Miks olete abiellunud või mitte? Kui mitte, siis olete ekukaaslased.
Kas on nii, et kui armastan, siis tahan ka abielluda ja kui ei armasta, siis ei taha abielluda.
Ja kui ollakse elukaaslased, siis armastust pole, pigem lihtsalt meeldib või käib kah, paremat ka pole.
Nõme tunnistada, aga vist minu puhul tõesti ongi nii, et selle õigega ainult tahaks abielluda. Mul oli enne abikaasaga tutvumist 2 pikemat suhet ja kummagi mehega ei oleks ma abiellunud. Lihtsalt, ei olnud seda tunnet, et vot selle inimesega olengi elu lõpuni koos, aga noh elukaaslasena oli tore, kuni suhe kestis. Ja kindlasti oli armastus ka.
Kuid tänase abikaasaga oli kohe algusest peale tunne, et temaga sõuaks kuni surmani välja. Jah, loomulikult miski ei garanteeri sellist õnne kuni surmani. Aga siiani (15a) läheb hästi ja tundub õige. Ka lapsed olen saanud ainult oma abikaasaga. Rohkem neid ei tule, isegi kui peaksime lahutama. Võib öelda nii, et olen oma lõpliku valiku teinud ja jään selle juurde. Eelnevad suhted olid lihtsalt lõpliku valiku tegemise vaheetapid nähtavasti.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
Loll vabandus on see, et raha pole pulmi pidada. Elu on näidanud, et need, kes raha puudumist ettekäändeks toovad, jäävadki seda koguma. Riigilõivu jaoks ikka raha leiab ja suure peo võib teha ka näiteks 5 või 10 aasta täitumisel.
Ausaltöelda on minu jaoks abiellumise tseremoonia “ära rikkunud” nö noore täiskasvanuna kõrvalt (mitmed) nähtud suure armastusega ja tseremooniatega abielude sõlmimisi, mis sisuliselt aastaga või vähese aastatega läbi ja/või lõppesid suhteliselt intute lahutamissaagade ning poriloopimistega. Samas need, kes sõprus- ja tutvusringkonnas vaikselt (kas üldse ei abiellunud või omaette ilma pulmapeota) ühel hetkel lõid omaette pere, on rohkem suutnud oma pereelu alles hoida.
Eks mul natuke ka “ajalugu” soosib seda, et ma alateadvuses ei pea klassikalist abiellumise tseremooniat ilmtingimata armastuse või pere eeltingimuseks. Mu ühed vanavanemad ei olnud abielus ning elasid oma surmani (kõrge eani) ühiselt ning ema sõnul pole olnud tal ka kunagi (lapsepõlves) probleeme sellest, et vanemad polnud abielus. Või kõhklusi, et keegi poleks pereliige või kedagi ei armastata vms. Ma ise teadvustasn nende mitte abiellumise fakti enda jaoks alles puberteedina, kui üks neist juba surnud oli.
Ausaltöelda on minu jaoks abiellumise tseremoonia “ära rikkunud” nö noore täiskasvanuna kõrvalt (mitmed) nähtud suure armastusega ja tseremooniatega abielude sõlmimisi, mis sisuliselt aastaga või vähese aastatega läbi ja/või lõppesid suhteliselt intute lahutamissaagade ning poriloopimistega. Samas need, kes sõprus- ja tutvusringkonnas vaikselt (kas üldse ei abiellunud või omaette ilma pulmapeota) ühel hetkel lõid omaette pere, on rohkem suutnud oma pereelu alles hoida.
Eks mul natuke ka “ajalugu” soosib seda, et ma alateadvuses ei pea klassikalist abiellumise tseremooniat ilmtingimata armastuse või pere eeltingimuseks. Mu ühed vanavanemad ei olnud abielus ning elasid oma surmani (kõrge eani) ühiselt ning ema sõnul pole olnud tal ka kunagi (lapsepõlves) probleeme sellest, et vanemad polnud abielus. Või kõhklusi, et keegi poleks pereliige või kedagi ei armastata vms. Ma ise teadvustasn nende mitte abiellumise fakti enda jaoks alles puberteedina, kui üks neist juba surnud oli.
Abielu ei ole ju tseremoonia. Jah, abielluda võib suure pühaliku tõotuse ja peoga, aga saab ka ilma selleta.
