ei, ei ja ei.
mul on küsimus neile kes abielus pole, miks te oma kaaslast ja voodipartnerit meheks kutsute? mu mees tuleb mulle järgi jne.
Just ning ämmad-äiad on neil ka, ei tea kust tulnud.
Kuid tulles teemasse, on tõesti uhkem tunne öelda nii enda kaaslase kohta abikaasa, kui ka kuulda teisi rääkimas abikaasadest, mitte lihtsalt elukaaslastest-meestest-naistest.
Kui aga mu mees leiab naise, kellega ta soovib koos vanaks saada, keda ta armastab, kellega ta loodab kasvatada koos lapsi ja lapselapsi, siis ma hästi ei kujuta ette, miks ta peaks ennast jõuga tagasi hoidma, et talle mitte abieluettepanekut teha.
Ei saa aru. Sinu mees otsib siis ikka paremat naist või?
Mina tean küll paare, kes on koos juba üsnagi vanaks saanud, lapsi ja lapselapsi kasvatanud, aga abiellunud ei ole. Lihtsalt ei pea vajalikuks. Sul on lihtsalt väga ühekülgne vaade asjale.
aga ongi ju? mis seals imelikku. peika, peigmees, kaaslane, elukaaslane, voodipartner, korterikaaslane, boyfriend….you name it.
Vabandust, aga mina kutsun ikka nii nagu mina õigeks pean. Ma olin 6-7, kui mu tädi hakkas mehega koos elama. Ma olin umbes 30, kui käisin tädimehe matustel. Just tädimehe, mitte tädi boyfriendi või voodipartneri või peika või misiganes tegelase. See, et nad ei abiellunudki, ei muutnud nende pikka kooselu kuidagi vähemväärtuslikumaks.
Ise olen hetkel üksi, aga enne seda olin abielus. Mina olen nüüd lahus, vaatamata abileule, aga sõbranna elab endiselt oma mehe ja kolme lapse isaga koos. Üle 20 aasta juba. Ilma abiellumata. No ei ole kuidagi nende kooselu vähemväärtuslikum, kui minu oma, minu abielu tunnistav paber ei muutnud seda kuidagi paremaks.
Just sedasama ma räägingi, mida sina. Täpselt seda ma ju räägingi, et paljud naised (ja mehed) on nõus elama pikalt inimesega, kes ei taha ega pea vajalikuks temaga abielluda. See temaga abiellumine ei annaks mulle ju midagi. Ei huvita kopika eest temaga abielluda. Oleks lihtsalt raharaiskamine. Annab seksi niikuinii, suppi keedab ka ja ei lähe ta kusagile. Ja mina olen ikka põhimõtteliselt vaba. Milleks siis temaga abielluda.
Ei ole päris sama, kuigi ma saan aru sinu mõttest. Aga see on siiski sinu isiklik kiiks, et seostad armastuse nii tugevalt abieluga, et teistmoodi ei kujuta ettegi. Paljudele ei ole abielu ÜLDSE tähtis, mitte, et nad ei taha konkreetselt ühega abielluda. Nemad võivad seostada armastuse näiteks ühiste laste saamisega, kasvõi ühise laenu võtmisega vms. Ja kõik naised ei ole ka “andujad” või ” mehele laste sünnitajad”. Las jääda igale oma.
Paljudele ei ole abielu ÜLDSE tähtis, mitte, et nad ei taha konkreetselt ühega abielluda.
See on seesama, mida paljud arvavad, KUNI leiavad selle inimese, kellega nad südamest soovivad abielluda (ja siit edasi pikk jutt). Mõne inimesega ei juhtu see kunagi, kahjuks. Nad kunagi ei kohtu sellise inimesega ja elavadki asendusvariandiga. Või parima sõbraga. Või mugavusest.
Eks selliseid on ka muidugi. Aga kõik siiski ei soovi abielluda ja kui kaks sellist kokku on saanud, siis on hästi. Elavadki oma elu ilma paberit vormistamata ja samas ilma paremat ootamata. Kui üks soovib, teine mitte, siis on muidugi keerulisem.
Mina tean küll paare, kes on koos juba üsnagi vanaks saanud, lapsi ja lapselapsi kasvatanud, aga abiellunud ei ole. Lihtsalt ei pea vajalikuks.
