Ei sooviks olla olukorras, kus mu abikaasa sureb ja tema lapsed hakkavad noolima mulle kuuluvat vara, mis (kinnisvara)tehinguid tehes on muutunud abielu ajal soetatud varaks. Kas varalahususest pole üldse midagi kuulnud?
Kui müüd ja raha juurde lisades midagi asemele ostad, siis on päris raske tõestada, et see ikka veel lahus vara on.
Kui müüd ja raha juurde lisades midagi asemele ostad, siis on päris raske tõestada, et see ikka veel lahus vara on.
Vara on selle oma, kelle nimel see on. Midagi tõestada pole vaja.
Ma mehena hakkasin mõtlema te jutule, et kui ausalt rääkida, siis ma arvan, et minu vist saaks ära lohistada.
No siin üks arvas, et kui mees on abielus, siis need äralohistajad hoiavad eemale, aga kui pole abielus, siis on oht suur. Tegelikkuses oleneb ikka mehest, mitte paberist.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
Ei ironiseeri, vaid üritan päriselt aru saada, mis on veel need kohad (peale ülal mainitud ühtsustunde), kus tekib kindlustunne, et juriidiliselt lihtsam on olla abikaasa, kui midagi peaks juhtuma? Ma ise pole abielus, kuid lahku mineku korral ei näeks ma küll kusagil rohkemat kindlustunnet, kui mitte abielus olles. Kodu on meil varana 50:50, lapsed niisamuti. Mis kohad veel on, mille peale ma pole tulnud? Tuttavate pealt vaadates, siis abielu lahutamised on eranditult pikaks ja inetuks kiskunud. Praegu, mitte abielus olles, oleme oma elu juba eos rajanud nii, et lahku kolides jääksid mõlemad osapooled võrdseks.
Kuna ma pole abielus olenud, siis ma ei teagi, mille poolest “abillumine” parem on.
Kui peaks järsku terviserike tekkima või mingi õnnnetus juhtuma, kas siis elukaaslasel on õigus teha meditsiinilisi otsuseid? Äkki sekkub nt ämm ja ütleb, et lükkame aparaadid välja või hoiame neid hoopis sees (sinul endal on sama aeg teadvusetu inimesega koos kanda laenukohustus vmt). Sama matuste korraldamisega.
Aga miks ei võiks seda ämm otsustada? Tema on ikkagi selle lapse ilmale toonud ja üles kasvatanud. Tema enda liha ja veri. Ema sisetunnet usaldaks üle kõige kas keerata aparaat kinni või mitte.
Mina olen märganud, et üllatavalt paljud mehed abielluvad, sest naine tahab ja noh tema rõõmuks siis saab tehtud. Uskumatult paljudele aga mõjub see rõngas sõrmes nagu mingi võluaine, mis võõrad naised ebamaiselt ahvatlevaks loob. Praktiliselt juba pulmapäeval tehekase kohtinguäppi profiil.
Vara on selle oma, kelle nimel see on. Midagi tõestada pole vaja.
Kui nii lihtne oleks, mille üle siis pikki-kulukaid lahutusprotsesse peetakse?
Vara on selle oma, kelle nimel see on. Midagi tõestada pole vaja.
Kui nii lihtne oleks, mille üle siis pikki-kulukaid lahutusprotsesse peetakse?
Lahutusprotsess on kiire ja odav.
Moraalses mõttes on ka mingitel ligitikkuvatel naistel hea vabandus- ju neil siis pole tõsine, võib sinna vahele minna ja mees ära lohistada, nad pole ju abieluski! niiet topeltrisk
Kui mees vedu võtab ja iga suva naine saab teda ühepoolselt ära lohistada, siis pole ju erilist vahet, on ta abielus või ei ole abielus. Selliseid naisi on alati, keda ka abielu sugugi ei takista.
Ma mehena hakkasin mõtlema te jutule, et kui ausalt rääkida, siis ma arvan, et minu vist saaks ära lohistada.
Ainult et mitte keegi ei taha sind ära lohistada.
Lahutusprotsess on kiire ja odav.
Sinu kahte lusikat jagades jah.
Ainult et mitte keegi ei taha sind ära lohistada.
Sul isegi õigus.
Kui müüd ja raha juurde lisades midagi asemele ostad, siis on päris raske tõestada, et see ikka veel lahus vara on.
Vara on selle oma, kelle nimel see on. Midagi tõestada pole vaja.
kui abielu ajal ostad ja ei ole eraldi valinud varalahusust, siis on ostetu juriidiliselt ühisvara isegi siis, kui on nö ühe nimel.
