Esileht Pereelu ja suhted Aga kui enam paremaks ei lähegi …

Näitan 3 postitust - vahemik 1 kuni 3 (kokku 3 )

Teema: Aga kui enam paremaks ei lähegi …

Postitas:

On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Praeguseks võiks öelda, et need head ajad on seljataha jäänud. Me elame küll koos, oleme abielus, aga mõlemad ajavad pigem omi asju. Räägime lapsest, söögist, poes käimisest. Vahest harva on mõni õhtu, kus niisama mõnusalt juttu ajame. Siis on küll tunne, et näe, me suudame isegi normaalselt läbi saada. Siis aga suudab mees mingist mõtetust asjast tüli üles keerata, ja peale seda on hulgaks ajaks riid majas.
Mu mehel on komme probleemide eest ära joosta. Kui ta enam sõnadega hakkama ei saa, tõmbab riided selga ja läheb uksest välja. Arutada on temaga asju üsna raske, sest ärritub kiirelt, ja mingist rahulikust rääkimisest on asi kaugel. Ise rääkima ei tule, igal ajal pean algataja mina olema. Peale tüli ta muidugi meie ühisesse voodisse magama ei lähe, vaid eelistab diivanil magada. Tema rekord oli neli kuud teises toas magada. Alguses ma ikka üritasin tüli teemal juttu teha, aga ma pikapeale ka loobusin.
Seksiga on viimased aasta otsa kehvasti. Me lihtsalt ei maga teineteisega. Pole tõmmet või tahtmist. Seksiisu on küll, vähemalt minul.
Ma ei teagi enam, mis saab või mida teha.
Üks osa minust tunneb, et peaks ära lõpetama selle suhte. Õnn mängib ka minu jaoks olulist rolli. Ma tahan, et tema oleks õnnelik. Hambad ristis suhtes olla pole mõtet.
Teine osa minust aga armastab teda endiselt. Ta on ju siiski inimene, kellega ma abiellusin. Süda tõrgub mõistmast, miks on elu läinud nii. Igal ühel on meist omad vead, keegi pole täiuslik. Mina ka ei ole. Ehk on järgmine elukaaslane hullem praegusest. Aga ehk hoopis parem. Esialgu aga … isegi kui peaks lahku minema, tahaks ma veidi ainult koos oma lapsega olla. Omaette, ilma meesteta. Ma ei vihka mehi, ma ei kiru neid, aga ma ei mõista neid. Oleks siis niipalju julgust, et rääkida, kui enam ei taha koos elada. Inimesed on aga oma harjumuste ohvrid, ma olen ka harjunud oma mehega koos elama. Aga teate – rutiin tapab.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kaua te koos olnud olete? Kui paar aastat, siis pole küll mõtet mingil juhul punnitada rohkem, aga kui nii paarkümmend, siis pakun, et …vahet pole enam ju. Rutiin saabub igasse koosellu ja Sinu valik, kas tahad jätkada turvalist, tuntud ja rutiinset elu või alustad otsast.

Mind jäi häirima Su ütlus: mees suudab mingist mõttetust asjast tüli üles keerata…Kas tõesti ainult mees on süüdi?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui üks osa sinust oma meest veel armastab, siis mina ei soovitaks lahutada esimese asjana, ikka peaks püüdma asjad korda saada eriti kui mängus on ka laps. Et maailma muuta, peaksime alustama iseendast. Ärkad hommikul üles lähed mehe juurde ning teed kalli ja teatad, et ta on nii ääretult kallis. Vaata kuidas reageerib, hellita teda (ma ausõna ei arva, et ainult naised peaksid end kringliks väänama mehe nimel, aga kuna suhtes on alati kaks poolt, siis kui soov suhet päästa, peaks keegi algust tegema)Ära ärritu kui mees kohe kaasa ei lähe sinu leebusega. Igatahes kui koju tuleb ole sama tore naine edasi, tehke kodus mõnus õhtu koos, väike jook jne. Ehk mees sinu imelise käitumise peale leebub ja läheb selle kõigega kaasa ning siis ääri veeri püüa uurida miks on läinud kõik nii nagu on. Kas tema näeb end sinuga ka tulevikus koos, räägi enda tunnetest ja kuula tema arvamust (etteheiteid tegemata).
Sinu mees meenutab veidike mind, mina olen ka inimene kes ei suuda vihasena oma tundeid lahata ja eriti hulluks ajab mind kui teine hakkab peale käima, et räägime ja arutame neid asju. Ma ei oska ega suuda sel hetkel kui olen pahane. Eelkõige tahan olla korra enesega ja mõelda, miks mind see olukord häiris. Mina muidugi kodust ära ei ole jooksnud, aga kui paariline hakkaks väga tungivalt peale käima, siis tõenäoöliselt läheksin. Ma ei tea miks ma sellinne olen, kuid sellinne ma paraku olen. Soovin vaid palju jaksu mehele kes mind talub:)
Muidugi on ka minu jaoks üle mõistuse, et 4 kuud eraldi diivanil magada. Mina suur jonnipunn rahunen tavaliselt kohe ka maha kui saan veidi enesega olla ja mõelda. Et lausa tekib mõte, ega su mehel armukest ei ole? Ehk on sellest tingitud tema närvilisus ja minema tormamine? Kaua ta muidu ära on?
Ma ei taha süstida sinusse armukadedust, aga kui mees sinu meeldivale käitumisele samaga ei vasta mingi aja jooksul, siis arvan, et seal taga on midagi enamat kui veider iseloom.
Igatahes palju edu.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 3 postitust - vahemik 1 kuni 3 (kokku 3 )


Esileht Pereelu ja suhted Aga kui enam paremaks ei lähegi …

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.