Jah, pseudoprobleem, on küll, aga kurat, kuidas häirib …
Abiellusime kaks aastat tagasi välismaal, ootamatult, ilma sõrmusteta. Need valisime hiljem – ilusad, kollase ja valge kullaga, seitse tsirkooni peal. Kuidagi sel hetkel ei olnud oluline, et oleks briljandid. Ja ei olnud hiljemgi.
AGA!
Millalgi pärast koroona lockdowni mainisin mehele, et nüüd tuleks sõrmused kullassepa juurde viia (ammu olime rääkinud, et lõpuks vaja nimed-kuupäevad sisse graveerida lasta), ja tema viskas nalja, et kas ajad on nii hullud, et tuleb kullassepale viia. Mina läksin naljaga kaasa, et ikka-ikka, jah. Ja siis ta teatab (ka omast arust naljaga), et no nende sõrmuste eest ei saa ju suurt midagi, neil pole isegi “päris” kive peal, et EHTSATE teemantidega sõrmus on mul ikka SEIFIS. Viidates siis oma eelmisele abielusõrmusele, mil 9 briljanti peal.
Mina kuulsin selles lauses muidugi järgmist: “sina pole nii eriline naine, et sulle teemantsõrmus osta, aga vaat see mu eks …” Kõige tobedam, et ta tegelikult ei salli seda naist silmaotsaski, too lüpsis ta tühjaks ja sülitas välja, päris võikal moel. Aga sõrmus, näe, on alles. (Ta ei ole teab mis sentimentaalne mees, nii et see pigem sellepärast, et on kuld ja kulla hind tõuseb ja nii edasi.)
Okei. Uurisin, et kivide vahetus läheb maksma u 500-600 eurot, ja lasen enda sõrmusel kivid ära vahetada – kui mitte tema, siis ma ise väärtustan end küll nii palju, et mu abielusõrmuses võiksid ikka “õiged” kivid olla. Aga kuidas ma peaksin suhtuma tollesse seifis lebavasse sõrmusesse? Miks see ikka veel seal on?
Ta ise sai ka aru, et ütles midagi valesti, ja püüdis asja parandada, et see on tema pärandus. Ma vastasin, et minul ei ole küll tema eelmise elu sõrmust vaja. Selle peale kostis, et aga kui ma esimesena ära suren, saad niikuinii. Lubasin talle selle reliikvia hauda kaasa panna. Siis ütles, et pärandab selle meie praegu aastasele pojale. Ma vastasin, et temal ei tule ka kunagi NII raskeid aegu, et tal peaks tema eelmise abielu sõrmust vaja olema …
Ja ma ausalt ei hooli tegelikult vähimatki mingist kullast-karrast, aga see olukord keeras kõik mu emotsioonid nii vussi, et … piinlik enda ees ka. Aga nii häirib, noh. Miks see juba kokkuostus ei ole?!
Teema: Abielusõrmustest. Vana ja uus.
No ju teil/sul on ikka mingi muu probleem omavahel, kui selline nali sind niimoodi torkas. Milleks mingit metalli ja kivikesi nii emotsionaalselt väärtustada?
Ausalt öeldes ma muidugi ei tea, kas selle sõrmuse alleshoidmine on üldse mingi teab mis hea investeering. Järsku ongi? Ma pigem müüks maha ja ostaks lapsele raha eest päranduseks aktsiaid või investeeriks raha fondidesse, mille väärtus tõesti ajas kasvab. Praegu majanduse madalseisus oleks seda just hea teha.. nüüd hakkavad kõik fondid jälle kasvama :).
Misasja?! Sa võtsid tema öeldut ju hoopis teisiti kui see mõeldud oli.
See pole isegi pseudoprobleem, see on mingi… väljamõeldis sul.
Esiteks sai mees ju sinu lausest hoopis valesti aru, aga selle asemel, et selgitada, läksid leili hoopis tema vastuse valesti mõistmisest.
Rahune maha.. Mis ta siis tegema oleks pidanud vana sõrmusega, ära viskama või? Või mis rott peaks mees olema, et perereliikvia kokkuostu viia, nagu sina tahaks?
Just see, et tundevabalt seifis hoiab näitab, et midagi kahtlast eksiga seoses enam hinges ei ole.
Ja kust see kivide vahetus üldse teemaks tuli, kui kullassepa juurde pidite graveerima minema?