Nende vanade vabaabielupaaride kohta just käibki ütlus “truudus on juhuse puudus”. Ju siis pole juhust olnud. Aga oma kooselu hoiavad ikka lõpuni lahti, sest lootust ei tohi kaotada.
kõik siiski ei soovi abielluda
Jah. Sest ei pea oma praegust elukaaslast piisavalt heaks ja ootavad, ehk tuleb veel keegi …
kõik siiski ei soovi abielluda
Jah. Sest ei pea oma praegust elukaaslast piisavalt heaks ja ootavad, ehk tuleb veel keegi …
Täpselt sama, mis abielumehe kohta öelda, et ta on pere juures ainult sellepärast, et lahutusega tegeleda on tüütu.
Nende vanade vabaabielupaaride kohta just käibki ütlus “truudus on juhuse puudus”. Ju siis pole juhust olnud. Aga oma kooselu hoiavad ikka lõpuni lahti, sest lootust ei tohi kaotada.
Rumalus. Abielu ei ole mingi garantii, et inimesed teineteisele truud oleksid. Ja vabaabielu ei tähenda kindlasti alati seda, et teise järgi ringi vaadatakse.
Suur enamus abieluinimesi on elu jooksul oma kaasat petnud. Abielu ses osas nüüd küll midagi ei muuda. Ja lahkuminek pole ka oluliselt keerulisem, kui vabaabielu paaril. See, mis teeb lahkumineku keeruliseks on ühised lapsed ja vara, aga see on lapsed ja ühisvara on ka pikaajalistel vabaabielu paaridel olemas. See perbüroos lahutuse kohta allkirja andmine on lahkumineku juures ikka kõige väiksem mure.
astun edasi ja leian mehe, kellega me mõlemad armastame nii tugevalt ja tunneme nii tugevat seost, et mingi “mina sinuga ei pea vajalikuks” või “mind ei huvita” või “mulle oleks sinuga abiellumine mõttetu rahakulu” ei tuleks lihtsalt kõne alla.
See on tore, kui sul see paarilise leidmine nii kergelt käib. Minul näiteks ei käi. Mitte et maailmast oleks toredad mehed ära kadunud, aga sellist tugevat seost nagu siin kirjeldatud on – no ei teki nii kergelt. Olen oma 50-aastase elu jooksul kohanud kahte meest, kellega on üldse mingi suhte loomise soov tekkinud. Ühega ei tulnud midagi välja, astusingi edasi, aga tuli 20 aastat oodata enne kui “leidsin mehe”. Kui PK teemasid lugeda, siis näed hästi, et ei ole nii, et neid omale sobivaid mehi oleks jalaga segada, et muudkui astud edasi. Mõnel ehk on, teistel mitte. Ja kui see inimene on juba leitud, siis tõepoolest pole vormilisel abiellumisel suurt tähtsust.
kõik siiski ei soovi abielluda
Jah. Sest ei pea oma praegust elukaaslast piisavalt heaks ja ootavad, ehk tuleb veel keegi …
Täpselt sama, mis abielumehe kohta öelda, et ta on pere juures ainult sellepärast, et lahutusega tegeleda on tüütu.
Ei ole päris sama. Kui oleks suur armastus mujal, küll lahutaks. Järelikult ikka ei ole. Ja kui oleks suur armastus kodus, küll abielluks. Järelikult ikka ei ole.
astun edasi ja leian mehe, kellega me mõlemad armastame nii tugevalt ja tunneme nii tugevat seost, et mingi “mina sinuga ei pea vajalikuks” või “mind ei huvita” või “mulle oleks sinuga abiellumine mõttetu rahakulu” ei tuleks lihtsalt kõne alla.
See on tore, kui sul see paarilise leidmine nii kergelt käib. Minul näiteks ei käi. Mitte et maailmast oleks toredad mehed ära kadunud, aga sellist tugevat seost nagu siin kirjeldatud on – no ei teki nii kergelt. Olen oma 50-aastase elu jooksul kohanud kahte meest, kellega on üldse mingi suhte loomise soov tekkinud. Ühega ei tulnud midagi välja, astusingi edasi, aga tuli 20 aastat oodata enne kui “leidsin mehe”. Kui PK teemasid lugeda, siis näed hästi, et ei ole nii, et neid omale sobivaid mehi oleks jalaga segada, et muudkui astud edasi. Mõnel ehk on, teistel mitte. Ja kui see inimene on juba leitud, siis tõepoolest pole vormilisel abiellumisel suurt tähtsust.
Inimene on 50 aastat ilmas elanud ja ajab sellist lapsejuttu. Kes rääkis kergusest?
