Teema: Abikaasa päästis võõra lapse kukkumisest

ma esimese asjana ei eeldaks, et nad just “sellised isendid” on. ehmatuse peale võib igasuguseid opakaid asju öelda, eriti veel olukorras, kui ise sekundi jooksul aru saad, et oleks pidanud hoolsam olema ja kukud hoopis ennast kaitsma/ teisi süüdistama.

ei välista muidugi, et tegemist oli isenditega ja olen nõus, et enda ja teiste turvalisuse eest peab alati ekstra hoolt kandma. mis tänamisse puutub, siis ei ole veel kogenud, et see tükki küljest võtaks.

Mõned lapsevanemad kardavad väga oma ja võõraste laste pärast. Oma lapse pärast on ok muretseda, aga võõra lapse pärast… võibolla polegi vaja. Mul üks laps on super koperdis ja käpard, tasakaal kehva, kordinatsiooni pole ollagi. Tema pärast paanitsesin kunagi palju. Hakkas jooksma 10kuuselt. Teine laps hakkas ka 10kuuselt jooksma, aga selle vahega, et ukerdas ja ronis ükskõik kus, ei kukkunud. Sündinud barkuurija. Ja kui tema ronis 2m kõrgusel, siis vaatasingi rahulikult eemalt, sest igast olukorrast tuli võitjana välja. 8a ja tegeleb ekstreemspordiga nüüd, väga edukalt. Ajaks ka närvi, kui keegi võõras hakkaks teda turvama mänguväljakul. Esimene ujub, ekstreemsusi väldib ja on ka õnnelik. Kui väiksena ronis, turvasin kõrval ja püüdsin kinni, kui kukkus. Lapsed on erinevad . Ei pea võõra lapse pärast pabistama. Mul üks sõbranna on muidu tore, aga ilge närvihaige. No iga asja eest lausa nõuab auhinda, selline sündinud maailmaparandaja ja solvub, kui tema pingutusi keegi ei märka. Kui laps aga liiklust ei tunne, siis see on teine teema. Samas, tööalaselt näen iga päev autojuhte, kes ei oska tänaval lapsi märgata ega enda sõidustiili kohandada vastavalt liiklus-rumalatele lastele. Kui on 30 ala, siis see peaks olema autojuhile piisav märguanne, et iga nurga tagant võib tulla oht. Näiteks, 5aastane jalgrattur ilma kiivri ja lapsevanemata. Võta see kurv, pööre vms vaiksemalt, kui oled elumajadega piirkonnas. Juhi süü, kui pole piisavalt ettenägelik-ettevaatlik. Autokoolis juba räägiti.

#4186068:

. Ajaks ka närvi, kui keegi võõras hakkaks teda turvama mänguväljakul.

No aga see teemaalgatuse laps ju ilmselgelt ei olnud parkuurija, vaid hakkaski kukkuma, kui taguots juba üle ääre libisemas oli. Vaevalt küll, et mänguväljakutel 8-aastasi lapsi võõrad vanemad kukkumast valvavad.

Teemaalgatus tuletas meelde viimase korra, kui leidsin mobiili ja andsin söögikohas leti taga oleva teenindaja kätte. Mõne aja pärast märkasin, et üks noormees otsis midagi ning küsisin, et kas ta otsib telefoni. Jaatava vastuse saanuna ütlesin, et leidsin ja kust ta kätte saab. Ma ei hakka kordama, missuguse vastusega mind kostitati, kuid ilmselt järgmine kord mõtlen enne kohe mitu korda, et kas hoolin kaotatud asjast ja annan enda panuse, et see tervena omanikule tagasi jõuaks või ei lase end sellest segada.

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Selles valguses polegi see Tartus ema ja väikelapsega juhtunud õnnetus nii väga ime. Kui üks ei näinud ja teine ei vaadanud.