Sa oled ikka täitsa segane, sorry.
Mind vist häiriks ka, kui mehel oleks eksist mingi trinket. Ja muidugi oleks võinud mees pisut taktitundelisemalt käituda. Samas, ise olen ka kullausku ja kuniks tõesti veel pakinuudleid sööma ei pea, siis kulda küll rahaks tegema ei lähe. Mul on palju kuldehteid emast alles jäänud, ise ma võõraid ehteid ei kanna (mingi ebausk lülge jäänud lapsepõlvest), aga on hea teada, et kui midagi kapitaalselt kehvaka läheb, siis midagi ikka nende eest saab.
Võib-olla soovib pojale pärandada lihtsalt kokkuhoiu mõttes, et saab oma kallile ümbes sulatada vms. Ma jälle muidugi seda ümber tegemist ei fänna, katkisest suhtest sõrmus ja nii.
Mind ka häiriks. Just see, et mind nagu ei väärtustata nii palju, kui seda esimest naist. Kuigi põhjusi, miks temaga abielludes sai ostetud kallis ehtsate kividega sõrmus ja sinuga abiellumise puhul vaid klaasitükikestega, võib olla mitmeid ja nende hulgas ei tarvitse üldse olla seda, et sind ta vähem hindaks. Esimene, mis pähe tuleb, kuna sa ise ütlesid ka, et see naine “lüpsis ta tühjaks”, et see naine ise võis väärtustada selliseid asju ja tema ütles enne abiellumist, et olgu sõrmused ehtsate kividega!
Loogiline selle sõrmuse pärija oleks esimesest abielust laps, aga su jutust jääb mulje, et lapsi sellest abielust ei sündinud. Siis oleks jah loogiline koht kokkuostu. Aga ilmselt mees selle peale ei tule. Ise pead talle ütlema, et tead, mind häirib, et su esimest abielu tähistas vääriskividega sõrmus ja nüüd minuga vaid võltskividega. Et see sõrmus sul seifis alles on, häirib mind ka. Ole hea, palun vii see kokkuostu! Seda, et meie abielu seob odav sõrmus, enam parandada ei saa, vii siis vähemalt see briljantidega sõrmus meie ühisest kodust minema!
Saadud raha sööks lihtsalt ära. Mingit jäävat asja selle eest kindlasti ei soetaks.
Ma olen vist täitsa juhmistunud, aga ma ei saa üldse aru, kus siin probleem on?
Mehel on väärtuslik ese, mida ta hoiab seifis.
Ta soovib selle kinkida oma lapsele, sest tõenäoliselt saab 9 briljandiga kuldsõrmuse eest üsna hea raha.
Sina pole nii materiaalne, nagu oli mehe esimene naine, seega teie ei ostnud nii kalleid sõrmuseid.
Minge nüüd ja graveerige need nimed sisse, kui tahate. Ja kogu lugu.
Teemaalgatuse neli esimest sõna on küll täitsa kümnesse, edasi läheb lappama.
See saab küll piinlik olema, kui sa oma sõrmuse kivid lased ise ära vahetada ja mehe oma jääb odavate kivikestega. Umbes et nagu ostad ise endale sõrmuse ja teeskled, et said mehelt sellise? Fuuuuuu…. Mismoodi see peaks näitama, et sa ennast väätustad? Pigem nagu näitab, et oled wannabe, kes tahab ka kalleid asju nagu eelmisel naisel oli. Kui teie varaline seis on selline, et niisugused asjad olulised on, siis peab mees nüüd omal algatusel võtma mõlemad teie sõrmused, laskma kivid vahetada, graveerida ja andma sulle selle sõrmuse tagasi mingi suure romantilise žestiga nt pulma-aastapäeval. See nagu rehabiliteeriks vähe. Muidu oled alatiseks see teine naine, second best, esimene naine oli ikka see õige, päris abikaasa. NB! Mees peab selle idee peale ise tulema, kui sa käsid, et mine nüüd kullassepa juurde ja ta kõrvad lontis lähebki, siis see ei lähe arvesse.