Eks neil vabaabielulistel tekigi kergelt, ja siis ennast tundes ei hakka nad end siduma.
Nende vanade vabaabielupaaride kohta just käibki ütlus “truudus on juhuse puudus”. Ju siis pole juhust olnud. Aga oma kooselu hoiavad ikka lõpuni lahti, sest lootust ei tohi kaotada.
Rumalus. Abielu ei ole mingi garantii, et inimesed teineteisele truud oleksid. Ja vabaabielu ei tähenda kindlasti alati seda, et teise järgi ringi vaadatakse.
Suur enamus abieluinimesi on elu jooksul oma kaasat petnud. Abielu ses osas nüüd küll midagi ei muuda. Ja lahkuminek pole ka oluliselt keerulisem, kui vabaabielu paaril. See, mis teeb lahkumineku keeruliseks on ühised lapsed ja vara, aga see on lapsed ja ühisvara on ka pikaajalistel vabaabielu paaridel olemas. See perbüroos lahutuse kohta allkirja andmine on lahkumineku juures ikka kõige väiksem mure.
Tõsi, abielu ei ole truuduse garantii. Kuid vabaabielu tähendab kohe kindlasti alati seda, et vaadatakse teise järele ringi. Siin ei ole mõtet vaieldagi. Sest mida see siis tähendab? TE pole ühtki loogilist vastust veel andnud ja ega ei anna ka. Teie vastus on ainult “aga kui ma ei taha?” Nojah, jääb ju küsimus, miks ei taha. Ja vastus – vaat seda te ei julge öelda. 😀
Tõsi, abielu ei ole truuduse garantii. Kuid vabaabielu tähendab kohe kindlasti alati seda, et vaadatakse teise järele ringi. Siin ei ole mõtet vaieldagi. Sest mida see siis tähendab? TE pole ühtki loogilist vastust veel andnud ja ega ei anna ka. Teie vastus on ainult “aga kui ma ei taha?” Nojah, jääb ju küsimus, miks ei taha. Ja vastus – vaat seda te ei julge öelda. ????
Ei abielluta, sest ei peeta seda oluliseks. See, et sina seda ei usu, ei tee veel asja ebaloogiliseks. See, et sa nii arvad, näitab ainult sinu rumalust. Ah et kohe kindlasti tähendab seda, sest sina arvad nii? Kas sa enda meelest oled tark? Aga tegelikult on sellise absoluutse väite esitamine lihtsalt rumal.
Aga vasta sina, miks sa tahad abielluda, kui tead, et pea pooled abielud lahutatakse niigi ja abielus mehed petavad suure tõenäosusega? Truuduse garantiid ei ole, mingit vahet ei ole. Mingit loogilist põhjendust tegelikult ei ole. On lihtsalt see, et sina tahad ja usud, et kõik teised ka peaksid tahtma. Rumal usk. Inimesed on erinevad ja nende tahtmised erinevad.
Veelkord, ise ma vabaabielus ei ole. Abileus olen olnud. Aga ei mõista absoluutselt miks peaks eeldama, et kõik tingimata tahavad abielluda ja niisama kooselu tingimata tähendab kõrvalt teise suhte otsimist. Reaalselt otsivad kõrvalsuhet väga paljud inimesed, nii abielus, kui vabaabielus olijad. Ja ei ole mingit tõestust, et vabaabielus olijad seda kõrvalsuhet rohkem otsivad, kui vabaabielus olijad. Minu elukogemus muideks väidab vastupidist. Ma olen tundnud päris palju mehi, kes armukesi peavad või otsivad. Enamus neist abielus (nii umbes kümmekond). Vabaabielus armukesega mehi olen elu jooksul kahte tundnud. Kusjuures üks neist kahest abiellus kähku oma naisega, kui umbes kaks aastat pärast armukese pidamist naisele vahele jäi. Ja jätkas armukese pidamist.
Kui kumbki partner ei pea abielu oluliseks, on kõik OK. Küll aga ei ole OK, kui üks pool peab abielu tähtsaks, aga teine ei taha mitte mingil juhul temaga abielluda. Armastab küll, on truu, tahab lapsed koos üles kasvatada, aga abielluda mitte mingil juhul ei soovi. Abiellumine ei tee tema jaoks midagi paremaks ega halvemaks, mõttetu aegunud paber. Aga armastatud kaaslasele on see ülioluline ja teeb ta õnnelikus. Aga vot mitte mingil juhul ei nõustu abielluma! Miks ometi?
