[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vot siin sekkun küll. Lapse jaoks ei ole kindlasti soovitatav ta 6-kuuselt sõime panna. Lasteaiaõpetajana ütlen kindlalt, et sõime tuleks laps panna ainult hädavajadusel. Arusaadav, et kõigil ei ole võimalus lapsega pikalt kodus istuda, pole midagi teha. Aga kui vähegi on võimaik, siis tuleks sellega viivitada. Ja mõlemad vanemad peaks ju oma lapsele ikka parimat soovima? Väga ülekohtune on süüdistada ema, kes maimikuga kodus on, laiskuses. [/tsitaat]
millistes riikides, kui tohib küsida?
eesti on vist üks väheseid riike, kus meestel on nii lihtne oma laste ülalpidamisest sisuliselt loobuda ja naise ees praktiliselt mingeid kohustusi ei ole. enamikes riikides, millega minul kokupuude on olnud, sakitakse mees ikka päris tühjaks ja naised ongi pahatihti kodused kuni lapse kuuteistkümne aastaseks saamiseni. need mehed oleks õnnerõngas, kui nende ülalpidamiskohustus piirduks kuus mingi näkase 144 euroga lapsele ja 144 eurtsi eksnaisele. a siin nutavad mehed, kui peavad oma tehtud lapsele 144 maksma.
muide, riigil ei ole kohustust tagada kuni kolmeaastasele lapsele lasteaiakohta, seega, kui kohta ei ole, siis ema võime sissetulekut teenida on pärsitud. seetõttu ongi see kolmeaasta piir seaduses. alushariduse tagamise kohustus riigil on alles lapse kolmandast eluaastast.
mis puutub teema küsimusse, siis mõistlikus on suhteline. nõukaajal oli selline arvutuskord, et mehe palgast läks lastele elatiseks maksimum 30% palgast. mida rohkem mees teenis, seda rohkem said lapsed. arvestus oli tulupõhine. eks kooselavates peredes ju tõuseb ka laste heaaolu, kui vanemad rohkem teenivad. tänapäeval on kulupõhine arvestus. ja siin võib lõputult vaielda, et kas laste elustandardis on mõistlik pidada kuludeks aastas paar pükse ja sööta vee ning leivaga või lubada kallist ratsutamistrenni ja egiptuse reise.
olen kohanud peresid (ema ja isaga eksole), kus elustandart on liialt laste poole kaldu. lapsed kallites brändides, kallid trennid, kooli ekskursioonid, aga isa-ema pole juba viiendat aastat lubanud endale isegi mitte uut talvejopet. samas on nähtud ka peresid, kus ema-isa lubavad endale esinduslikke riideid, kalleid autosid, muud meelelahtust, aga lastele on tagatud vaid elementaarne miinimum, laual pole korralikult süüagi.
erinevusi lahkuläinud pereliikmete ja laste elustandardite vahel on veelgi suuremate kääridega. on isasid, kes maksavad lapsele hiigel-elatist ja on isasid, kes ise reisivad, sõidavad kalli autoga, aga lapsele \”unustab\” kord kuus see sada eurot kanda.