Ja üldse, kuidas sul peas häirekellad lööma ei hakanud, kui teie sõrmustele valiti ainult 7 kivi ja eksiga oli 9? Nagu mida, ikka vähemalt 10 oleks pidanud peale kuhjama. Nüüd pole enam teha midagi, isegi kui lased 7 brijanti panna, see teine sõrmus on ikka kallim ja ässam, sest seal on 9. Mees ikka absoluutselt ei väärtusta sind, kurb-kurb.
Muig…
Sa ajad segi kaks väärtust ju- rahaväärtus pandimajas ja emotsionaalne väärtus. Esimesel sõrmusel on suur rahaväärtus, emotsionaalne väärtus (vast) puudub. Teise sõrmusega on vastupidi. Ja selle teise sõrmuse väärtus seostub teie abielu väärtusega teie mõlema silmis.
Kui teie abielu on muidu hea, siis ma sellest ebaõnnestunud naljast ikkagi prooviks üle saada, kui ilmselgelt on asi mehe rabedas väljenduses ja ebaõnnestunud naljas.
KUi mees oleks naine (või natukenegi romantilisi naistekaid vaadanud), siis ta teaks, et nüüd tuleb tal sinu sõrmus salaja viia kullasepale ja lasta briljandid peale panna, soovitatavalt 10 🙂 ja siis sulle pulma-aastapäeval vms tagasi kinkida. Aga võib juhtuda, et ta on lihtsalt mees ja selle peale ei tule.
Kui sa suudad ennast neutraalselt väljendada, mis sulle selles lood häirima jäi ja kuidas tundsid, siis võid sellest juhtumist ka mehega rääkida, aga päris suur tõenäosus on, et ta ikkagi arvab sisimas, et teed tühjast tüli ja tõmbad draama üles mittemillestki. Või et tahad lihtsalt kalleid asju nagu eelmine naine. Et mehel läheb asja pärispoint tõlkes kaduma. Kui nii, siis parem on see vilets nali ära unustada.
Ja pealegi kullassepale ega pandimajja pole mõtet tõeliselt kallist väärtasja müüa, sealt saab parimal juhul 40% sellest, mis tema rahaväärtus tegelikult on, seega oleks see lollus- puhtrahaliselt võttes ja saan aru, miks praktilise mõtlemisega inimene seda ei teeks. Parem siis juba tõesti seifis hoida, et kui kunagi läheb vaja rahaks teha. Jälle- ma räägin nüüd rahalisest väärtusest, isegi kui emotsionaalne väärtus asjal on null ja see ongi lihtsalt tükk kulda seifis. Pole mingit mõtet krillida selle üle, miks ta hoiab seda alles, kindlasti mõtleb eksile jne ennast üles kütta.
Ja kullassepa jaoks on ammugi tegu lihtsalt metalliga ja tema ütlemist ei saa ju kuidagi võtta nagunii mingitki emotsionaalse hinnanguna, sa saad ju isegi aru, et ka kullassepp rääkis puhtalt rahalisest väärtusest, oma tööst.
Oh jah, eks muidugi on kerge kõrvaltvaatajana naeruväärseid olukordi hukka mõista … aga võtke reaalselt, kui te ise oleks samas olukorras. Kui tore see tegelikult ikka oleks, kui sa tundudki olevat second best?
Ja ma ei ole mingi wannabe. Kui aus olla, siis ma ise ütlesin sõrmuseid valides, et oh, need kivid pole üldse olulised, aga tema tahtis kindlasti kividega sõrmuseid. Ja mina ütlesin, et pole üldse oluline, mis kivid need on, tähtis on see tunne seal kivide taga. Mida ma ei oodanud, oli see, et TEMA seda eelmist sõrmust mulle niimoodi nina alla hõõruma hakkab. Ma saan aru, et ta ei mõelnud seda nii, aga välja kukkus halvasti. Ja tema edasine käitumine ei tulnud ka kuidagi asjale kasuks. Ega ka mitte see, et kui käisin kullassepa juures kivide võimalikule vahetusele hinda küsimas, siis tema ütles, et ta soovitab küll tõesti kivid ära vahetada, sest “siis on sellel ilusal sõrmusel ka mingi väärtus”. Saate aru – MINGI väärtus! Ja ma päriselt ka tahan, et mu abielusõrmusel oleks just see MINGI väärtus.
Oskad sa ise mõelda, miks sa arvad, et inimeste hoolivust sinu suhtes näitab see, kui palju raha nad su peale kulutavad?