Lähen igal õhtul voodisse mehega, kes mind päriselt endale tahtnud kunagi pole?
Sa siis arvad, et “päriselt” tahtmise ainus kriteerium on abielutunnistus? Huvitav küll, kust siis tulevad need petmise lood?
jäägu need mehed teistele, sulle, näiteks.
Ma tänan pakkumast, aga pole mingit garantiid, et nad mulle sobivad. Ma võin vabalt ka täiesti ilma olla, aga armastuse väljendamine abiellumise kaudu ei pruugi minu jaoks üldse olla see tähtsaim armastuse väljendamise viis. Ilmselt ka paljude teiste jaoks, eriti kui see argieluliselt midagi ei muuda.
Ei käi kergelt. Mis see teine variant oleks? Lähen igal õhtul voodisse mehega, kes mind päriselt endale tahtnud kunagi pole? Oh jah, jäägu need mehed teistele, sulle, näiteks.
Küll on sinu maailm lihtne. Kui abiellus, järelikult tahtis päriselt.
(vahet pole, et see päriselt vbla armukese kõrval on või kohevarsti lahutusega lõpeb).
Kuid vabaabielu tähendab kohe kindlasti alati seda, et vaadatakse teise järele ringi.
MIks peaksid inimesed üldse kogu aeg kellegi teise järele ringi vaatama? Need, kes seda teevad, ei lase end abielutunnitusest segada.
mul on küsimus neile kes abielus pole, miks te oma kaaslast ja voodipartnerit meheks kutsute?
Kelleks need naised neid mehi kutsuma peaks siis, naiseks või? Kui nad ütleks, et “abikaasa tuleb järgi”, siis ma saaks aru, et sul on probleem, aga kui naine elab mehega, siis võib teda meheks kutsuda küll, ma arvan. Ma ise, muuseas, olen elanud koos vaid oma abikaasaga, kes on juhtumisi ka mees, nii et ei tasu kahtlustada, et ma ennast siin kuidagi õigustada püüan.
Lähen igal õhtul voodisse mehega, kes mind päriselt endale tahtnud kunagi pole?
Sa siis arvad, et “päriselt” tahtmise ainus kriteerium on abielutunnistus? Huvitav küll, kust siis tulevad need petmise lood?
jäägu need mehed teistele, sulle, näiteks.
Ma tänan pakkumast, aga pole mingit garantiid, et nad mulle sobivad. Ma võin vabalt ka täiesti ilma olla, aga armastuse väljendamine abiellumise kaudu ei pruugi minu jaoks üldse olla see tähtsaim armastuse väljendamise viis. Ilmselt ka paljude teiste jaoks, eriti kui see argieluliselt midagi ei muuda.
Aga kui see oleks sinu jaoks tähtsaim, aga partner keeldub kategooriliselt?
Aga kui see oleks sinu jaoks tähtsaim, aga partner keeldub kategooriliselt?
No see on juba teine teema. Mina olen kogu aeg rääkinud paaridest, kus paarile polegi abiellumine oluline, kummalegi pole.
Kui üks partneritest hirmsasti tahab ja teine ei taha, tuleks aru saada, mis selle mittetahtmise põhjus on. Et kui inimene ei pea abiellumist lihtsalt oluliseks, siis partnerile vastu tulla, kui partner hirmsasti tahab, peaks ju kerge olema. Kui inimene tõesti ei taha abielluda kohe üldse ei taha, ka mitte selleks, et partnerit õnnelikuks teha, võiks sel mingi selge sõnastatav põhjus olla. Võimalik, et neist põhjustest rääkides on võimalik kuidagi kokkuleppele jõuda. Ja kui ei ole kokkuleppele jõudmine võimalik, siis mina läheks lahku, kui oleksin see hirmsasti abielluda tahtja.
astun edasi ja leian mehe, kellega me mõlemad armastame nii tugevalt ja tunneme nii tugevat seost, et mingi “mina sinuga ei pea vajalikuks” või “mind ei huvita” või “mulle oleks sinuga abiellumine mõttetu rahakulu” ei tuleks lihtsalt kõne alla.
