Abielu teemasid on siin omajagu olnud, küll poolt, küll vastu. Silma on jäänud, et abielu peetakse justkui mingiks tagatiseks, mis õnne peaks majja tooma ja igavesti kestma panema. Kui mees ettepanekut ei tee, järelikult ei hinda, ei armasta; abielupitserita kooselust sündinud lapsed on kuidagi halvemas seisus jne.
Mina olen olnud abielus, 12 aastat. Nüüd elan viiendat aastat uues suhtes, kooselus ilma abieluta. Kumbki meist ei ole otseselt abielu vastu, me lihtsalt ei pea seda oluliseks. Väide, et abielu on pereõnne tagatis, ajab mind aga endiselt naerma. Paradoksaalselt on mu elu palju turvalisem ja õnnelikum just nüüd, kus ma abielus ei ole. Minu kaaslane näeb meis perekonda, hoolitseb minu ja meie ühise lapse eest, oli mu lapseooteajal äärmiselt kannatlik, hell ja toetav, on võimaldanud mul üle emapalgaaja lapsega kodus olla, on vabatahtlikult suuremad kohustused enda kanda võtnud… Loetelu võiks jätkata.
Abielus olles pidin alatasa mehe tekitatud probleeme lahendama, lapse ja koduga seonduv oli eranditult minu rida, mees oli tujukas, ebausaldusväärne ja manipuleeriv. Lõpuks ma lausa kartsin teda. Ei olnud see abielu mulle kuidagi tagatiseks kui eelnevat kirjeldust lugeda. Lisaks lahkusin sellest mehe võlgu makstes ning olin sunnitud müüma oma vanaisalt päranduseks saadud maja, mis paraku kinnistati meie abielu ajal, seega loeti abieluvara hulka.
Mida ma öelda tahan – naised, kui teie mehed oma tegude ja käitumisega on näidanud, et teid armastavad ja oma perest igati hoolivad, ärge suruge mehele abielu poolvägisi peale. See ei anna teile midagi. Ainus tagatis on mehe sisemine soov olla teie mees ja laste isa. Kõik muu on butafooria.
Teema: abielust teise nurga alt
vale mehega olid abielus. ju tegite selle otsuse liiga kiiresti. mina olen ka abielus, aga abiellusime oma kooselu 10nda aastal. kas sa tõesti ütleksid \”ei\” oma praegusele elukaaslasele, kui ta sulle mingil imekombel ettepaneku teeks? imekombel sellepärast, et ma olen üpris kindel, et oma sellise ellusuhtumisega oled temas nullinud täiesti sellise ilusa ja romantilise algatuse. ma vist küll päris nii oma tulevikku nii toreda mehega ära ei blokeeriks, et enam üllatusi ei või teha sellel suunal oma elus, ükskõik kui skeptiline ma ka poleks abielu suhtes (tulenevalt eelmistest peetumistest). samahästi võiks üldse elamata jätta, sest see ju teeb haiget ja lõppeb ju (paanika!) veel surmaga! vara on võimalik ka abielus olemata kaotada, seega see pole eriti asjaik näide. pärandused ongi tihti sellised, et need on saadud kergelt ja lähevad ära ka kergelt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei, kindlasti ei ütleks ma talle \”ei\”, aga abiellumine pole mulle eesmärk per se, ilma milleta oma elu kuidagi vähemväärtuslikumaks peaksin.[/tsitaat]
5 ja 12 on suur vahe… 5.aasta ongi selline aasta veel, kus elatakse armumisest ja kõik ongi roosa ja häppi. kus ei ole tegelikult veel seda tõelist rutiini jõuda tekkinudki. ma hüppasin veel samamoodi oma kooselu 8.aastal. arvasin, et nii ongi ja panen sama roosalt ja sama energiaga elu lõpuni koos välja. igasugu jamasid on vahepeal tekkinud, aga meie õnneks on austus ja armastus meie vahel ikka olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Abielu teemasid on siin omajagu olnud, küll poolt, küll vastu. Silma on jäänud, et abielu peetakse justkui mingiks tagatiseks, mis õnne peaks majja tooma ja igavesti kestma panema. Kui mees ettepanekut ei tee, järelikult ei hinda, ei armasta; abielupitserita kooselust sündinud lapsed on kuidagi halvemas seisus jne.