Abielu see, mis tuleb pärast. Mina abiellusin ilma tseremooniata. See lihtsalt tundus õige algus, et luua perekond.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
Ei ironiseeri, vaid üritan päriselt aru saada, mis on veel need kohad (peale ülal mainitud ühtsustunde), kus tekib kindlustunne, et juriidiliselt lihtsam on olla abikaasa, kui midagi peaks juhtuma? Ma ise pole abielus, kuid lahku mineku korral ei näeks ma küll kusagil rohkemat kindlustunnet, kui mitte abielus olles. Kodu on meil varana 50:50, lapsed niisamuti. Mis kohad veel on, mille peale ma pole tulnud? Tuttavate pealt vaadates, siis abielu lahutamised on eranditult pikaks ja inetuks kiskunud. Praegu, mitte abielus olles, oleme oma elu juba eos rajanud nii, et lahku kolides jääksid mõlemad osapooled võrdseks.
Kuna ma pole abielus olenud, siis ma ei teagi, mille poolest “abillumine” parem on.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
Ei ironiseeri, vaid üritan päriselt aru saada, mis on veel need kohad (peale ülal mainitud ühtsustunde), kus tekib kindlustunne, et juriidiliselt lihtsam on olla abikaasa, kui midagi peaks juhtuma? Ma ise pole abielus, kuid lahku mineku korral ei näeks ma küll kusagil rohkemat kindlustunnet, kui mitte abielus olles. Kodu on meil varana 50:50, lapsed niisamuti. Mis kohad veel on, mille peale ma pole tulnud? Tuttavate pealt vaadates, siis abielu lahutamised on eranditult pikaks ja inetuks kiskunud. Praegu, mitte abielus olles, oleme oma elu juba eos rajanud nii, et lahku kolides jääksid mõlemad osapooled võrdseks.
Kuna ma pole abielus olenud, siis ma ei teagi, mille poolest “abillumine” parem on.
Kui peaks järsku terviserike tekkima või mingi õnnnetus juhtuma, kas siis elukaaslasel on õigus teha meditsiinilisi otsuseid? Äkki sekkub nt ämm ja ütleb, et lükkame aparaadid välja või hoiame neid hoopis sees (sinul endal on sama aeg teadvusetu inimesega koos kanda laenukohustus vmt). Sama matuste korraldamisega.
Vaata vähem ameerika filme. Eestis teevad med otsuseid arstid.
Ei ironiseeri, vaid üritan päriselt aru saada, mis on veel need kohad (peale ülal mainitud ühtsustunde), kus tekib kindlustunne, et juriidiliselt lihtsam on olla abikaasa, kui midagi peaks juhtuma? Ma ise pole abielus, kuid lahku mineku korral ei näeks ma küll kusagil rohkemat kindlustunnet, kui mitte abielus olles. Kodu on meil varana 50:50, lapsed niisamuti. Mis kohad veel on, mille peale ma pole tulnud? Tuttavate pealt vaadates, siis abielu lahutamised on eranditult pikaks ja inetuks kiskunud. Praegu, mitte abielus olles, oleme oma elu juba eos rajanud nii, et lahku kolides jääksid mõlemad osapooled võrdseks.
Kuna ma pole abielus olenud, siis ma ei teagi, mille poolest “abillumine” parem on.
Näiteks meditsiinilised otsused, laps on sündides automaatselt ka abikaasa oma. Praegu on teil 50-50 kinnisvara, kuid kui midagi juhtub, siis abielu korral pärid abikaasa osast veel oma osa. Ja ega kinnisvara ei pruugi ainus vara olla inimestel on veel näiteks auto, aktsiad, ettevõte, raha pangakontol või muud väärtuslikku. Abielus olles on võimalik teha soovi korral ka vastastikune päranduse leping, mis lihtsustab olukorda, kui vaja vara peale abikaasa surma maha müüa.
Kuidas saab olla lahutus pikem ja inetum, kui lahku kolides mitte kokkuleppele jõudmine? Sellist varianti ei ole Eestis olemas, et kui üks seda soovib, siis teine saab keelduda. Vara ja laste jagamine on teine teema ning see tuleb omavahel ju jagada ka mitte abielus olles.