See on tore, kui sul see paarilise leidmine nii kergelt käib. Minul näiteks ei käi. Mitte et maailmast oleks toredad mehed ära kadunud, aga sellist tugevat seost nagu siin kirjeldatud on – no ei teki nii kergelt. Olen oma 50-aastase elu jooksul kohanud kahte meest, kellega on üldse mingi suhte loomise soov tekkinud. Ühega ei tulnud midagi välja, astusingi edasi, aga tuli 20 aastat oodata enne kui “leidsin mehe”. Kui PK teemasid lugeda, siis näed hästi, et ei ole nii, et neid omale sobivaid mehi oleks jalaga segada, et muudkui astud edasi. Mõnel ehk on, teistel mitte. Ja kui see inimene on juba leitud, siis tõepoolest pole vormilisel abiellumisel suurt tähtsust.
Inimene on 50 aastat ilmas elanud ja ajab sellist lapsejuttu. Kes rääkis kergusest?
Eks neil vabaabielulistel tekigi kergelt, ja siis ennast tundes ei hakka nad end siduma.
Aitäh, teemaalgataja! Väga valgustav lugemine. Titeeritu on eriti huvitav Kägu. Ei saa tema aru, et nii abiellumiseks kui mitteabiellumiseks on erinevaid motiive (vastavalt nimevahetus/ staatus/ pidu/ seltskonna surve/ tõekspidamised ning abieluinstitutsioonis pettumine/ mittevajalik liigutus/ tõekspidamised). Aga seda põhjendust, et vabaabielud (need 5+-aastased) on neil, kes kergelt aaslasi vahetavad, kuulen esmakordselt.
Mulle meeldib keskaegse Eesti praktika (kirikueelne), kus see, et naine ja mees korra (suguliselt)koos olid, tähistaski paari moodustumist. Ehk kui ei tahtnud mehega elu lõpuni paar olla, siis temaga voodit ei jaganud. Nii et ajalooliselt on vabaabielu (ja selle kindlus) vanem kui abuelu.
Kujutluspilt on pisut koomiline. Ja kui see kujutluspilt kuigi loogiline vist ei tundu, tekibki küsimus, miks naised nõustuvad nii elama.
See kujutluspilt on koomiline ja ebalooogiline, sest see on sinu, abielu väga oluliseks pidava inimese, kujutluspilt. Sa näed kogu seda olukorda enda kitsast lukuagust ja ei adu, et inimesed võivad maailma näha hoopis tesitmoodi, kui sina.
Huvitav, kas sa kõiges oled sama kinni ainult enda vaates ja ei saa aru, et maailmas on palju inimesi, kes maailma teistmoodi näevad, kellele on hoopis teised asjad elus olulised, kui sulle. usu mind, ka toidulauas võivad inimesed teisi roogi eelistada, kui sina. Ja seda sepärast, et neile lihtsalt meeldivad teised asjad. Aga sa ilmselt ei usu. Sinu jaoks on ilmvõimatu, et keegi võib teisi asju oluliseks pidada, kellegi võiva teised asja meeldida.
Kena, et ma ikka perekooli loen, on tõesti põnev oma silmaga näha, et nii kitsa lukuaugu vaatega inimene on päriselt olemas. Siinsamas Eestis, kirjutab eesti keeles perekoolis ja puha.
Aga selgita siis palun, mis toimub selle sügavalt ja kirglikult armastava mehe peas, kes oma eluarmastuse ja imetletud naisega abiellumist oluliseks ei pea? Ma kuulan.
Ei mingit konnasilma, nagu ma ütlesin, pole ma vabaabielus. Minu jaoks lihtsalt hämming, et inimesed ainult enda kitsast maailma näevad ja muu kõik ilmvõimatu tundub.
Ma olen juba selgitanud. See, et sa ei mõista, ei ole kuidagi minu muuta.
Ma muuses küsisin ka sinult selgitust, miks on abielu oluline, kui mõistusega tead, et see enamasti pole ei igavene ega truu. Sa ei ole selgitanud. See, et see tähendab, et inimene tahab igavesti teist kaitsta, ei klapi ülde kaine teadmisega, et tegelikult abiellumine kui selline kaitset ei anna. Kaitset annab ikka inimene isiksus, see, kui usaldsväärne ta on.
Sa päriselt usud, et kõik abiellumised toimuvad seepärast, et ollekse silmini armunud ja tahekakse naist igavesti hoida ja kaitsta? Mitte seepärast, et rahustada maha naine, kellel petmisega vahele jäädud? Mitte seepärast, et laps tulekul ja mingi osa inimeste jaoks on siis kombeks ikka abielluda? Mitte seepärast, et naine tahab ja ma võin siis kah? Naiivne oled, kui arvad, et kõik abielud on suures kaitsmishoos. Osad on, osad mitte. Osad ei pea abiellumist oluliseks, ka naised mitte. Ja see kohe kindlasti ei tähenda, et tingimata kõrvalt abiellumiseks sobivast partnerit otsitakse. Kõigi elu keskpunkt ei ole lihtsalt abielu. Usaldada saab ka ilma seda paberit nõudmata.
