Teema: Abikaasa päästis võõra lapse kukkumisest

Mul on vastupidine lugu. Aastate tagant kui ma olin rase. Väga alguses, välja ei paistnud veel. Läksin ilma hommikusöögita poodi (süüa tooma), aga hakkas halb ja silme eest läks mustaks. Istusin maha. Poest aeti mind selle peale sõna otseses mõttes luuaga välja. Ilmselt arvasid, et narkomaan vms.
Mäletan, et läksin (kükitamispausidega) parklas asuvate pinkideni ja istusin seal.

Telefoni polnud, kodu oli küll lähedal, aga tundus võimatu sinna kõndida.

Oli umbes märts, nii et ma olin porine ka veel oma maas istumisest.

Ja siis sõitis mu juurde üks paarike ja küsis, et kas mul on abi vaja.
Mina vastu, et “jah, näed, olen rase, minestamise äärel, ei saa koju.”

Ja siis nad viisid mind autoga koju kuigi neil oli uhke auto ja ma kindlasti määrisin seda oma porise jopega.

Autost välja minnes kukkus mul veel raha taskust välja, siis nad andsid seda mulle veel tagasi. Ja üldse ma olin nagu miski hädapätakas seal.

Ja ma ei öelnud aitäh ega midagi. Mul oli nii halb ja ma olin ähmi täis, läks meelest.

Sellest loost on nüüdseks peaagu 20 aastat möödas ja ma ikka veel mõtlen neile inimestele tänutundega. Kohapeal käitusin nagu kohtlane, aga tahaks, et saaks neile nüüdki aitäh öelda.

#4186068:

Mõned lapsevanemad kardavad väga oma ja võõraste laste pärast. Oma lapse pärast on ok muretseda, aga võõra lapse pärast… võibolla polegi vaja. Mul üks laps on super koperdis ja käpard, tasakaal kehva, kordinatsiooni pole ollagi. Tema pärast paanitsesin kunagi palju. Hakkas jooksma 10kuuselt. Teine laps hakkas ka 10kuuselt jooksma, aga selle vahega, et ukerdas ja ronis ükskõik kus, ei kukkunud. Sündinud barkuurija. Ja kui tema ronis 2m kõrgusel, siis vaatasingi rahulikult eemalt, sest igast olukorrast tuli võitjana välja. 8a ja tegeleb ekstreemspordiga nüüd, väga edukalt. Ajaks ka närvi, kui keegi võõras hakkaks teda turvama mänguväljakul. Esimene ujub, ekstreemsusi väldib ja on ka õnnelik. Kui väiksena ronis, turvasin kõrval ja püüdsin kinni, kui kukkus. Lapsed on erinevad . Ei pea võõra lapse pärast pabistama. Mul üks sõbranna on muidu tore, aga ilge närvihaige. No iga asja eest lausa nõuab auhinda, selline sündinud maailmaparandaja ja solvub, kui tema pingutusi keegi ei märka. Kui laps aga liiklust ei tunne, siis see on teine teema. Samas, tööalaselt näen iga päev autojuhte, kes ei oska tänaval lapsi märgata ega enda sõidustiili kohandada vastavalt liiklus-rumalatele lastele. Kui on 30 ala, siis see peaks olema autojuhile piisav märguanne, et iga nurga tagant võib tulla oht. Näiteks, 5aastane jalgrattur ilma kiivri ja lapsevanemata. Võta see kurv, pööre vms vaiksemalt, kui oled elumajadega piirkonnas. Juhi süü, kui pole piisavalt ettenägelik-ettevaatlik. Autokoolis juba räägiti.

Sa karmat ei karda, et siin ärpled, kuidas sul on imelapsed-barkuurijad?

Ettevaatus pole kunagi liiast. Su barkuurija võib ühe vale sammu teha ja surnukuuris olla. Nõme kiidelda sellisel teemal.

#4188711:

Ei pea võõra lapse pärast pabistama

Äge. Kokku lepitud, sinu lapse pärast siis ei muretse ega käeliigutust ei tee, ka kui ta trammi alla kipub jääma. Kui nüüd teaks vaid, milline see sinu oma on. Palun ütle talle endale ka, et inimesed pole mitte ükskõiksed, vaid et sinu kui ema tungiv soov oli, et konkreetselt sinu lapsest kaaskodanikud ohuolukorras ei hooliks. Usun, et ta tahaks oma ema kohta seda teada.

#4188713:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Jap ja siis sõimatakse vanahärrat, kes Tartus samasuguse käitumisega ema koos lapsekäruga alla ajas. Ja nüüd peaks hullult emale kaasa tudma, annetama ja mida kõik veel. Phhhh.

Samasuguse käitumisega?? See video antud õnnetusest ringes netis, ema vaatas korduvalt enne ülekäigurajale astumist mõlemale poole, vanamees kihutas lihtsalt täiskiirusel teel talle otsa.

#4188713:

#4186386:

Ma läksin eile Pärnu maanteel (Das Hausi juures) üle tee. Minu ees kõndis kiirel sammul üks ema lapsekäruga. Kiirel tempol mööda tänavat ja siis trahh ilma kordagi peatumata ülekäigurajale. Auto pidurdas metsikult. Ema ei teinud väljagi.

