Kuidas te hakkama saate?
Need, kellel on oma maja ja mitte just kõige uhkem.
Kuidas saate hakkama, kui midagi juhtub?
Abikaasa läheb 3 nädala pärast ära ja ma natuke muretsen-pabistan.
Tean, et olen tugev isiksus ja saan hakkama kõigega aga ikkagi…
Maja ja kõige muuga saad kindlasti hakkama. Aga kõige keerulisem on kui suhted on väga head ja vajadus mehe läheduse järele. Üsna kiiresti saab selgeks, et kas suudad elada ilma meheta või mitte. Kui ei suuda tuleb hakata läbimõtlema variante, et pere oleks koos.
jah meil sama lugu. Kõik olmeprobleemid saab ise lahendatud aga just see lähedusevajadus. Mina aga välismaale kolida ei taha, seega on kahjuks tekkinud muud suhted selle lähedusvajaduse rahuldamiseks ja asi ei ole sexuaalne, hingelisest lähedusest räägin. Meil 3-s aasta jookseb siis sellist elu.
Meie elame alates maikuust seda elu.
Eks ta raske ole. Aga hetkel teise väljapääsu ei olnud. Lihtsalt ei tulnud Eestis teenitava rahaga enam ots-otsagagi välja 🙁
Nüüd on sissetulek kordades parem – tema teenib head palka, mina saan tänu suuremale sissetulekult osta paremad masinad koduse töö jaoks ja saan ka rohkem teenima hakata.
Kogume, et saaks oma kodu osta, siis oleks elu lahedam ja võiks mees Eestisse tagasi tööd vaadata.
Jah, on kohutav igatsus ja lähedusevajadus, aga täiskasvanud inimestena saame sellest mõistusega jagu. Kodus oldud nädalaga üritame tagasi teha 😛
10 aasta niimoodi elanud ja saime väga hästi hakkama. Nüüd on mees 6 kuud juba kodus tööl ja ma tahaks lahutama hakata. Pole harjunud mehe arvamusega nii palju arvestama ja ei oska enam. Ma ei valitse enam kodus, pean tegema kompromisse pidevalt. Lastega oli lihtne, tegid nii nagu ma ütlesin ja asi ants. Aga mehel on asjadest oma arvamus. Prrrr, saadaks juba tagasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas te hakkama saate?
Need, kellel on oma maja ja mitte just kõige uhkem.
Kuidas saate hakkama, kui midagi juhtub?
Abikaasa läheb 3 nädala pärast ära ja ma natuke muretsen-pabistan.
Tean, et olen tugev isiksus ja saan hakkama kõigega aga ikkagi…[/tsitaat]
Nagu aru saan, oled mures kõige rohkem just vana maja pärast, kus võib midagi ootamatut juhtuda?
Mina elan vanas majas ja mul mees on vahel kuude viisi ära.
Varakevadel hakkas täitsa ootamatult korstna vahelt suurte lörtsidega sisse sadama. Ikka päris korralikult jõudis lae ära rikkuda. Ainus selline redel, mis ulataks pööningule, oli mehe tööbussis, mille uksed oli kevadilmade ja 3kuulise seismise tagajärjel totaalselt kinni kiilunud. Abi sain mehe sõbralt ja naabrimehelt.
Üleeelmisel talvel ei läinud enam ühel heal õhtul majauks kinni, ei saanud lukustada. Olin kogemata maja ukse hommikul paokile jätnud ja uks paisus mingit moodi niimoodi üles, et tee või tina, aga lukku ei saa. Magasin selle öö lahtise uksega. Järgmisel päeval tegin korda, sain õnneks ise hakkama.
Puid toon kuurist. Viimasel talvel külmus kuuriesine ära ja kuuriuks jäi kuidagimoodi ka jää sisse. Lõhkusin kirvega, panin soola, sain lõpuks lahti.
Ma muretseks seega vana maja puhul just talvel. 3 nädala pärast on varasügis, pole hullu – vesi ei saa kinni külmuda, lund ei saja meetrite viisi, kuuriesine puha roheline ja autod lähevad kah käima. 😀
Minule selline elu ei meeldi ja nii ei ole ka minu mees välismaale tööle läinud. Töötab kodu lähedal ja tuleb iga õhtu kenasti pere juurde. Minule selline elu ei sobiks, just nimelt perekonna ja paarisuhte seisukohast. Muude asjadega saan ise hakkama.