Ehk hoopis sul on usaldamise probleem ja sa ei oska armastada? Miks muidu su armastus kohe kaob, kui mees abielluda ei taha? Oli see ikka armastus sul üldse või mingi soov meest abieluga kinnitatult omada? Tõeline armastus ei saa ometi kaduda nii lihtsalt. 🙂 Kaine kalkulatsioon tundub su elus olevat, mitte armastus. Pime usku sellesse, et abielu on see, mis tõestab mehe armastust. Aga päris armastus ei nõua tõestust oneti, armastus on armastus. Kalkuleerid, mitte armastad. Ja nii võidki leida ennat abielus olemas mehega, kes päev peale teie pulmi teise naisega magab. Jah, ka sellised mehed on olemas.
Ja ära nüüd mu teksti viimast lõiku väga tõsiselt võta. Ma lihtsalt proovisin selgitada, kuidas inimesed võivad asju hoopis erinevalt näha. Ka see viimane vaatenurk on täiesti võimalik.
Nende vanade vabaabielupaaride kohta just käibki ütlus “truudus on juhuse puudus”. Ju siis pole juhust olnud. Aga oma kooselu hoiavad ikka lõpuni lahti, sest lootust ei tohi kaotada.
Rumalus. Abielu ei ole mingi garantii, et inimesed teineteisele truud oleksid. Ja vabaabielu ei tähenda kindlasti alati seda, et teise järgi ringi vaadatakse.
Suur enamus abieluinimesi on elu jooksul oma kaasat petnud. Abielu ses osas nüüd küll midagi ei muuda. Ja lahkuminek pole ka oluliselt keerulisem, kui vabaabielu paaril. See, mis teeb lahkumineku keeruliseks on ühised lapsed ja vara, aga see on lapsed ja ühisvara on ka pikaajalistel vabaabielu paaridel olemas. See perbüroos lahutuse kohta allkirja andmine on lahkumineku juures ikka kõige väiksem mure.Tõsi, abielu ei ole truuduse garantii. Kuid vabaabielu tähendab kohe kindlasti alati seda, et vaadatakse teise järele ringi. Siin ei ole mõtet vaieldagi. Sest mida see siis tähendab? TE pole ühtki loogilist vastust veel andnud ja ega ei anna ka. Teie vastus on ainult “aga kui ma ei taha?” Nojah, jääb ju küsimus, miks ei taha. Ja vastus – vaat seda te ei julge öelda. ????
Näiteid, miks mitte tahta:
Ei taha hoolduskohustust. Ei taha, et teine muutub automaatselt esimese ringi pärijaks. Ei taha olla automaatselt seotud teise poole finantskohustustega.
Veel näiteid: Abielu mõiste iseenesest on muutunud ebameeldivaks (juba lugedes Perekooli jääb paha maik kergelt suhu, umbes nii nagu mõne jaoks on feminism ebameeldiv nähtus tänu WWSEK grupile). Mõnele meeldib see tunne, kui teisel poolel on “uks lahti” – mõjub nagu igapäevane kinnitus, et teine on kõrval nö vabana vabatahtlikult iga päev. Jah, see tunne võib olla irratsionaalne. Täpselt samamoodi nagu abielunaise tunne, et teda on ju (kunagi) “päriseks” tahetud, järelikult ikka õige asi – võib rahuliku südamega öösiti anduda.
Ehk siis – põhjusi võib olla väga erinevaid – ratsionaalseid ja emotsionaalseid. Täpselt nagu abiellumiseks. Keegi ei ole kohustatud sulle oma isiklikest põhjustest aru andma, nagu sina ei pea aru andma, miks sina otsustasid abielus olla. Üleolevalt üldistada, et teie lihtsalt ei julge öelda – see on lihtsalt rumal.
Kas mõni naine on nõus elama päevast päeva mehega, keda ta haiguse korral ei ole nõus üldse hooldama? Miks küll. Miks küll elada inimesega, keda sa ei taha läbi elu aidata. Mis paarid need sellised on? Miks selliseid kooselusid luuakse (abielus või vabaabielus, kama kaks)?