Ja siis ma mõtlesin – oolrait, sul on õigus, ülekäigurada ja puha. Aga kas ei oleks tark korraks peatuda ja veenduda, et sind on märgatud? Lapsekäru ees – tema oleks esimese paugu saanud, ise ehk oleksid terveks jäänud. Mõtlesin isegi, et küsin ta käest – MIKS sa ei peatu kasvõi korraks, et veenduda – jah, sind on märgatud. Aga siis mõtlesin – niikuinii kähvab midagi ebameeldivat vastu, ja mis mul sellest peaks olema, kui keegi soovib oma last tappa.

Jap ja siis sõimatakse vanahärrat, kes Tartus samasuguse käitumisega ema koos lapsekäruga alla ajas. Ja nüüd peaks hullult emale kaasa tudma, annetama ja mida kõik veel. Phhhh.

kusjuures ise mitu korda samasugust asja näinud ja kui sellest õnnetusest kuulsin, oli ka minul sama mõte.  Olen ka bussi oodates mõne lapse sõiduteelt tagasi tõmmanud, sest lapsega koos olev täiskasvanu oli ninapidi telefonis ja ei näinud midagi

#4191164:

#4190933:

Samasuguse käitumisega?? See video antud õnnetusest ringes netis, ema vaatas korduvalt enne ülekäigurajale astumist mõlemale poole, vanamees kihutas lihtsalt täiskiirusel teel talle otsa.

Jah, vaataski aga ei veendunud tee andmises. Jalakäijal on kohustus VEENDUDA, et auto talle teed annab. Juht on süüdi tee mitte andmises, jalakäija on süüdi teele astumises veendumata tee andmises. Ja juht sõitis lubatud kiirusel, ei kihutanud täiskiirusel. Mõlemad tegid vea, üks on lihtsalt nõrgem osapool ja maksis rängemalt oma vea eest.

Tead, jumala paljud autojuhid ütlevad, et nemad enne ei hakka kiirust alandamagi, kui jalakäia teele ei ole astunud. Põhjuseks tuuakse, et “aga äkki ta seisab seal ülekäiguraja juures niisama”.

#4191172:

Sellise jalakäija koht, kes lihtsalt EI NÄE päise päeva ajal teel sõiduautot ega tea oma kohustust enne teele astumist veenduda talle tee andmises, ei ole tänaval. Punkt.

aga sellise autojuhi, kes küll näeb tee ääres jalakäijat, aga annab gaasi, koht on tänaval v?

Videot vaadates oli näha, et auto oli kaugel ning kui jalakäija teele astus, siis juhil oleks pidanud olema aega reageerida. Juht ütles, et ta ei näinudki ülekäigurada ja oli aru saada, et isegi ei üritanud pidurdada.

#4192007:

Isegi kui antud emal oli ka mingisugunegi süü – jah, alati saaks hoolikam olla, eriti hea on seda inimestele tagantjärele kõrvalt näägutada – siis sai tema oma väikse süü eest (vaatas küll, et tee on tühi, kuskilt kaugelt(!) tuli auto, aga nii kaugelt, et juht pidi ilmselgelt ja igasugusele loogikale vastavalt teda nägema ja peatuma) kõige rängema karistuse, mis üks inimene saada võib, hullema karistuse, kui saavad vägistajad, röövlid ja mõrtsukad. Ta laps SURI. Ja samal ajal selle surma põhjustaja ei saanud esialgu mingit karistust ega isegi arvestatavat hukkamõistu – vaene vanahärra, jah, pime ja ilmselgelt seniilne (sest ei näinud ei ülekäigurada, suurt inimest ega suurt vankrit otse oma ees teel ega teinud katsetki pidurdada), aga las aga sõidab mööda tänavaid edasi. Süüdi on ikka ja alati see õnnetu ema.

Otseloomulikult on juht ka süüdi. Tema on süüdi jalakäijale tee mitte andmises ja see, et ta ülekäigurada tähele ei pannud, ei loe selles. Tema saab oma karistuse selleks ettenähtud organitelt, politsei ei hakka ju kuulutama, kellele mis otsuseid nad teevad. Jalakäija tõenäoliselt karistust ei saa, sest tema sai rängima võimaliku karistuse – ta laps suri tema süül. Jah, ka autojuht oli süüdi aga sa tood mängu mingid mõttetud väike süü ja mingisugunegi süü. Seaduses ei ole selliseid asju. Autojuht rikkus kohustust – süüdi, jalakäija rikkus kohustust – süüdi. See, et üks on vana ja teine ema, null olulisust, saad aru? Õnnetuse juhtumiseks ei pea olema vana, seniilne ega pime. Piisab ka sellest, kui on noor, väsinud, tähelepanu mujal. Jah, hea on tagantjärele kõrvalt näägutada, et vanainimene roolis ja süüdi, vaene jalakäija aga vaata fakte – mõlemad rikkusid ja mõlemad on süüdi. Jalakäija on ALATI nõrgem pool ja peab ennast ise kaitsma. Autojuhil võib mida iganes juhtuda, miks ta reegleid rikub. Lõpptulemuse otsustab see, kas jalakäija rikub ka reegleid või ei. Sellepärast ju jalakäijal veendumise kohustus ongi, et kui autojuht rikub, saab jalakäija olukorra ära päästa. Otseloomulikult on igal inimesel, ka minul, sellest emast tohutult kahju, kuid see ei muuda fakte. Juhtunust tuleb õppida, mitte ühte osapoolt empaatia pärast märtriks teha.