Sa ju saad aru, et inimestele on olulised erinevad asjad ja sellest, mida keegi oluliseks peab, saab välja lugeda ka tema väärtushinnanguid ja sügavamat sisu?
Näiteks naine, kellele on materiaalne külg ülioluline, tunneb, et mehe armastust tema vastu näitavad briljantidega ehted, luksuslikud vidinad, kallid ja veel kallimad asjad, asjad, asjad. Kui sellise kaaslasega koos olla, siis mees, kellel see on võimalik, püüabki naisele seda pakkuda, mida naine väärtustab.
Aga teine naine, kellele materiaalne külg väga oluline pole, näiteks nagu mina, mõõdan mehe armastust minu vastu mingite muude näitajatega: kui ta mulle, kes ma diivanil tukkuma jäin, vaikselt teki peale paneb; või kui ta minuga mu lemmiklaulja kontserdile tuleb, ehkki ise kuulab teistsugust muusikat; kui ta lohutab mind, kui ma olen kurb; kui ta panustab oma aega ja hoolt kodusse ja lastesse jne jne. Ta võinuks oma eksile kinkida mu pärast kullast lossi (kui see oleks olnud, mida EKS oleks väärtustanud), mul oleks ausalt, täiesti siiralt sellest ükskõik, elades meie väikeses meie enda kordatehtud maamajakeses. Ja mulle tundub, et sinu mees lähtus sõrmuseid ostes samast: kui sa OLEKSID öelnud, et soovid megakallist, oleks ostnudki, aga kuna sa ütlesid, et SINU JAOKS see pole oluline, siis kuna TEMA JAOKS KA POLNUD, siis ostsite odavamad, mis emotsionaalselt on võib-olla palju olulisemad kui see kallis, seifis vedelev. Ja väärtusest rääkides pidas mees muidugi silmas MATERIAALSET väärtust.
…kui käisin kullassepa juures kivide võimalikule vahetusele hinda küsimas, siis tema ütles, et ta soovitab küll tõesti kivid ära vahetada, sest “siis on sellel ilusal sõrmusel ka mingi väärtus”. Saate aru – MINGI väärtus! Ja ma päriselt ka tahan, et mu abielusõrmusel oleks just see MINGI väärtus.
Jajah. Kõigepealt alustaks sellest, et hakkad oma mehe vastu aus olema ja kasvõi vahel, nendes kõige olulisemates asjades ütledki talle, mida mõtled, mitte sellele vastupidist.
Muidugi ei meeldiks tunda, et oled second best, aga sinu mees ei olegi seda mõista andnud, see on sinu ettekujutus. Mina näen mehe öeldus just irooniat endise kullakaevajast naise suhtes, et tollele pidi birljante ette laduma ja sina oled ometi siiras ja väärtustad muud teie suhtes. Nii armas oli see lihtsates sõrmustes kokkulepe.
Nüüd aga räägid järjest rohkem vana naise moodi ja võtad mingi võõra kullassepa sõnakõlksu ka olulisemaks kui omaenda mehe oma…
Ebausu seisukohalt on kõige paremad abielusõrmused siledad. Kivideta, mustriteta, graveeringuteta, ühevärvilised.
Ja väärtusest rääkides pidas mees muidugi silmas MATERIAALSET väärtust.
Mitte mees – kullassepp. St kullassepp võis muidugi juhuslikult meessoost olla, aga see, kes sõrmuse väärtusest rääkides pidas silmas materiaalset väärtust, ei olnud siiski teemaalgataja mees, vaid suvaline kulla ja kalliskividega tegelev isik, kelle jaoks sõrmuse emotsionaalne väärtus loomulikult puudus.
Jah, pseudoprobleem, on küll, aga kurat, kuidas häirib …
Abiellusime kaks aastat tagasi välismaal, ootamatult, ilma sõrmusteta. Need valisime hiljem – ilusad, kollase ja valge kullaga, seitse tsirkooni peal. Kuidagi sel hetkel ei olnud oluline, et oleks briljandid. Ja ei olnud hiljemgi.
AGA!