Miks olete abiellunud või mitte? Kui mitte, siis olete ekukaaslased.
Kas on nii, et kui armastan, siis tahan ka abielluda ja kui ei armasta, siis ei taha abielluda.
Ja kui ollakse elukaaslased, siis armastust pole, pigem lihtsalt meeldib või käib kah, paremat ka pole.
Abiellusin, sest armastan seda meest ja tahan temaga terve ülejäänud elu koos veeta. Minu jaoks oli see sümboolne otsus. Otseselt sisemist sundust polnud, aga kui ta mind naiseks palus, siis olin rõõmuga nõus.
Mitte abielus olemine= poolpidune ja defineerimata elu. Ju mees soovib ringi vaadata veel.
Kas teemaalgatus peaks autoril aitama otsustada, kas abielluda või mitte?
Kui jah, siis ei peaks abielluma. Õnneks me ei ela ajastus ega kultuuriruumis, kus see kuidagi moraalselt või seaduslikult kohustuslik oleks.
Ma pole leidnud ühtki argumenti, miks ma peaks abielluma. Tseremooniad ei meeldi, varalahusus oleks niikuinii ja kui üksteise vastu enam austust ja armastust pole, on koos-või-lahus-otsus niikuinii vaja teha. Seni kui need on olemas, ollakse niikuinii koos. Varsti vist abielluvadki ainult karvased ja sulelised, neile on see kuidagi oluline – vist muudab koosluse parketikõlblikumaks.
Abielu ei ole ju tseremoonia. Jah, abielluda võib suure pühaliku tõotuse ja peoga, aga saab ka ilma selleta. Abielu see, mis tuleb pärast. Mina abiellusin ilma tseremooniata. See lihtsalt tundus õige algus, et luua perekond.
abielu on juriidiline leping.
Kas teemaalgatus peaks autoril aitama otsustada, kas abielluda või mitte?
Ma TA ja olen elanud vabalt u25 aastat. Seni pole tulnud peale tahtmist abielluda.
Samas nüüd teisega keda armastan, olen isegi mõelnud abielluda.
Kui üks näiteks laenudega hätta jääb, kas abielu korral lähevad võlgade sissenõudjad mõlema abikaasa pangakonto kallale?
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
Ei ironiseeri, vaid üritan päriselt aru saada, mis on veel need kohad (peale ülal mainitud ühtsustunde), kus tekib kindlustunne, et juriidiliselt lihtsam on olla abikaasa, kui midagi peaks juhtuma? Ma ise pole abielus, kuid lahku mineku korral ei näeks ma küll kusagil rohkemat kindlustunnet, kui mitte abielus olles. Kodu on meil varana 50:50, lapsed niisamuti. Mis kohad veel on, mille peale ma pole tulnud? Tuttavate pealt vaadates, siis abielu lahutamised on eranditult pikaks ja inetuks kiskunud. Praegu, mitte abielus olles, oleme oma elu juba eos rajanud nii, et lahku kolides jääksid mõlemad osapooled võrdseks.
Kuna ma pole abielus olenud, siis ma ei teagi, mille poolest “abillumine” parem on.
Ega ei olegi. Mina olin pikalt abielus, aga mees ühiavara ei olnud nõus soetama ja mingit erilist kindlustunnet mulle abielu ei andnud.
Ma ei ole kunagi abielus olnud ja ei oska seda tahtagi. Tõenäoliselt ei muudaks see mu elus midagi. Olen teisel ringil ja ükski laps ei kanna minuga sama perekonnanime. Mul ei ole sellest mitte kunagi mitte ühtegi probleemi olnud, sh lastega reisimisel. Oma perekonnanime ei taha mitte kunagi vahetada.
Mul on väga hea kooselu, austame ja armastame teineteist. Me tegelikult pole mehega vist sel teemal kunagi rääkinud ka. Ma päriselt ei tea, mida ta mõtleb. Tahaks loota, et sama moodi nagu mina, sest siiani pole kumbki seda teemat üles võtnud. Vanem generatsioon ei mõista sellist kooseluvormi ja olen oma lähisuguvõsas ainus naine, kes pole abielus.
Perekonnaseisuametis registreerimine on väga pro, kiriklik laulatus pole minu jaoks. Eeldus on kindlustunne ning väga hea sobivus loomulikult.
