lisadokumente, mis teatud erisuste puhul isegi ei pea vett – milleks? Ma ei soovi seda.
Ma soovingi, et meil mõlemil oleks kogu aeg avalik vabadus – just see “uks lahti” – mida paljud negatiivsena kirjeldavad, on minu jaoks positiivne. Mulle meeldib elada kooselus selle signaaliga, et just siin kooselus olen ma vabatahtlikult – uks on lahti, võin minna kui ei meeldi ja võid sinagi minna, kui ei meeldi.
Mulle meeldis kohutavalt, et sain pangale ütelda, et taotlen laenu üksinda. Kui oled abielus, survestatakse laenu just kahasse võtma (panga turvalisus ja riskide maandamine). Mina esinesin vallalisena, sain laenu ja maandasin selle OMA PERE riske, mitte panga omasid.
Mulle meeldib elada kooselus selle signaaliga, et just siin kooselus olen ma vabatahtlikult
Abiellutakse siis relva ähvardusel?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