Mina olen olnud abielus, 12 aastat. Nüüd elan viiendat aastat uues suhtes, kooselus ilma abieluta. Kumbki meist ei ole otseselt abielu vastu, me lihtsalt ei pea seda oluliseks. Väide, et abielu on pereõnne tagatis, ajab mind aga endiselt naerma. Paradoksaalselt on mu elu palju turvalisem ja õnnelikum just nüüd, kus ma abielus ei ole. Minu kaaslane näeb meis perekonda, hoolitseb minu ja meie ühise lapse eest, oli mu lapseooteajal äärmiselt kannatlik, hell ja toetav, on võimaldanud mul üle emapalgaaja lapsega kodus olla, on vabatahtlikult suuremad kohustused enda kanda võtnud… Loetelu võiks jätkata.
[/tsitaat]
Minu abikaasa käitus ja käitub samamoodi. See, millest kirjutad, on Sinu meelevaldne tõlgendus, mis on SINU kogemusest lähtuv. Seda aga ei saa üldistusena küll võtta.
Minu jaoks ei ole abielu \”õnneliku elu suur garantii\”. No ei ole.
Abielu on lihtsalt selleks, et me oleksime nn üks üksus, üks ründerühm.
Ma olen ka seda meelt, et kui elu lörri läks, siis selles oli süüdi abielu. Pigem ikka seal osalevad kaks osapoolt – nii sina ise kui ka sinu mees. Mees on pere pea, aga naine on pere kael.
Ise olen abielus ja olen ülimalt rahul. Mees on tõeliselt tubli ja ongi pere pea. Ei ole tuulepea, ei ole kulutaja, on tark, haritud ja intelligentne. Lastel on parim isa ja minul parim mees:)
Mitte keegi pole siin öelnud, et abielu on mingi absoluutne tagatis. Küll aga on tõenäosus suurem, et naisega abiellluda tahtev mees ka temast ja ühistest lastest hoolib. Abieluväliselt sündinud laste vanemad kasvatavad väiksema tõenäosusega oma lapsi koos (olgu siis ise koos elades või mitte).
Valdav enamik siinstest murekirjadest (mees jättis maha juba sünnitusmajas, elatist ei maksa jne) on ikka neil naistelt, kes polnud lapse isaga abielus.
Veel kord – abielu suurendab lapsest hoolimise tõenäosust, mitte pole mingi absoluutne tagatis. Aga oma elu tähtsaima otsuse tegemisel (lastesaamine) tasub riskid miinimumini viia küll.
Aga miks sa, teemaalgataja, nii kehva mehega üldse abiellusid ja lapse said?
Sa kirjeldad, nagu kõike seda negatiivset oleks teinud \”abielu\”, aga mitte su esimene mees, ja samas kiidad oma teise elukaaslase puhul meest ennast, mitte ei väida, et teie praegune õnn tuleneb sellest, et te pole abielus. Nii et ma ei teeks sinu kogemusest järeldust, et abielu paha, kooselu hea;)
meil üle 10 aasta vabalt koos elatud ja ei näe ka mõtet abielul. Tobe on anda tõotusi ja lubadusi, mida hiljem ei pruugi täita. Elu teeb ikka vinksti ja vonksti. Elame koos kuni on hea ja kui enam pole, siis läheme lahku. Lihtne. Ei mingit paberimajandust ega põhjendamatuid ootusi.
