Teema: Aegunud ahistamine

#4008677:

Siis varateismelisena ei julgenud sellest kellelegi rääkida, istusin vaid õhtuid ja tunde käsi telefinitorul, et helistada usaldustelefonile (lapsena tundus see ainus koht, kus julgeksin toimunust rääkida.

Aastal 1987 küll usaldustelefoni olemas ei olnud.

Mine psühholoogile, kui piinab.

35 aastat mingi käperdamise pärast põdeda?! Küll on ikka labiilse närvikavaga inimesi meie hulgas.

#4008683:

#4008677:

Siis varateismelisena ei julgenud sellest kellelegi rääkida, istusin vaid õhtuid ja tunde käsi telefinitorul, et helistada usaldustelefonile (lapsena tundus see ainus koht, kus julgeksin toimunust rääkida.

Aastal 1987 küll usaldustelefoni olemas ei olnud.

Mine psühholoogile, kui piinab.

Oli küll.

#4008677:

1. Kas ~35 aastat tagasi toimunud seksuaalne ahistamine (käperdamine, käe toppimine püksi ja särgi alla, suudlemine, kõike seda kinni hoides ja vastupuiklemisest hoolimata) on tänaseks ammu aegunud lugu?

Siis varateismelisena ei julgenud sellest kellelegi rääkida, istusin vaid õhtuid ja tunde käsi telefinitorul, et helistada usaldustelefonile (lapsena tundus see ainus koht, kus julgeksin toimunust rääkida. Aga ei julgenud. Pigem olen need aastad ennast süüdistanud, et ju ma siis ise tahtsin, et nii juhtuks. Nüüd täiskasvanuna süüdistan end tihti pärast vahekorda (oma abikaasaga, kes olnud ainuke partner), et seda tegin ja tunnen vastikust tihti tagantjärgi selle toimingu suhtes.

35a tagasi topiti kätt püksi, praegu teed teema? Päriselt? Selles elus peab küll midagi pärast seda väga viltu olema läinud. Kui elu oleks olnud normaalne, siis seda teemat ei oleks.

#4008854:

#4008819:

Jälk lugemine. Mind ennast on ahistatud palju leebemal moel ja samuti aastakümneid tagasi, aga meeles on see siiski. Viltu ei ole mitte midagi ohvri elus, vaid ahistaja ja sinusuguse parastaja elus.

Mina ei ole küll see, kellele sa vastad, aga olen nõus, et nii pika aja jooksul oleks ammu pidanud sellel mälestusel minna laskma, seda enam, et 35 aastat tagasi oli näperdamine ja patsutamine üsna levinud käitumine, ei saadud sellest mingit elutraumat. Pigem tundub, et TA on jõudnud menopausi, mil võimenduvad kòik emotsioonid ning hakatakse oma tunnete süvaanalüüsi tegema. Vastaksin sellele hiljaaegu loetud lausega, et kui kogu aeg selja taha vaadata, on lihtne peaga vastu posti joosta.

#4008711:

#4008683:

Aastal 1987 küll usaldustelefoni olemas ei olnud.

1988 juba oli: https://www.postimees.ee/2486499/usaldustelefoni-head-haldjad-on-anonuumsed-altruism-pole-usaldustelefoni-tootajale-vooras-proovilepanek-ratastoolis-labi-itaalia-korgused-ja-kaugused-ei-jaanud-kattesaamatuks

Ok, siis Tallinnas oli, minu kandis ei olnud. Minu meelest tuli see teenus (Eluliin jne) alles kuskil 90-ndate keskel.

Tüüpiline meeste vihkaja kiri.Sa ei pea olema abielus ja tegelema seda mida sa ei taha.Ela üksi.

Isegi vägistamisohvrid elavad oma elu edasi, 35 aastat käe püksitoppimisest lasta ennast traumatiseerida on pikk aeg. Jah, on vastik kogemus, aga elu läheb edasi.

#4009169:

35 aastat tagasi ei olnud usaldustelefoni teenust.

No loe eestpoolt, link on ka toodud.

#4009194:

#4009169:

35 aastat tagasi ei olnud usaldustelefoni teenust.

kas just ahistamise juhtum, aga midagi on autori psüühikas viltu. abi saab usaldustelefonilt, psühholoogilt, psühhiaatrilt jne.

https://opleht.ee/2012/12/usaldustelefon-aitab-eluga-hakkama-saada/

Ja kui keegi siin eespool kommenteeris, et Tallinnas ehk oli usaldustelefon ja mujal polnud, siis telefoniga sai juba siis helistada üle Eesti, ei olnud nii, et ainult Tallinnast Tallinnasse.

Ja postitus algab ~35a tagasi, mis võis ka olla nt 38a tagasi kui see mõtet muudab.

No paljudel polnudki telefoni 35 aastat tagasi! Taksofon oli ainuke helistamise võimalus.

#4009156:

Isegi vägistamisohvrid elavad oma elu edasi, 35 aastat käe püksitoppimisest lasta ennast traumatiseerida on pikk aeg. Jah, on vastik kogemus, aga elu läheb edasi.

Aga kuidas sina saad teisele inimesele ette kirjutada, mida tema tundma peab. Paljudel on traumad, mis neid eluaeg mõjutavad. Sinu asi pole öelda, mida inimene tunneb või ei tunne.

#4009262:

See on mingi libateema jälle.

Mingi jobu arvates pole väike ahistamine üldse mingi teema, saigi ootamatult teravaid elamusi. Sellise mõtlemisega on paljud selleaegsed mehed. Vastik.

Teatud tüüpi inimesed elavad minevikus ja ega sinna midagi parata ei saa. Ongi nii, et korra kukuvad ja püsti ei saa, teine liik inimesi hüppavad veel kõrgemalt üle tõkete ja enam ei kuku. Täpselt sama kehtib nõmedate vahejuhtumite kohta. Inimtüüp lihtsalt, mida välja ei õpeta.

See on jälk, ebaõiglane ja traumeeriv kogemus, mida oled pidanud endaga kogu elu kaasas kandma ja mis on ilmselt kogu su seksuaalsusele ja lähedussuhetele pitseri peale pannud. Kui see su südant rahustab, võid otse politseist uurida, millised on asjale ametliku käigu andmise võimalused, viimasel ajal on väga vanu juhtumeid avatud. Eelkõige peaksid sa siiski aga iseendale keskenduma ja hea psühholoogi, seksuoloogi ja/või terapeudi leidma.

Neil, kes siin ilguvad, soovitan teemaalgatuse uuesti ja seekord mõttega läbi lugeda: varateismelist (ilmselt siis u 11-13-aastast) hoiti jõuga kinni ja topiti talle vägisi käsi püksi ja mujale, suudeldi ja mis kõik veel, lapse vastpanust, rapsimisest ja palvetest hoolimata. Kui teie enda samaealise tütrega midagi sellist tehtaks, kas te siis ka kehitaksite lihtsalt õlgu ja ütleksite: “Ah, see väike käe püksitoppimine on tühiasi! Unusta ära ja mine eluga edasi!”?

#4009155:

Viimastel päevadel on siin sellistes teemades esile kerkinud hulgim empaatiapuudelisi inimesi, “saa juba üle”, “mitu aastat möödas, kui lapsed ja meees surma sai, võiks juba üle saanud olla!”- päris jõle lugeda, kuidas haavale mõnuga soola raputatakse.

Et sa võrdled neid asju – kui mees ja lapsed surma said ja kui lapsena keegi käe püksi pani? Et need justkui oleksid mingid võrreldavad asjad?