#4186389:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Selles valguses polegi see Tartus ema ja väikelapsega juhtunud õnnetus nii väga ime. Kui üks ei näinud ja teine ei vaadanud.

Keegi polegi ju arvanud, et see ime oli. See lõik Puiestee tänaval on hea nähtavusega ja sirge, oli valge päevane aeg. Loomulikult peab ema veenduma, et teda on autojuhid märganud ja loomulikult liigub laps esimesena sõiduteele, kui ta on kärus. Süüdi on mõlemad täiskasvanud, mitte ainult eakas autojuht, vähemalt minu arvamus on selline.

#4186399:

#4186389:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Selles valguses polegi see Tartus ema ja väikelapsega juhtunud õnnetus nii väga ime. Kui üks ei näinud ja teine ei vaadanud.

Keegi polegi ju arvanud, et see ime oli. See lõik Puiestee tänaval on hea nähtavusega ja sirge, oli valge päevane aeg. Loomulikult peab ema veenduma, et teda on autojuhid märganud ja loomulikult liigub laps esimesena sõiduteele, kui ta on kärus. Süüdi on mõlemad täiskasvanud, mitte ainult eakas autojuht, vähemalt minu arvamus on selline.

LE ütleb, et autojuht peab olema valmis peatuma iga sebra ees ja olema valmis inimese üle laskma kui inimene on sebra juures. Kui ükski seadus ei kehti, siis peaks isegi rohelise fooritule korral just jalakäija veel igaks juhuks kiivrit kandma ja raudrüüs olema, sest miski ei ole turvaline ja autojuhiga on süü võrdne. Aga jalakäija ei tapa teisi inimesi, aga autojuht küll. Nii vanad inimesed ei peaks autodega sõitma, tõesti ei peaks. Nii vanad inimesed ei ole kursis LE ammu, sest nad sõidavad mälu järgi, nad ei tea palju märkide tähendust jne. Sest LE õpiti jumal teab vene ajal kunagi.

Ma õnneks ise ei ole selliste isenditega lähedalt kokku puutunud, aga töökaaslane leidis ükskord hommikul maast telefoni, võttis kaasa, käis lasteaias ära ja siis tuli tööle ja hakkas esimese asjana Facebooki trükkima, et leitud selline telefon ja kustkohast, ise rõõmustas, et heal ajal leidis, uduvihm muutus kiiresti padukaks. Natuke enne tööpäeva lõppu kontrollis Facebooki, kas keegi kirjutanud on, ei olnud, jagatud oli niisama küll. Vaatasime teistest gruppidest, et ehk on keegi postitanud, et kadunud.. Ja olemas, ainult, et leidja oli selles postituses omandanud varga rolli. Otsiti paksu mutti, lähedaloleva poe kaamerast paistvat lausa mustlase moodi, kes leidis telefoni ja pani selle endale taskusse, vargal oli lubatud sõrmeluud ära murda ja politseisse avaldus teha ja lisaks anti teada, et telefon on lukku pandud, seega edu müümisel.   Töökaaslane oli väga ehmunud ja ärevil, ütles, et nüüd ta küll ei taha seda sellele inimesele viia, nagu “Siin ma olengi, teie varas”. Aga väike kius oli ilmselt ka mängus, ta läks ja viis selle täpselt, punktipealt sinnasamasse kohta tagasi. Kius sellepärast, et keegi oli tema postituse linkinud selle anonüümselt postitatud ähvardava vargajutuga postituse alla, seega ei läinud kaua mööda, kui tuli sõnum: “Tere, kus panite mu telefoni” ja töökaaslane vastas, et täpselt sinna, kust selle üles korjas. Väljas sadas endiselt metsikult vihma. Järgnesid ähvardused: Kui keegi selle sealt äea varastab, siis maksad kinni, kui see telefon vihma käes rikki läheb, maksad kinni, kaamerast on näha et tagastasid telefoni kuskile õue, mitte poodi infoletti, seega oled süüdi ja maksad kinni ja nii edasi. 😀 Töökaaslane lubas edaspidi kõik leitud asjad jätta sinna, kus nad on, ainult pildi teeb ja võib postitada, et kes otsib seda kadunud asja, leiab selle siit või sealt.

