Öelge mulle palun mida ettevõtta (maha jätmine oleks muidugi hirmus lihtne, aga… peab olema ju muu välja pääs!).
Me oleme juba 16 aastat koos elanud, abielus, 3 ilusat last ja kena kodu. Samuti on autod ja ka teatav kindlus ka finantsiliselt. Üle ei ole raha, puudu ka ei ole. Saame kenasti hakkama. Ehk siis oleme jõudnud sinna maani, kus meil ei ole nö pinget. Kõik sujub kuidagi ja see “kõik sujub” on tekitanud sellise rutiini ellu. Varem ikka olime koguaeg oravad rattas- koguaeg oli vaja millegi poole püüelda ja nüüd.. Seisak. Kutsika võtmine tekitas korra elevust, aga tänaseks koer juba täiskasvanud ja on samasugune diivanikaunistus (tõu poolest juba laisem koer)…
Ja mina leian igast uusi põnevusi, alustasin trennis käimist. Mul on nagu väljaspool tööd ja kodu ka midagi. Aga mees- ta on täiesti apaatne. Tal töökoormus ka üsna madal nüüd selle koroonaga ja lööbki teleka saatel päeva surnuks. Olin ükspäev kodukontoris ja terve see 8 tundi kui ma tööd tegin istus tema teleka ees. Iseenesest vaatab põnevaid saateid- ajaloost ja loodusest, aga iva on selles, et see info tegelikult ei anna talle midagi. Kui selle uue teadmisega pole midagi peale hakata. Lahendaks ta ristsõnu või oleks mälumängur, siis veel on hasart teada palju, aga ta vaatab neid niisama.
Ja lõpuks ongi nii, et ma loen raamatuid õhtuti, tema istub teleka ees. Kogu meie kodune melu. Null tegevust. Mul on juba hirm, mis siis saab kui lapsed näiteks suureks saavad ja ära kolivad.
Kuidas saada küll inimesele elu sisse???