Millalgi pärast koroona lockdowni mainisin mehele, et nüüd tuleks sõrmused kullassepa juurde viia (ammu olime rääkinud, et lõpuks vaja nimed-kuupäevad sisse graveerida lasta), ja tema viskas nalja, et kas ajad on nii hullud, et tuleb kullassepale viia. Mina läksin naljaga kaasa, et ikka-ikka, jah. Ja siis ta teatab (ka omast arust naljaga), et no nende sõrmuste eest ei saa ju suurt midagi, neil pole isegi “päris” kive peal, et EHTSATE teemantidega sõrmus on mul ikka SEIFIS. Viidates siis oma eelmisele abielusõrmusele, mil 9 briljanti peal.
Mina kuulsin selles lauses muidugi järgmist: “sina pole nii eriline naine, et sulle teemantsõrmus osta, aga vaat see mu eks …” Kõige tobedam, et ta tegelikult ei salli seda naist silmaotsaski, too lüpsis ta tühjaks ja sülitas välja, päris võikal moel. Aga sõrmus, näe, on alles. (Ta ei ole teab mis sentimentaalne mees, nii et see pigem sellepärast, et on kuld ja kulla hind tõuseb ja nii edasi.)
Okei. Uurisin, et kivide vahetus läheb maksma u 500-600 eurot, ja lasen enda sõrmusel kivid ära vahetada – kui mitte tema, siis ma ise väärtustan end küll nii palju, et mu abielusõrmuses võiksid ikka “õiged” kivid olla. Aga kuidas ma peaksin suhtuma tollesse seifis lebavasse sõrmusesse? Miks see ikka veel seal on?
Ta ise sai ka aru, et ütles midagi valesti, ja püüdis asja parandada, et see on tema pärandus. Ma vastasin, et minul ei ole küll tema eelmise elu sõrmust vaja. Selle peale kostis, et aga kui ma esimesena ära suren, saad niikuinii. Lubasin talle selle reliikvia hauda kaasa panna. Siis ütles, et pärandab selle meie praegu aastasele pojale. Ma vastasin, et temal ei tule ka kunagi NII raskeid aegu, et tal peaks tema eelmise abielu sõrmust vaja olema …
Ja ma ausalt ei hooli tegelikult vähimatki mingist kullast-karrast, aga see olukord keeras kõik mu emotsioonid nii vussi, et … piinlik enda ees ka. Aga nii häirib, noh. Miks see juba kokkuostus ei ole?!
Mul tekkis selle teemaga (liba või mitte) kaks mõtet:
1. Kui tahad mehelt romantilisi žeste ja ülekuldamist, siis ära sunni teda endaga abielluma põhjusel, et oled rase
2. Mis briljandid need on, mida 500-600 euro eest 7 tk saab?
Meestega on lihtne- sõrmus on sõrmus. Naistega pole see kunagi nii lihtne 😀
Rahune maha ja ma arvan, et sul on tegelikult hea mees ja sa oled temaga õnnelik, anna talle see loll nali andeks ja lase olla.
KÕik siin, kaasa arvatud TA, räägivad kogu aeg vaid ühest sõrmusest. Mina saan aru, et on olemas kaks abielusõrmust ja seega tuleks need mõlemad ümber teha, et solvunud naispool rahul oleks. Mis mõtet on mehel salaja minna kullassepa juurde ja lasta naise sõrmusele briljandid panna, kui tema ise käib oma klaasitükkidega edasi? See ju on otsne signaal sellest, et ok, teen nii, nagu tahad, aga oma sõrmust ma ei pea vajalikuks tuunima hakata, mul on ükskõik, kas minu sõrmusel on briljandid või klaasitükid, ja mitu neid seal on. MUL ON SELLEST SAVI.
Teiseks – abielusõrmused on reeglina ilma kivideta, üldse kuidagi kummaline valik. Teema ei ole ju mitte naisele kuuluvast kihlasõrmusest, mida on üks ja millel tavaliselt on kivid?
Meie sõrmustel (pole teemaalgataja) ongi nt kivid ainult minu omal, tsirkoonid muide, sest ka meie ostsime sõrmused kiiruga ja välismaalt, poleks olnud aega ümber teha, minul on briljante tegelikult küll ja mees ütles, et tema ei tahagi oma sõrmusele kivisid, korjavad ainult mustust ja ilma olevat mehelikum. Paljudel abielusõrmuste komplektidel ongi nii, et kiviga on naise sõrmus ja meestel ongi ilma kivita. 10a pole isegi selle peale mõelnud, et sõrmus muidu vähe väärt on, sõrmuse väärtus on abielu enda väärtus. Pealegi Eestis ei saa keegi mitte kunagi arugi, et need kivid seal peal on briljandid, ma võin omale külge riputada kasvõi viiekaraadise ja kõik arvavad, et see on Expressionist vms.