Tead mis. Kui mees oma tegudega tõeliselt näitab, et armastab naist, hoolib oma perekonnast, siis ta ei ole abieluvastu kategooriliselt. Eriti, kui ta teab, et abiellumine on naise suur unistus ja soov. Kui tõesti ei anna üks ega teine kooseluvorm mingeid tagatisi, siis pole ju vahet. Samahästi võib ju ka abielluda, kui see on ühe poole suur soov. Nüüd võib mõelda, et võibolla mehe suur soov on mitte abielluda. Tekib küsimus, miks. Üks tahab peret liita, ühe perekonnanime all edasi elada, teine tahab vabadust ja võimalust ilma pabereid määrimata suhtest jalga lasta.
Ma saan väga hästi aru paaridest, kes ei taha abielluda. Kui see on mõlema soov, ongi ok. Kui on eriarvamused, on pereõnn juba rikutud. Ei ole võimalik oma suurt soovi maha suruda. Suhe on juba mürgitatud. Eriarvamused abiellumise teemal ei ole lihtsalt väike peretüli. See jääb kummitama elulõpuni.
Meil näiteks oli mõlemil kindel soov abielluda. Mees pidas seda tähtsaks. Mina loomulikuks suhte arenguetapiks. Loomulikult ei garanteeri see meile õnne. Aga võibolla aitab abielu ja lapsed kaasa sellele, et lahkuminemisotsust ei tehta emotsiooniajendil.
ma ka olin 12 a abielus mis sarnane teemaalgatajale. nüüd taas suhtes 7a ja sellest paar aastat abielus..ja praegune abielu on parem.
mis mina peaksin järeldama? ei saa öelda, et kooselu on parem, ei saa ka öelda , et igal juhul on abielu parem.
kas sa tõesti arvad, et kui te nüüd mingil põhjusel abielluks, siis mees muutub päevapealt tujukaks, manipuleerivaks, ebausaldusväärseks ja hakkaks sulle võlgu tekitama?
päriselt ka arvad nii?
No mingi ora on sul ikka per se-s 🙂
aga kas te üldse perekonna seadust olete lugenud? Kui mees on nõus abielluma naisega, või vastupidi, siis nad võtavad vastastikku kohtustuse teist üleval pidada, nt invaliidistumise korral. See on väga suur vastutus. See tähendab, suure vastutuse võtmist ju. Abiellumine näitab soovi ja tahet, staatust. Et ei elata stiilis, vaatab, mis välja tuleb, vaid kindla kavatsusega.
Olen olnud abielus. See on läbi. Ikkagi, olen õnnelik ja uhke, et see oli mu elus.
Kägu 18:23 hullult kokku-lahku kirjavigu, nii paha lugeda.
Abielu on kaotanud oma tähtsuse, sest inimesed on nii iseseisvad, et abi eluks lihtsalt pole vaja. Turvalisust pakub see nendele, kes seda eluabi vajavad. Aga selle turvalisusega on ka nii, et kuidas kunagi välja kukub. Teinekord võib see majanduslikku olukorda kahjustav olla.
Variante on meie kirjus maailmas nii palju, näiteid tuhandeid, kuidas ühel on hästi ja teisel mitte.
Üldiselt naiste majandusliku iseseisvuse kasvuga taandub tasapisi ka see stamparvamus, et naine on kindlasti see osapool, kes tahab abielluda. Kui omal ikka varad juba selja taga, siis … noh teate isegi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kas te üldse perekonna seadust olete lugenud? Kui mees on nõus abielluma naisega, või vastupidi, siis nad võtavad vastastikku kohtustuse teist üleval pidada, nt invaliidistumise korral. See on väga suur vastutus. See tähendab, suure vastutuse võtmist ju. [/tsitaat]
Nojah, aga kui sa ei ole abielus ja su kaaslane invaliidistub siis mida – jooksed kohe minema? Või kui oled abielus ja kaaslane invaliidistub, aga kaasnevad ikkagi need tüüpilised lahkumineku probleemid (alkohol, vägivald, suhtlemisprobleemid) – siis mida? Ei lähe lahku või? Ikka lähed ju. Kohustus ülal pidada? No andke andeks. Ei suudeta laste ülalpidamiskohustustki ära administreerida. Kohtud jahvatavad mis nad jahvatavad, armastust ikkagi paberiga ei osta. Lõppeks käib vaidlus mingi 100-200¤ ümber ja see kõik ei vääri minu arvates küünlaid.