Kas mõni naine on nõus elama mehega, kes ütleks – kle, ma ei taha sind hooldada, kui sa vanaks või haigeks jääd, sestap ma ole nõus sinuga ka abielluma? Ma’i taha sinuga seotult mingeid kohustusi, kui sinuga elu pole enam fun ja sa oled haige või vana. Siis tahaks küll vaba olla.
Vist ei maksaks hakata vaidlema, et ega nii ju öelda, nii mõeldakse. Ainult sellest ideest, et äkki on see põhjus, miks minu elukaaslane minuga abielluda ei taha, jätaks süda 8 lööki vahele ja silmad hakkaksid kohvrit ja ust otsima ????
Miks jälle sedapidi, et NAINE on see, kes õudselt kipub hooldama ja MEES on see, kes ei taha? Miks mitte vastupidi?
P.S. Ma tõin näiteid VÕIMALIKEST põhjustest. Mõistad? TEGELIKUD põhjused on igaühel individuaalsed (nagu ka põhjus abiellumiseks, laste saamiseks või mitte saamiseks jne jne). Selles teemas kujutavad paljud (eriti kooseluvastased abielunaised) ette, et teavad täpselt, mis teise inimese hinges toimub. Täpsemalt kui teine inimene ise.
Vat-vat! Sina räägid olulisusest ja mõistuspärasusest, mina räägin tunnetest, esmajoones armastusest.
Sina esindad ilmselt nende inimeste seisukohta, kelle jaoks on kõik tegevused mõttetud, millest ei võrsu midagi praktiliselt kasulikku. Käegakatsutavat KASU. Ei mingit “lihtsalt süda kutsub” tegevust, kui käegakatsutavat tulemit pole. Jah, ma tean, et sellised inimesed on olemas, muidugi. Milleks abielluda, kui see võib ikka puruneda.
Püüa nüüd aru saada sellest, et kõigi jaoks lihtsalt ei ole abielu armastuse suuruse näitaja. Sinu jaoks näitab mehe soov sinuga abielluda, et ta armastab sind väga palju. Mõne teise jaoks ei tähenda. Minu kui naise puhul näiteks on armastuse näitajaks see, et ma tahan selle mehega ühiseid lapsi kasvatada. Mõne teise jaoks on selleks see, kui nad andsid kahekesi üksteisele lubaduse. Abielu on oma pühendumisest riigile teada andmine ja rahaliste suhete reguleerimise vahend. Jah, paljude jaoks on see ka ühtlasi üksteisele ja maailmale oma pühendumisest teada andmine, aga teiste jaoks jälle ei ole. Oma armastuse ja pühendumise näitamiseks on palju muid viise peale riikliku abielu.
Olen abielus, minu jaoks oli oluline ja mehele ka.
Sõbranna pole abielus, kuid on pea 20 aastat koos elanud, 3 last üles kasvatanud, käivad nüüd mehega koos mööda maailma reisimas ja on jätkuvalt väga armastavas suhtes, kuid pole abiellunud – sest kumbki ei pea oluliseks. Abielu mõistel ei ole nende jaoks sellist emotsionaalset tähendust, nagu oli nt minu jaoks, nende jaoks on pigem iganenud ja ebatarvilik samm tundunud alati. Sõbranna on öelnud, et kui mehele tunduks abielu oluline, siis ta võiks temaga abielu registreerida (pulmi kindlasti ei tahaks) ja tema mees suhtub sarnaselt – kui oleks naisele väga oluline, siis palun väga, aga pole. Kummalegi. Mitte armastuse vähesuses pole asi, vaid selles, et abieluinstitutsioon ei tekita neis mingeid romantilisi vms tundevõbinaid.
Siis ma tean veel mitut kooselupaari, kellel on ka lapsed, aga kus üks pool pigem tahaks abielluda, aga teine mitte. Nende suhted ei tundu ka kõrvaltvaatajale väga tugevad – palju nagistamist, ebasõbralikke nähvamisi, mees ei osale laste kasvatamisel, vaid läheb pigem ära kalale jne.
Siis ma tean paare, kes on abielus, aga ilmselgelt ei armasta teineteist enam. Petavad, on külmad.
Siis ma tean paare, kes on abielus ja armastavad teineteist väga, kuid ei soovi lapsi.
Siis ma tean paare, kes on abiellunud salaja, kahekesi, pole pidanud oma abielu kellelegi kuulutama.
Siis ma tean paare, kellele on väga oluline tundunud teha 80 inimesele pulmapidu.