Natuke on teemaalgatuses tõtt minu jaoks. Kui on niisama “oleme koos kuni on tore”, siis ei ole põhjust abielluda. Kui aga plaanida ikka surmani koos olla (misiganes elus võib juhtuda, aga kui alguses on selline tunne, et selle inimesega saan lapsed, kodu jms, kokku kogu eluks), siis on loogiline jätk abiellumine. Mis minu enda puhul ei ole klappinud, esimene abielu oli ka noorena, 5a ja lahutasime, ehkki alguses oli ind suur. Teine abielu püsib kõigi laste ja majaga, ja on ikka plaan olla surmani koos. Eks ikka on ka nii, et eriti meeste puhul, et kui ei taha abielluda, siis pole isu just selle naisega ennast 100% siduda. Ma arvan, et sama kehtib ka naiste puhul. Iseenesest, ega see abielu ei muuda mitte midagi, paljude jaoks pole sel üldse tähtsust ega mingit erilist tähendust.
Minu jaoks tähendab abielu, et just selle inimese olen valinud ja just temaga tahan oma elu jagada. Olen jah vanamoeline, aga kui näiteks mees poleks tahtnud abielluda, oleks see minu jaoks tähendanud, et ta ei pea mind piisavalt heaks. Teiseks on abielu aidanud meie suhet hoida, abielus olemata oleks võibolla mingi tüli korral ka lahku kolinud. Teadmine, et oleme abielus, on pannud end kokku võtma ja lahedusi otsima. Abielus olemine on suurem seotus.
Minu jaoks oli abiellumine oluline seoses laste tulekuga. Tahtsin, et me kõik sama nimega oleks. Juriidilised garantiid lisaks. Neid võib muidugi ka eraldi testamentide ja lepingutega määrata, aga enamik inimesi ei tee seda. Aga see on tõsi, et ju ma seda meest siis ikka rohkem armastasin kui eelmiseid, sest alles temaga tahtsin ma lapsi ja kujutasin ette, et me elu lõpuni koos võiks olla. Abiellumine ei tundunud selle kõrval enam midagi suurt ega müstilist. Me abiellusime väga väikeses seltskonnas, ei teinud suurt pidu ega midagi, aga abielus olla mulle meeldib küll.
Miks olete abiellunud või mitte? Kui mitte, siis olete ekukaaslased.
Kas on nii, et kui armastan, siis tahan ka abielluda ja kui ei armasta, siis ei taha abielluda.
Ja kui ollakse elukaaslased, siis armastust pole, pigem lihtsalt meeldib või käib kah, paremat ka pole.
Otsuse tegemine on lihtne.
Kui oled kindel, et suudate elada koos surmani, toetada teineteist heas ja halvas, teil kummalgi pole eelnevast elust ametlikke ega sohilapsi, siis on õige abielluda. Vastasel juhul elage lihtsalt koos või registreerige oma kooselu.
Kui oled kindel, et suudate elada koos surmani, toetada teineteist heas ja halvas, teil kummalgi pole eelnevast elust ametlikke ega sohilapsi, siis on õige abielluda. Vastasel juhul elage lihtsalt koos või registreerige oma kooselu.
abielu ongi lepinguga registreeritud kooselu. 😉
abielu ongi lepinguga registreeritud kooselu. 😉
Ei, abielu on ikka enamat. Abieluga saab naine mehe omaks. Abielu põhieesmärk on saada ühised bioloogilised lapsed ning kasvatada lapsed suureks. Kui eesmärk on midagi muud, siis õige on valida kooselu. Kooselu on juriidilises plaanis sarnane, kuid puudub kohustus teineteisest hoolida, kohustus saada lapsi, jääb õigus hoorata ja sigutada sohilapsi jms. Abielu lahutab vaid Jumal, kooselu käib kokku-lahkul ja seksida võib, kellega soovid – kasvõi loomaga.
abielu ongi lepinguga registreeritud kooselu.
