Ma arvan, et jaburamat põhjust on raske välja mõelda, aga ma ei saa neid keelata, eksole. Tappa iseennast kõigi oma kodanikuõigustega tükkis lihtsalt meeleheitest, et kellelgi teisel on ka need õigused …
Ajalooliselt võttes ei ole abielu alati olnud õigus. Abielu on olnud kohustus – eeldus seksi saamiseks, tagamaks seksi tagajärjel sündivatele lastele kaks ülalpidajat. Meeste puhul nimetatakse seda siiamaani mitte õiguseks, vaid vastutuse võtmiseks. Tänaseks on abielupaari teineteise suhtes olevad kohustused Eestis suhtkoht marginaliseeritud ja kohustused laste ees ei sõltu enam abielust. Sellest tulenevalt on abielust endast kujunenud rudiment. Ühiskonnale midagi ei anna, paarile endale midagi ei anna, lastele mingeid täiendavaid garantiisid ei anna. Jäänud on ainult traditsioon ja maksumaksja kohustus rahastada asjaga seotud registrite pidamist. Miks riik sellega üldse enam tegelema peaks või miks veel mingeid täiendavate “abielude*” üle arvepidamist arutama peaks? See ei anna riigile midagi, see ei anna maksumaksjale midagi, ühiskonnal on sellest suuremalt jaolt ükskõik, kes, kellega, kus ja kuidas. See ei ole enam kohustus, see pole ka märkimisväärseid privileege tagav õigus. Ainult mingi tüliõun, mille ümber kiselda. Mida rohkem me seda teemat avame, seda imelikemate soovidega inimesed sest “õigusest” osa saama ilmuvad.
*Hiljuti oli miski kollane uudis naisterahvast, kes iseendaga abiellus ja siis hiljem iseendast lahutada tahtist, sest tal oli armuke.