Pealegi Eestis ei saa keegi mitte kunagi arugi, et need kivid seal peal on briljandid, ma võin omale külge riputada kasvõi viiekaraadise ja kõik arvavad, et see on Expressionist vms.
Aga Välismaal saadakse aru või?
Ma vaatan, et päris mitmed ei tea siin sedagi, et tsirkoon pole klaas, neile poleks vist küll mõtet vääriskive kinkida – pärlid sigade ees…
Miks on exnaise abielusõrmus mehe käes???
Miks on exnaise abielusõrmus mehe käes???
Kust sa seda võtad? Mehe käes, ma saan aru, on mehe enda abielusõrmus. Abielusõrmuseid on minu teada kaks?
Teemaalgatuses on ju öeldud, et ‘mees viitas oma eelmisele abielusõrmusele’.
Mul on ehk natuke sarnane olukord. Abikaada on teist korda abielus ja mina esimest. Esimeses abielus olid neil sõrmused, mida mina pole küll kunag näinud.
Kui meie abiellusime, siis otsustasime, et sõrmuseid ei teegi. Ei meeldi mulle sõrmust kanda ja abikaasa oli ka seisukohal, et sellest rohkem tüli. Ikkagi väärisese ja trenni tehes tahad ära võtta ja pestes ja kätega midagi tehes.. siis ununeb ja kaob ära jne. Koguaaeg mure. No ma olen oma elus mitmeid väärtusetumaid sõrmuseid ära kaotanud, nii et täitsa jagasin seda seisukohta. nii me siis ei teinudki sõrmuseid.
No teoreetiliselt võksin ju olla kade, et esimese naisega neil ikka olid abielusõrmused, kuigi see abielu lagunes. Aga milleks toriseda? Mul just on selline kerge tunne, et ei pea mingi kullatüki pärast muretsema ja ei tea mis teoreetilisi tülisid kartma, kui see ära kaob :). Ja kui tahan oma abielu alustalades kindel olla, siis ei keeruta mitte sõrmust sõrmes vaid otsn emotsiooni südamest.
Miks on exnaise abielusõrmus mehe käes???
Kust sa seda võtad? Mehe käes, ma saan aru, on mehe enda abielusõrmus. Abielusõrmuseid on minu teada kaks?
Teemaalgatuses on ju öeldud, et ‘mees viitas oma eelmisele abielusõrmusele’.
Mees kandis 9 briljandiga sõrmust? Nojah, maitse asi…
Miks on exnaise abielusõrmus mehe käes???
Kust sa seda võtad? Mehe käes, ma saan aru, on mehe enda abielusõrmus. Abielusõrmuseid on minu teada kaks?
Teemaalgatuses on ju öeldud, et ‘mees viitas oma eelmisele abielusõrmusele’.
Mees kandis 9 briljandiga sõrmust? Nojah, maitse asi…
Just nii, mida sa jorised?
Meeste abielusõrmuse näide:
Masendav, mul on 5-euronee hõbesõrmus… 23 aastat juba. Mehel pole üldse sõrmust.
Miks on exnaise abielusõrmus mehe käes???
Kust sa seda võtad? Mehe käes, ma saan aru, on mehe enda abielusõrmus. Abielusõrmuseid on minu teada kaks?
Teemaalgatuses on ju öeldud, et ‘mees viitas oma eelmisele abielusõrmusele’.
Mees kandis 9 briljandiga sõrmust? Nojah, maitse asi…
Just nii, mida sa jorised?
Meeste abielusõrmuse näide:
Osside või vanade playboyde maailmas võib ju selline sõrmus in olla.
Meeste abielusõrmuse näide:
Osside või vanade playboyde maailmas võib ju selline sõrmus in olla.
Mis sa vaidled? Mina pole öelnud, kas mulle see sõrmus meeldib või kas minu mees kannab sõrmuseid. Teemaalgataja mees omab kividega sõrmust ja on ilmselt seda siis ka kandnud (vähemalt on ta selle endale ostnud, eks). Sinu kiun ei ole praegu teemaks.