Aga sellist imeasja, et naine ja mees on “vabaabielus”, aga lapsed on naise perenimega, polegi vist tõesti kohanud.
minu tuttavate hulgas on mitmeid selliseid, kus just nii ongi – paar on aastaid koos ja kasvatab lapsi ühiselt, aga lapsed on naise perenimega. minu vanemad elasid ka koos, minul oli ema perenimi. ka ma ise oleks lastele pannud enda perenime, kui me poleks olnud abielus. minu jaoks on elementaarne, et laps kannab emaga sama perenime, sest ema on tavaliselt see, kes enamikku lapsega seotud asju ajab, olgu see siis arsti juures käimine vms
Lahutusprotsess on kiire ja odav.
Sinu kahte lusikat jagades jah.
Seda kutsutakse varajagamise protsessiks. Mitte lahutus. Lahutus on endiselt kiire ja odav. Tee neil vahet, enne kui mu lusikaid lugema hakkad.
Kui nii lihtne oleks, mille üle siis pikki-kulukaid lahutusprotsesse peetakse?
Tundub, et teie juriidikast ei tea absoluutselt mitte midagi. Kui need kulukad lahutusprotsessid on, siis on tegemist ühisvaraga, siis on midagi seal vaielda. Kui on varalahusus, siis ei ole mingit küsimust. Mingit vahet ei ole, kas olete abielus või mitte, vara on selle oma, kelle nimel ta on. Kas te ise ka saate aru, millest te räägite üldse?
kui abielu ajal ostad ja ei ole eraldi valinud varalahusust, siis on ostetu juriidiliselt ühisvara isegi siis, kui on nö ühe nimel.
Jah, kui on valitud ühisvara. Ma rääkisin sellest, et kui abielludes valida lahusvara, siis pole siin midagi vaielda. Sellepärast küsisingi, et kas prouad pole varalahususest midagi kuulnud? Ja tundub, et ei olegi.
Jah, kui on valitud ühisvara. Ma rääkisin sellest, et kui abielludes valida lahusvara, siis pole siin midagi vaielda. Sellepärast küsisingi, et kas prouad pole varalahususest midagi kuulnud? Ja tundub, et ei olegi.
Ju on proad vaesed. Ükski jõukas naine ei abielluks ühisvara-režiimi.
Ju on proad vaesed. Ükski jõukas naine ei abielluks ühisvara-režiimi.
No proua pole kuulnudki lahusvarast, see on veel naljakam lugu. Aga muudkui vaidleb, et ei saa abielluda, sest siis läheb kõik ühisvaraks. Ei lähe. Ja isegi kui on ühisvara, siis lahutamine ja varajagamine on kaks täiesti erinevat protsessi. Jälle ei tasu kuulata neid oma armukesi, kes ütlevad, et naisest ei saa lahutada, sest ei taha vara jagada.
Jälle ei tasu kuulata neid oma armukesi, kes ütlevad, et naisest ei saa lahutada, sest ei taha vara jagada.
No aga see on tõsi, et kui lahutad, annad pool oma varast ära, no need, kel ühisvara. Ja täiesti mõistan, et inimesed ei soovi hakata poole kehvemini elama, seega ei lahuta samuti.
Jälle ei tasu kuulata neid oma armukesi, kes ütlevad, et naisest ei saa lahutada, sest ei taha vara jagada.
No aga see on tõsi, et kui lahutad, annad pool oma varast ära, no need, kel ühisvara. Ja täiesti mõistan, et inimesed ei soovi hakata poole kehvemini elama, seega ei lahuta samuti.
Mis mõttes poole kehvemini: kas abielus olles kasutab ainult üks abikaasadest kogu vara, kui ta lahutuse korral kohe poole kehvemini elama peaks hakkama?
No aga see on tõsi, et kui lahutad, annad pool oma varast ära, no need, kel ühisvara. Ja täiesti mõistan, et inimesed ei soovi hakata poole kehvemini elama, seega ei lahuta samuti
Lahutuse võib sisse anda nii pettev pool kui ka petetud pool ju.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
samas võib abielus olek kindlustunde asemel hoopis suured jamad kaasa tuua, kui abikaasa tulevikus mingi (majandusliku) jamaga hakkama saab. mul on mitu tuttavat oma kodudest ilma jäänud, kuna mehe firma on pankrotti läinud ja võlgade katteks läks kodu müüki.
samas võib abielus olek kindlustunde asemel hoopis suured jamad kaasa tuua, kui abikaasa tulevikus mingi (majandusliku) jamaga hakkama saab. mul on mitu tuttavat oma kodudest ilma jäänud, kuna mehe firma on pankrotti läinud ja võlgade katteks läks kodu müüki.