Ei, abielu on ikka enamat. Abieluga saab naine mehe omaks. Abielu põhieesmärk on saada ühised bioloogilised lapsed ning kasvatada lapsed suureks. Kui eesmärk on midagi muud, siis õige on valida kooselu. Kooselu on juriidilises plaanis sarnane, kuid puudub kohustus teineteisest hoolida, kohustus saada lapsi, jääb õigus hoorata ja sigutada sohilapsi jms. Abielu lahutab vaid Jumal, kooselu käib kokku-lahkul ja seksida võib, kellega soovid – kasvõi loomaga.
perekooli huumorinurk jälle avatud. 😀
Kui peaks järsku terviserike tekkima või mingi õnnnetus juhtuma, kas siis elukaaslasel on õigus teha meditsiinilisi otsuseid? Äkki sekkub nt ämm ja ütleb, et lükkame aparaadid välja või hoiame neid hoopis sees (sinul endal on sama aeg teadvusetu inimesega koos kanda laenukohustus vmt). Sama matuste korraldamisega.
Tead, isegi Ameerika telesarjas ei saa ämm sind puudutavaid med. otsuseid teha, kui sa pole talle selleks vastavat volitust andnud (medical power of attorney). Ja mis vahet on laenusuhtes, kas oled teadvusetu isikuga abielus või mitte? Ja kui abielus ei ole, ei saa elukaaslast maha matta või?
abielu ongi lepinguga registreeritud kooselu.
Ei, abielu on ikka enamat. Abieluga saab naine mehe omaks. Abielu põhieesmärk on saada ühised bioloogilised lapsed ning kasvatada lapsed suureks. Kui eesmärk on midagi muud, siis õige on valida kooselu. Kooselu on juriidilises plaanis sarnane, kuid puudub kohustus teineteisest hoolida, kohustus saada lapsi, jääb õigus hoorata ja sigutada sohilapsi jms. Abielu lahutab vaid Jumal, kooselu käib kokku-lahkul ja seksida võib, kellega soovid – kasvõi loomaga.
perekooli huumorinurk jälle avatud. 😀
See pole enam huumori- vaid hullumajanurk.
Kui peaks järsku terviserike tekkima või mingi õnnnetus juhtuma, kas siis elukaaslasel on õigus teha meditsiinilisi otsuseid? Äkki sekkub nt ämm ja ütleb, et lükkame aparaadid välja või hoiame neid hoopis sees (sinul endal on sama aeg teadvusetu inimesega koos kanda laenukohustus vmt). Sama matuste korraldamisega.
Tead, isegi Ameerika telesarjas ei saa ämm sind puudutavaid med. otsuseid teha, kui sa pole talle selleks vastavat volitust andnud (medical power of attorney). Ja mis vahet on laenusuhtes, kas oled teadvusetu isikuga abielus või mitte? Ja kui abielus ei ole, ei saa elukaaslast maha matta või?
Maha saab ikka maetud. Aga kas on elukaaslasel õigus nt otsustada, et kas n-ö traditsiooniline maha matmine või tuhastamine, kuhu tuhk pannakse jmt.
Maha saab ikka maetud. Aga kas on elukaaslasel õigus nt otsustada, et kas n-ö traditsiooniline maha matmine või tuhastamine, kuhu tuhk pannakse jmt.
Loomulikult mitte. Kõik need otsused teeb ÄMM!
Kui peaks järsku terviserike tekkima või mingi õnnnetus juhtuma, kas siis elukaaslasel on õigus teha meditsiinilisi otsuseid? Äkki sekkub nt ämm ja ütleb, et lükkame aparaadid välja või hoiame neid hoopis sees (sinul endal on sama aeg teadvusetu inimesega koos kanda laenukohustus vmt). Sama matuste korraldamisega.
Tead, isegi Ameerika telesarjas ei saa ämm sind puudutavaid med. otsuseid teha, kui sa pole talle selleks vastavat volitust andnud (medical power of attorney). Ja mis vahet on laenusuhtes, kas oled teadvusetu isikuga abielus või mitte? Ja kui abielus ei ole, ei saa elukaaslast maha matta või?
Maha saab ikka maetud. Aga kas on elukaaslasel õigus nt otsustada, et kas n-ö traditsiooniline maha matmine või tuhastamine, kuhu tuhk pannakse jmt.
Pluss igasugused matusetoetused jäävad ilmselt saamata. Minu töökohas saab nt perekonnaliikme (abikaasa, laps) surma korral matusetuoetust u 1000 eurot.