#4186438:

#4186399:

#4186389:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Selles valguses polegi see Tartus ema ja väikelapsega juhtunud õnnetus nii väga ime. Kui üks ei näinud ja teine ei vaadanud.

Keegi polegi ju arvanud, et see ime oli. See lõik Puiestee tänaval on hea nähtavusega ja sirge, oli valge päevane aeg. Loomulikult peab ema veenduma, et teda on autojuhid märganud ja loomulikult liigub laps esimesena sõiduteele, kui ta on kärus. Süüdi on mõlemad täiskasvanud, mitte ainult eakas autojuht, vähemalt minu arvamus on selline.

LE ütleb, et autojuht peab olema valmis peatuma iga sebra ees ja olema valmis inimese üle laskma kui inimene on sebra juures. Kui ükski seadus ei kehti, siis peaks isegi rohelise fooritule korral just jalakäija veel igaks juhuks kiivrit kandma ja raudrüüs olema, sest miski ei ole turvaline ja autojuhiga on süü võrdne. Aga jalakäija ei tapa teisi inimesi, aga autojuht küll. Nii vanad inimesed ei peaks autodega sõitma, tõesti ei peaks. Nii vanad inimesed ei ole kursis LE ammu, sest nad sõidavad mälu järgi, nad ei tea palju märkide tähendust jne. Sest LE õpiti jumal teab vene ajal kunagi.

Ka jalakäija peab veenduma ohutuses. Väljavõte liiklsseadusest:

 (7) Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

#4186453:

#4186446:

#4186399:

#4186389:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Selles valguses polegi see Tartus ema ja väikelapsega juhtunud õnnetus nii väga ime. Kui üks ei näinud ja teine ei vaadanud.

Keegi polegi ju arvanud, et see ime oli. See lõik Puiestee tänaval on hea nähtavusega ja sirge, oli valge päevane aeg. Loomulikult peab ema veenduma, et teda on autojuhid märganud ja loomulikult liigub laps esimesena sõiduteele, kui ta on kärus. Süüdi on mõlemad täiskasvanud, mitte ainult eakas autojuht, vähemalt minu arvamus on selline.

Kahjuks on seaduse järgi pandud siiski vastutus autojuhile (tekib automaatselt jalakäijal eesõigus) isegi siis kui ootmatult ja vales vms kohas ette astutakse. Sellega tehti minu arust ka suur karuteene liikluskultuurile, sest üha rohkem ja rohkem on neid inimesi (ja nad näitavad oma eeskujuga ja õpetustega oma lastele), kes tegelikult liikluses tekitavad ise ohtlikke olukordi.

Ma arvan, et mul ei lähe ühtki nädalat mööda nii, et ma ei näeks (nii autojuhina, kui iga päev jalakäijana Tln liikluses) olukorda, kus jalakäija, jalgrattur , tõukerattaga sõitja) ilma vaatamata ülekäigurajale (enne ülekäigurada selg autotsõijate poole) ei astuks punase tulega läheb, autode vahelt vales kohas sõiduteed ületab jne. ‘

Viimase kuuga on küll rohkem ehmtusi jalgratturite ja elektritõuksidega sõitjate tõttu.

Viimase nädala jooksul 2x ühel ja samal ristmikul kogemus, kus jalgratturid (ei tea, kas sama) sõitsid täis punase tulega ette autole ette. Üks kord kõnniteelt fooriga punase tule alt ülekäigurajale, teine kord sõiduteel jalgrattarajal (jällegi punase tulega, autod seisid, sest nende suunas punane) peaegu teisest suunast rohelise tulega sõitvale autole küljelt sisse. Autojuhtide tähelepanelikkus ja reageerimine päästis Aga osad on ju priviligeeritud ja neile foorituled ja ja liiklusseadus “ei kehti”.