Ahah, ja sa usud siiralt, et kõik need erinevused nende meeste vahel on seotud suhte vormiga. Millega sa seletad siis asjaolu, et mul on varsti hõbepulmad tulemas, aga mees igati tubli ja toetav?
Mina ei jõua ära oodata, et mu kaaslane lahutusega ühele poole saaks. Jaajaa, ta elas juba aastaid üksi kui me kohtusime.
Mina pole abielu-usku, pole abielus olnud. Lisaks – no võib-olla ma tõesti mõtlen nüüd liiga palju teise inimese eest, aga… No kui oleks veel 2 nö puhast lehte, kumbki pole abielus olnud, siis ehk võiks. Aga kui üks on juba korra lahutanud – siis mis mõte sellel on? Tema jaoks toimub kõik juba teist korda, kõik on olnud, pole enam sellist elevust nagu esimesel korral.
Mina tahtsin väga abielluda, pigem ikka tahtsin, et mees julgeks mind tahta päriseks. Ma ei usu abielusse. Abielu on ikkagi ainult kahe inimese kokkulepe ja sellest kinnipidamine ja endast parima andmine. Lihtsalt selline hea tahte märk on see paber. Pean siiski lugu meestest, kes seda sammu jugevad teha ja seda kohust ka täidavad. Kes seda ei julge…see julgus ei tohiks mehel puududa, nagu naisistel võiks alati olla peas juuksed.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen teemaalgataja. Minu postituse sõnum polnud mitte see, et kooselu on parem kui abielu või et abielu hea mehe ära rikuks või mida veel siin välja loeti. Ainuke mõte oli, et suhte kvaliteet sõltub ikkagi oma valikust ehk mehest, kelle oma ellu lubame. Sobiva inimesega on kõik paigas nii abielus kui ilma, kuid vale kaaslane ei too õnne südamesse ka siis kui teie kooselu on abielutõetusega pühitsetud. Kokkuvõtvalt: abielu iseenesest ei tee ühtegi suhet toimivaks.[/tsitaat]
Kes seda arvanud on?
Ma pean teemaalgataja toetuseks mainima, et olen märganud küll sellist üldistamist, mis abielus olekut mingiks imerohuks peab. No näiteks kui keegi räägib probleemidest oma \”mehega\” (kellega ametlikult abielus ei olda), siis kommenteeritakse, et \”kui te abielus ei ole, siis loomulikult ta ei peagi seda või toda tegema…\”.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma pean teemaalgataja toetuseks mainima, et olen märganud küll sellist üldistamist, mis abielus olekut mingiks imerohuks peab. No näiteks kui keegi räägib probleemidest oma \”mehega\” (kellega ametlikult abielus ei olda), siis kommenteeritakse, et \”kui te abielus ei ole, siis loomulikult ta ei peagi seda või toda tegema…\”.[/tsitaat]
Mitte sellepärast, et abielu oleks mingi imerohi, vaid seetõttu, et abiellunud inimesed on enamasti oma otsuse rohkem läbi mõelnud kui niisama koosolijad.
Ehk siis mõlemalt poolt kindel suhe viib abieluni, mitte abielu ei tee suhte kindlamaks!
Kui kumbki osapooltest ei pea abielu oluliseks, ei pruugigi sel tähtsust olla, kas ollakse abielus või mitte. Kui aga üks osapool on teise abielusoovile kategooriliselt vastu, on asi kahtlane.
Oleksid sa südamest õnnelik, siis sa ei kirjutaks siia seda teemat.
Minu praegune abikaasa palus mu kätt, kui olime olnud koos 3 kuud.
