Lisaks veel, et mehed viskavad kohe abielusõrmuse nurka, kui naine läinud, aga millegipärast naised ripuvad selle vana suhte küljes ja kannavad edasi. Ükski mees ei teeks seda iial, tema tahab kõigile näidata, et tema on nüüd ju vaba ja võtke kõik.
Inimesed oskavad üllatada. Minu abielu purunes mehe armukesepidamise tõttu. Lahutus oli küll minu nõudmine, aga mees ei hakanud vastu ka. Mina võtsin sõrmuse ära juba enne lahutama minekut, aga mees kandis enda sõrmust veel mitmeid kuid peale lahutuse jõustumist, elades ise juba uue naisega koos. Mu meelest oli see toona äärmiselt veider, aga ei hakanud küsima, miks ta seda edasi kannab. Nüüd oskan juba mõista, et küllap see oli tema viis meie abielu leinata, sellega hüvasti jätta; ja sellest ma saan aru küll, et ega uus naine ja uus elu ei tähenda, et ta vanast naisest ja vanast elust paugupealt valmis lahti laskma oli. Mind aitas viha kõige hullemast üle, mul jäi see leinaperiood kuidagi vahele. Sellesama viha tuules viisin abielusõrmuse kullassepa juurde ja müüsin maha. Raha andsin lastele taskurahaks, ei öelnud neile, et see on sõrmuse eest saadud. Ega polnud suur summa nagunii. Üldse ei kahetse, et sõrmust alles ei jätnud ja sellest tehtud kõrvarõngaid poleks ma vist küll kõrva suutnud panna. Heade ja ka halvemate aegade meenutamiseks on mul mälestused, fotod ja lapsed.
Aga armastatud abikaasa surma puhul kannaksin küll sõrmust edasi ja küllap tunneksin end temaga jätkuvalt abielus olevana. See muidugi eeldaks, et ei ole ega tule uut suhet. Uue suhte tekkides tuleks eelmise mehe mälestusesemed sahtlipõhja ära panna.