Õnneks tegi sel nädalal ühel õhtul täiskasvanud jalgratturite kasinale liikluskultuurile silmad ette umb 7-aastane tüdruk. Olin ise autoga ja nägin eelnevalt jalgrattaga last ülekäigu äärde jõudmas ning peatusin. Tüdruk vaatas veel korra mulle otsa ja mu noogutuse peale läks jalgrattaga üle (ilmselt ema tuli mingi 15-20 m tagapool). Tänud selle lapse vanematele, et hoiavad enda last, õpetavad liikluses käituma ja pole probleem sellisel juhul teed anda. Ma ise olen valmis teed andma ja jälgima, aga alati ei pruugi õnnestuda poolemillimeetri ja murdosa sekundiga reageerida.

See võeti üle lääneriikidest ja tahad elada siis nagu venemaal? Mõni üksik auto peatub sebra ees ja laseb jalakäija üle, kõik teised sõidavad lihtsalt üle ja inimene vaadaku ise kuidas üle saab. Neid videosid on miljoneid filmitud, kui palju inimesi on sodiks sõidetud ja kui paljud on napilt pääsenud. Liikluskultuur peaks olema siis selline kus autojuht ainult sõidab ja teised peavad oma elu pidevalt päästma? Eesti on veel üks riike kus linnade ja asulate piirkiirused on 50 km mis liialt kiire, teised riigid on ammu vähendanud piirkiirused 40 ja isegi 30 kilomeetrini tunnis. Aga meil lastakse 50nega ja siis muidugi ei jõua pidurdada, näha jalakäijat sest liiklus on tihe.

Sa võtad kohe teise äärmuse. Et siis kui ilma süvnemata, punase fooritulega sõiduteele, autode vahelt sõiduteele tulnud  täiskasvanud inimene peaks hakkama  vastutama, siis automaatselt enam ükski autojuht sebra ees ei peatu ja kihutaks linnas 90  ja sõidaks punase tulega vms? Aga ka jalakäiajd ja jalgratturid võiksid liikuses olles jälgida foore , mitte minna siis kui ise tahaks, Veenduda, et  autojuht on sind märganud ja kiirust vähendandud/peatub vms, mitte astuda automaatselt teele jne.  ma olen iga päev Tln liikuses jalakäijana ja üle 25 a. Mul ei ole Tallinnas ülekäigukohas minekuga raskusi, sest autojuhid peavad kinni. Aga ma ei astu vaatamata liiklust sebrale ja  ma muidugi ei pea probleemiks, kui teed annab teise auto juht, sest esimese autoga jõudsin samal ajal ja auto peatumsiteekond võtab igal juhul ka aega.

Ehk siiski, kui täiskasvanud jalakäija astub oma punase foori tulega sõiduteele, siis ei peaks olema autojuht nö “vastutav”, vaid ikkagi see täiskasvanud jalakäija.  Vaevalt see autojuht ise õnnelik on, et kellelegi otsa sõitis ja ilmselt ikkagi lisaks ka kellegi käitumise tagajärjel varaline kahju.

Mina olen tubli ja usin sebra ees seisma jääja autojuht.

Viimasel ajal  aga on levima hakkanud selline fenomen, et kui seisma olen jäänud(ikka nagu täitsa stop) siis jalakäija hoopis viipab käega, et sõida edasi.

Miks nad küll niimoodi teevad? 🤷‍♀️ ma ju spetsiaalselt olen tema pärast seisma jäänud. Sellisel juhul ju pole ka vaja ülekäiguraja kohas tee ääres seista…ja ei ole need niisama korraks jutustama ununenud ega seisvad inimesed. Ikka jälgivad tulevaid autosi.