Praeguseks 9 aastat abielu, 2 last ja suhe läheb järjest paremaks-nagu hea vein.
Abikaasa räägib uhkusega kuidas tema pere on kõik ühe nimega ja kuidas tema endale ikkagi naise võttis.
Tundub, et talle oli see olulisem kui mulle.
Aga kokkuvõttes on hea rääkida küll abikaasast ja mitte mehest.
Mis see teine nurk siin oli? Ikka seesama vana nurk, suhte õnnestumine sõltub inimestest endast, nende sobivusest, vaadetest ja käitumisest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]meil üle 10 aasta vabalt koos elatud ja ei näe ka mõtet abielul. Tobe on anda tõotusi ja lubadusi, mida hiljem ei pruugi täita. Elu teeb ikka vinksti ja vonksti. Elame koos kuni on hea ja kui enam pole, siis läheme lahku. Lihtne. Ei mingit paberimajandust ega põhjendamatuid ootusi.[/tsitaat]
Hästi sõnastatud kooselu (vabaabielu) ja abielu erinevus.
Abielu mõte on pidada lubadust ka siis, kui elu teeb \”vinksti ja vonksti\”.
üks juba suht vana ja elu näinud tegelane sõnastas asja lihtsalt – tema palkab eranditult abielus olevaid inimesi, sest need julgevad vastutust võtta. Ülejäänud jätavad tagaukse põgenemiseks lahti. Ja talle olla elu tõestanud, et see valik õigustab ennast.
Grantiid õnnelikuks eluks ei anna muuseas kumbki variant. Õnne jaoks peab oma suhet hoidma ja tööd selle nimel tegema. Ükski lõke ei püsi, kui sellele puid ei lisata.Ning teemaalgataja näide tõestab vaid seda,et abielluda ei tasu siiski esimese ettejuhtuvaga – saati veel lapsi teha. Abielu kui institutsioon tõesti kedagi õnnelikuks ei tee, eriti kui abiellud selleks sobimatu inimesega.
Oma lastele isa – ema valimine eeldab siiski tõsisemat eeltööd, kui meil tavaks. Aga kui õnnelik su elu kellegagi olema saab sõltub ikka inimeste panusest, mitte suhte legaliseerimise astmest.Elukäsitlus peab olema ühine, muud valemit eriti polegi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma pean teemaalgataja toetuseks mainima, et olen märganud küll sellist üldistamist, mis abielus olekut mingiks imerohuks peab. No näiteks kui keegi räägib probleemidest oma \”mehega\” (kellega ametlikult abielus ei olda), siis kommenteeritakse, et \”kui te abielus ei ole, siis loomulikult ta ei peagi seda või toda tegema…\”.[/tsitaat]
Aga tegelikult ongi ju sellisel puhul normaalne, et võib küsimusi tekkida. Minul on olnud 3 kooselu. Viimane neist viis ka ametliku abieluni, kuigi oma sisult oli see täpselt seda juba esimesest päevast. 2 eelnevat seevastu olid sellest väga erinevad. Ja toimisid samuti, sest see oli just see, mis sellel hetkel mõlemale suhtepoolele sobis. Kuni neist sai välja kasvatud. Kui nüüd natuke mõelda, siis võib ju äärmiselt lihtsalt ette kujutada olukorda, kus lihtsalt koos elavad inimestel ongi ikka väga erinev ettekujutus sellest, mida see nende kooselu täpselt endast peaks kujutama ja seega on täiesti õigustatud ka mõte, et kui ei olda abielus, siis ei ole vahest teisel poole eesmärgiks ka oma sisult abielulisi suhteid omada. Ning seega võivadki teatud nõudmised või eeldused põhjendamatud olla. Muidugi on ka väga erinevaid abielusid, aga see skaala, mis ühes lihtsalt kooselus võib mõistlik või normaalne olla, on minu meelest ikka väga palju laiem.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