Mu abikaasa ka üle kahe aasta Soomes. Tööl 4-6nädaalt ja seejärel 10 päeva kodus. Meil korter, aga sellegi eest hakkasin ise kap remonti tegema, suurtemate asjadega(torustiku vahetus, elektrijuthmed vms aitab isa, elab kohe lähedal), ülejäänud tapeetimine-pahtledamine, plaatimine ja parketi panek saan ise hakkama:D samuti ei ole minu auto enam kõige nooremas eas ja õppisin rehvi vahetuse, aku laadima paneku jne sellised lihtsad asjad ära. Kui mees välismaale läks, oli meil selline tingimus, et mina tulin töölt seepärast ära, laps küll lasteaia laps, aga pean saama puhata. Minule elu sobib, mees ikka tiba õnnetu juab kui mitu nädalat ära oldud, ta vägaväga just lapsesse kiindunud ja lapsest eemal oleks teeb talle kõige rohkem haiget
6 aastat sai sellist elu elatud. Kuidagi ikka hakkama sai, ühel suvel ei olnud majal isegi katust. Nädala oleme elektrita olnud, sest katuse puudumise tõttu jooksis vesi elektrikappi. Ilma veeta on oldud päris pikka aega. Toredad vana maja lõbud. 4 aastat võttis aega ennem kui ära harjusin, et meest kodus ei ole. Paar aastat elasime lastega juba harjunud elu ja nüüd poolteist aastat tagasi sai ka üle lahe kolitud, muidu oleks lahku läinud.
Vat selline lugu, jõudu Sulle;)
Olen mehega koos olnud 5 aastat, kogu selle aja on ta välismaal olnud. Õnneks töötab Helsingis ja käib iga nv kodus. Vahepeal meeldiks mulle isegi see variant,et ta ei käiks nii tihti. ta ajab minu ja lapse elurütmi täitsa sassi. Mingi periood on jälle meeletu igatsus ja käsen tal kohe Eestisse tööd hakata otsima. Aga see läheb kiiresti üle ja võtan asju mõistusega. Olen väikesest peale pidanud suht iseseisev olema,kuna ema kasvatas mind üksi ja oli koguaeg tööl. Olengi harjunud üksi toimetama ja ei taha nö segavaid faktoreid. Lapse osas on muidugi see lihtne,et ema on käepärast võtta ja saan mõni õhtu puhata – saates ema ja lapse mänguväljakule vms
Minu abikaasa töötab Soomes juba 4 aastat ja mulle selline elu sobib.
Meil on 4 last, vanuses 1-7 aastat.
Nädalavahetused veedame sageli ämma-äia juures maal ja kui meie ära oleme, teeb koduabiline meie maja kenasti puhtaks, lisaks triigib riideid.
Sama inimene aitab vajadusel nädala sees lapsehoidmisega.
Kui mehe kätt vaja on, siis ma suudan täiesti iseseisvalt torumehe numbri valida 😉
Mu mees elab vahel investeerimispankurina kuid välismaal. Mul on armukesed. Tal on raudselt armukesed (kinnitamata oletus). Me ei esita teineteisele küsimusi. Kõik on OK. Mis majapidamisse puutub, siis olen ise ka kõva käega mutt. Ei kurda. Pole saamatu.
Elud on ikka nii imelikud ja erinevad.
Meil ka maja (pigem siis minul), nö meest ehk lapse isa, näen korra või kaks kuu jooksul kaks-kolm päeva. Selle ajaga ei tuleks nagu pähegi, et küsida, et hakka nüüd kohe midagi ehitama või parandama. Kui majas vaja midagi teha, siis teen ise või kutsun ehitajad. Meil pole muidugi see eraldi elamine raha pärast (mõlemad teenime ise ja raiskame nagu heaks arvame), vaid mõlemil huvitavad väljakutsed lihtsalt erinevates piirkondades. Laps on küll enamus aja minuga, aga vaheaegadel ja nädalavahetustel ka isa juures (kus iganes see siis hetkel on).
Eesti moodne ekspordiartikkel on Kalevipojad. Teema võiks olla \”Kalevipoegade naised, kas olete Lindad?\”
Mina olen seda elu elanud juba kuus aastat. Olen abielus ja meil on viie aastased kaksikud. Elame uues oma majas,kõik on korras,mina tööl ei käi olen kodune. Teen kodus asju mida vaja koristan,niidan muru,rohin peendraid,pesen pesu,teen süüa jne. Olen selle eluga harjunud. Lapsed käivad lasteaias. Mees on tööl Helsingist 140 km eemal,seega käib kodus iga kuu korra. Neli nädalat soomes nädal kodus. Aga ausalt kui öelda,ma olen nii nii harjunud üksi oma majas olema,et ootan lõpuks seda hetke kui mees lahkub jälle soome.Nii hea rahulik on oma majas olla oma enda peremees.Selle üksi olemisega harjusin mina väga ruttu ära.Edu kõigile,kes sellist elu elavad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mu mees elab vahel investeerimispankurina kuid välismaal. Mul on armukesed. Tal on raudselt armukesed (kinnitamata oletus). Me ei esita teineteisele küsimusi. Kõik on OK. Mis majapidamisse puutub, siis olen ise ka kõva käega mutt. Ei kurda. Pole saamatu. [/tsitaat]
Nojah, ja sul on ilmselt ka raha, et lasta ära teha need nn meestetööd, millele enda jaks ikkagi peale ei hakka või mille jaoks oskusi pole.
Mina kardan kõige rohkem just selliseid asju – kui autoga midagi juhtub, maja katus hakkab läbi laskma, kardinapuu kukub alla, torm murrab õues puu maha, mis iganes.
Mul ei ole armukesi ka, keda appi kutsuda. Niisama sõpru on, aga ei taha ju tülitada ka liiga tihti.
🙁
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