#4186486:

Kui on 30 ala, siis see peaks olema autojuhile piisav märguanne, et iga nurga tagant võib tulla oht. Näiteks, 5aastane jalgrattur ilma kiivri ja lapsevanemata. Võta see kurv, pööre vms vaiksemalt, kui oled elumajadega piirkonnas. Juhi süü, kui pole piisavalt ettenägelik-ettevaatlik. Autokoolis juba räägiti.

Õigust räägite, aga kas olete 30-e alas sõites seda ise reaalselt kogenud? Mina olen. Ma sõitsin veel aeglasemalt kui kolmekümnega, sest nägin eemal lapsi ja süda aimas halba. Ja siis ta tuiskas nagu rakett parkivate autode vahelt oma elektritõuksiga (ja ilma kiivrita!) mu auto eest läbi, ainult peanuppu nägin sekundiks. Sain jah pidama, aga ehmatus oli korralik. Poleks vaja rohkem olnud kui väikest tõuget ja see kiivrita laps oleks vastu asfalti maas olnud. Mida annaks teadmine, et temal oli õigus ja mina pean veel paremini jälgima? Viga saanuks ju tema. Ma hullult kardan neid elektritõukse, linnas sõites vahin alati silmad pärani enne reguleerimata ülekäiguradasid, kas ehk jälle keegi mulle ette ei tuiska.

#4186003:

Mul ei anna ikka rahu see seik, mis meil juhtus paar päeva tagasi Tartus. Käisime perega paar päeva Tartus puhkamas. Olime lastega mänguväljakul. Jooksime pidevalt mehega oma 2.aastase lapse sabas. Pidevalt oli silm peal. Laps ronis ja lasi liugu. Mingi hetk tuli sinna ka üks ema oma umbes 1.5 aastase lapsega. Laps ronis ja ukerdas ise redelist üles. Ema vaid jälgis veidi eemalt. Järsku näen, et see 1.5 aastane laps hakkab kukkuma. Tagumik ripub juba üle ääre. Mees mul haaras automaatselt lapse tagumikust kinni ja hoidis teda. Seni kuni lapse ema siis appi tuli. Selle asemel, et tänada mu meest. Ütles see naine talle, et ei ole vaja minu last puutuda.. ja saatis talle silmipööritava pilgu. Me mehega mõtlesime , et mis see nüüd siis oli. Nagu oleks mingi pedofiil kes nüüd meelega lapse tagumikku seal katsuda tahtis. Igastahes jäi nii mõru tunne. Vastasime naisele vaid, et ” pole tänu väärt “. On ikka siin ilmas igasuguseid isendeid.

Shokis inimene on ebaadekvaatne. Pole ühtegi näinud, kes käituks mõistlikult. Aitasite last, äkki oleks vaja ema ka aidata olnud 🙂 ? Ära iial mine appi, kui ootad tänu. Tee asju ainult siis kui teeksid seda siis ka kui saad sõimata. Shokis inimene ei ole normaalse reageeringuga. Kui sa ootad ehmunud ja shokis inimeselt mõistlikku käitumist, siis on see juba sinu probleem ja mitte väike. Oled sa ikka adekvaatne  iseenda ja teiste hindamisel? Teema põhjal arvaks, et mitte. Nii et äkki vajad abi?

Meenub kui kunagi mänguväljakul 4a kaksikud lükkasid pesakiigul paar aastat vanemat last. Ma istusin natuke eemal. Teisel pool mänguväljakut istus ema, kelle 2a laps seal ringi jalutas ja kui ta selle pesakiigu juurde jooksis ja sellega vastu pead sai, siis karjus minu laste peale, miks nad kiiku ei peatanud, kui nägid, et väike laps läheneb.

Kui sa last ei jälgi, siis ei suudagi olukorda adekvaatselt hinnata. Võibolla see teemaalgatuses ema ei pannud tähele, et laps kukkuma hakkas, vaid nägi ainult, kuidas mingi mees puutub ta last.