Tõsi. Lisaks kui näiteks teise poolega midagi juhtub, invaliidistub näiteks, siis jäädki teda üleval pidama. Mäletan hästi, kui läksin lahku ja olin väga kurb, et mees jalga lasi, siis üks vanem naine ütles mulle, et issand, oleks minu mees ka kunagi jalga lasknud, kui õnnelik ma praegu oleks. Aga tema mehel juhtus insult, oli nagu lapse eest kodus, igas asjas vajas abi, üksi koju ei saanud jätta. 10 aastat on juba nii. Teisel tuttaval võttis mees laenu, läks pankrotti, ise kuulutas välja eraisiku pankroti ja kantis raha kõrvale. Naine maksab elu lõpuni seda laenu tagasi, millest tema ei näinud sentigi.
Mis mõttes poole kehvemini: kas abielus olles kasutab ainult üks abikaasadest kogu vara, kui ta lahutuse korral kohe poole kehvemini elama peaks hakkama?
Kahekesi elad majas, saad poole sellest, pead end laenuga siduma või korterisse kolima. Keskmine maja maksab 500 000. Enamik ei saa laenu 250 000, et pool välja osta, selleks peaks netopalk olema 3000, mis on vähestel. Ehket hakkad 2 korda kehvemini elama. Hoidku jumal, kui sel ühisel pinnal on veel laen peal.
Kahekesi elad majas, saad poole sellest, pead end laenuga siduma või korterisse kolima. Keskmine maja maksab 500 000. Enamik ei saa laenu 250 000, et pool välja osta, selleks peaks netopalk olema 3000, mis on vähestel. Ehket hakkad 2 korda kehvemini elama. Hoidku jumal, kui sel ühisel pinnal on veel laen peal.
Lahutus ei ole ju laenuga seotud iseenesest.
Aga sinu näite puhul võib ju maja maha müüa ja kumbki saab poole rahast uue elusaseme soetamiseks. Või lahutate, aga jääte samasse majja edasi elama.
Aga sinu näite puhul võib ju maja maha müüa ja kumbki saab poole rahast uue elusaseme soetamiseks. Või lahutate, aga jääte samasse majja edasi elama.
Seda ma ju räägin, et hakkad poole kehvemini elama.
Seda ma ju räägin, et hakkad poole kehvemini elama.
Kas siis partneriga, kellega on suhe läbi, on hea koos elada? Pigem hoiad oma poolest majast kinni, peaasi, et maja? Ja oled elu lõpuni selle inimesega abielus, kellega tegelikult enam ei soovi abielus olla? Ja kuidas poole kehvemini, terve maja pole sinu oma ju ei enne ega pärast lahutust.
Seda ma ju räägin, et hakkad poole kehvemini elama.
Kui teine pool ei soovi, ei pea ta sinuga enam abielus olema ja kohtus jagatakse ka see sinu maja kenasti ära.
Kui pere ja ühise kodu loomise soov, siis loomulikult abielluda. Juba kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma, siis juriidiliselt on oluliselt lihtsam abikaasa olla, kui niisama lapseema või korterikaaslane. Rääkimata ühtsustundest, mis abielus olles lihtsalt on teistsugune.
samas võib abielus olek kindlustunde asemel hoopis suured jamad kaasa tuua, kui abikaasa tulevikus mingi (majandusliku) jamaga hakkama saab. mul on mitu tuttavat oma kodudest ilma jäänud, kuna mehe firma on pankrotti läinud ja võlgade katteks läks kodu müüki.
Ega jah, perekonnale jamasid tekitava inimesega ei tasu kindlasti abielluda.
Kas siis partneriga, kellega on suhe läbi, on hea koos elada? Pigem hoiad oma poolest majast kinni, peaasi, et maja? Ja oled elu lõpuni selle inimesega abielus, kellega tegelikult enam ei soovi abielus olla? Ja kuidas poole kehvemini, terve maja pole sinu oma ju ei enne ega pärast lahutust.
Jah, elukoht on oluline, seksida võib koduväliselt. See, et kodus ei seksita, ei tähenda, et koos on paha elada või peaks lahku minema.
Terve maja pole jah sinu oma, aga elad selles terves majas, kuidas sa aru ei saa? Kolid välja, lähed üürikasse vb, ei saa laenu ega midagi. Nutta mersu tagaistmel on parem, kui trammis.
Kui teine pool ei soovi, ei pea ta sinuga enam abielus olema ja kohtus jagatakse ka see sinu maja kenasti ära.
Jah, aga tavaliselt ikka üks pool soovib.