Inimesed ja nende väärtushinnangud on väga erinevad. Mina suudan küll ette kujutada meest, kes on armunud, armastab kohe väga-väga-väga, kuid ei pea oluliseks abielluda, sest ei saa aru, miks peaks mingisugune tema jaoks aegunud bürokraatiline samm kuidagi oluline olema, eriti, kui naine sama tunneb. Aga ma ei suuda ette kujutada meest/naist, kes armastab väga-väga-väga, kuid keeldub abielu registreerimast siis, kui see tema armastatu jaoks oluline on. Kvaliteetse suhte piir lähebki sealt minu meelest. Kui tead, et teisele on tähtis, aga ei tee, siis pole kõikehõlmav armastus.
Vat-vat! Sina räägid olulisusest ja mõistuspärasusest, mina räägin tunnetest, esmajoones armastusest.
Sina esindad ilmselt nende inimeste seisukohta, kelle jaoks on kõik tegevused mõttetud, millest ei võrsu midagi praktiliselt kasulikku. Käegakatsutavat KASU. Ei mingit “lihtsalt süda kutsub” tegevust, kui käegakatsutavat tulemit pole. Jah, ma tean, et sellised inimesed on olemas, muidugi. Milleks abielluda, kui see võib ikka puruneda.
Vastupidi. SINA esindad seda ratsionaalset poolt. Mina ütlen, et osade inimeste jaoks on armastus armastus. See ei nõua mingeid praktilisi samme, mida abiellumine on.
Aga sinusuguste jaoks nõuab. Ilma selle praktilise sammuta kaob ka su usk armastusse. Seega sina oled ikka ratsionaalne, mitte need, kes ei arva, et abielu on armastuse kinnitus või näitaja.
Ma ei usu, et se hoolduskohustuse mittetahtmine mitteabiellumise põhjus just kuigi sageli on. Tean inimest, kes abiellus noorena, kohe peale keskkooli. Mõne aasta pärast läks lahku (eelmise sajandi kuuekümnendad, ajad, mil lahutus ei olnud kugi tavaline). hakkas ilma abiellumata elama uue mehega. Elasid koos, kuni mehe surmani (mees suri raske haiguse tõttu keskealisena, naine hooldas meest). Mõne aasta pärast uus vaba kooselu. Ja jälle koos kuni mehe surmani (ja jälle naine hooldas), nüüd juba umbes 70 aasta vanuses. No ei ole mul mingit põhjust arvata, et need pikad kooselud olid lihtsalt hädapärast kooselud ilma hoolimiseta. Ikka oli armastus ja hoolimine, lihtsalt abielu ei peetud oluliseks kummaltki poolt.
Näiteid, miks mitte tahta:
Ei taha hoolduskohustust. Ei taha, et teine muutub automaatselt esimese ringi pärijaks. Ei taha olla automaatselt seotud teise poole finantskohustustega.
Umbes selliste põhjuste kohta ma ütlesingi, et “ei julge öelda”. Ma ise poleks julgenud, kui mul oleks need põhjused. Ehk kõik kolm (ja ilmselt ka ülejäänud) kõlavad tegelikult “ma ei armasta teda” või “ma ei usalda teda”.
Laste isaks/emaks kõlbab, aga mitte “enamaks” ehk pärijaks näiteks. Ka ei soovi ma oma laste isa/ema eest hoolitseda, kui temaga midagi juhtub (saan jalga lasta kohe, kui tülikaks muutub) ega tema muresid jagada (saan distantseeruda kohe, kui miski ei meeldi).
Ja samamoodi siis ka suhtub teie elukaaslane teisse.
Lühidalt just see, millest ma kogu aeg räägingi. Tore, et sa selle sõnastasid lõpuks. Muidu ikka üks ebamäärane “aga ma ei taha!” 😀
Aga võib-olla keegi toob siis VEEL mingeid põhjusi? Siin ollakse ju anonüümsed lõpuks. Te räägite kogu aeg halbadest abieludest, aga ega see ei ole argument. Rääkige jaatavalt, ehk lõpetage viitamine vastupidisele olukorrale, see tavaliselt ei vii arutelu edasi.
Üks julge tõi siin konkreetseid põhjusi. On neid veel või piirdubki kogu palett nende kolmega? Peab nii arvama, sest ülejäänud vabaaabielufännid lihtsalt vaikivad. Nemad ei julge tegelikku põhjust öelda või siis on nõus, et need kolm on ka nende põhjused.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
